 |
| foto netiavarustest |
ARMUKADEDUSE LÜHIKESED JALAD
Sigrid oli väsinud kodu-ori olemast. Möödunud esmaspäeval sai
tema kolmandast tütrest lasteaialaps ning naine otsustas tööd
otsida. Kuigi tema Soomes töötav mees, kes vaid korra kuus kodu
väisas, teenis oma ehitusfirmas ohtralt, tahtis naine omada päris
oma raha, enda kätega teenitud raha.
Sigrid kandideeris ühte väikefirmasse raamatupidajaks. Seda tööd
oli ta ka enne lapsi ja laste kõrvalt teinud, kuid kodus, oma
hubases kabinetis, aga naine tundis, et tahab koduseinte vahelt
välja, kuna viimased viis aastat olid Sigridi peamisteks
vestluskaaslasteks olnud tema kolm last, kelle ta aastaste vahedega
sünnitas. Naisel oli suhtlemisvaegus. Abikaasale ta oma kavatsusest
esialgu rääkida ei söandanud.
Juba
oli käes päev, kui tuli töövestlusele minna. Sigrid tuulas läbi
oma riidekapid, et ikka esinduslik välja näha. Ta avastas, et kogu
ta garderoob oli vanu, kitsaks jäänud ja moest läinud riideid
täis. Ta läks shoppama. Riidepoes hulgim pudelikuju disainiga
kleite selga proovides, märkas ta, et ühe härrasmehe pilk jälitab
teda. See tegi Sigridi kohmetuks, kuna ta ei olnud harjunud meeste
tähelepanuga, isegi enda mehe omaga mitte. Korra kuus kodus käies
ei jätkunud mehel Sigridi tarvis kauneid sõnu ega komplimente, või
häiris teda naise kurvikamaks muutunud keha, või oli selleks
mingisugune kolmas põhjus, seda teab vaid tema ise. Pole siis ime,
et Sigrid oli võõra mehe pilkudest meelitatud, kui mitte ütelda
erutatud.
„Vot
see, see kleit sobib teile nagu valatult!“ ei pidanud võõras
üleliigseks teha kenale naisele kompliment. Sigrid kohmetus, isegi
tema pisikesed kõrvad läksid tulipunaseks. Naine vaatas võõrast
altkulmu, olles tegelikult meelitatud.
„Tänan komplimendi eest, aga ma ei vaja teie nõuandeid!“ ühmas
ta eneselegi üllatunult ning ülbelt ja kiirustas tagasi garderoobi.
Sellel mehel oli ju tegelikult õigus. Just selles kleidis oli naine
ennast kõige mugavamalt tundnud ning ennast garderoobi välise peegli
ette imetlema unustanud. Loomulikult otsustas Sigrid selle kleidi
ostmise kasuks. Ta astus garderoobist välja, liibuvad teksad, mis
tegelikult ta figuuri vormikusele rõhusid, jalas ja türkiissinine
top seljas.
„Kena päeva,“ soovis võõras mees müüjatele ja läinud ta
oligi, pilku tagasi heitmata. Sigrid oli sellest tegelikult häiritud,
kuid ta surus patused mõtted alla, maksis kleidi eest ja lahkus
riidepoest nagu õnnistatud olekus. Naistele mõjvad vahel uute
hilpude soetamised isegi paremini, kui oma mehe kallistused, mis on
aastataid abielus olles justkui jääkihi alla peitunud, olles vaid
kohusetundliku iseloomuga.
„Järgmine, palun!“ kutsuti Sigrid kabinetti töövestlusele. Tal
oli sihuke tunne, nagu läheks eksamile. Kogu naise sisemus värises.
Eks omamoodi eksam see ju oligi. Sigrid tammus, pilk maha suunatud,
kabineti uksest sisse, kuigi oli enne kodus läbi mõelnud, et minna
tuleb julgelt ja püstipäi. Aga ilmselt kas rambipalavik, või
mõtted võõrast mehest olid ta mälu halvanud.
Väikefirma bossuks osutus sama võõras mees riidepoest. Nii Sigrid,
kui direktor Armand olid keeletud teineteist nähes. Nad vaikisid.
Armandi pilk peatus vahelduva eduga Sigridil ja naise tuttuuel
kleidil, mida ta oli paari tunni eest naise seljas poes näinud. Vaikus
kabinetis tekitas segadust kõrval toas olevale sekretärile, kes oli
oma laua tagant sunnitud tõusma ja asja uurima minema. Alles siis
pääsesid bossu häälepaelad valla.
„Olete tööle võetud! Alustame juba homme,“ lausus ta. Sigrid
ei saanud ikka veel sõna suust, sest tal oli palju teisem
ettekujutlus töövestlustest.
„Jaa, aga...“tahtis naine midagi ütelda, kuid boss segas vahele.
„Üks
hetk, palun! Larissa, sina võid lõunale minna. Me saame nüüd siin
kahekesi hakkama. Aga palun vaata enne kas mõni potentsiaalne
raamatupidaja on veel ukse taga,“ muigas ta. Slaavlannast sekretär,
kes oli kohe, kohe dekreetpuhkusele minemas, täitis oma kohustust ja
peagi lahkus lõunat sööma. Sigrid ja Armand jäid kahekesi
kabinetti.
„Ma
oletan, et kui mõni teie pisipõnnidest peaks haigestuma, saate te
raamatupidamistöödega ka kodus hakkama?“ muutus boss ametliluks
seda küsides.
„Jah. Ei. Eee-see, see tähendab, et saan ikka,“ kogeles Sigrid.
Ühest küljest oli naine õnnelik, et ta tööle sai kuid teisalt
valdas teda sõnuseletamatu hirm uue töökoha ja uue bossu ees. Juba
praegu muutus ta Armandiga kahekesi jäädes kidakeelseks, kuigi
muidu oli hea suhtleja.
Käed
löödud, astus naine uue töökoha kabinetist välja, kuid komistas
tooli vastu, murdis kingakontsa ja kukkus. Armand lendas nagu
tuulispask kabinetist välja, aitas Sigridi püsti, küsis tervise
järgi ja veendudes, et naisega on kõik korras, pakkus ta siiski
talle küüti. Sigridi maja ees jäid nad mõneks minutiks vestlema,
kuni Sigrid oma kingad näpuvahele võttis ja sukkis tuppa astus.
„Sa
vana lipakas!“ käratas Soomest koju naasnud abikaasa, lajatas
naisele labakäega, mille järel naine taas kukkus, kuid sellest
kukkumisest toibus ta alles haiglaseinte vahel.
Kui
Sigrid abileu lahutas, ilmnes, et ta abikaasa elas juba aastaid
kaksikelu, omades Tamperes soomlasest naist ja kahte tütart. Ütle
veel, et armukadedus pole haigus, mida põevad armukadedad paadunud
petised.
Nüüd nad ootavad oma esimest ühislast, venda kolmele kodus
kasvavale õele, Sigrid ja Armand.
19.oktoober.
2016.a.
Vana-Rääma
