Kui sul on istuv töö, pool päeva tegeled käsikirja ülelugemisega ja edasikirjutamisega, tekib lausa karjuv vajadus ennast aktiivselt liigutada. Tõsi ta on, et liikumine on ka minu üks kirgedest, mida ka pidevalt harrastan. Olgugi, et mu kael on alles radikuliidine, pakkisin ma ennast korralikult sisse ja me läksime, juba uudishimu ajas piiluma kuidas kulgeb meie kurikuulsa silla ehitus, sealt ka need fotojäädvustused ja olgu öeldud, et jalgsi on see teekond sealt ka ületatav. Kokku liikusime 9,1. km ja ligi 15 000 sammu. Üllatuseks tegid hingele pai uued "tegelased" raja ääres ja neid oli lausa mitu, uued kiiged (mis on veel keelulindi taga) ja uued tualetid, mida oli väga vaja, sest vanad puust putkad olid oma aja ära elanud. Üks kiik asub Niidu koerapargi juures ja teine veidike eespool, kus asus kunagi meie lemmikputka, kus sai vihma eest varjus oldud ja vajadusel jalga puhatud. Pärnu areneb kiiresti ja seda on üksnes rõõm tõdeda. Oleme juba ju kaheksandat aastat seda rada aktiivsemalt tammunud ning selle asja jooksul on võõra jaoks kõik tundmatuni muutunud, küll mitte meie jaoks. Olgugi, et ilmataat pani puusse, ei ole meil siin Pärnus ei tuult, vihma, lörtsi ega lund õnneks, tuleb talle andeks anda, sest me eksime kõik, eksimine on ju inimlik. Aga tagasi tulles hakkasid sõrmed külmetama küll, kindad oleks võinud tagastaskus olla. Uuel sillal käisime ära, sealt jäädvustasin ka Pärnu jõest foto, aga tulime ikka omapoolset kallastpidi koju, sest külaline oli tulemas ning Germol algasid jälle ta saated, mida ta vaadata tahab. Selline armas päevake siis. Olge teie ka rõõmsad ja ikka võimalusel liikuge, sest liikumine on puhas tervis, üks suur ja hea tegevus, tänu millele me püsime elus. Päikest! 18. aprill 2024. Vana-Rääma
