Uus tass kollektsioonis +NääriPikud

  Olge valvsad! Jõulupühad said läbi ja algasid näärid. Näärivanad ja NääriPikud luusivad ringi, ma ise nägin. Olen vist hea laps olnud, minul nad käisid külas ka. Olge teie ka! Head lapsed olge!

  Täna sain taas uue tassi. Selle lasi hea Ülle minu jaoks teha ja tassi all on ka kunstniku nimi- Ulve. Olge te mõlemad tuhandest tänatud! Imekena tass on. Ma olen tegelt poole kohaga keraamikahull ka. Kes meist ei oleks lasteaias ja koolis plastiliinist ja savist voolinud? Usun, et kunagi teen ühe taiese valmis ka. Mõelda vaid-oma kätega! Minu salaunistus.

 Üks armas NääriPikk käis kodus ka. Aitäh Sulle, kallis! Ja sellele teisele ikka ka! Germo käib kaardiga mööda tuba ringi. Võttis isegi enne paberi ette ja muudkui rääkis põdrast. Ehk joonistab põdra.

 Muidu kulgeb kõik endiselt. Eile kirjutasin lasteraamatule PETU järge. kaks ja pool peatükki kirjutasin. Olen praegu ka lainel ja ilmselt lähen peale blogimist edasi kirjutama. Kõht on täis ja meel on hea, ahi küdeb, pliit köetud, pesu pestud ja söök valmis. Nüüd võib endale mõelda.

 Häid nääre!

27. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 5. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

 5.PEATÜKK

„ Mis siin toimub?! Vargad majas või?!“ kuulis tüdruk korraga ema kurjapoolset häält. Pere jõudis koju.

„Eee, emme, mina olen, Petu. Mul on homme kooli valget pluusi vaja, me lähme Slatscrivasse autahvli pilte tegema ja siis peab valge pluus seljas olema, no me peame pidulikumad välja nägema..“ jutustas Petu, omal hing sees värisemas. Tegelikult oligi see Salatscriva sõit ees, sest selle kooli autahvlipildid just seal tehti. Kuid see sõit oli plaanitud alles järgmisse nädalasse. Aga vahel ka lapse hädavaletavad, sest kardavad nuhelda saada.

„Varem ei osanud rääkida või! Pluus on ju pesemata ja kus see ära kuivab hommikuks?!“ tõreles ema ikka.

„Emme , ma kütsin ju pliidi ära, panen riidepuule pliidi müüri juurde kuivama. Ma pesen ise selle ära.“ pakkus Petu, et emat pahameelest säästa.

„Ikka kõik asjad tulevad viimasel minutil meelde, nagu suud peas ei olekski!“ tõreles ema edasi. Petu ei julgenud enam midagi ütelda. Ei teadnud ju tema, et pluus must on ja pealegi oli ta valmis milleks iganes, sest vale painas hinge. Tüdruk läks ise kaevust vett tooma, pani selle hiigelsuure metallist pesukausiga tubademaja pliidile ning valas pesuvalgendit sisse. Tegi uuesti tule pliidi alla, kuid sai taas tõrelda.

„Kas sa tahad pliiti lõhki kütta või!? Mina küll sinu pärast poole ööni üleval istuma ei hakka, et oodata millal pliidisiibri kinni saaks. Pealegi siis triigid ise hommikul pluusi ära ka. Ja varem pead tõusma. Ei mingit koolist puudumist!“ oli ema ikka kuri.

„Ema, ma olen juba suur tüdruk ja oskan ise ka siibri kinni panna. Ära pabista, ma ei jäta ühtegi puutukki põlema! Ega ma ju esimest korda ei küta!“ tegi tüdruk endale tähtsa näo ette.

Ema ühmas midagi, lõi käega ja kadus oma tuppa nooremat venda magama panema. Natukese aja pärast oli kuulda ema norisemist.

Petu askeldas hiirvaikselt. Peale pluusi pesemist avastas ta, et loputamiseks ei olnudki vett. Oli vaja taas kaevu juurde minna. Tükk aega seisis ta õhtupimedas kaevu juures ja mõtles, et äkki ikkagi käiks kasvõi korra ämbriga seal vee all ära. Vesi oli küll jääkülm, kuid Petu arvas, et kannatab selle välja, et jõuab ju imelisse maailma, klopib seal need pehmed padjad kohevaks, pikutab natuke nende najal ja tuleb hiirvaikselt tagasi. Pere ju magab, nad ei saaks sellest teada. Ta jutustas sõbrale sopaloigule, kes oli kaevu ääres, oma unistusest, kuid sopaloik laitis selle mõtte maha ja kutsus hoopis endaga mängima. Nii tüdruk mängis oma pool tunnikest sopaloiguga ja talle ei meenunud, et oli luba küsimata ema kalossid jalga pannud. Need said ikka väga poriseks. Tüdruk käis kõõgimaja nurga taga olevas kuivkäimlas, haaras veeämbri ja astus tubademajja. Kalossid olid ikka väga sopased. Tegelikult Petu ei tahtnudki neid ära pesta, nagu ei tahtnud ta ka kunagi sõprade sopaloikidega mängimast tulles oma jalgu pesta, sest need olid ju sõprade veega koos. Aga pääsu ei olnud. Vaikselt hiilis ta tuppa, tõstis valge pluusi pesukausist välja, valas musta vee välisukse juurse õue ning pani loputusvee asemele. Peale loputamist väänas pluusi välja ja pani riidepuuga pliidi kohale kuivama ning läks pesukaussi välja tühjendama, kui meenusid kalossid. Petu tormas tuppa tagasi, võttis ukse juurest kalossid ja pesi need nii puhtaks, nagu oleks alles ostetud. Tahtis emale head meelt valmistada. Petu pani ka kalossid pliidi kohale kuivama ning lukustas välisukse, vättis kandilise tabureti, mille keskel on auk, voodi ette ja hakkas joonistama, sest joonistamine oli ta meelistegevus. Alles kella ühe ajal läks Petu magama.

„Tõuse üles, aeg on hakata plusi triikima!“ kamandas ema juba loetud tundide pärast Petu üles.

„Kus mu kalossid on?“ oli ema unesegane.

„Ema, ma pesin ka need puhtaks, vaata kui ilusad need on!“ viitas Petu pliidi poole.

„Hea küll. Tubli tüdruk. Aga ärka nüüd üles,“ kiirustas ema kuivkäimlasse. Petu ärkas, pani triikraua sooja, kui juba kuulis ema tõrelemist:

„Enda järel võiks ikka sopased jäljed ka ära koristada, tassime muidu sopa tuppa,“ oli avastanud ta esikust sopased jäljed mille Petu oli öösel sinna kalossidest jätnud.

„Ema, ma kohe ise koristan,“ jättis Petu triikimise poolei ja tormas esikusse kuid unustas unisena triikraua pluusile.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 1-4. PEATÜKK

PETU esimene koolimaja

 PETU LÄHEB KOOLI

1.PEATÜKK

Paremat kätt, läbi männimetsade vilksas silmapiirilt läbi meri, hiigelsuur porilomp, mille lõppu oli Petu ennast korduvalt mõelnud. Ookean mille taga laius Kihnu saar, kuhu tüdruk oli lubanud põgeneda kui isa peaks teda külastama, isa, kellest oli Petu viimastel aastatel vaid und näinud. Tüdruk kartis ja häbenes isaga kohtumist, kuigi selleks ei olnud enam võimalustki olnud. 
"Kui isa mulle külla tuleb, lähen ma Ülemere- Kihnu!"lausus Petu emale õdede ja vendade kuuldes. Ja sellepärast meri talle tihti isa meenutaski.
Ikarus buss peatus üsna imeilusa kahekordse puidust maja ees, mille ette viis asfalteeritud kaldtee. Koos teiste lastega lonkis koolimajja ka pisike, tagasihoidlik, valgete kiharatega Petu. Tollel hetkel tundus talle, et ta kardab kõiki ja kõike. Laps tundis ennast justkui kodust välja visatuna, kuigi koos temaga õppisid selles koolis ka tema õed Mariann ja Rita ning vend Roland. Aga mõte, et koju saab alles nädala lõpus, tekitas Petus hüljatuse tunnet. Nimelt olid toona koolide juures internaadid mis tänapäeval õpilaskodude nime kannavad. Petu ja tema õed ja vend elasidki koolinädala internaadis, kuna koju oli bussijaamast päris mitu kilomeetrit ja toonased talved olid ikka päris talved, paksu lume ja kargete külmakraadidega.
Petu vend Roland alustas kooliaastat kaheksanda klassi õppurina. Toona olid põhikoolid kaheksaklassilised ja kombekohaselt viisid kaheksanda klassi õpilased esimese klassi õppurid kooliaktusele. Nii Petu siis venna käevangus ja värisevail jalgeil aulasse astuski. Õigemini kooli saali, pisikesse ja hubasesse, sest väikesel puidust majal toona suuri spordisaale ja aulaid ei olnudki. Peale avaaktust kogunesid õpilased koos klassijuhatajaga oma klassiruumidesse.
"Tere, kas sa tuleksid mu pinginaabriks?" istus Petu kõrvale koolipinki poisipeaga klassikaaslane, jutukas ja sõbralik.
"Jah, tulen ikka,"vastas häbelik Petu pisaraid alla neelates, kuna ta ei julgenud keelduda, kuigi esimese hooga ei saanud aru kas pinginaaber on poiss või tüdruk. Olid ju kõik teised klassikaaslased juba enne omavahel tuttavad, kuna käisid 0 klassis koos. Petu aga ei olnud kunagi ei lasteaias ega 0 klassi käinud ja see, et teda märgati, oli talle suur au. Ta lonkis värisedes pinginaabri järel poiste pingirea algusesse, esimesse pinki istuma. Petule tundus tollel hetkel et teised klassikaaslased vaatavad teda altkulmu ja ta pühkis silmanurgast pisara.
"Minu nimi on Sigrid!"lausus pinginaaber ja Petul langes justkui kivi südamelt. Ta isegi muigas suunurgast.
"Oh, õnneks tüdruk!"mõtles ta endamisi. Sellest hetkest said Sigridist ja Petust lahutamatud kaaslased!

2.PEATÜKK

Valge internaadimaja asus suhteliselt kollase koolimaja kõrval. Selle ees laius kallakus männimets, mööda mida, piki metsavahet lookles jalgtee kus õpilased sportimas ja niisama metsailu nautimas käisid. Nädala sees elas internaadis päris palju lapsi, aga Petu klassist vaid kaks klassivenda. Petu pandi ühte tuppa elama ta õdede Marianni ja Ritaga. Muidugi oli toakaaslasi veel teisigi. Eriti meeldis Petule vanemas klassis õppiv, blondi juustega Karina, kes tundus talle emalik ja hooliv, abivalmis kooliõde. Just ema oli see keda Petu taga igatses. 
Koolipäeva lõpus, siis kui teised lapsed bussijaamas busse koju sõitmiseks ootasid, pakkisid internaadilapsed oma koolikotid kokku ja suundusid internaadimajja õppima. Internaadimaja kutsusid nad hellitavalt Intraks.
Petu oli lillelaps, vaba hingega tüdruk, kes ei sallinud raame ja ei olnud harjunud kellaaegadest kinni pidama. Küll tegi ta seda koduses õhkkonnas, kui ema palus teatud kellaajal midagi ära teha. Kangus ja jonn aga võtsid ka siis aeg-ajalt temas võimust. 
Ühe koolipäeva lõpus tegi pinginaaber Sigrid Petule ettepaneku jalutada läbi paarikilomeetrise männimetsa tema koju. Loomulikult nõustus Petu sellega. Pealegi oli ta pinginaabrisse väga kiindunud. Paar kilomeetrit kadus nagu linnulennult ja juba olidki pinginaabrid Sigridi hubases kodus. Kõigepealt õpiti koos järgmise päeva tundideks ära ja siis mindi mereäärde jalutama. Tunnid kadusid kiirelt, kuna jutukas Sigrid aina vadistas. Igal juhul oli tore päev. Paari tunni möödudes hakkas Petu intermnaati jalutama. Tollel päeval, nagu ka neljal esimesel nädalapäeval oli internaadis kasvatajsk Saale. Õpilase pelgasid veidike Saale ranget loomust ja karmi kõnemaneeri. Suurtemate klasside poisid küll hakkasid talle vastu ja nende vanemad pidid tihti koolimaja uksi kulutama, kuid tüdrukud reeglina allusid korrale. Petule oli selleks ajaks kohustuseks saanud Saale tütre, Siivi hoidmine ja joonistama õpetamine. Petu armastas ise väga joonistada ja see tuli tal ilusasti välja. Kasvataja Saale tütar Siivi oli jonnakas, sõnakuulmatu ja ära hellitatud jõmpsikas, kes oli harjunud kõike saama ja ei kuulanud üldse oma ema sõna. Tollel päeval oli ta seganud internaadilaste õppimist ja vihastanud ka ema välja. Kuid viha valas kasvataja alati oma kasvandike peal välja. Petu oli kohustatud alati mitu tundi oma õppimisajast Siivi kanseldamiseks kulutama aga sellel päeval pani ta pausi, ehk oli luba küsimata hulkuma läinud. Kui ta lõpuks internaati jõudis, pani kasvataja ta ühes Petu klassivenna Jannoga kuuma ahju juurde nurka seisma. Janno nimelt ei olnud viitsinud õppida ning tegeles kooliraamatute sodimisega.
Toona kandsid kõik õpilased koolivormi, mille juurde kuulus ka vormimüts ja ranits. Viimast kanti seljas. Kilekotte ega muid kotte koolis kasutada ei lubatud. Petu, kes armastas väga plastiliinist inimesi voolida ja unistas vargsi skulptoriks saamisest, kandis tihti koolikleidi taskus plastiliini. Kuigi koolis pidi sellest enamasti loomi voolima. Olles maruvihane kasvataja vastu, võttis ta taskust plastiliinikera ja hakkas sellega kuuma ahju mäkerdama. Ah, kui hästi see ahjuseinal sulas! Janno ja Petu kihistasid naerda. Peale mitmetunnist nurgas seismist, siis kui majja oli saabunud öörahu ja tubadest kuuldus vaid unehääli, kamandas Saale Petu ja Janno nurgast pesema ja magama, kui avastas koerustüki. Kasvataja tutistas Petut ja ta klassivenda juustest nii valusalt, kuid Petu oli nii kange ja ta ei valanud ühtegi pisarat, kuigi Janno lahises valjuhäälset nuttu. Pigem oli Petu neelanud alla vihapisarad ja jätnud emotsioonid endasse. Kasvataja Saale irvitas lastele näkku, et olgu nad valmis homme koolikotitäie kahtedega koolist naasema. Alles vastu hommikut sai Petu sõba silmale.

3.PEATÜKK

"Vastama tuleb Petu!" ja nii kõikides tundides järjest. Nii Petu oma esimese 5+ saigi! Kasvataja Saale oli õpetejatele järgmiseks päevaks andnud käsu Petut ja Jannot kõikides ainetes küsida. Janno, vaeseke pidigi raske ranitsaga intrasse naasema ja mitme päeva õppimised järelõppima. Petu aga rõõmustas oma heade hinnete üle ning tema ranits oli kerge nagu udusulg. Klassijuhataja, heasüdamlik ja sõbralik Riina ei mõistnudki esimese hooga miks kasvataja sellise käsu oli andnud. Hiljem küll tüdrukuga vesteldes tuli tõde päevavalgele, kuid tema ei karistanud vaid pigem mõistis Petut ja tema hulkumise põhjust. Ei olnud see ju esimene kord kus kasvataja oma viha õpilaste peale välja valas ja Petus hingitses mässaja, õiguste eest võitleja juba siis. Ta teadis, et kasvataja ei oleks niikuinii teda Sigridile külla lubanud ja sellepärast ei läinud ka küsima. Aga kui Saalel tuli mõte oma mootorrattaga läbi metsa koju sõita, pannes õpilased sõiduki järel jooksma, ei tohtinud keegi keelduda. Kõik pidid talle alluma. On see inimlik? vasardas Petu peas mõte.
Ühel järjekordsel motikaga võidujooksul juhtus järgmine intsident mis pani Petu pikkadeks aastateks surnuid ja surnuaedu kartma. Oli karge sügisõhtu. Puhus vali tuul ja tundus nagu oleks juba talv, vaid ilma lumeta. Kasvataja Saale käivitas oma motika ja õpilased valmistusid järeljooksuks. Petul oli selle korra ees mõnes mõttes eelis, ta ei pidanud jooksma, kuid pidi Siivit kanseldama. Tuli jalutada koos jonnipunniga läbi metsa kasvataja koju. Väljas hämardus. Siivi hakkas poolel teel jonnima ja nõudis et Petu ta kukile võtab. Siivi oli Petuga enamvähem ühte kaalu ja see näis niikuinii võimatu. Lõpuks Petu heldis ja võttis poolunise Siivi endale selga. Kasvataja juurde jõudes vaevles Petu seljavaludes, kuid kellelegi see korda ei läinud. Siivi viidi magama ja tuli hakata järeljooksma intra suunas. Kuna Petu teadis, et ta sellel õhtul jooksma ei pea, oli ta tenniste asemel pannud kingad jalga ja nendega joosta oli lausa võimatu. Lisaks vaevles ta ka seljavalus. Umbes poolel teel, kottpimedal õhtul kukkus Petu teeäärsesse auku, mis olevat sõja ajal pommist sinna tekkinud. Vähemalt nii räägiti. Petu tundis justkui veremaitset suus ega jaksanud isegi enam nutta. Ta oli sattunud hirmude meelevalda. Pealegi asus üle tee surnuaed ja alles päeval maeti sinna kedagi. Petu arvas, et tema on järgmine. Alles poole tunni pärast nägi tüdruk taskulambi kuma ja kartis, et mõni surnu on hauast üles ärganud. Õnneks jõudsid koolivennad, kaks vanema klassi poissi, Henn ja Jaan teda päästma. Intrasse jõudes sai Petu, selle asemel et teda rahustada, sellise peapesu, et otsustas kasvatajale kätte maksta. Öösel, kui tuli tal pissihäda, ei läinud ta meelega tualettruumi, vaid istus voodi servale ja pissis sinna. Sellest õhtust said talle osaks ka öised foobiad. Ta kartis pimedal ajal selles majas liikuda, nägi iga akna taga taskulampidega surnuid teda jälitamas. Petu hakkas voodipissimise taktikat kasutama just siis kui Saale valves oli, nonii kättemaksuks! Tüdrukule meenus paari aasta tagune juhtum, kui ta lahkunud vanavanema algselt kirstuga keldrisse külma pandi ja õde Rita ennast kahvatuks ehmatas kui avastas ennast tuki-tukit mängides vanavanema kirstui tagant peitmast. 
Ühtäkki olid kadunud hingedest saanud talle hirmud ja Petu igatses koju. Ta igatses ennast sopaloikude ja puude seltsi. Petu tahtis koju. Järgmisel päeval ta selle tee ka luba küsimata ette võttis.

4.PEATÜKK

Bussijaam asus koolimajast üle tee. Kui pikapäevarühmas sai järgmiseks päevaks õpitud, tõmbas Petu garderoobist üleriided kaenlasse ja jooksis ruttu kallakust üles. Ta ei jõudnud üleriideid selgagi panna, kui buss tuli. Petu oli ainuke bussile mineja sellest peatusest. Kuigi õpilased said liinibussiga bussijuhile õpilaspiletit näidates tasuta sõita, küsib bussijuhtus vaevu aru saadavas keeles, ilmselt võõrapärases aksendis, tüdruku käest raha, kuid raha Petul ei olnud. Roolikeeraja pomises midagi arusaamatus keeles ning sulges bussi uksed. Kui Petu oli alati harjunud esimeses pingis istuma, siis sellel korral tal see ei õnnestunud. Bussijuhi selja taga esimeses pingis istus üks vanamemm, kes vaatas kõõrdi ja see ehmatas Petut. Ta arvas, et memm tegi talle kurja nägu, sest memm lihtsalt oligi soonelise, punetava ja kurja näoga. Uksepoolses esiistmes istus üks onu, kes kogu aeg vestles bussijuhiga. Petu võttis istet selle onu seljataha. Alles mõne aja möödudes taipas ta, et nii bussijuht, kui ka esiistmes istuv onu olid lätlased, kuna nende vestlusest käisid läbi sõnad: pirts ja saldejums. Läti piiri ligidal elades oli tüdruk neid sõnu enne korduvalt kuulnud, kuid tüdruk oli ikkagi hirmul, sest buss ei peatunud järgmistes peatustes ja Petu kartis, et ta ei saa õiges peatuses bussist maha.

Olles umbes 15 minutit sõitnud, tõusis närviline Petu juba pikalt enne kodupeatust püsti ja seisis bussijuhi juurde, et õiges peatuses maha saada, kuid buss sõitis edasi. Petu hakkas nutma. Seda märkas too sama mees kes esiistmes istus, pomises taas midagi bussijuhile ning buss peatus alles loetud meetrid enne järgmist peatust. Viisakas, kuid nutust kaame tüdruk tänas eesti keeles ja astus bussist välja. Ta oli nii segaduses, et bussist väljudes ei teadnud ta kus suunas kodu otsima hakata. Pisarad segasid tee jälgimist. Olles mõningad kilomeerid maha käinud, jõudis ta tuttavasse kohta ning rahunes, kuigi koduni oli veel päris mitu kilomeetrit käia. Omas mõttes kirus Petu ebaviisakat bussijuhti ja tahtis kõik emale ära kaevata, kuid endal oli hirm, et saab ema käest sõneleda, et ilma luba küsimata koju tuli. Petu otsustas valetada. Toona ei olnud ju mobiiltelefone ega väga palju ka lauatelefone ning tüdruk mõtles välja hädavale. Väljas oli juba pime, tee oli porine ja tüdruku napid jalanõud olid märjad. Paarsada meetrit enne kodumaja avastas ta, et maja on pime. Petu hirm kasvas, kuna ema ja noorem vend pidid ju ometi kodus olema. Ta kiirendas sammu. Peagi avas tüdruk koduukse, kuid seal ei olnud kedagi. Maja oli külm ja rõske. Petu pani rantista tubademajja ning jalutas mööda telliskivi rada köögimajja, kuid ka seal ei olnud ühhtegi hingelist. Ta läks kallistas oma sõpra Kaske, kiikus veidi ning talle tundus, et Kas andis jõudu. Petu läks tubademajja, haaras eeskojast kaasa sülemi puid ning tegi tule pliidi alla. Jah, just pliidi alla, sest tubatemaja küttekehaks oli ka pliit. Õnneks oli Petul tule tegemine selge. Kui maja hakkas soojemaks muutuma, tundis tüdruk ennast palju paremini, lausa õnnelikult, et oli millegagi hakkama saanud. Kõht oli küll väga tühi, aga isegi selle oli ta unustanud. Petul oligi tegelikult hea meel, et kedagi kodus ei olnud, lootes pääseda hädavalest ja ema käest tõrelda saamisest. Ta unistas, et tõuseb hommikul ise äratuskella peale üles ja läheb kooli, et ema ei saagi sellest üldse teada. Kuid nii kahjuks ei läinud.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma  

Tüdrukute mängud soveti ajal

pilt netiavarstest

  TÜDRUKUTE MÄNGUD SOVETI AJAL

_
blond kahvatu
tütarlaps mängis
alles puberteedieas
nukkudega
eriti meeldis talle
vanema õe nukk
mida kutsuti
saksa nukuks
see on pehme
vist kummist

_
teda tegi kadedaks
et vanemal õel
oli välismaa nukk
ja tema pidi
kodu mängima
kõva liimitud
juustega odava
nukuga

_
ta mängis nukkudega
ka selles eas kui
lõpetas kooli
toonases
8.kl koolis
ka vanemate käsud ja
keelud olid tabud
juba austusest
nende vastu

_
tal ei olnud
uhkeid riideid
mobiiltelefoni
ega arvutit
süüa kõlbas kõik
mida ema lauale
pani

_
väljend- ei viitsi
oli toona lastele võõras
nagu ka jonnimine
võõraste nähes
kui oli vaja suvine
koolipuhkus tööd rügades
mööda saata siis nii
see ka kulges

_
sovetiajal teenisid
lapsed suvel tööd tehes
endale kooliriiete ja
koolitarvete raha
mitte ei laristanud seda
ööklubide ja uhkete hilpude
peale ehkki hing võis
ihaldada enamat

_
kuigi ta oli
alles oktoobrilaps
käisid tal juba
pioneerid
külas

_

_
25. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Jõululaupäev kalli Ema juures Lõpel

minu kõige, kõige kallimad...

  Tegelikult olid mul tänase päeva plaanid juba pikalt paika pandud, aga juhtus nii, et hommikul helistas õde Reet ja tegi ettepaneku sõita Emale Lõpele külla. Loomulikult nõustusin ma kohe, sest mul endal ei ole ammu enam autot ja loadki aegunud, kuid kallile Emale külla oma endisesse kodukanti on alati armas minna. Pealegi on jõulud just selleks sobivam aeg.

  Algselt pidime koos poegadega kella 16.00-17.00 vahel jõululauda istuma. Olin juba eelõhtul sügavkülmast liha ja verivorstid sulama võtnud ning seaprae küpsetamisest ma loobuda ei tahtnud. Nii otsustasingi, et teen prae valmis ja sõidame koos praega Lõpele. Ahjaa, kuna õele väga meeldis minu tehtud kaste siis panen retsepti ka siia, kuid koguseid ma ei ütle, sest panen kõiki komponente silma järgi. Niisiis:

sealiha-
(määrisin sealiha maitseainetaga ära ja panin ahjuplaadile. pisut pipart ja soola. tavaliselt panen ka küüslauguküüsi, teen noaga lihasse augud ja topin poolikud küüslauguküüned sisse)

porgand-
(lõikusin porgandiviilud otse pannile)

sibul-
(lõikusin 2 suurt sibulat ka pannile)

Küüslauku mul kahjuks ei olnudki kodus, kuid mul oli külmkapis hapukurgivedelik ja hapukurgid teen ma üsna küüslaugused. Valasin veerand purki kurgisoolvett pannile. Lisasin veel majoneesi ja valget veini umbes pool pudelit. Panin paariks tunniks 200 soojaga ahju küpsema. Muidugi keerasin ka liha vahepeal. Ning maitsev ta saigi. Lihtne ju!

 Vennal käisin ka üle saja aasta külas.
Üldiselt väga armas õhtu oli. Nüüd album tehtud, blogiga saan ka varsti ühele poole ning tuleb puhkama minna.
  Veidike pilte ka siia, nagu kombeks.

mina oma kahe armsa pojaga, valges pusas Geio (noorem) ja mustas pusas Germo (vanem)

Ema kapil oleme kenasti reas, vend Kalle, õde Reet, õde Marge ja mina...

õnnelik Germo vanaema juures

asjalik Geio vanaema juures

minu kallis Ema on juba 81 aastane! 

 *************

 Eile ei jaksanud ma meie mõnusast luuleõhtust blogida, kuid kirjutan siia mõne reaga.
23. detsembril korraldasime koos (:)kivisildniku ja Raul Majasega luuleõhtu kohvikus Versus.
Pealkirjaks oli "Jumalike Ilmutuste (:) meistriklassi luuleõhtu."

Esinesid:

(:)kivisildnik
Margit Peterson
Rasmus Paesüld
Leonora Palu
Kädi Kallau
Mehka
Jaak Känd

DJ puldis oli (:)kivisildnik

 DJ (:)kivisildnik mängis plaadilt vahelugusid, kuid lõpulugusid nautisime Belka esitluses.
Siirad ja suured tänud kõikidele, eriti veel kohviku Versus töökale ja lahkele kollektiivile kes tahtis ja viitsis jõulude eel kohvikut meie pärast kauem lahti hoida.
Me kõik armastame teid Rivo, Anneli, Maire, Karl, Elis jt...

  Nagu üks hea hing ütles, et tase olevat tugev olnud, hoiame ka meie meistriklassiga latti kõrgel.

Nüüd veidike pilte ka sellest õhtust. Osad Kädi Kallau klõpsitud, osad minu...

Leonora Palu

(:)kivisildnik

mina

Rasmus Paesüld

Raul Majas

Jaak Känd

Mehka

Belka 

(:)kivisildniku meistriklass koosseisus: (ülevalt) Rasmus Paesüld, Leonora Palu, (:); mina, Mehka, (alt) Jaaak Känd, Kädi Kallau, Belka ja maas lamab Raul Majas

24.-25. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Uus tass + toimetaja sõnad, mis tekitavad tibutagi efekti

  Täna hommikul kinkis mulle armas kooliõde uue tassi, Eesti Õdede Liidu tassi. Jah, lisaks linnade, külade, maade jmm..tassidele kuuluvad mu kollektsiooni ka firmade ja asutuste logodega tassid. Siirad ja suured tänud, kallis Elle! Kui mu tasside kollektsioon saab kunagi kappidest seinale, siis teen pilti ja jagan ka teiega. Praegu veel pole kohta kuhu panna. Keegi andis hea idee, et torukanaliga kardinapuuga seinale panna. Ehk teostan selle idee kunagi.

  Eile jõudsid mu lasteraamatud PETU osadele juba kodudesse ja sain ka tagasisidet. Hästi armas tunne on, kui su raamatute toimetaja kirjutab sulle nii:

tead sa ka, et maailm võib õnnelik olla, et sina siin paljudele inimestele head soovides elad 🙂 ?

***
 Mulle muidugi jõudis kõik see hiljem kohale ning tibutagi efekt tekib tänagi, kui seda loen. Väga tähtis on ju see kui autori ja toimetaja koostöö sujub, sest muidu ei saakski raamatust asja. Kui käsikirja mustand saab valmis, alles siis suurem töö algabki, toimetaja ja autori vaheline koostöö. Mul on toimetaja Anneliga väga vedanud ning meie koostöö jätkub. Tänaseks on ta toimetanud juba mu 3 raamatut, romaanid "Segavereline" ja "Rist teel" ning lasteraamatu "PETU." Umbes aasta tagasi soovis ta, et ma kirjutaksin rohkem lasteraamatuid. Seda ka teengi, kirjutades PETULE järge ja koostades laste luuleraamatu käsikirja. 

 PETU tagasiside armsalt kooliõelt on järgmine:

PETU loetud! Nii kui kätte sain, nii jutiga läbi lugesin. Väga hea ja armas lugemine, nii palju äratundmist ja toredaid mälestusi lapsepõlvest! Suur tänu sulle, ootan juba huviga järge!

***
  Jah, mu lastekas kõlbab ka täiskasvanutel lugeda, eriti neil kelle lapsepõlv jäi seitsmekümnendatesse. Aitäh!

  Sain trükikojast "Gutenbergi pojad" juurde ka oma luuleraamatut "Külalood ehk vaaderpass" mille on välja andnud kirjastus "Jumalikud Ilmutused." Vaid 5 raamatut on veel otse minu käest ja 5 euro(tk) eest saadaval. Anna soovist teada!? See on proosaluulest koosnev raamat, millest on kirjutatud ka SIRBIS ja LOOMINGUS. See raamat sisaldab ka luuletust millega võitsin LUULELAHINGU Pärnu eelvooru 2015. aastal. 
  Hetkel püsin ta selle kirjastuse müügiedetabeli 1. kohal. Vaadata saate SIIT.

 Täna kell 16.00 toimub luuleõhtu Pärnus, kohvikus Versus. Olete kõik oodatud!

Esinevad:

Raul Majas
Margit Peterson
(:)kivisildnik
Rasmus Paesüld
Jaak Känd
Leonora Palu
Kädi Kallau
Mehis Ott

Plaati keerutab DJ (:)kivisildnik

TASUTA! 

Loe ka SIIT.

Kena jõuluootust, kallid sõbrad!

23. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Kirju jõulukuu ja saladuslikud Päkapikud + uued tassid!

Tajo Kadajas "Sõnu vaikusest"

  Ma pole jõuluusku ja pigem ootan millal jõulude mööduvad. Pikk ja pime püha ei ole just minu lemmikum aeg, kuna armastan valgust ja soojust, ehk siis suve. Olengi suvelaps. Aga sellel aastal on kuidagi eriti värvilised jõulud või õigemini jõulude eelne aeg olnud. Küll külastavad tundmatud päkapikud, küll käib palju külalisi, küll saadetakse kinke jne, jne...

  Täna käisin raamatuid posti viimas ja pakil järgi. Sain kätte Tajo Kadajase tuttuued laulikud "Sõnu vaikusest," kus on ka minu kirjutatud laulusõnad laulule "Olemise silmapiiril" sees. Suured ja siirad tänud, hea Tajo! Ühe sain kenasti Pärnu Linnaorkestri liikmele, armsale Irinale kinkida, sest kallile Emale  kingin teise raamatu.

Päkapikud on ka päriselt olemas ;)

  Eile käisid mul saladuslikud Päkapikud, suur toidukott ilmus ukse taha. Germo muidugi arvas, et Jõuluvana käis kuna piparkoogipakil oli Jõuluvana pilt. Las ta siis jääb nii :) Igal juhul armas Päkapikk, palun võta minuga ühendust, kuna tahan sulle oma romaani kinkida. Ja suured ning siirad tänud!

  Armas Irina kinkis mulle 2 imearmsat minitassi nimega "Balaton". Googeldades saab taas huvitavat infot. Jäingi enne mõtlema, et kus riigist Irina need tõi, aga nüd sain kinnitust, et Ungarist. Lisan siia ka veidi infot:

tassid Ungarist

 Balaton

Järv Ungaris

Balaton on järv Ungaris, Bakony'i mägede lõunajalamil. Pindala 593 km² Maht 1,9 km³ Suurim sügavus 12,2 m Keskmine sügavus 3,2 m Kõrgus merepinnast 104 m Valgla pindala 5181 km² Soolsus 0‰ Kaldajoone pikkus 236 km Järve pikkus on 78 km. Wikipedia

Pindala: 592 km²

Keskmine sügavus: 3,2 m

Pikkus: 77 km

Laius: 14 km

Kõrgus merepinnast: 105 m

Valgala: 5 181 km²

Muidu kulgeb kõik kenasti. Lähen kohe raamatutesse pühendusi kirjutama, et need homme teele saata.

Kena kolmapäeva!

eile, 20. detsembril jõudis PETU koju

21. detsember. 2016.a.

Vana-Rääma

PETU on sündinud!

  14. detsembril nägi ilmavalgust minu 9. raamat, kuid esimene lasteraamat. See kõneleb 70,-te maalapse elust Eestis, kus puudusid mobiiltelefonid ja lapsed oskasid rõõmu tunda rohkem loodusest ja isegi sopaloikudest. Kus ei kiideldud, et kellel on ägedam mobiiltelefon või vanematel uhkem auto.

  Tahaks nii ütelda vana tuntud tõde: muru oli siis rohelisem, päike kollasem ja taevas sinisem. Sest olin toona laps ja mina olengi see PETU, maal kasvanud laps. Tegevus toimub kolmes Pärnumaa külakeses tegelikult ja kuigi raamat on kirjutatud minu lapsepõlve ainetel, ei ole see siiski päriselt elust maha kirjutatud, palju on fantaasiat, nagu ikka ilukirjanduslike teoste puhul. Kirjutan ka raamatule järge PETU LÄHEB KOOLI ja loodan selle valmis saada 2017. aastal.

Raamatu andis välja kirjastus HEA TEGU ja see jõuab koju teisipäeval, 20. detsembril. Siin kohal tahan tänade kirjastust, toimetaja Anneli Sihvartit, illustraator Signe Lauku, küljendajat Vallo Hallikut ja kõiki toetajaid. Aitäh, aitäh!

Tajo Kadajas- Sõnu vaikusest

  Lisaks sain täna (nüüd juba eile) veel armsa üllatuse osaliseks. Teatavasti on laulja Tajo Kadajas viisistanud kaks minu lugu, ehk siis sõnad minult, ning ilmavalgust on näinud tema lauluraamat, kus sees on ka minu loo "Olemise silmapiiril" sõnad. Olen meeldivalt üllatunud ja õnnelik, Aitäh, hea Tajo!

 Päev on väga emotsionaalne ja külalisterohke olnud, peab vist sellele nüüd suure punkti viirutama, et homme taas särada, just särada, sest jõulud ei ole enam ju mägede taga.

Aitäh!

15.-16. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Artikkel Papast lausa peab mu blogis olema!

Alari "Papa" Janson

   Kui keegi soovib, et ma temast loo teeksin kas ajakirjadesse "Müstilised lood" või "Saatus & Saladused" siis andku sellest mulle teada?! Või ajalehte "Nelli Teataja?"

  Kui aga kellegil on armas ja eriline lemmikloom ja tahab temast mulle rääkida, oleks armas teha lugu ajakirja "Lemmik!" Aitäh!

  Selle kuu ajakirja "Saatus & Saladused" nn kaaneloo kirjutasin ühest Eesti parimast bluusilauljast, muusikust, laulusõnade autorist, kirjanikust heliloojast, luuletajast ja lustakate illustratsioonide loojast Alari "Papa" Jansonist.
  Lugu saate lugeda ka SIIT, kuigi kopeerin selle ka blogisse.

Head lugemist ja imelist teisipäeva!

Eesti parim bluusilaulja Alari Janson: „Ilma oma pereta oleksin tühjus!”

Alari Janson, sind võib tihti kohata lavalaudadel. Oled muusik, laulja, poeet ja kirjanik. Sinu sulest on ilmunud mitu raamatut. Kus ja millal sai alguse sinu armastus muusika ja kirjanduse vastu?
Muusika on olnud minuga juba varasest lapseeast peale. Vanaisa Karla laulis igal vabal hetkel kui ka töötegemise ajal.. Tema, vastasmajas elav, noorem vend Richard oli lausa multiinstrumentalist, kes igast pillist, mille kätte sai, ka heli välja meelitas.
Isapoolne vanaisa mängis klaverit, nagu ka mu isa, aga kahjuks nendega, tänu mu vanemate lahkuminekule, erilisi sidemeid polnud. Aga head geenid ma neilt kõigilt sain. Mu enda muusikaõpingud nii sirget rada ei kulgenud, kuigi lasteaia muusikaõpetaja ütles mu emale, et see poiss peab kindlasti, juba tänu enda lauluhäälele, muusikakooli minema. Muusikakooli tüütutele solfedžotundidele mu närvid aga vastu ei pidanud . Teatud prontsent oli süüd ka vahepeal raskesti põetud haigusel. Niisiis hakkasin muusikakooli neljandas klassis tundidest lihtlabaselt poppi panema. Kuna muusikakooli lähedal asus Pärnu Lasteraamatukogu, siis istusingi tundide asemel hoopis raamatukogu lugemistoas ning sirvisin saksa ja tšehhi tehnikaajakirju. Tänu raamatukogule nakatusin aga lugemishaigusesse, nii et pole halba heata. Mingi aja pärast tuli muidugi kõik välja, kui muusikakooliõpetajad mu emale teada andsid, et teie poeg on juba tükk aega meie tundidest kadunud. Ütleme nii, et tagajärg polnud kõige meeldivam, aga muusikakooli ma minema ka enam ei pidanud. Mida ma nüüd kahetsen südamest. Neljateistaastaselt ostsin endale kolhoosi põldudel rohimise eest saadud rahaga lindimaki ja... vineerkitarri, mida ma mängida ei osanud. Järgmine aasta võtsin pilli õpilasmaleva Vihula rühma kaasa, kus tuttavad õpetasid mulle paar – kolm duuri selgeks ja pilli häälestama. Sellest samast suvest pärinevad ka mu päris enda tehtud esimesed laulud. Kuna naaberrühmas Mahus oli kõvad pillimehed eesotsas Elgula Jaaniga, siis sai üsna tihti ninapidi koos oldud, kuni sinnamaani, et ennem esimest lavadebüüti regiooni kokkutulekul Kunda Lammasmäel, õpetas Jansa mulle, kiirkorras, veel paar duuri, et lood ikka õigemini kõlaks kui muidu. Kuueteistaastaselt oli mul juba maik suus ja lugusid hakkas tulema nagu saeveskist laudu, esmalt muidugi eesti paremate luuletajate tekstidele, aga pärastpoole ka enda omi. See, laulusõnade otsimine ja leidmine, andis tegelikult üsna hea pildi eesti luule hetkeseisust.

Lisaks kultuurielule oled tegev ka Kaitseliidus. Palun räägi sellest lähemalt.Nõukogude armees sai teenitud oma kaks aastat. Oli raske, kohati isegi väga raske. Pärast kroonut kuulasin neid hooplemisi, kellel kui hästi on läinud ja hoidsin suu kinni, sest tee või tina, mul midagi sellist vastu polnud panna. Õnnestus näha surma ja õnnestus istuda kaupvahis. Õnnestus haavata saada ja õnnestus haige olla, vahepeal õppused ja vahtkonnad, mida seal ikka kiidelda.
Kaitseliidu Tootsi rühma astusin 1989 aasta paiku kui seda organisatsiooni poollegaalselt looma hakati. Ma polnud siis ainus: Kaitseliiduga ühines tuhandeid inimesi. Teadsin, et kuidagi peab ka enda õla alla panema, et see riik, nimega Eesti Vabariik, taassünniks. See on iga inimese kohus olla raskel hetkel enda laste, vanemate, naabrite ja maa kaitsel, see peaks ju loomulik olema. Sellesse aega jäid nii Tootsi kellatorni sinimustvalge tõstmine, Raadiomaja kaitsmine, Tallinna tänavatel patrullimine kui ka kommunistliku riigi kokkuvarisemine. Oli tegus ja huvitav aeg!
Kuskil kuus aastat aastat tagasi hakkas mu tervis halvenema ja tundsin, et kahjuks ei jõua ma enam kõike endast anda ja lahkusin Kaitseliidu ridadest, aga sellegipoolest kutsun ma kõiki selle liiduga ühinema. Eelkõige sellepärast, et õppida, kuidas võidelda ja mis vahenditega, enda kodu eest. See tehnika ja vahendid, mis olid algusaegadel, on ürgaeg, nüüdseks on kõik tundmatuseni muutunud: taktika, tehnika kui ka võimalused..

Rahvasuu kutsub sind Papaks. Miks?
Olen skaut olnud juba alates 1989 aastast. Iga suvi olid Pärnumaa skautidel ja nende sõpradel suvised õppelaagrid Kõrglaiul Varbla vallas. Mul õnnestus olla aastatel 1992-1996 laagriülem. Esimesel aastal pingutasin vist pabistamisega (vastutus oli ikka suur) veidi üle, et lapsed hakkasid mind Papaks narrima. Kuna mul on legendaarse Papa Jannseniga üsna sarnane perekonnanimi (Janson), siis lisas see ainult hoogu juurde. Ühel momendil olin ma lihtsalt Papa ja siia ei saa midagi teha, aga samas on see ju ausalt väljateenitud hüüdnimi.
Üks vahepala ka ..Kunagi oli mul Tootsis suur skaudirühm, mis nüüdseks on kahjuks tegevuse lõpetanud. Üks Pärnumaa Õppelaagrist osavõtnud poiss otsustas mulle Rootsist kirja saata. Ümbrikule oli kirjutatud Papale, Tootsi Postkontor, Pärnu maakond. Kohale tuli! Lihtsalt postkontori ülema laps oli ka skaut.

Võitsid paari aasta eest Eesti Päevalehe esseekonkursi. Kas võtad tihti konkurssidest osa? Mida need sulle annavad?Ma pole suur konkurssidest osavõtja, rohkem selline sahtlisse kirjutaja. Lihtsalt konkreetne lugu sattus silma mu sõbrale ja seda sotsiaalmeedias. Ütles, et saada ära, muidu ma sind enam tunda ei taha... Ajasin kõrvad lonti ja saatsingi. Läks päris hästi! Luulekonkurssidest olen samuti vahetevahel osa võtnud ja seda siis, kui midagi pakkuda on olnud. Ajapikku olen õppinud hindama sõnade mõtet, mitte hulka, ja see paneb ka üsna tihti enesekriitika tööle ning nii mõnigi asi rändab konkursi asemel sahtlisse.

Suvel võib sind kohata päeva jooksul lausa mitmel üritusel esinemas. Kus kohast ammutad energiat nende tarvis?Igal mehel on oma tagala. Minu tagala ja suurimad energia andjad on mu pere, minu tähtsad inimesed. Ilma nendeta olen ma tühjus. Mulle meeldib üksindus muusika saatel, aga selle juurde peab käima teadmine, et keegi on alati mu kõrval. Meil tuttavatega on üksildane koht Soomaa serval, kus vahetevahel kokku saame, sauna teeme ning maailma probleemid selgeks räägime. See annab ka hea energialaksu!

Oled Eesti suurematel bluusifestivalidel esinenud?On läinud õnneks küll! Sel aastal käsime nii Tartus, Pärnus, Haapsalus kui ka Rakveres esinemas ja seda Pärnu Bluusiklubi Bändiga. Põhimõtteliselt koosneb see bänd nendest Pärnumaa Bluusiklubi muusikutest, kellel antud hetkel aega on. Repertuaaris on nii bluusiklassikat kui ka eestikeelseid laule. Varem olen osalenud festivalidel ka Rääma Bluega.

Kus on su juured, kus hetkel elad ja mis on sinu põhitöö?Olen pärit Pärnust, Ülejõelt. Lapsepõlv möödus peale Ülejõe nii Räämal kui ka Vana-Pärnus ringi hulkudes. Koolis käisin Pärnu 4. Keskkoolis, kus õpetajad üsna tihti mind välja kannatama pidid. Pärast enda naisega tutvumist kolisin tema juurde Tootsi ja oleme temaga juba 30 aastat seal samas koos elanud. Pärast Tootsi Turba tehaste sulgemist, kus sai päris mitu ametit ära proovitud, sain tööd Tootsis ühes allesalustanud metallifirmas.

Sinu pere?
Mul klassikaline Eesti pere, naine ja kaks last. Poeg Karl on Tallinna Tehnika Ülikoolis nooremteadur, tütar Kairi õpib Tartu Ülikoolis ja naine Lia töötab raamatupidajana.

Kas ja millal on sinult uut raamatut ja kauamängivat oodata?
Nagu alati, on kõik aja, tahtmise ja võimaluste taga kinni. Kui need kõik kokku klapivad, siis tuleb ka plaat, aga võibolla ei tule ka. Youtubis on meie kontserdite salvestused üleval. Mul on üks külajutte sisaldav raamat pooleli ja paistab, et ka luuletusi on juba kogunenud. Eks näis...

Mida arvad poliitikast? Kas oled mõelnud ise ka mõnda erakonda astuda?Ma arvan, et südamega poliitika tegemine, nagu seda oli iseseisvuse taastulekul, on lootusetult möödas. Poliitikat määravad raha ja karjääripoliitikud, mitte spetsialistid ja see hakkab ühel hetkel Eestit ahistama, õigemini juba ahistab. Küsigem aga ka endalt, mida me ise oleme enda elukeskkonna muutmiseks ära teinud? Kritiseerides riiki kritiseerime me ka ennast! Ma ei seo ennast ühegi parteiga, võib-olla pole veel aeg küps...

Oled osav sõnasepp ja Eesti parim bluusilaulja. Kas sul on hingel mõni mure või soov, mida tahaksid lugejaga jagada?
Ma olen eelkõige tavaline inimene enda väikese eluga. Aga üks soov on mul küll...
Õppigem üksteist märkama, sest mööda minnes ei saa me teada, kas oleme üldse olemas.

Margit Peterson

13. detsember. 2016.a.

Vana-Rääma

Päkaplika

   PÄKAPLIKA
/ Greta Kaupmehele/

Päkaplikal uhked tutid
ehtisivad sääri
kui ta astus jõuludesse
nõuka aegsest näärist

tõmbas minikleidi selga
jalga pani sukad
viskas viltu mütsis peidus
olnud juuksetuka

avarama dekolteega
pluus tal ehib ihu
silkab nõnda aknaist sisse
nagu siivas vihur

kuttidele pistab sussi
sisse jõuluportri
noorikute kinga sisse
puudrit mitut sorti

kui te tahte Päkapliksi
oma silmil kaeda
minge salamisi vana
tiigi äärde aeda



12. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Tassike teed ja siis saabus vaikus...

  Kui kallis Vennake Joel Freidrich Steinfeldt mulle reedel üllatavast uudisest teatas, et Tema saadetud pakk mulle jõudis juba Pärnusse, muutusin kärsituks, kuna ei saanud minna paki järgi. Laupäeval ka ei saanud, kuna korraldasin Pärnu kirjandusõhtut ja oli vaja ju enne kesklinna naasemist ennast lille lüüa. Pühapäev venis ka nagu närimiskumm ning täna lõpuks jõudsin postimajja. Jee!

 Ülimõnus ja südantliigutav tunne on hoida käes oma lapsepõlve elava iidoli, armsa Vennakese poolt kingitud tassi (kruusi)! Ma usun, et paljudele meenuks laul "Tassike teed ja siis saabus vaikus, räägitud kõik meie jutud said..."

Ütlen ausalt, juba lapsena, kui meil köögis Vikerraadio mängis ja sealt tuli Vend Steinfeldti lugu, tekkis mulle tibutagi efekt ja ma sain justkui tiivad ning tõusin lendu. Siiani kuulan Joel Friedrichi lugusi suure armastusega. Need on nii elavad ja pühad, et isegi õigeid sõnu ei leia. Kellele meeldib elavatest klassikutest Anne Veski, kellele Ivo Linna, aga mina mäletan tõesti ennast juba pisikese plikana "fännamast" Joel Friedrich Steinfeldti laule.

  Olen ilmselt süstinud selle pisiku ka Germole, sest ei möödu nädalatki, kui ta hilisõhtul meie kassettide hulgast just härra Steinfeldti kassetid üles otsib ja mängima paneb. Seega tibutagi kannan ma siiani. Võimalik, et Germogi.

Joel Friedrich Steinfeldt (foto tema ajajoonelt ning tehtud 1968. aastal fotoateljees "Viru Torn"

  Kui palju on minu käest küsitud, et kas me oleme Joel Friedrichiga õde-venda. Kuna Joel Friedrichil olid ka kunagi blondid ja lokkis juuksed ning paljud aastate eest pidasid meid lausa sarnasteks, siis las nii jääb. Minule on see vaid suur au, mu armas Vennake! Au olla nii suure Vennakese pisike õeke!

  Kunagi, kui me ühel teisel saidil pidevalt suhtlesime ja Joel Friedrich sealse konto sulges, pöördusid väga paljud Tema fännid minule murelikke kirju kirjutama. Eks ma siis rahustasin nad maha.

 Kui ma kunagi oma juuksed sinikasmustaks värvisin, palus kallis Vennake, et ma ennast Päikesetüdrukuks tagasi muudaksin. Muutsingi, kasvatades musta värvi juukseid roosaga välja. Ja õigesti tegin!

mina kalli Vennakesega Kuursaalis

meie

Kuursaali tagaruumis armsa Vennaga

...

 Oli vist aasta 2008 (kui ma ei eksi) kui kallis Vennake Kuursaalis esinemas käis ja sealt pärinevad ka need fotod. Need on mulle väga, väga kallid.

  Täna ehib mu tasside kollektsiooni uus tass, imeline tass koos sõela, kaane ja läbi aegade erinevate teekannude logodega. Aitäh, aitäh, kallis Vennake! Kuigi ma kollektsioonitasse ei kasuta, jõin ma sellest tassist täna teed, pipamündi teed. Ehk siis oli see minu poolt justkui tassi õnnistamine ning taustaks mängis sama lugu. Olen nüüd üleni positiivset energiat täis, et liigutaks lausa mägesid paigast.

  Aitäh, kallis Vennake Joel Friedrich Steinfeldt juba ainuüksi selle eest, et Sa olemas oled! Sa tegelikult vist ei kujuta ette kui Suur Laulja ja Talent Sa Eesti rahva silmis oled? Aga oled. Minu jaoks oled nii ehk naa.

Päikest ja armastust õue ja põue!
Meie Germoga kallistame Sind kõvasti, Kallis Vennake!

Venna, kalla, on ise margil ka...

tassike kollektsiooni...

vot nii siis ;)

12. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma