"Westoffhauseni häärberi saladus" hakkab paljastuma...

 Nagu ma juba mõnel korral facebookis üles hõikasin, läks paar päeva tagasi minu kolmas romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" trükki. See on minu esimene raamat mis ilmub "Heli kirjastuse" kaudu. Esiteks on Heli väga inimlik ja meie diil sobib ideaalselt. Tänapäeval ju paljud kirjastused annavad autorile vaid (umbes) 10 autorieksemplari ja honorarist võib suu puhtaks pühkida. Mis diili me Heliga tegime? See jääb meie vaheliseks saladuseks. Seda võin öelda, et raamatu tiraaž on 700 ja peaks jätkuma paljudele. Vajadusel saab ka kordustrüki teha. /Meenutades et mu 500 SEGAVERELIST müüdi kuu ajaga läbi/.

 Selle raamatu toimetas Anneli Sihvart, kes kirjutas ka järgmise (tagakaanele) teksti:

Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline - tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse. Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus? Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel.

 Kaanepildi maalis Ariel Marksalu, kes on juba päris mitu minu raamatut illustreerinud.

 Algatasin ka (kirjastuse loaga) ettetellimiskampaania. Kuna tegu on ligi 300 lk- lise, kõvakaanelise  romaaniga, siis ilmselt poodides hakkab ta ka soolast hinda maksma. Lisan siia kohe kampaania reeglid:

Head sõbrad, minu kolmas romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" on sünnitusvaludes. Umbes 2-3 nädala pärast näeb ta ilmavalgust. Algas ettetellimine. Kõikide eest kes kannavad enne 5. juunit (5.juuni kaasa arvatud) mu kontole 15 eurot, maksan ise postikulud! Hiljem tahan juba 17 eurot romaani eest! Aitäh! Jagamine on ka lubatud! Selgituseks kirjutage HÄÄRBER ja minu kontonumber on: EE381010902003166000 PETERSON MARGIT

 Katkendid romaanist:

3.peatükk

Westoffhauseni häärber asub muidu laugja linna ainukese künka otsas, viissada meetrit merepiirist. Rohelise hoone ümbrust ehib konnatiikidega hiigelaed. Küngast ümbritseb vana metallnikerdustega piire, mille postide tipud on mõõkteravad. Nii mõnigi pikanäpumees olla väidetavalt seal oma eluotsa leidnud.

Aias kasvab palju puid, mõne vanus ulatub teadaolevatel andmetel lausa kahesaja aastani. Aia vasakus tiivas asetseb külalistemaja, mis kunagi täitis töölishoone funktsioone. Sellest olid kahjuks alles vaid varemed. Pärast majapaberite ülesleidmist lasi peremees hoone algsel kujul taastada. Puukuur on ainuke uusehitis, mis kuidagi hoonekompleksiga kokku ei sobi, selle ehitas Ralf oma kätega, kui häärber talle pärandati.

Pärandus langes talle sülle nagu välk selgest taevast, tal polnud aimugi oma rikka vanavanaonu olemasolust, kellele häärber omal ajal kuulus. Nõukogude ajal oli sellest saanud linnasakste korterelamu. Massiivsete võlvkaartega elutoad ei tahtnud sooja pidada ja elamine kippus ruttu maha jahtuma, aga hoone oligi omal ajal ehitatud vaid suvemajaks. Nii oli kuurortlinnades kombeks. Häärberi ärklikorrus ehitati üldse aastakümneid hiljem.

Hoone olevat kuulunud Saksa päritolu parunile Hans von Westoffhausenile, kes oli Ralfile kaugelt sugulane. Westoffhausenil olevat suvehäärbereid olnud päris mitmes riigis, kuid teiste hoonete saatusest Ralf lähemalt rääkida ei tea. Ta püüdis küll pärast päranduse sülle langemist ennast ajalooga rohkem kurssi viia, kuid siiani on tal vaid ebaselgeid oletusi. Keegi ajaloolane teadis küll rääkida, et hoone olla kunagi pooleldi tuleroaks põlenud ja uuesti üles ehitatud, kuid see on ka vaid hägune oletus......

5. peatükk

Tegelikult oli Ralfil plaan ka üks aias olev konnatiik kinni valada, kuna sealne vesi mulises nagu allikas ja lehkas koledasti. Üks üleaedne naabripapi väitis, et tiik olevat enesesse kunagi kümneid elusid neelanud ja selles asuvat veekeeris. Ka selle jutu lasi Ralf kõrvust mööda, kuigi hiljuti olid kolm häärberi kassi nagu maa alla vajunud. Küll pani peremees kuulutusi lehtedesse, küll tänavapostidele, käis isegi loomade varjupaigast otsimas, aga tulutult. Veidike ta küll uskus seda tiigi legendi ja kartis, et tiik võis kassidele saatuslikuks saada, kuna hais, mis sealt sõõrmeisse tungis ja kogu ümbruse õhku reostas, oli ehe laibalehk. Üleaedne taat jahus veel, et tiiki ei tohi kinni valada, kuna siis pidavat nende hinged, kelle füüsis seal tiigis eluotsa leidnud on, kolima üle häärberisse ja hakkama sealsete elanike eluenergiat röövima. Ralfi tegelikult hämmastas, et haisutiik talvel ei kaanetunud, vaid mullitas nagu allikas ka külmade ilmadega. Üleaedsel oli taas selle jaoks oma versioon varrukast võtta. Ta pajatas, et tiiki uppunud hinged ei saa enne rahu, kui nende füüsis on veesurmast maamulda maetud. Alles siis pidavat hinged paradiisi jõudma. Praegu aga põlevad need põrgus ja sellepärast on ka talviti tiigivee temperatuur nii kõrge, et tiik ei kaanetugi. Tegelikult tasuks legende uskuda, sest nagu külajuttudel, nii on ka legendidel tõeiva sees....

8. peatükk

Oli kaunis ja selge augustiõhtu. Kerdo, Keiro ja Mari-Liis seisid Westoffhauseni häärberi pööningukorruse akna ääres reas nagu silgud pütis ja imetlesid Marelle soovitusel päikeseloojangut. Kuna häärber asub linna kõrgeima künka otsas, siis on sealt selgelt näha, kuidas päike mere taha loojub. Lisaks sellele imelisele vaatele paistab ka rannapargi siluett, kus tuulise ilmaga iga põõsas või puu justkui lehvitaks. Tõsi küll, binokliga on rannapargis toimuvat parem vaadata, aga päikeseloojangut näeb ka ilma selleta.

"Näete, lapsed, päike on nagu suur tulekera, mis ööseks kustub ja läheb mere taha magama, et järgmisel päeval taas meie põski paitada. Ka tema ei ole väsimatu, vajab nagu meiegi öösiti und.

Meie linnast paarikümne kilomeetri kaugusel on üks küla, mille rannast avaneb kõige selgem ja imelisem vaade päikese loojumisele. Seal tundub, nagu päike oleks käega katsuda, kuigi tegelikult pole. Kui te täna ilusasti magama jääte ja Kardo lubab, siis võiksime homme sinna külla sõita. Kas lubate head lapsed olla?" küsis Marelle.

Lapsed kuulasid ammulisui Marelle juttu ning hüüdsid kooris: "Jaa!"

"Aga emme, kas siis, kui päikene mere taha magama läheb, tuleb kuu tema asemel meid valvama? Kas päike ja kuu on õde ja vend? Miks nad kunagi koos taeva all ei ole? Kas päike kõrvetab ja kuu külmetab? Ma ei saa üldse nendest asjadest aru. Siis peaksid ju tüdrukud päeval üleval olema ja poisid öösel? Ma olen kogu aeg mõelnud, et päike on tüdruk ja kuu on poiss. Kas on nii?" tekkis Mari-Liisil palju küsimusi.

Kerdo ja Keiro olid vait. Nemad ainult kuulasid poole kõrvaga ja ulatasid binoklit käest kätte.

Korraga avas Keiro oma suu: "Tädi Marelle, minu issi rääkis, et kuud ei tohi vaadata, muidu võib kuutõbiseks jääda. Kui ma issi käest küsisin, mida see tähendab, siis ta ütles, et tegu on haigusega. Peale seda hakkasin kuud kartma, sest ei tahtnud haigeks jääda. Kerdo vaatas ikka ja saigi selle haiguse. Issi ise ütles ühel õhtul.

Ta riidles Kerdoga, et kui Kerdo õhtuti palju limonaadi joob, käib jälle nagu kuutõbine öösiti mööda maja ja paugutab uksi. Kas kuutõbi ongi selline haigus, kus haige hakkab öösiti uksi paugutama? Mina täitsa kardan.

Siin, selles majas ööbides olen tihti kuulnud uste paukumist. Ükskord ronisin selle peale lausa voodist välja, kuid Kerdo magas sügavalt, ka Mari-Liis magas. Hiilisin salaja sinu ja onu Ralfi tuppa, ka teie kõik magasite. Ühtegi võõrast ka majas polnud...

*******************************************************************************

Saaks nüüd nädalaid edasi keerata...

Luban, et pakun lugemiselamust!

Kena laupäeva! 

20. mai. 2017.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 26. päev

 Tänane rada jäi 3 km pikkuseks. Ju siis pidi nii. Vähemalt käidud sai ja ma pole üldse õnnetu kui mõnel päeval läbin vähem kilomeetreid. Ja pole ma ka üldse õnnetu, et sõber, kes meid 3 kilomeetri pealt rajalt maha rebis (itsitsn, sest see on otsene rebimine), kostitas meid viineripirukatega. Jah, üle pika aja sõin 2 viineripirukat ära. Jätkuvalt söön kõike.

 Olen nüüd rajal käinud 5 päeva jutti. Homme lähme igal juhul veel ja ehk teen laupäeva ja pühapäeva rajavabaks. Samas juba see kui olen päeva rajalt eemal olnud, tekitab süümekaid. Tekib selline tunne nagu oleks koolist poppi pannud. Ausalt. Ja iga päevaga aina enam unistan rulluiskudest.Aga targemad räägivad, et unistused on määratud täituma ;)

 Ühele unistusele olen taas sammu võrra lähemal, sest täna läks trükki mu kolmas romaan "Westoffhauseni häärberi saladus," mis ilmub "Heli kirjastuse" kaudu. Olen ise väga põnevil ja usun, et pakun selle raamatuga ka lugejatele põnevust.

 Sellise pilves ilmaga on mõnus rajatada ja tavaliselt oma higistamise higistangi ma ära kolmel kilomeetril. Katsun nädalavahetusel kaalul ka ära käia kuna mulle tundub, et kaalul on rohkem (vähem) kui elu. Olgu, olgu, mul on nii hea olla, aga pean hakkama uusi riideid endale (juba!) muretsema, sest kõik püksilised nõuavad juba rihma.

 Ettevaatust, rada on tigusid täis! Sellist slaalomkepikõndi tuleb teha, et mitte neid laiaks astuda!

Nüüd lähen oma lastekat edasi kirjutama, tunne on selline ja tavaliselt tunne ei peta. Kipitab, kibeleb ja kiratseb.

 Head kalapäeva!

Kohustuslik fotogalerii:

"paigatud" rada aina vajub jõkke....

1 km läbitud...

müstilised puud hakkavad lõpuks lehte minema...

2 km läbitud...

teod rajal...

sild...

3 km läbitud...

Elleni pagariäri

18. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

Tormakas, ent põnev aasta!

Maili ja tema tütar, armas Elsee PETUTt lugemas

  Juba on uus aasta neljandas kuupäevas ja ma olen jõudnud vaid korra sellel aastal blogida. Ai,ai, ei saa ju nii! No, ka avalikus päevikus peavad mu tegemised korrektselt jäädvustatud olema. Neitside kiiks ja see ma olen. Eluaegne.

  Jaanuar on alles lapsekingades kuid raamatuesitluse pakkumisi juba tuleb. Kahjuks pidin ma ära ütlema esinemise Pirgu mõisas, kuigi see oli väga ahvatlev. Kahjuks ei oma ma enam autot ega ei kehti ka mu load, seega on maakohtadesse väga raske esinema jõuda ja veel siis, kui pakkumine tuleb n-.ö viimasel minutil. Pirgu mõis asub Raplamaal, Juuru vallas ja vist Röa külas ning mul pole autojuhti nii kiiresti võtta, seega loobusin. Kuigi, mõelda vaid, mõis! Vanad mõisad, kirikud, häärberid, villad, lossid jmm...on nii inspireeivad ja minu lemmikmajad. Need kõnelevad ja meelsasti käiskin just sellistes kohtades raamatuid esitlemas. Aga pole parata, elus tuleb valikuid teha.
  Ja siis teine asi ka, kuna olen poja tervise pärast peaaegu aasta töötu olnud, elame poja pensionist ja minu artiklite kirjutamisest, ei ole võimalik mul tasuta esinemas käia. Sellisel juhul tahan, et kutsuja tasub sõidikulud ja esinemisraha tahan ka, mitte palju, oma maakonnas 25 eurot ja teistes maakondades 75 eurot. Oma rahade eest ma reisida ei jaksa. Kui mõni teine maakond kutsub mind esinema ja selleks kulub terve päev siis eeldaks, et kutsuja organiseerib mulle ka tasuta öömaja. Ja mitte ainult mulle. Kuna mul on erivajadustega poeg, kes on 24h valvata, võtan ka tema kaasa. Aga pakkumiste ootel olen endiselt. Aitäh!

  Läbi aastate on paljud mu tuttavad maininud, et võiksin facebooki teha kirjanik Margit Petersoni lehekülje. Täna võtsin siis selle teekonna ette, kuid postitusi ei ole jõudnud veel teha. Koondan sinna kirjanik Margit Petersoniga seonduvad artiklid, esinemised, fotod jne...Leheküljega liituda saate SIIN.

 3. jaanuar oli väga kirju päev. Uni läks minu puhul varahommikul, kella kaheksa paiku. Tegin tule pliidi alla ja hakkasin kohvitama. Germo ajas ennast alles 10 ajal voodist välja.
 Sellesse päeva kuulvad intekas Pärnu Postimehega, ühe esinemise paika panemine koos andeka kirjaniku ja lastekirjaniku Lea Jaanimaaga, veel ühe esinemise teema ja palju, palju muud. Lisaks veel on 20. mail toimumas Pärnus üks sündmus, mille raames (puudutab lasteraamatut PETU) võeti minuga ühendust. Aga sellest kõigest juba hiljem, õigel ajal. Ja vaikselt tegelen ka 11. veebruaril toimuva kirjandusõhtu korraldamisega kohvikus Versus.

minu järgmise romaani kaanepilt kunstnik Ariel Marksalu poolt näeb välja selline, ahvatlev ;) olen 100% rahul. 

  Samal ajal kirjutan lasteraamatu järge ja 2. jaanuaril valmis mu järgmise romaani kaanepilt lõplikult illustraator Ariel Marksalu poolt ning see sai juba kirjastusse saadetud. Millisesse? See on saladus. Romaani käsikiri on toimetaja käes ja kõigi eelduste kohaselt peaks see toimetatud saama märtsi keskpaigaks ja ehk juba aprillis jõuab romaan poelettidele. Loodame! Ootan ise kannatamtult. Ikkagi uue lapse sünd. Pluss veel on kevadel ilmavalgust nägemas ka mu järgmine novellikogu ja ehk isegi lasteraamatu järg.

  Praegu ütlen nii palju, et 12. jaanuaril on järgmine esinemine ehk siis lasteraamatu esitlus, kuid kõigest sellest jõaun veel blogida ja üritus tuleb ka facebooki.

 3. jaanuar on märkamatult 4.-daks saanud, kuid mina sukeldun nüüd lasteraamatusse, sest uni rebis mind ennist lausa mitmeks tunniks rivist ja ilmselt tuleb produktiivne öö.

Olge hoitud ja armastatud!


3.-4. jaanaur. 2017.a.
Vana-Rääma

Õnnelikku uut aastat kallid sõbrad, tuttavad ja sugulased!

  Mul ei olnudki aega vana-aasta viimastel päevadel netiust paotada. Paar õhtut tagasi küll korra käisin fb-s kirjadele vastamas ja sukeldusin reaalsusse tagasi. Ühest küljest käis palju põnevaid külalisi ja teisalt oli nii palju tegemist, et ajanappus ei lasknud virtuaalmaailmas surfata. Aga olen kenasti olemas ja õnnelikult uues aasta.

kallis Heli oma uute lapsukestega

Heli raamatud teevad alati hingele pai ;)

ja nagu ikka lähevad pühendustega raamatud erilisse riiulisse

  Reedel, 30. detsembril külastas mind kallis Heli koos oma armsa vanema poja Mathiasega. Siirad ja suured tänud! Kibelen raamatuid lugema, kuid ikka veel pole aega saanud. Aga kalli Heli Künnapase ahjukuumad raamatud Tähtajaline elu 2. osa ja Delfis järjejutuna laineid löönud bestseller Jõuluks koju on kenasti mu öökapil ootel. Kunagi blogin ka nendest pikemalt. Siirad ja suured tänud ning imelist uut aastat kogu teie armsale perele!

tänud kallid Maili ja Elsee!

kallis Maili, mina ja Germo

koos armsa Elseega

 Eile, 31. detsembril kohtusime esimest korda Mailiga, armsa Mailiga ja tema veel armsama tütrega Elseega. Netiavarustes olime suhelnud aastaid ja kokku saades oli tunne nagu tunneksime juba aastaid.Aitäh teile, kullakased! Ja mälestuseks sai ka mõned pildid jäädustatud, kuigi ma just esinduslik välja ei näinud, kuna olin õhtuks lauda valmistamas ja käsil oli just kartulisalati valmistamine ning ei jõudnud ennast lille lüüa. Aga armas Elsee sai endale mu lasteraamatu PETU ja ma usun, et oli selle üle õnnelik. Uute kohtumisteni ja imelist alanud aastat!

hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...

meie tagasihoidlik lauake...

kallid naabrid Terje ja Tiks

kallis õepoeg Raido

kallis Raido ja Reelika

ja nüüd juba silla juures

kallitega silla juures

ja nii ta tuli, aasta 2017!

  Ütlen ausalt, mina naudin vihma ja sellist sügisest ilma nagu hetkel on. Naudin täiel rinnal, sest ma lihtsalt ei ole grammigi talveinimene, kuigi ega talv taeva jää. Eile õhtul nautisin külalisi oodates lahtiste uste päeva ja seda otseses mõttes. Väga soe ja hubane on kodus olla, kui küttekoldeis on tuli ja toas ka värske õhk. Ausalt üteldes ei mäletagi seda aega, mil oleks talvel saanud pool päeva välisust avali hoida.
Nojah, eks ahjupraad küttis veel omakorda. Ja nii saigi laud 5-le tehtud. Koos naabritega sai vana aasta ära saadetud. Üllatuseks astus ka kallis õepoeg Raido oma armsa abikaasa Reelikaga uksest sisse, aega parajaks tegema enne maskipeole minekut. Aitäh teile kõigile, et olite meiega koos uut aastat vastu võtmas! Oleme väga õnnelikud ja jäime aastavahetusega lausa 101% rahule. Imelist uut aastat!

 No jaa, armas üllatus ootas mind veel internetti avades. Mu kallis ja andekas illustraator Ariel Marksalu  on ametis mu häärberiromaani kaante illustreerimisega. Siin on küll veel toorik, aga kannan juba praegu tibutagi, ei teagi mis siis juhtuma hakkab, kui kaaned valmis saavad. Aitäh, kallis Ariel!

Westoffhauseni häärber. illustraator : Ariel Marksalu

30. detsember 2016- 1. jaanuar 2017.a.
Vana- Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 55. peatükk

  55. peatükk

  Möödusid aastad. Marelle oli kenasti paranenud ja vahepeal isegi korralikuks hakanud. Päris mitu aastat elasid Ralf, Marelle ja Mari-Liis veel ühe katuse all, Westoffhauseni häärberis, kuid see polnud enam elu. Ralf armastas Marellet endiselt ja kannatas kõik ära, kuni ühel päeval sai tema kannatus otsa, kuid Mari-Liisist ta loobuda ei tahtnud. Pärast häärberist lahkumist muutus Mari-Liisi ja kaksikute kontakt ka harvemaks. Ühest küljest olid nad kõik juba vanemaks saanud, poisid olid rohkem teiste poistega pundis ja Mari-Liisil olid omad sõbrad. Teisalt ei olnud miski enam endine. Tüdruk läks küll mõneks ajasks maale vanavanemate juurde, kuid maaelu ja vanavanemate käsud ja keelud ei olnud talle meelt mööda, nii ta linna tagasi sattuski. Ralf muidugi võttis tüdruku kahel käel vastu, aga tal polnud õrna aimugi, et Mari-Liis salaja oma bioloogilise isaga suhtles, et isa teda rahaliselt toetas. Tüdruk lihtsalt ei julgenud sellest Ralfile rääkida, kartis Ralfi reaktsiooni. Pealegi oli pärisisa Mauno talle täiesti võõras inimene, kellega ta isegi kohtuda ei tahtnud. Tänu Ralfile ei olnud Mari-Liisil ka millegist puudust, sest Ralf tõesti hoolis oma tütrest väga. Nii tüdruk oma päevi Ralfi, Leana, kes oli nüüdseks täieõiguslik pereliige ning Ralfi abikaasa, kooli ja Miralda-memme vahel jagaski.

Marelle elas endiselt Miralda majas üürikorteris. Tänu Ralfile pääses ta vanglast, kuid ega see naist eriti ei muutnud. Joomingud ja hooramised tema koduseinte vahel jätkusid, kuid tänu sellele, et Marelle oli saanud tööd ühes asutuses koristajana, oli olukord majas veidi stabiilsem. Miralda sai isegi üle aastate Marellelt üüriraha ja naine oli ka majaomaniku vastu suhtumist muutunud.

Miralda tervis halvenes iga päevaga. Küll ei tundnud ta aeg ajalt oma üürnikke ära, küll eksis ta tänavatele sihitult lonkima, küll olid Ralf ja Mari-Liis sunnitud memmel politseimajas järgi käima, sest Miralda lihtsalt ei mäletanud kes ta on ja kus ta on. Aga õnneks väikses linnas on see eelis, et peaaegu kõik tunnevad kõiki ning politsei oli ka memme tervisehädadega tuttav, nii ta tuttavate kaudu koju talutatigi.

Leana, Ralf ja Mari-Liis tahtsid Miralda häärberisse elama võtta, kuid memm oli sellele kategooriliselt vastu. Seda kuuldes mäletas ta kõiki ja kõike endiselt ning haigus oli nagu peoga pühitud. Eks oli memmel selleks oma põhjus olemas, kuid sellest vaikis ta endiselt. Pealegi vanad inimesed ei taha muutusi, nad on vanades asjades ja oma kodus kinni, sellepärast ka paljud vanurid, kelle sugulased otsustavad vanadekodusse viia, heidavad seal ruttu hinge, sest oma kodu on ikka oma kodu ning vanadekodus, olgugi, et seal on palju samaelaisi inimesi, kellega suhelda, tunnevad nad ennast hüljatuna ja kasutuna. Tegelikult võiks nooremad põlvkonnad ikka tõsiselt kaaluda kas on ikka õige oma vanavanemad vanadekodusse paigutada. Nad võiks jõuda vanavanematega kompromissile, mitte teha seda omakasu pärast. Vana inimene tahab enamjuhtudel ikka oma kodus vanadusepäevad veeta ja surra ning igasugused uuendused tekitavad nendes segadust ja trotsi. Aga kahjuks tundub, et üha enam mõeldakse sellele ja üha vähem näidatakse vanade inimeste suhtes austust üles. Kellel ikka rahakotiraudade vahel ohtramalt kopikat on, need kergema vastupanu teed lähevad, sest vanurid oleks neile nagu tüliõunaks, nagu jalus. Selle asemel, et palgata vanavanemale hooldaja või abiline, käiakse ohtralt pappi välja ja viiakse kodust, et saaks sünnikodu rahaks teha. Nii need talud ja külad välja surevadki, sest üha vähem leidub noori peresid, kes austaks vanavaenmate traditsioone ja hoiaks sünnikodu. Aga eks sellesse kõigesse ole ka meie ühiskond oma panuse andnud, sest miks muidu nooremad põlvkonnad lahkuvad kodumaalt, lähevad mujalt õnne otsima, et ära elada. Hiljem on kahetseda hilja, sest mis läinud, see läinud. Ega tühi jahukottgi nurgas püsti seisa, mis siis veel tühjadest majadest tahta. Nii see eestlane kord välja surebki, hääbuvad külad, linnad ja ükskord võtavad taas meid võõrad väed üle, nagu Miralda memm alati kurbusega mainib. Ja tema muretsemisel on tõeiva sees.

Miralda valdusesse kuulub veel päris mitu maja, mitu kinnisvarakrunti, maalappi, metsa ja kinnistut. Memm on alati jõukal järjel olnud, kuid sellest ei tea peale tema enam keegi. Üksiku inimesena on ta mõelnud testamendi peale, kuid siiani on see vaid mõtteks jäänud. Pelaegi pole naisel elavatekirjas enam ühtegi lähisugulast. Vahel Miralda arvas, et Marelle on kusagilt sellest kuulnud, sest joomasel inimesel kipub hääl valjuks minema ja vanad majad ju on nagu papist, hõredad ja läbikostvad. Nii Marelle oma siunamistega memmele vahele jäigi, kui ta joomingute käigus häält teritas. Tegelikult oli Miraldal ka kuri kahtlus, et Marelle on ta paberites tuhnimas käinud, sest algul ta usaldas naist ning ei keelanud Marellel ka üksinda tema elamises olla, kui memm aeda või poodi lippas. Raha ja kallimat varandust hoidis memm küll seina sisse peidetud seifis, kuid võti oli liiga avalikus kohas ja Marellel võis ju olla aega tegutseda. Miralda usaldas Marellet sama sinisilmselt, kui hiljem Mari-Liisi. Aga ega Miralda ei teadnud ise ka palju tal raha kõrvale pandud on. Söögipoolise sai ta enamjaolt oma aiast. Pealegi toitus ta suhteliselt tervislikult, ning raha toidu peale kulutas väga vähe. Paljukest see vanainimene ikka sööb.

Mari-Liis armastas Miraldat rohkem, kui oma vanavanemaid. Vanavanematega ei leidnud ta kunagi ühist keelt, eriti memmega, kes oli kärsitu ja kippus tüdrukut kamandama. Mari-Liis isegi tundis memme juures olles emale kaasa, sest arvas, et ema tahtiski varakult kodust minema, kuna memm teda kogu aeg kamandas. Ega vägisi ju kalliks ei saa, samamoodi ei saa kalliks, kui oled pidevalt kellegi poolt survestatud ja maha tehtud, otseses mõttes maha tehtud, sest memm kippus kogu aeg Mari-Liisi võrdlema ta ema Marellega, et nad olla ühtemoodi loodrid ja muidusööjad, siidikäpast pipsperssed, kes ootavad, et hea ja parem neile kandikuga voodisse toodaks, ilma, et näeks hea ja parema nimel ise vaeva. See kõik jättis tüdrukule mulje, et vanaema vihkab teda, kuigi nii see ei tarvitsenud olla. Ehk tahtis vanaema Mari-Liisist ikka korralikku ja töökat tüdrukut kasvatada? Ehk olid tema soovid siirad ja ta tahtis, et lapselaps veaks talu edasi, kui tema ja taat ükskord kõrvad pea alla panevad? Ehk oli memmel lihtsalt kärsitu iseloom või oli tema käitumisel veel mingi teine põhjus, seda teab vaid memm ise. Igal juhul vanema ja Mari-Liisi vahel sõprussuhet ei olnud ja tüdruk lausa põlgas vanaema. Vanaisa oli talle täitsa võõras, sest vanaisa popsis pidevalt vaikides piipu ega rääkinud midagi. Alles siis, kui vanemaga tülli kiskus, avas taat suu ja sealt sadas selliseid roppusi välja, et Mari-Liis hakkas vanaisa lausa põlgama. Küllap võis ka taadil memme kamandamistest kopp ees olla, küllap nii oligi, aga ega Mari-Liis võis seda vaid oletada, sest taadiga suhtlesid nad ikka üliharva. Ükskord, kui taat poest moonakotiga tuli, küsis Mari-Liis taadi käest, et kas viimane soola tõi. Taat vahtis tüdrukut juhmi näoga ja nähvas;“pipart sulle keelele tarvis, mitte soola!“ Mari-Liis ei saanud aru millest selline reaktsioon, kuid paar tundi hiljem sai ta alles aru mida taat selle vanasõnaga ütelda tahtis. Memm lihtsalt inises taadi kallal, et viimane soola ostmata unustas. Inises on veel vähe üteldud, memm võttis koonikust vanaisa vanad püksid, millega ta talu põrandaid küüris ning lajatas nendega üle taadi küüru nii, et pliidi ees ämbril istuv ja piipu popsiv taat ühes ämbriga pikali kukkus. Alles siis ajas memm jalad kõhu alat välja ja valas paar krokodillipisarat ja halas, et taat ei tohi surra veel, et peavad koos minema, muidu kulub matustele liiga palju pappi.

„Tere hommikut, pererahvas! Kas tohib edasi tulla?“ seisis häärberi ukselävel nooremapoolne habetunud mees ja vahtis Mari-Liisiga tõtt.

18.04.2016.a.

Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 54. peatükk

  54. peatükk

  Mari-Liis keeras häärberi ukse lukust lahti, ilma, et oleks maja välistuld süütanud. Ta nühkis oma unesegaseid silmi ning lonkis tuppa tagasi, sest valgus tegi ta silmadele liiga ning tüdruk oli alles oma mõtetes aegade alguse unenäos, hoopis teises ajas enne, kui kõva jutuvadin ja itsitamine ta unelõnga puruks lõikas. Tüdruk läks, kätt silme ees hoides, häärberi trepist üles, kui võpatas ärkvele. Ei, ei, ta ei võpatanud Ralfi ja Leana tulemise peale, sest ta isegi ei teadnud kellele ta ukse avas. Mari-Liis kuulis hääli. Pööninguuks, kuhu kadus tema lapsepõlvehaldjas, vajus lahti, kuid nutuhääled kostusid keldrist. Ta ehmatas, tormas uuesti trepist alla ja põrkas esikus suudleva paariga kokku.

„Mis lahti, Mari-Liis? Tonti nägid või?“ küsis jahmunud Ralf poolmuiates. Mari-Liis seisis nagu vahakuju, näost lubivalge ja keel nagu alla neelatud. Ta põrnitses Ralfi altkulmu pilguga ning Leana tundis ennast ebamugavalt.

„Ja-jah, nägin jah tonti,“ vastas tüdruk ning ronis uuesti trepist üles. Mari-Liisil ei tulnud und, teda painasid hääled, mida ta hetk tagasi kuulis. Need hääled olid tegelikult teada painaud juba aastaid, kuid vastus, kus kohast need tulevad või kes on häälte autor, puudus. Ühest küljest oli tüdruk nende häältega juba harjunud, kuid teisalt tekitasid need tmas vastakaid tundeid. Eriti see nutva tüdruku hääl. Empaaitiavõimega Mari-Liis tahtnuks kohe appi joosta, kuid kuhu ja kellele, selles oli küsimus. Isa ja Leana ei mõlkunud hetkekski ta mõtteis, ta nagu polekski neid miilutsemas kohanud. Ka Miralda- memm ja kaksikud ei meenunud. Rääkimata Marellest, kelle olemasolu ei tulnud talle viimasel ajal üldse meelde. Mari-Liis keeras voodis küljelt küljele, kogu ta keha sügeles nii, nagu oleks terve kari sipelgaid ta peal jooksmas. Tüdrukust oli saanud mõnes mõttes eremiit, sest kogu tema aja hõivasid probleemid, mis päevast päeva kordusid ja aina suuremaid mõõtmeid võtsid. Sõbranned olid ka justkui kadunud ta elust. Kes käis juba mööda ööklubisid, kes reisis vanematega mööda ilma, kes oli varases nooruses juba endale lapse lasknud teha. Mari-Liisil lihtsalt polnud aega nende jaoks, kuigi vahel igatses ta väga endale südamesõbrannet, kellele kõiki oma muresid pihtida, aga ta kartis, tüdruk kartis kedagi endale liiga lähedale lasta ja selle hirmu oli ilmselt temasse süstinud tema lihane ema, keda tüdruk ei olnud kunagi usaldada saanud.

Paar tunnikest voodis väherdud, tundis tüdruk ennast näljasena. Ta tõmbas oma roosa hommikumantli selga, pani Miralda poolt heegeldatud pehmed, koeravillast sussid jalga ning läks häärberi alumisele korrusele. Pilt mis talle avanes, ei olnud just meeldiv. Mari-Liis ehmatas ja tänas jumalat, et ta veel õndsat und ei maganud. Kogu alumine korrus oli põlevatest küünaldest valgustatud ning Ralf ja Leana olid uinunud elutoa diivanile. Osad t-küünlad küll põlevad lõpuni ning on ohutumad, aga enamus põlevatest küünaldest olid tavalised ja need olid asetatud ilma küünlajalata puidust köögikappidele. Tüdruk ei julgenud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui tal ei oleks kõht tühjaks läinud. Mari-Liisi läbis vappekülm. Ta pani käed kokku ja tänas jumalat, et oli päästjaks Ralfile, Leanale ja kogu häärberile. Siis hakkas ta südantlõhestavalt nutma. Kuid mitte keegki teda ei kuulnud, mitte keegi ei pakkunud talle lohutust, ta oli täiesti üksinda siin ilmas. Kohati tundis ta tütre ja isa vahelist armukadedust, sest isal oli nüüd küll kallis inimene kõrval, kuid Mari-Liis oli harjunud ise Ralfile kõige kallim olema. Tüdruk tundis, et tema koht on hõivatud, ta tundis ennast kasutuna, kaitsetuna ja hüljatuna. Hakkas vigu otsima endas, süüdistas ennast, et ta lihane ema ei suuda teda armastada, süüdistas ennast, et ta üldse siia ilma oli sündinud. Tüdruk oleks justkui negatiivse energia meelevalda haaratud ja see tunnel seal maailmas, sellel ei paistnudki valguse viirge olevat. Mari-Liis oli justkui vatist, justkui elutu ese mis ise liikuda ei suuda, mida igaüks võib oma kasuks, kuid eseme kahjuks, tarvitada. Ta jälgis katkendliku leegiga põlevat küünalt ning seisis, nagu toonekurg, ühel jalal, nõjatudes köögikapile. Tema söögiisu oli nagu peoga pühitud. Liiga palju oli selle noore tüdruku jaoks viimasel ajal olnud läbielamisi, liiga palju emotsioone ja lahtise otsaga lahendamata asju, mis teda seespoolt närisid, liiga palju segaseid tundeid, üksindust ja eneseksekseid hetki, sest kõigest ja kõigist ei julgenud ta ka ju eaka Miraldaga rääkida. Kes teab kui kaua Mari-Liis seal kapi najal seista oleks võinud, kui poleks Leana voodis külge keeranud ja ennast istukile ehmatanud.

„Tere ööd! Kas juhtus midagi, kullake?“ küsis Leana, kes tegelikult tundis ennast sissetungijana. Ralf magas õndsat und, ju olid alkohol ja kirglik armuöö oma osa nõudnud. Ei tema kuulnud ega näinud midagi. Leana haaras tugitoolilt lambavillase pleedi, pani Ralfi toasussid jalga ja läks kööki. Mari-Liis põrnitses endiselt võbelevat küünlaleeki ning vaikis.

„Mari-Liis, kullake, vabanda, et ma siin nii...“ üritas ta tüdrukuga, jalad risti seistes, kontakti leida, kuid kasutult. Leana seadis sammud tualeti poole, sest just teatud toimingute pärast tal ju uni ära läkski. Tualettruumist tagasi tulles kajas häärberis kõrvulukustav röögatus, mis Leana seest valla pääses. Läbi häärberi välisukse klaasi jälgisid Leana väitel, tegevust võõrad ja tühjad silmad. Selle karjatuse peale tormas unesegane Ralf ihualasti voodist välja ja haaras Mari-Liisi oma embusse. Leana värises nagu haavaleht, ega saanud sõnagi suust.

„Issi, loll oled või! Pane ennast riidesse!“ potsatas Mari-Liis justkui reaalsusse tagasi, tõukas isa endast eemale ning läks Leanat rahustama.

„Mis juhtus? Miks sa karjusid?“ üritas ta naiselt vastust saada, kuid Leana värises endiselt ja tema silmis oli kohutav hirm, et ka Mari-Liisil hakkas lausa kõhe.

„Oota, ma toon sulle suhkruvett. Tule, tule istu siia köögitoolile, ma kohe.“ aitas tüdruk Leana maast püsti. Tegelikult Mari-Liis aimas mis võis naise verest välja lüüa, kuid ta ei sõandanud küsida. Ega Leana ei kiirustanud ka kõnelema, või ei suutnud ta shoki tõttu, seda teab vaid tema ise. Igal juhul peale suhkruvee joomist läksid naise häälepaelad valla ja ta pajatas oma nägemusest. Ralf läks kohutavalt närvi. Ta tammus, kui pidalitõbine, köögis edasi-tagasi, ega osanud seisukohta võtta. Kumbki elanik ei tahtnud külalisele häärberis toimuvast rääkida, oli ju öö ja pealegi kartis Ralf meeletult Leanat kaotada. Sellest oli teadlik muidugi ka Mari-Liis, kes pidas õigemaks vaikida. Tegelikult tahtnuks tüdruk hoopis isa noomida, et viimane nii hooletu oli ning kõigi elu küünalde põletamisega ohtu seadis, kuid ta otsustas oodata ja vaadata mis edasi saama hakkab. Mari-Liis oli natuke kurb ja segaduses, sest armunud inimesed tundusid talle juba ammu rumalad ja jõuetud. Ta oli nii palju lollusi pealt näinud, et kartis ise armuda, kuigi klassvennal, kellesse ilmselt kogu klassi tüdrukud armunud olid, jagus silmi just Mari-Liisile. Aga Mari-Liis eiras teda, kuigi tõtt tunnistades, meeldis ka temale klassivend väga.

Ralf koristas elutoa laualt tühjad veinipudelid, pani teleka kinni ning seadis sammud tualetti, kui avastas esikust porised jäljed ja need ei olnud mitte tema, ega Leana jäljed. Välisukse linki vajutades sai mees ebameeldiva üllatuse osaliseks.

18.aprill. 2016.a.

Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 53. peatükk

  53. peatükk

 Vanamees läkastas. Tema väljaveninud ja võidunud dressipüsid olid põlvedelt rohelise krimpleenriidega paigatud, nende värv oli vaevu eristatav potisinisest dressipükstest. Ühes käes hoidis ta ajalehest keeratud plotskit ning teises poolroostes portsigari. Vana läkiläki tema peas oli nii auklik, et kiilakas lagipea paistis läbi. Vanamees läkastas nagu tiisikuhaige, aga hoidis plotskist, nagu elu kallimast talimasnist, kinni.

„Mida sa, kurivami, siin läkastad!? Kas keegi kustsu sind siia!?“ räuskas Ralf, kuni ehmatas vanamehe justkui elutuid silmi nähes. Vanamehe silmad olid kaetud kaega, ühe vikerkest oli sinist, teise pruuni värvi, ehk siis tegu oli heterokroomiaga. Vanamees silus oma rinnuni ulatavat habemepahmakat ning ei teinud Ralfist väljagi, nagu ei kuuleks.

„Kuuled ka või? Hakka astuma!“ muutus peremees taas rahutuks.

„Mes sa, peremees, tõreled! Egas ma kellelegi kurja tee. Mo vanad jäsemed ei kuula enam sõna, korra persetan ja loivan edasi. Rahune nüüd! Oless sa naa vana, kui mina, ei tahass sind surm ka ühti. Kui sa, pojake, vaid teaksid mida selle häärberi seinad kõneleks, kui nad rääkida oskass. Mess sa mo peale ikke pahatass. Lähen juba!“ sai papi lõpuks sõnad suust.

Ralfil hakkas korraga vanamehest isegi kahju.

„ Aa, nüüd ma mõistan, ka sina, peremees, oled jahmunud mu erinevat värvi silmadest. Ää karda, ei mina mingi posija ole. Ka pole see värvivahe tingitud silmahaigusest, kaest, mida hetkel põen. Ei ole ma ka silmi vigastanud, sündisn säärasena. Tänapäival räägitass, et tegu pidavat olema geneetilise mutatsiooniga, kuid vanasti, kui mede vanused alles noored olliva, arvasivad teadjad, et vaid nõiad sünnivad säänsete silmadega, või kuulsad inimesed. Näe, omal ajal sai pailu lõõtsa tõmmata ja isegi postekooris laudud, kuid ei minust kuulsust saanud. Meda sa hing ikka ihaldad, kui elad naa vaeselt, et ei ole leivaraasugi süia. Noid näguripäivi tuli mede peres ikka tihti ette. Ah, mess ma siin ikka latran, hakkan, hakkan, kohe hakkan minema.“ ajas vanemees ennast trepilt püsti, viskas plotskiotsa näpunipsuga häärberi hoovi, oigas ja sulges enda järel krääksuva värava.

Öhöö-öhöö, läkastas taat, kissitas oma poolvidukil olevaid nõiasilmi, pühkis nina varrukasse, vaatas Ralfi poole ja lausus;“Pojake, ole sa tänatud. Me veel kohtume, kui vanatühi mind enda manu ei vii. Küll ma sulle siis pajatass, kui aig lubab. Praegu aga nägemiseni, loodus kutsub,“ ja läinud ta oligi.

„Mari-Liis, mina kardan, ma tahan koju,“ jonnis Keiro. Kerdo kortsutas kulmu ja ootas Mari-Liisi reaktsiooni, sest ka tema oli segaduses.

„Mida te jonnite! Mina veel armastan teid, kui oma vendi ja vennad peaks just tugevamad olema. Mehed ju peavad ka naisi kaitsma, mitte jonnima. Ma ütlen issile, et ta viib teid oma koju ära. Teiega ei saa üldse koos mängida, eriti sinuga, Keiro.“ pahandas tüdruk.

„Eiiii!“ hüüdsid kaksikud ühest suust. Ralf oleks selle hüüde peale kohe reageerinud, aga ta oli oma mõtetega alles ilmselt vanamehe juures. Ilmselgelt häiris teda miski või keski. Mees istus samale trepile kus kohast vanamees oli lahkunud, pani pea käte vahele ja lastele tundus, nagu pühiks ta pisaraid.

„Mari-Liis, lähme tuppa, ma ei taha siin olla,“ hakkas Keiro taas jonnima. Mari-Liis tahtis taas midagi nähvata, kuid mõtteisse vajunud Ralf tekitas ka temas hirmu ning ta vaikis. Tüdruk tõusis pingilt püsti, viipas poistele käega ja juba nad liikusid häärberi juurde.

„Issi, kes see onu oli? Issi! Issi! Miks sa ei vasta!“ lausa karjus Mari-Liis Ralfi ees seistes.

„Rahu nüüd. Ärge kartke, lapsed. Vanu inimesi tuleb austada, nad ei tee kellelegi kurja. Tunnen ennast hetkel väga halvasti, et selle kutsumata külalise peale häält tõstsin. Ta ju lihtsalt istus ja puhkas jalaga. Vanadel inimestel ikka väsivad liigesed ära. Ärge teie kunagi vanade inimeste peale karjuge. Vabandan teie ees, et ise seda tegin. See oli kole. Ausalt.“ olidki Ralfi silmad veekalkvel.

„Kui ma kunagi laps olin, lausus vanaisa alati mulle kuldseid sõnu, õpetas viisakusreegleid ning rääkis palju sõnumisest. Teate, oma sõnadega, just halbade sõnadega, tuleb ettevaatlik olla, sest elu on juba kord nii paika pandud, et kõik halb mida me teistele teeme või soovime, tuleb bumerangina meile kunagi tagasi. Teate mis on bumerang? Ei tea? Bumerang on V tähe kujuline ese, mida vanasti valmistati puust ja luust, ning neid kasutati jahirelvana. Kuna bumerangil on kaks poolt, siis halba soovides tekib justkui peegelpilt ja nii tulebki kõik soovijale tagasi. Sellepärast ärge kunagi ütelge midagi halba, kui te ei taha ise hiljem halvast osa saada. Kui ma kunagi vanaisale kaebama läksin, et keegi liiga teinud oli, lausus ta alati; „kuidas koer külale, nõnda küla koerale.“Ma ei saanud sellest aru. Arvasin, et kui koer haugub, haugub küla talle vastu. Hiilisin salaja õhtu, kui vanaisa magas, õue, hakkasin koera õrritama, et ta haukuma hakkas, jäin ise ootama, et kas küla hakkab vastu haukuma, kuid ei kuulnud. Siis arvasin, et süüdi on vihmane ilm, et vihm summutab hääled. Järgmisel hommikul üritasin vanaisa käest selle vanasõna tähendust teada saada, kuid jäin ikka pika ninaga, sest ei julenud tunnistada, et vastu ööd Pontut õrritamas käisin. Alles aastate pärast taipasin mida vanaisa selle vanasõnaga ütelda tahtis. Nimelt oli ta näinud kuidas ma liivakastis naabripoisi liivalosse lõhkusin ja naabripoiss mulle selle eest liiva pähe puistas. Alles aastate eest sain aru, et see vanasõna oli vaid piltlik, et tõde oli selle sisse peidetud. Kuid siis ma solvusin vanaisa peale, sest olin harjunud, et ta alati mind kaitses ja mulle tundus, et ta tollel korral kaitses minu sõpra.

„Issi, aga ükskord vanaema tõreles minuga, ütles, et ma ei tohi visata tänaseid toimetusi homse varna. Ise võttis seljast oma määrdunud põlle ja viskas selle esikusse nagisse. Siis ma saingi teada, et nagi on varn. Aga ma ei saanud aru miks ei tohi toimetusi varna vista ja vanaema oma põlle võib. Kas siis vanemad ini mesed võivad kõik asjad varana vista ja lapsed ei tohi? Miks?“ oli Mari-Liis hämmingus.

„Hmmm,“ muhels Ralf ning näis, et ta tuju muutus kordi paremaks.

„Tead, tütreke, siin on tegu taas vanasõnaga. Memm ilmselt ei tahtnud sulle halba, ta lihtsalt kutsus sind korrale või üritas ka sulle viisakusreegleid õpetada. See varn on selles vanasõnas ka piltlik, kuid tegelikult tahtuis memm ilmselt sellega ütelda seda, et kui sa midagi tegema hakkad, tee lõpuni, näiteks korista kasvõi oma mänguasjad ära, sest muidu poolikud asjad kuhjuvad ja tekitavad suurt segadust. Memm ilmselt suunas sind just heale teele, et sinust ei kasvaks karistamatut ja lohakat inimest. Pealegi tasub vanasõnu tõepähe võtta, sest need on kord juba enne meid leiutatud ja neil on alati tõeiva sees. Kas jutt tundus arusaadav?“ küsis Ralf. Kõik kolm noogutasid peaga, kuid ei iitsatanud sõnagi. Lapsed olid mõtteisse vajunud.

„Loodus kutsub!“ hõikas ühtäkki Keiro, pani käe kubemele ja jooksis häärberisse. Selle peale manas kogu seltskond muige huulile. Vanamehe vanasõna oli õigesti tõlgendatud.

17.04.2016.a.

Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 52.peatükk

  Mari-Liis võpatas. Kogu tema keha tõmbus krampi, nagu oleks esimest korda elus talisuplust tegema läinud. Kulon kirjaga „Läänest väljas“ pudenes ta sõrmede vahelt kiriku kivipõrandale ja kõrvu jäi kajama mingi kummaline helin, mida tüdruk oleks juskui enne kusagilt kuulnud. Ta kummardas kulonit võtma, kuid kirikuõpetaja käsi jõudis temast ette.

„Läänest väljas“ luges ta kirja kulonilt ja miski tema alateadvuses hakkas tööle. Miski, millele ta seletust ei osanud anda. Ta vaatas tüdrukule otsa ning tema silmad küsisid, kuid suu vaikis. Mari-Liis vaikis ehmatusest, või oli ta alles kuloni helide meelevallas, seda teab vaid tema ise. Igal juhul nad seisid seal ja vaikisid mõne hetke.

„Õpetaja, ma vaatan, et te olete uued inglid siia toonud. Ühest minu lähedasest inimesest sai ka just ingel. Temast sai mulle vähese ajaga väga kallis inimene, nüüd ta lahkus ja just tema pärast ma täna siia jõudsingi, palvetama, et ta hing saaks rahu.“ Tüdruk näppis kulonit, nagu ammutaks sellest jõudu. Kirikuõpetaja võttis Mari-Liisilt õlgade ümbert kinni ja juhatas neiu peaaltari taha, käärkambrisse istuma, et rahulikult vestelda. Selles kirikus oli lausa kolm käärkambrit, kuid igal kambril oli oma ülesanne, ühes neis hoiti kiriku kirjatarbeid ja nõusid, teises kirjavara ja kolmandas riideid. Just riietekäärmabris asusid massiivsed, käsitsi puidust nikerdatud kirstud, lauad ja toolid, ning seal toimusid ka konvendid. Mari-Liis võttis laualt vana ja kõneka krutsifiksi, mis oli paari tunni eest meistrimehelt uue hingamise saanud, see olevat leitud ühe hinge heitnud endise preestri vanast aidast mitmekordse jõupaberi seest, kuid aastatega oli ta seal launema hakanud. Asjatundjad tegid kindlaks, et see pärineb lausa 10. sajandist ja tollel ajal hoiti seda laual või altaril, kuigi reliikviakrutsifiksid hakkasid levima juba 7. sajandil. See ristilöödud Jeesuse kuju on tänaseni üks olulisemaid kristluse sümboleid.

Kuloni oli tüdruk nagu muuseas poetanud oma taskusügavustesse, kuna ta ei olnud sellest valmis kirikuõpetajale rääkima, kuigi ilmselgelt õpetaja oli sellest huvitatud.

„Tead tütreke, need uued inglikujud tõi siia üks vanatädi. Ta toob alati neid siis, kui mõni ta tuttav siit ilmast lahkub. Memm ise on meie koguduse liige aastakümneid. Kunagi neljakümnendatel ta küüditati koos ema, isa ja kahe vennaga loomavagunites Siberissse. Vennad surid nälga ja tuberkuloosi nendes võikates vagunites, ning vanemad lahkusid Siberisse jõudes. Vaid tema jäi ellu, sest ta oli juba lapsena sügavusklik ja kiriku liige. Nüüd käib ta juba üheksakümnendat aastat ja vaid paar aastat tagasi pani ta meie kiriku aedniku töö maha, sest reuma, mis ta liigestele haiget teeb, ei lasknud tal enam seda tööd teha. Aga kirikus käib ta igal nädalal, vahel isegi paar korda nädalas, kuigi elab linnast viie kilomeetri kaugusel. Ka pool oma pensionirahast annetab ta igal kuul kirikule. Ta on üks meie kõige ustavamaid teenereid või köstreid aeg ajalt siiani. Alles viimasel jumalateenistusel mängis ta orelit ja veel tänagi annab ta usuõpetuse tunde, aga seda oma kodus, kuna seal asub ta enda altar ja meil siin kirikus tegutsevad juba nooremad usuõpetajad, kuid vanemad inimesed armastavad ikka memme juures kodus käia. Ise nad kutsuvad seda koduvisiiti usuõpetuse kontserdiks, sest seal nad laulavad kirikulaule ja tihtilugu käivad pooled külaelanikud sellest osa saamas.“ jutustas kirikuõpetaja.

Mari-Liis asetas krutsifiksi tammepuust lauale ning tõusis püsti.

„Lapsuke, kas sind vaevab mure? Tahad sa sellest mulle pihtida?“ küsis kirikuõpetaja.

„ Eee, ei vaeva. Minuga on kõik korras,“ tunnistas tüdruk. Tegelikult oli ta alles mõtetes kuloni kinkinud taadi juures. Natuke jäi ta hinge vaevama ka tolle onu ootamatu lahkumine kasesallu, kuid need olid teemad millest ta kirikuõpetajale rääkida ei tahntnud, tüdruk tahtis nendest kõigevägevamaga kõnelda. Ta sammus alatari ette ja jäi sinna oma mõtetega üksinda. Kirikuõpetaja kohmitses käärkambris laua sahtlis ja leidis seal flaieri ning ulatas selle tüdrukule. Mari-Liis pani selle ridikülli ja sulges peagi enda järel kirikuukse. Ta oli juskui õnnistatud olekus, jalutas veidi ja istus pargipingile. Kotist telefoni otsides, avastas ta alles flaieri usuõpetuse konvendile ning vajus uuesti mõtteisse. Tüdrukule meenus vana häärber, mida ta mõne tunni eest oli uues valguses silmanud. Tüdruk tõusis pingilt ja hakkas seda häärberit uuesti otsima, ning tee peale jäi vanu ehitisi juba hulgim, osad neist olid renoveeritud, kuid osad kõnelesid vanaaegses keeles. Mari-Liis tundis, et ta elab valel ajal, elab vales ajastus, valede inimeste keskel. Korraga unistas ta ennast aega, kui Miralda oli alles nooruk ja esimest korda armunud. Tüdrukule tundus, et hämarduv päev läks palju valgemaks, ta nägi isegi vanades lagunenud kuurides ja kõrvahoonetes elu, nägi sellist elu, kus pere hoidis rohkem kokku ja lapsed olid siiramad ja sõbralikumad. Mari-Liis oleks endale justkui prillid saanud, sellised võluriprillid mis suudavad näha mineviku piirjoonte taha, mis suudavad viia teda vanavanemate või vanavanavanemate aega. Selles ajas ei ummistanud tänavaid kallide autode karavan, ega vedelenud narkouimas noorukite poolelutud laibad. Tüdruk unistas ennast õukonnadaamiks, kes kõnnib graatsilisel sammul, lumivalge maani kleit seljas, pitsiline kübar peas ja päevavari peakohal, mööd tänavaid, kui lehepoisid müüvad lehti ja talunikud müüvad tangusoola. Kes teab kui kaua ta seal unistas, kuid ühel hetkel avastas ta ennast taas kaasajast. Mari-Liis jõudis tühja ja kõledasse häärberisse, kuid seal valitses vaikus, isegi ühtegi majavaimu häält ega samme polnud kuulda. Ta panin külalistetoas televiisori mängima, ühelt kanalilt tuli „Padjaklubi“, mis oli temaealiste lemmikseriaal, kuid Mari-Liisile ei meeldinud üldse. Lõpuks ta uinus ooperi kanalit kuulates. Unenäos kondas ta taas aegade alguses, nägi kuidas ta vaarisaga pajukoorest vilepilli valmistas, kuidas ta puujuurtest, männipeergudest ja vitstest korve punus, kuidas vaaremaga käsitsi karjamaal lehmi lüpsis, lambaid karjatas ja hobust rautas. Mari-Liis kogus unenäos põllult leitud hobuseraudu, lihvis need puhtaks ja asetas hea õnne ootuses ukse kohale, sest vanad Keldid uskusid, et need toovad õnne ja ajavad eemale kurjad vaimud, sest vaimud kartvat rauda ja nii ei pääsevat ka saatan inimesele ligi. Tüdruk nägi unes kuidas ta metsloomade sarvetükke ja hambaid, kui õnnetalismane vanasse veimevakka kogus. Kes teab mida kõike ta veel oleks unes näinud, kui jutuvadin poleks teda üles äratanud. Tüdruk ei saanud unisena esimese hooga arugi kus ta on ja kes ta on. Ta oli nii unenäos sees, et raske oli eristada unelmat reaalsusest, kui väliust lukust avama läks. Nimelt, Mari-Liis oli alati harjunud üksinda kodus olles võtme risti lukuauku jätma, et vanatühi ei pääseks majja, nii oli talle vanaisa õpetanud.

Ust avades ootas tüdrukut üllatus.

08.03.2016.a.

Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 51. peatükk

 

  51. peatükk

„Mis toimub? Päise päeva ajal uks lukus! Hulluks hakkate minema või?“ hüüdis tuttav hääl verandaukse tagant.

„Ee, ma, ma ei tea. Mina küll ust ei lukustanud omast arust!“ oli Ralf segaduses. Esimese hooga ei tundnud ta venna häält äragi, sest ehmatus oli suur. Ralf arvas, et keegi võõras, ilmselt see sama keegi, kes treppidele jäljed oli jätnud, koputab nüüd ja püüab oma majas kondamist varjata. Ta katsus veranda ust, see oli lukus, kuid häärberi välisust avama ka ta ei söandanud minna. Mees vaatas lastele otsa, justkui otsiks nende silmist vastust, kuid kõik kolm hoidsid silmi maas, sest ka nemad olid insidendist ehmunud. Mees istus vanale sohvale, kratsis kukalt ja nuputas mida järgmisena teha, kuid siis avanes häärberi välisuks ja sisse astus Kardo.

„Ma mõtlesin, et te teete minuga nalja, aga nemad istuvad nagu vahakujud ja vaikivad. Heakene küll, tahtsin vaid teada kas sa Ralf saaksid poisid nädalaks enda juurde jätta, ma pean komandeeringusse sõitma?“ küsis Kardo.

Mis kuradi komandeeringus need sibid tänapäeval käivad, esitas Ralf endale küsimuse ja muigas vaikusesse. Ta irvitas veel enda ette, et vend on ehk ametikõrgenust saanud ja ehk sibiametilt torujüriks edutatud, nagu ühe ta töökaaslasega eelmisel aastal olevat juhtunud, kuid mingeid komandeerimisi Ralf küll ei mäletanud ning ta vaikis endiselt.

Kardole tundus, et ta räägib seinaga, sest nii lapsed, kui Ralf olid kuidagi ära, eriti veel Kerdo ja Keiro, kelle käest isa üldse ei küsinud kas poisid on nõus nii kauaks külapeale jääma. Kuigi nad kindlasti olid, aga hirm keldris kondamise pärast oli nende keeled lukustanud ja nad pidasid õigemaks vaikida.

„Jeee, onu Kardo! Jeee! Poisid, onju te tahate siia jääda!?“ rõõmustas särtsakas Mari-Liis, kuid häärberis valitses ikka vaikus.

Kardo muigas, kuid ei saanud ikka veel aru mis poisse ja Ralfi vaevab. Ta jälgis pingsalt kõikide näoilmeid, kuid need olid nagu kurvad teatrimaskid, ei mingeid emotsioone, erinevalt Mari-Liisist.

„Kuulge, mul ei ole aega siin pikalt passida, töö ootab. Sina, vennas anna mulle siis paari tunni jooksul teada, muidu ma ei teagi mis saab. Ma pean bossule teatama. Ei taha komandeeringust ka ilma jääda. Aga pole parata, kui sa nõus ei ole. Nii rongaisa ma ka ei ole, et oma lapsi turvakodusse selleks ajaks viima hakkan.“ kõneles ta, keeras jala pealt ringi ja haaras välisuksest, kui Ralf justkui unest ärkas.

„Missa, vennas tegid nalja minuga vä? Mis kuradi ukse lukustamisest sa rääksid? Läbi ukse astusid majja vä? See pole üldse asi millega naljatada. Ja pealegi mul ei ole üldse naljatuju praegu. Mis sul üldse mureks oli?“ peatas ta venna mineku.

„Onu Kardo, onu Kardo, kas sa oled võlur? Kas sa võlusid ennast läbi ukse? Kas sa saaksid võluda nii, et issi lubasks Kerdol ja Keirol siia jääda?“ hüüdis Mari-Liis vahele, sest talle tundus nagu tahaksid vennad oma vahel tüli kiskuda.

„Ah, mis võlur mina nüüd! Heakene küll, kas poisid võivad siis nädalaks siia jääda? Mul tõesti hetkel on aeg raha.“ tahtis Kardo viivitamatult teada.

„Võivad, võivad, miks nad siis ei võiks. Võivad jääda ka kauemaks,“ vastas Ralf, kuigi tundus, et ta mõtted olid ikka eemal.

„Tänud!“ kallistas Kardo kõiki kolme last ja sulges enda järel välisukse.

„Jesss! Onu Kardo on nii armas! Poisid, lähme ülesse minu tuppa mängima. Issi, me lähme mängima. Kuuled ka või?“ seisis rõõmus tüdruk isa ees, kuid viimane oli ikka apaatne. Ta vaid noogutas ning ehmatas reaalsusesse tagasi alles siis, kui telefon helises.

„Kerdo, mis sa arvad, miks mu isa nii imelik on? Kas ta sai ikkagi aru, et me keldris käisime? Äkki ta sai ja nüüd saame pahandada ning ta ajab teid koju. Aga te ju ei saa koju minna, kui teie issi ära sõidab.“

„Ma ei tea ju, Mari-Liis,“ vastas Kerdo ja Keiro korrutas nagu papagoi kaksikvenna sõnu. Nad vähemalt vastasid, aga tundus, et poisid on palju rohkem pabinas, kui tüdruk.

„Teate, ma korra piilun millega isa alumisel korrusel tegeleb. Ma nii tahaks taldrikut keerutada. Üks vana memm kunagi ütles, et taldrikut keerutades saab vaime välja kutsuda. Mina tahaks väga seda haldjat välja kutsuda, kes on minu sõber juba palju aastaid. Tahaks tema käest niiiii palju küsimusi küsida. Aga isa ei tohi sellest teada.“ vadistas Mari-Liis ja juba lahkuski ta hiirvaikselt toast.

„Jah. Selge. Tulen kohe.“ vastas Ralf ja katekestas kõne. Mari-Liis oli hiirvaikselt trepimademel. Ta ei tahtnud isale vahele jääda, et teda hiilimas käis. Ralf ei läinud lastele isegi midagi selgitama, ta kadus nagu tuulispask majas välja, käivitas auto ja sõitis minema.

„Poisiiiid, me oleme kolmekesi majas! Issi läks just minema. Tulege, tulge nüüd ruttu! Läheme keldrisse!“ hüüdis Mari-Liis poisse ja juba nad jooksidki trepist alla. Lapsed avastasid kledritrepilt mustad jäljed. Mari-Liis kamandas Keiro vannitoast moppi ja veeämbrit tooma, ning Kerdo jooksisn igaks juhuks häärberi välisukse juurde, et olla kindel Ralfi lahkumises. Mõne hetke pärast oli keldri trepp puhas, nagu poleks seal ühtegi jälge olnudki. Nüüd hoidsid lapsed hinge kinni, et Ralf kohe tagasi ei tuleks ja ei avastaks märga treppi. Mari-Liis arvas ju, et isa ei saanud kauaks ära minna, sest tavaliselt ta alati ütleb kuhu ja kui kauaks ta läheb, kuid sellel korral kadus vaikides. Tüdruk arvas, et isa on kusagil ligidal ning võib ika hetk uksest sisse astuda. Ta võttis peeglisahtlist Marelle juuksefööni ja hakkas treppi kuivatama ja peagi oligi tulemus käes, trepp sai kuivaks. Poisid plaksutasid käsi ja nende silmades oli taas rõõmusäde.

„Mis te rõõmustate! Sina Keiro mine tee pööninguuksed lahti, sest, kui me taldrikut keerutama hakkame, saab haldjas kergemini meile külla tulla ja pealegi siis ei kuule isa uste krikusumist, kui ta juhtub koju tulema. Kerdo, võta köögist kapi sahtlist üks üleni valge taldrik, ilma mustrita ja sihuke suurem, mida täiskasvanud praetaldrikuks kutsuvad. Ei, ei, ma ei taha sinist!“ kamandas Mari-Liis poisse, nagu range ema oma lapsi.

„Eiiii, ma ei taha siin olla! Eiii!“ hüsteeritses tagasihoidlik Keiro, kui ta treppidest häärberi ülemisele korrusele astus.

„Mis sul viga on?! Sa oled nagu mingi plika, ei taha, ei saa, ei julge!“ ei saanud Mari-Liis aru mis Keirol hakkas.

Keiro istus trepil, hoidis pead käte vahel ja lausa värises hirmust. Tal ei tulnud ühtegi sõna suust. Mari-Liis ja Kerdo jooksid ta juurde, ka nemad olid hirmul. Mari-Liis läks trepist üles, tema ju ometi haldjat ei kartnud, ta vaatas pöönigukambritesse, kuid ei näinud midagi. Samas ta teadis mis majas toimub, kuid, kui Keiro midagi ei rääkinud, ei saanud teised lapsed ju millestki aru.

„Venna, mis on? Kas sa igatsed issit? Sa oled nii issikas, et sinuga ei saa kusagil käia, ega midagi teha. Hullem, kui mõni eit!“ pahandas Kerdo kaksikvennaga. Keiro vaikis endiselt, kuid venna solvang pani tal lausa pisarad voolama. Kerdo raputas pead ja kõõritas silmi, sest taas oli see hetk, kui ta oma venda ei mõsitnud.

„Ehee, eit, eit! Eit on ju eriti ilus tüdruk! Eit, eit!“ ajas see sõna Mari-Liisi naerma. Talle meenus, kui Ralf Marellet oli eideks kutsuma hakanud ja ega Marelle ju ka suu peale kukkunud ei olnud, ta oskas väga vingelt Ralfi suud kinni panna. Ralf ei saanud küll algul aru mida Marelle sellega ütelda tahtis. Jah, mees ju teadis, et naine on endast heal arvamusel, aga ta rõhutas seda „eriti“ sõna kuigai eriliselt. Alles siis, kui Marelle pöidla ja nimetissõrmage jutumärke tegema hakkas, taipas Ralf millele naine vihjas. E- eriti, I- ilus, T- tüdruk. Mari-Liis muigas endamisi, talle meenus küll selle sõnaga ema, aga hetkesituatsioon, kus ja millises olekus ta lihane ema viibib, ei meenunud.

Mõnda aega vaikuses istunud, hõikas tüdruk poisid tuppa ja kamandas nad taldrikut tegema.

„Ma ei tahaaaaa! Eiiii!“ läks Keiro taas endast välja.

„Mis sul on, venna?“ küsis Kerdo.

„Ma ei taha taldrikut! Ma ei taha siin enasm olla! Tahan koju!“hüsteeritses Keiro edasi. Ta ei julgenud ütelda, et ennist hääli kuulis, kartes, et teised hakkavad teda norima. Keiro õnneks keeras Ralfi auto häärberi hoovi.

Ralf astus uksest sisse, mille peale lapsed ülevalt korruselt alla läskid. Mees tormas kohe keldri poole ning märkas, et jäljed, mis enne keldri treppi ehtisid, olid kadunud nagu vits vette. Mees arvas, et hakkab hulluks minema, et näeb juba viirastusi.

„Kas keegi käis siin? Ma käisin korra poes, aga kas keegi käis vahepeal siin majas?“ küsis ta lastelt. Kõik kolm kehitasid nagu kokkulepitult õlgu.

„Ohjah, okei, kui ei käinud, siis ei käinud,“ lõi Ralf käega, võttis vööruselt kirve ja läks kuuri puid lõhkuma.

„Issiiii, issiiii, üks võõras onu istub veranda trepil ja popsib piipu! Issiii, issiii, me kardame!“ tormasid hirmunud lapsed kuuri Ralfilt abi otsima. Ralf lõi kirve pakku, kamandas lapsed kuuriesisele pingile istuma ja läks asja kontrollima.

04.03.2016.a.

Vana-Rääma

Westoffhauseni häärberi saladus 50. peatükk

  50. peatükk

  „Tere tüdruk! Ei tunne mind? Aga mina sind tunnen. Istume nüüd korra, ma pean sinuga rääkima,“ kõneles võõras. Mari-Liis vaatas teda ehmunud näoga ja oli päris hirmul, kuna läheduses ei olnud ühtegi inimest ja võõras mees oli kuidagi väga rapitud olemisega ja sünge. 

„Mina olen selle renoveeritava hoone aednik, või õigem oleks ütelda, et saan selleks. Praegu ma lihtsalt aitan koristustöid teha ja hoian öösiti hoonel pilku peal, saan ise nii vanas poollagunenud kõrvalhoones soojas olla, kuigi see laseb ka tuult läbi. Ma nimelt olen kodutu.“ jätkas ta. Mari-Liis ei saanud ikka veel sõna suust. Tal oli alati kodututest kahju olnud ning klomp tekkis taas tüdrukule kurku ja ta neelatas häälega.
„Rahu! Rahu, tüdruk, ära kurvasta! Mina saan endaga hakkama, olen juba aastaud saanud. Ei umbrohi hävine! Ma lihtsalt pean sulle ühte kurba uudist teatama, aga enne kingin sulle ühe hõbedase kuloni, mille mu sõber sulle edasi kinkida palus. Ma võin selle ju rahaks teha, aga me olime tõesti suured sõbrad ja viimastel aastatel ma vaid temaga suhtlesingi. Ma usun, et taipad juba millest või kellest ma rääkida tahan?“ ootas võõrast küsimuslee vastust.
„Oihh, Miralda! Kas temaga juhtus midagi?“ehmatas tüdruk. Mees vaatas teda ja mõistis, et tüdruk ei saanud aru kellest jutt oli. Ta otsustas Mari-Liisile tõtt rääkida, kuigi see oli valus ka talle.
„Kahjuks või õnneks ei tunne ma ühtegi Miraldat. Näehh, võta see kulon ja hoia seda. See oli mu sõbra oma, kelle ma täna hommikul matsin. Tema suurim soov oli, et otsiksin sind üles ja annaksin kingi kindlasti sulle edasi, et see ei satuks võõrastesse kätesse. Kas aimad?“ uuris võõras ja ulatas tüdrukule hõbedast kuloni, millel oli ühe mehe pilt ja pildi all eestikeelene kiri „Läänest väljas“, kuid tüdruk ei mõistnud miks see talle kingiti ja kes kinkija oli.
„Mäletad ühte kodutut taati?“ küsis võõras mees uuesti ning Mari-Liisi silmadesse valgusid pisarad.
„Eiiiiiii! Ei ole võimalik!“ karjus ta täiest kõrist ja talle tundus, et kogu uulits tundis ta valu ning karjus koos temaga. Mari-Liisi sõber, kodutu taadi hing oli taevasse läinud. Ta surus kuloni vastu oma rinda ja oli selle kingituse eest siiralt tänulik, see oli ainus asi, peale südamlike mälestuste, mis talle taadist jäid. Ta oli õnnelik ja kurb korraga. Tüdruka kallistas rasitud kodutut nii, et ka kodutule tulid pisarad silma, sest ta ei mäletanud juba aastaid mis tähendab kallistus. Pealegi oli see tema jaoks ka üks viimase aja raskemaid päevi, kuna ta ainus sõber oli läinud. Mari-Liis võttis ridikülist pabaertaskurätikute paki, ulatas ühe kodutule ja nii nad seal vaikselt oma mure pabereisse pühkisidki.
„Ma tahan, ma tahan teada kus ta haud on. Ma tahan ta hauale lilli viia. Ta tahan oma sõbraga hüvsti jätta,“ takerdus Mari-Liisi jutt taas pisaratesse. Võõras mees vaatas veidi nõutu näoga tüdrukut ja ei teadnud kuidas talle asja selgitada. Ta kogus ennast veidi ja siis otsustas rääkida.
„Tead, armas hing, sa saad seda teha, aga lubad, et sa ei räägi kellelegi kus haud on?“ olid tal omad soovid. Mari-Liis vaid noogutas.
„Kuna me olime väga suured sõbrad, ainukesed sõbrad juba ammu enne, kui ta sinuga tuttavaks sai, siis tema sooviks oli, et ta surnukeha jõuaks ühte imelisse kasesallu kuhu on üksik toomingas ära eksinud. Just selle toominga alla oli ta omale sobiva pesapaiga otsinud. Selle müstilise toominga all, kus asu kunagi roosa pink, oli ta kunagi oma eluarmastusega tutvunud, suudlenud ja üheks saanud. Sealt oli saanud aluguse tema tee õnnele ja ta tahtis, et ta tee seal ka lõppeks. Tema sõnast sai minu seadus. Ta rääkis alati, et just toomingas on see puu kes kõiki ja kõike mäletab ja endasse hingab. Viimasel ajal lausus ta pidevalt, et tunneb toomepuu lõhna ja näed ta juukseid tuules lehvitamas, nagu kutsus endaga. Ju oli siis ta tunne õige. Mina tegin kõik mida sõber soovis. Kas liigume?“ oli võõras mees jutu lõpetanud.
„Liigume, kindlasti liigume. Kas see kasesalu asub kaugel? Kas sinna kingades pääseb või pean kodust kummikud võtma?“ oli Mari-Liis mures.
„Pääseb, ikka pääseb,“ muheles võõras ja lubas tüdruku kukile võtta, kui mõni taksitus peaks teel olema. Peale veerandtunnist jalutuskäiku olidki nad kohal.
„Kas ma võin temaga hetkesk kahekesi jääda? Sa tohib paluda, et lähkesid veidi eemale, nii, et ma saaksin temaga omavahel vähemalt mõne rea vahetada.“ küsis Mari-Liis.
„Loomulikult, tütreke, loomulikult.“ jalutas võõras mööda kasesalu edasi, mööda teerada mis oli sisse tallatud kas uute armatsejate või metsloomade poolt. Mari-Liis jäi üksinda hauale, üksinda keset võõrast kasesalu, mis asus veidike linnast väljas. Ta oli üksinda võõra mehega metsas ja ei kartnud mitte üks raas. Ta oli ka põhimõtteliselt võõra mehe haual, kes tähendas talle rohkem, kui ta oma ema, kuid kellest ta teadis vaid mõne reaga, mehest kellel oli ometi kunagi õnnelik perekond ja kodu olnud, kuid...Tüdruk rääkis temaga pikalt ning tänas kallihinnalise kuloni eest, kuid vastust ta enam ei saanud, et miks just temale see kulon kingiti. Võimalik, et taat arvas, et see sobib just tüdrukutele, võimalik, et ta kinkis ka oma sõbrale midagi ja tahtis selle lihtsalt niisama endast tüdrukule mälestuseks jätta. Võimalik, et oli ka mingi selline põhjus mida teadis vaid taat ise. Võimalik, kõik on võimalik, mõtiskles tüdruk endamisi. Olles juba kümme minutit seal kadunukusega vestelnud, tahtis ta ära, kuid võõrast meest ei olnud kusagil. Ta vaatas kasesalu kõrval olnud tühermaad, kuid ka seal ei olnud ühtegi hingelist näha. Mis seal ikka, ega ma siia ootama ka jääma ei tea, mõtiskles ta ning seadis sammud tagasi mööda tuldud rada kodu poole.
Mari-Liis lonkis, nina maas mööda rohtunud teed ning imetles pihus olevat kulonit. Ikka ja jälle meenus talle kuidas kadunud taat teda hoidis ja talle öömaja andis. Kuidas nad tundide kaupa maast ja ilmast vestlesid, nagu eluaegsed tuttavad või sõbrad. Tüdruku silmadesse valgusid aina uuesti ja uuesti pisarad. Ta võttis ridikülist terve taskurätiku paki välja ja talle tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Tüdruk tõstis pea ja vaatas ringi, enda üllatuseks avastas te ennast juba linna äärest ja bussgi oli just bussipeatusesse jõudnud. Nüüd olen peaaegu kodus, mõtles ta, astus bussi, kuid enne koju jõudmist otsustas ta uuesti bussist maha astuda, sest tahtis jalutada ning Ralfile helistada.
„Tere, Mari-Liis, kuhu sa kadunud oled? Ma kuulsin siin, et...“ kõnetas teda bussist maha astudes tüütu kooliõde, tüdruk kes oli hullem, kui mitu kurikeelset külamutti kokku, kes lausa kiirgas negatiivset energiat. Mõned kohe on sellised, näed üle pika aja ja siis nad pöörduvad sinu poole ainult negatiivsete uudistega, nagu midagi positiivsest ei olekski siin elus enam. Mari-Liis oli sunnitud tüdruku jutule vahele sekkuma, kuigi viimane ei tahtnud seda teha lasta. Ilmselt oli ta mõnda halvustavat külajuttu Mari-Liisi aadressil kuulnud ja tahtis sellest pajatada. Mari-Liis mõtles isegi korra, et ehk on Marelle jutud tema ja Ralfi olematust sekuaalsuhtest lahti lasknud, kuna ema oli väga ettearvamatu ja kättemaksuhimuline. Pealegi sõbrannetses ta vahelduva eduga kooliõe emaga ka praegu, kuna mõlemad olid meests- ja napsulembikud.
„Ma olen ka palju asju kuulnud. Näiteks seda, et sa pidid pulmitama hakkama, titeootel olema ja enda isa vanuse mehega sehkendama. On see tõsi või?“ pani ta kooliõel suu kinni.
„ Mis asja? Mina? Kes nii lolli külajuttu sulle ajas? Kui sa mõtled mu isa ukrainlasest sõpra Sergeid, no temaga ma saan lihtsalt nii sama hästi läbi...“ üritas ta ennast pailapseks teha, kuigi Mari-Liis mõtles selle jutu alles välja, et teda eemale peletada, aga näis, et miski patt külamutti siiski vaevas küll.
„Oot, räägi mulle? Kus sa kuulsid? Kes rääkis?“ ei saanud ta hing ikka rahu.
„Ah , naised saunas rääksid!“ nähvas Mari-Liis, kuid blondiin ei saanud ikka aru ning pommitas teda küsimustega edasi.
„Mis saunas? Millised naised? Millises saunas sa üldse käid?“
„Ah, mis see sainu asi on, ela oma elu!“ sai Mari-Liisil kannatus otsa. Kooliõde vaatas teda juhmi näoga, pomises midagi veel ja vandus tulist kurja, kuid seda Mari-Liis enam ei kuulnud, ta kiirendas sammu ja jättis kurja kooliõe omaette pead murdma.
Õhtu ei olnud enam mägede taga ja ilm oli jahdamks läinud, kuid Mari-Liisile jäi koduteel ette kirik, mille uksed olid kutsuvalt paokil. Neiu otsustas kirikust läbi astuda, sest oli ju ta alles kaotanud oma sõbra, kelle hinge eest ta palvetada tahtis. Pealegi kirikud meeldisid talle. Tüdruk unistas nendest tihedamini, kui seal käia jõudis. Talle kohutavalt meeldisid selle müstilise ja iidse hoone sambad, võimsad ikoonid seitel ja uhke altar, mis temas lausa külmavärinaid tekitas, ja need ei olnud hirmuvärinad. Mari-Liis imeltes suuri valgeid inglikujusid seintel ja alataril, mis olid uued, või olid alles sinna toodud, kuna tüdruk nägi neid esimest korda. Ta paitas ühe ingli pead ja uskus, et tema sõber, kelle haualt ta just tuli, on nüüd samasugune ingel taevas, kuna ta oli hea, kuid õnnetu hing. Pealegi meeldis Mari-Liisile inglitega rääkida ning seda mitte sosinal, vadi ikka suurel häälel. Talle tundus, et inglid räägivad talle vastu ka. Kui ta oli ühe ingliga pikemalt kõnelema jäänud, kuulis ta enda selja taga samme.


11.-12.12.2015.a.
Mai