teisipäev, 20. veebruar 2018

Lahkhelid võivad ka kokku kõlada


   LAHKHELID VÕIVAD KA KOKKU KÕLADA



„Oota nüüd, oota! Kuhu sa tormad!? Sulle ei saa enam mitte midagi öelda, kohe saab süda täis ja jooksed minema!“ püüdis Karmen oma puberteedieas tütart peatada, kui viimane haaras jooksu pealt varnast roosa kunstnahkse jaki, tõmbas südatalvel õhukesed lillelised baleriinad varba otsa ja pani pauguga seljatagant ukse kinni. Tütart jäi saatma hiigelpirakas krohvitükk mis ukse orvast maha, mitmeks tükiks, prantsatas.
„On ikka plika! Muudkui aga aeletakse noormeestega ringi, endal nina alles piimane! Koolitükke teha ei märka, aga mööda ööklubisid kondamas on omast arust õige tegelane. Ma olen tuhat korda öelnud Hannesele, et jätku oma rekkajuhi amet kus see ja teine, aidaku ka last kasvatada, siis näeb mis tunne on, kui laps sõna ei kuula. Vanamees muudkui annab õigust. Arvab, et ma ei tea kuidas ta iga kord enne tööle minekut Kerlele raha annab. Mina muudkui käigu tööl, nähku söögitegemisega vaeva, aga tütrele ei kõlba miski. Huvitav, kellele ma süüa teen? Mõistus tõrgub uskumast, et mul nii raske iseloomuga tütar on. Kellesse tema küll läinud on?“ ei hakanud Karmen tütrele järgi jooksma, sest aeg oli näidanud, et sellest pole tolku.
„No mis nüüd jälle viga on? Ära hakka mulle moraali lugema, olen hetkel kiirteel ja väljas on kottpime ning asfaldit katab must jää. Mul ei ole aega rääkida!“ katkestas Hannes kõne.
„Karta oli! Mitte kunagi ei saa ta rääkida! Mitte kunagi! Meestel on ikka hea mõtlemine, nagu naised peaksid nagu üksinda lapsi kasvatama. Hea on neid valmis vorpida küll, aga....Ja tema veel vingub, et tahab poega. Kes ta poega kasvatama hakkab, kui ta kogu aeg ratastel elab? Sõitku seenele oma tite jutuga, ausõna! Otsigu lolli!“ oli Karmen nii raevus, et haaras baarikapist pudeli ja valas endale pool klaasi rummi, mille ta kohe alla kugistas ning siis hingeldama hakkas.
„Issi, issi, mul on külm! Mu varbad külmetavad! Ema viskas mind kodust välja.“ istus Kerle lumisele pargipingile ja kurtis isale läbi telefoni, olles väga pettunud, et ema, kes muidu talle alati järgi jooksis, jäi tüdruku arusaama järgi külmavereliselt koju istuma, kuna tütrest ta ei hoolinud.
„Ohh, issand! Karmeni käitumine on juba kõike muud, kui normaalne! Kas sul võtmed on ühes? Ole nüüd hea laps ja mine koju, ma jõuan paari tunni pärast, siis räägime.“ üritas mees oma tütart veenda, et viimane ennast ära ei külmetaks.
„Ma ei tea...Ma ei taha koju minna ja pealegi pole mul võtmeid ka kaasas.“ valetas Kerle, lootes, et isa leiab mingi teise väljapääsu ja tema saab kodu uksest sisse astuda vaid koos isaga.
„Ohhjahh, pea veidi vastu. Helistan sulle veerand tunni pärast tagasi, ma ei saa praegu rääkida.“ vajutas Hannes kõne kinni.
„Mitte kellelgi pole minu jaoks aega! Mitte keegi ei armasta mind! Ma olen kasutu! Ma olen üleliigne siin ilmas!“ sai ta enesehaletsemise lõpetada, kui kuulis seljatagant läbi lume lähenevaid krudisevaid samme ning Kerlel jättis süda lööke vahele. Ta tahtis seljataha vaatamata jooksu panna, kuid jalad oleks justkui jäise maapinna külge aheldatud, need ei tahtnud liikuda. Alles siis nägi ta seljatagant lähenevat kogu, nagu mingit murdvarast, must munamüts, millele olid vaid silmaaugud sisse lõigatud, peas. Mees oli vaid paari sammu kaugusel Kerlest, kui ta käis püssipauk ja hirmuäratav kogu lumme kukkus.
„Mida teeb nii noor tütarlaps pimedas ja poolpaljalt õues?“ astus naispolitseinik Kerle juurde, kuid tüdruk oli intsidendist shokis, ega suutnud vastata.
„Kas te kujutate ette ka mis oleks võinud juhtuda, kui me poleks öist partulli teinud? Te oleksite võinud surma laps olla! Selliseid kommionusid tiirleb alatihti öises linnas, pole ime, kui ....“ ei saanud naispolitseinik oma juttu lõpetada, kui Kerlel tulid esimesed fraasid suust, ja need olid väga kõrgehäälsed noodid.
„Te, te tapsite minu pärast inimese. Te, te...olete mõrvarid!“ räuskas Kerle politseinikele, kellest üks toppis maas lebavale mehele käeraudu käte ümber.
„Tule, lähme autosse. Tule, tule, muidu külmud veel siin ära. Läheme joome kuuma teed ja räägime.“ üritas naispolitseinik tüdrukut autosse aidata, kuid viimase keha ei kuulanud tõesti enam sõna. Tuli noor tüdruk haiglasse toimetada.
„Kas ma räägin Karmen Oolimiga?“ helistas naispiolitsenik Kerle emale, kelle telefoninumbri oli ta omavoliliselt neiu telefonist võtnud.
„Jah. Mis sa tahad? Kes sa üldse oled?“ oli Karmen tusane ja ebaviisakas.
„Kas te teate ka kus teie tütar praegu viibib?“ uuris politseinik.
„Mis see sinu asi on! Ja pealegi ei ole ma kohustatud igasuguste suvalistega rääkima. Head aega!“ vajutas Karmen kõne kinni ning rüüpas uue punnsuutäie rummi, olles muidu karsklane. Alkohol tegi oma töö ning varsti vajus naine vanale sohvale ja magas nagu nott, teadmata maast ega ilmast.
„Jaa, tütreke, ma ju ütlesin, et ma ei saa praegu kõnelda, teel valitseb must jää ja väga ohtlik on sõita.“ vajutas Hannes kõne kinni.
„Issand, millised lapsevanemad! See tüdruk tuleb küll peale haiglat turvakodusse saata ja asjadele ametlik käik anda. Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!“ tõdes naispolitseinik, et vanad targad sõnad peavad siiani vett.
Mõne tunni pärast parkis Hannes rekka äärelinna parklasse ja valis naisele kõne, kuid isegi peale mitmekordset kutsumist jäi telefon tummaks.
„Fakk, mis seal kodus toimub!?“ mühatas ta vihaselt, sest koju oli jalgsi pikk maa ja Karmen käis tal alati autoga vastus.
„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl, kui Hannes tütrele helistas.
„Issand, ele nagu eelmises sajandis, tänapäeva tehnikaajastul ei tohiks ju ometi telefon valeühendust anda!“ oli Hannes närvis, et ei saanud ka tütrega ühendust. Ta lonkis õhukese tuulejope väel koju, sest kokkuhoidliku mehena keeldus ta taksoteenust kasutamast.
„Einoh mõnus, hea uni ikka küll!“ torises Hannes koju jõudes, nähes abikaasat täisvarustuses magamas. Siis peatus ta pilk rummipudelil ja mees ei jõudnud ära imestada, et ta karsklasest naine on jooma hakanud.
„Tõuse üles, Karmen! Kus Kerle on? Tõuse nüüd!“ üritas ta Karmenit äratada kuid naine pomises midagi arusaamatus keeles ja magas edasi. Hannes valis uuesti Kerle numbri.
„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl.
„Mis keskhaigla? Ma ju helistan oma tütrele, mitte mingile teelehele!“ oli Hannes valvsust kaotamas.
„Vabandust, mitte teeleht vaid õde Teemets olen mina ja see siin on patsient Kerle Oolimi telefon. Kes teie olete?“ küsis õde.
„Fakk! Miiida!? Te tahate öelda...On ta elus?!“ ehmatas mees ennast näost kaameks.
„On elus, aga me võtsime telefoni enda kätte, sest patsient uinus ja telefon oleks teda seganud.“ andis õde aru. Hannes vajutas kõne kinni, viskas soojema jope selga, tellis takso ja ruttas haiglasse. Ta tampis rusikatega vastu haigla peaust, mille peale turvamees teda korrale kutsuma ja politseiga ähvardama tuli, kuni lõpuks Hannese mure peale taltus ja ukse avas.
Õnneks jõudsid nad õigel ajal koju, sest purujommis Karmen oli ennast kodust välja vedanud ja keeras just lumehange külili.
„Ma sain teise töökoha. Esmaspäevast hakkan mööda Eestimaad rekkamehena tööle, Skandinaavia otsad jäävad teistele.“ teatas Hannas hommikusöögilauas, ulatas Karmenile mullivee pudeli ja võttis kotist välja kingitused, mille ta oli oma naisperele naistepäevaks teinud.
„Mina armastan sind ka!“ laususid Karmen ja Kerle ühest suust, nagu oleks kokku leppinud. Ja perekond elas taas harmoonilist elu.



20. veebruar 2018.a.
Vana-Rääma

TULE EILE MEILE- Lea Jaanimaa


 Ma pole ammu nii lustakat, samas valusat ja ilusat raamatut lugenud! Lea Jaanimaal on ilmunud 6 raamatut, nendest 4 on romaanid, 1 lasteraamat ja 1 novelli ja jutukogu. See on viies raamat mille läbi lugesin. Alustasin selle romaani lugemist kunagi Pärnu Rahva Raamatu poes, kuid siis müüdi viimane maha ja ilma ma jäingi. Kallis Lea (ja ta sõber Rene) käisid meil pühapäeval külas ja me vahetasime oma raamatuid nagu ikka, nagu seda ka Heli Künnapasega teeme. Ja veel paljude teiste kirjanikega.

 Peategelaseks on Bärbel, keda külas kutsutakse Elliks ning pealinnas Barbiks. Tegu on pikajalgse beibeliku tegelasega, kes näib rumal blondiin, kuid samas tunneb ta erinevaid keeli ja oskab elada. Olles noorena silmakirjanik ja suisa pahatahtlik, muutub ta elu kui ta Soomes narkomuulaks lavastatakse ja  vanglasse satub.

 Selle tegelase kohta sobib vana kulunud kõnekäänd: "veri on paksemn kui vesi!" Bärbel elab emaga kahekesi Eestimaa keskmes, on ärahellitatud laps, kes on kiindunud oma hoidjast taati ja näib nagu vihkaks ta kogu inimsugu. Täisikka jõudnuna kolib ta pealinna ja alustab seal iseseisvat elu. Lõppeks saab kleptomaanist inimlik noor naine. Aga Barbile ei anna rahu, et ta ei tunne oma isa ning nii saabki talle kinnisideeks isa üles otsimine. Leiabki. Kaasabiga.

 See on nii üliemotsionaalne romaan, et ma naersin ja nutsin vaheldumisi. Õnneks lõppes kõik ülihästi ja üllatavalt. Aga ma kohe pean jagama ühte katkendit:

 * * *
Mehed teatasid teretamata, et tulid "katust" pakkuma. Koolis õpitud vene keelest oli üht-teist veel meeles ja nii ta lausa kriiskas sissetungijatele nende endi keeles:
  "Käige siit kuradile! Mul on teiesugustest kõrini! Mul endal nagunii juba katus sõidab te jamadest. Välja siit!"
  Mehed taganesid kohkunult ja Barbi tõmbas ukse pauguga kinni ning keeras lukku. Juba lapsena vihkas ta dressipükse ja neid sonidega kongninade jalas nähes ärritus topelt.
  "Alles saime torudega ühele poole ja juba ronitakse katust vahetama. Jääb ära!" kirus ta endamisi....

* * *

 Suured ja siirad tänud, kallis Lea, selle imelise romaani eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

TULE EILE MEILE

Autor: LEA JAANIMAA
 0 Google +0  0 Share0
Tavapäratult kena välimusega maatüdruk Bärbel, keda külarahvas kutsub Elliks, pakatab trotsist maaelu vastu. Ärahellitatud, isata kasvanud neiu on võtnud vaenuliku hoiaku kõigi vastu, kellega ta kokku puutub. Tema päevad mööduvad intriige ja salakavalaid plaane sepitsedes ja neid ka täide viies. Kõige lihtsam ja nauditavam on tal manipuleerida naabrist eakaaslase Annaga, kes siiralt usub nendevahelisse sõprusesse. Pärast gümnaasiumi lõpetamist lööb raamatu kangelane sümboolselt jalaga lahti pealinna väravad: „Tere, siit tulen mina!“Elu täiskasvanute maailmas osutub siiski keerulisemaks, kui maal kasvanud neiu seda ette oli kujutanud. Ülbe, valeliku ja vaenulikuna hüppab ta pea ees vette tundmatus kohas – kalgis südames ruumi vaid väga väheste jaoks. Isa ja iseennast otsides on ta aga kaotamas kõike... Lea Jaanimaa debüütromaan “Tagurpidi valed” ilmus Varrakult 2011. aasta sügisel.


20.veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma


esmaspäev, 19. veebruar 2018

JUURED ERINEVAS MULLAS- Pia Pajur


  Panin just öökapilt riiulisse Pia Pajuri sulest kirjutatud romaani "Juured erinevas mullas," mis märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2013.aasta romaanivõistlusel.

 Autor on juba eakas naine, sündinud 1940.aastal ja see on ainuke romaan (siiani) tema sulest. Tahaks nii loota, et ta kirjutab neid veel, sest mulle väga, väga meedlis see raamat!

 Eesti tüdruk Heli armub juudirahvusest noormehesse. Haim ja Heli abielluvad, kuigi juudisuguvõsa ei võta teda kunagi päriselt omaks. Elu Haimiga, kes oskab suhelda vaid vene keeles, kulgeb õudusunenäoks, lausa nii, et Haim hirmutab abikaasat KGB-ga. Lisaks sellele ähvardab võtta enda kasvatada nende ühise poja Joosepi. Kuidas kõik edasi kulgeb? Lugege ise. Mina nautisin sajaga! Küll meil, väikeses Eestis, on ikka häid kirjanikke!

 Romaan saab alguse sellest kuidas Heli (aastakümneid hiljem) sõidab suvilasse ja avastab vanad kirjad...

Praegu on see raamat Rahva Raamatus poolmuidu saadaval, kiirustage!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

JUURED ERINEVAS MULLAS

Autor: PIA PAJUR
 2 Google +0  0 Share0

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus ...


19. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 18. veebruar 2018

Kirjanik kirjanikul külas


  Ma olen nüüd rikas, ehk siis taas kahe raamatu võrra rikkam. Nüüd on mul kõik 6 Lea Jaanimaa raamatut olemas ning 4 neist ka loetud. Aitäh, armas inimene!

 Leaga kohtudes tunnen ma alati õe tunnet, et nagu oleks õde külas käinud või nii. Mõne inimesega kohe oled nii ühel lainel, nagu aimaks ette mida ta järgmisena ütleb või teaksid küsimustele vastuseid. Teisega jälle ei kipu üldse ühist keelt leidma. Elu paradoks!

 Aga meil oli täna tore päev, saime rääkida raamatutest, kirjutamisest ja elust üldse. Ja loomulikult vahetasime raamatuid ja kirjutasime pühendusi. Nüüd lähevad kõik Lea raamatud erilisse riiululisse- pühendustega raamatute omasse!

 Vahel ma tunnen puudust kirjandusõhtute korraldamisest, aga sügis ei ole enam mägede taga ning siis alutan taas korraldamisega, 8. hooaja korraldamisega. Seniks veel puhkan. Ja hetkel pani ka inspiratsioon minu juures plehku, aga ju on tal omad käigud.

 Ja fotosessiooni korraldasime ka. Selle eest tänud Renele, aitäh!

kalli Leaga
ja meie lapsukesed...
need raamatud olidki mul veel Lea omadest puudu...
ja veel üks Lea ;)
Lea 6 last...

 Aitäh, kallid külalised!


18. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 17. veebruar 2018

KATKI- Tea Lall

  Panin just käest Tea Lalli romaani "Katki," mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

 Põnevat lugemist jagus kaheks õhtuks.
Teal on hämmastavalt eriline võime luua ülivõimsaid kujundeid, mis hakkavad elama ja on ääretult müstilised, nagu kogu see raamat, mis tegelikult on väga eluline ja isegi reaalne.

 Ragne otsib nii ennast kui endale ajutist kodu, et sirvida oma vanu päevikuid ja panna kokku enda luuleraamat. Maja, mis läbi aastate ei leia endale võika kuriteo tagajärjel uut omanikku, meeldib Ragnele (45. aastasele naisele) nii, et ta lausa armub sellesse õudustemajja. Ta tunneb seda õiget kodu lõhna seal, vaatamata saladustele, mis hakkavad lahti kooruma. Naine seisab silmitsi väga õudsate ja valulike katsumustega, ehkki ta põgenes linnakodust, kuna vajas omaette olemist. Ragne oli katki.

 Küla kus maja asub, on tühi, vaid naabertalus elab Aksel oma invaliidist naisega. Kes on Aksel tegelikult? Mis või kes salasuselooride taga peidus on? Seda kõike, ja paljutki muud põnevat loe raamatust!

 Aitäh, armas Tea, et nii vapustavalt hea romaani oled kirjutanud! Kirjuta veel!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT


KATKI

Autor: TEA LALL
 1 Google +0  0 Share0

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega... 
„Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” 
„Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

17. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 15. veebruar 2018

JUMALATE ARITMEETIKA- Katrina Kalda



  14. juulil 1941. aastal küüdiatatakse Pärnust üks perekond, kelle laps jääb maha. See on üks osa sellest raamatust, kuidas Tomski oblastisse küüditatud Liisi hakkab raamatu peategelase vanaemale kirju saatma ning peategelane leiab need aastakümnete pärast ja hakkab oma suguvõsa umbsõlmi lahti harutama.

 Paralleeltegevus (selles romaanis) leiab aset Prantsusmaa pealinnas Pariisis, kuhu Kadri oma emaga elama kolib. Kõige võikam lugu kõneleb sellest kuidas üks Pariisi hotellis töötav pedofiilist administraator 9 aastase Eesti tüdruku treppidel kinni püüab ja...

 Tohutult hea käekirjaga kirjutaud raamat! Ma üldse ei imestagi et autor sain aastate eest Prantsuse Akdeemia maineka kirjandusauhinna, millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse.

 Antud romaani on prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar ning tegu on eestlannast prantsuse kirjaniku Katrina Kalda teise romaaniga.

  Väga soovitan! Saad Rahva Raamatust osta selle ülisoodsalt!RAAMAT

JUMALATE ARITMEETIKA

Autor: KATRINA KALDA
 3 Google +0  0 Share0
Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.


15. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma