Bumerangi efekt

BUMERANGI EFEKT

  Sombune sügis muutis noormehe meele kurvaks. Iga värviline leht, mis puult alla langes, pani teda soovima, unistama ja igatsema. Vihmapiisad, mis trummeldasid vastu aknaklaase meenutasid talle hetki, kui nad kallimaga kuurortlinna liivarannal paljajalu jooksid ning riietega ujumas käisid. Need hetked salvestusid ta mällu ja igal vihmasel päeval oli noormees nagu ära tehtud.

  Vendo oli kaheksa kuud oma tüdruksõbrast eemal viibinud. Ühest küljest oli põhjuseks see, et teda rekruteeriti ajateenistusse ja teisalt emigreerus ta südameke Rootsi tulevaks sügiseks ülikooli tarvis raha teenima. Paljulapselisest perest pärist Loreaana oli ainus õdedest, vendadest kes kõrgkooli uksi kulutama kavatses minna. Aasta vanem õde läks küll ka, kuid süütu ja naiivse maatüdrukuna ja just mitte kena välimusega läks suures linnas ühe sullerist meelitaja õnge, kes neiule tite taha keeras ja last omaks ei võtnud. Nii sai juba esimesel ülikooliaastal Loreaana õest Leerikast kibestunud üksikema, kellel muidugi ka koolitee pooleli jäi.Tõsi küll, vanemate priileivale Leerika ei jäänud, vaid üüris koos sõbrannega pealinna agulirajooni elamise, mis kahjuks sai talle saatuslikuks.

  Külarahvast pani üldse imestama miks Loreaana ema igal aastal lapse sünnitas ja kasvatamise vanemate laste õlule jättis, kuna alkohoolikust isast ei olnud üldse ju tolku. Ema aga naases kohe peale sünnitusmajast koju jõudmist lauta lehmi lüpsma. Nii need lapsed omapäi kasvasid, tütardest said küll tublid pereemad, kuid poegadest nii mõnigi läks kriminaalsele teele. Kui ema ühel päeval ühte poega korrale kutsus, kuna viimane järgmise trahvikviitungiga koju tuli, nähvas perepoeg: "Miks sa sünnitasid mind siis siia ellu virelema!?"

  Tõsi küll, Valmor, kes oli läbilõhki isa koopia, õppis koolis hästi, kuid armastuseta elu oli talle, kalade tähtkujus sündinud perepojale justkui hapnikuta ruum. Teatud inimesed lihtsalt vajavad hellust ja armastust rohkem kui teised, või tundub see nii. Pole siis ime, et Valmor juba seitsmenda klassi poisina halba seltskonda sattus ja meelemürke tarbima hakkas. Ta ei saanud kodust armastust, mida kõige enam vajas. Sellega lõppes ka ta sportlasekarjäär maadluses, tema kes oli nii mõnegi medali koju toonud. Alkohol, suits ja sport lihtsalt ei ole sinasõbrad!

  Küllap oli pereema stressis. Kopikate eest, mida ta tööga teenis, ei saanud ta perele peale söögi midagi lubada. Seega olid nooremad lapsed sunnitud kandma vanemate õdede ja vendade poolt kaltsuks kantud riideid, mis olid juba niigi täikadelt saadud. Küla kaltsupoe omanik lihtsalt kinkis heast tahtest perele riideid.

  Vägivaldne ja despootlik pereisa, kes kogu palga vedelaks jõi, nõudis naiselt ja lastelt võimatut. Pohmas peaga oli ta eriti julm ja kärsitu. Kõik pereliikmed kartsid teda. Pereemal ei olnud ka abordiraha ja seega lapsi sündis igal aastal aina juurde. Osadel lastest ei olnud üldse peakest, neil tuli juba algklasse kordama jääda. Aga mis seal imestada kui isegi eostamise ajal ei suutnud isa kaine olla. Kahjuks ei ole loodus mõelnud sellele, et alkoholiuimas spermatosoidid oma peakest kandma ei jääks. Pereema kartis abikaasat ja tal ei olnud julgust võtta oma seitset asja ja kümmet last ning kaduda nagu vits vette. Ta justkui oleks peksukotiks olemisega harjunud, kuigi kolmekümne viie aastasel naisel peaks olema juba julgust edasi minemiseks. Tihti kipub ka nii olema et valla sotsiaaltöötajad kas ei tea või ei tunnista et osades peredes on kord käest ära. Või on üldse abitud midagi ette võtma. Joodikud oleks justkui valla aukodanikud, nendele tuuakse lausa aurav supp koju kätte, rääkimata joogiraha maksmisest, mida nende tarvis alati jagub. Vallasemad ja lahutatud koduperenaised aga oleks justkui valla häbiplekiks. Nemad peavad ise hakkama saama. Küllap on ikka meie riigi seadused nihkes ja napib erialaseid ametnikke, kuna enamus spetsialiste on meie majandusliku olukorra tõttu Eesti tolmu jalgelt pühkinud ja väljamaale, parimatele jahimaadele läinud. Vaid nõukaaegsed vallatöötajad, pensionärist memmed ja taadid peavad hüppama üle oma varju. Pole siis ime, et külad välja surevad ja noored linnadesse pagevad. Hea kui juhul mõnes talus veel korsten tossab ja üks pereliige leibkonda kuulub ja temagi on saatuse hooleks jäetud.

Taaskord tibutas vihma ning Vendo vajus mõtteisse.

  „Kui õige teeks Loreaanale üllatuse, kui ajateenistus otsa saab? Aadress on mul ju olemas ning kaugel see Rootsi riik ikka on.“ mõtiskles mees.

  Poole kuu pärast, kui mees sõjaväest vabanes, naases ta Tallinna, peatus ta seal mõned ööpäevad, et lihtsalt olla ja sõjaväeteenistusest puhata ning läkski laevale ning sõitis Rootsi. Telefoni lülitas ta välja. Suurest armastusest ja elevusest unustas ta emale teatamast, et ei naase peale sõjaväeteenistust otse koju.

  Vendo ema, karismaatiline naine, kes kristallkuuli abil inimesi ravitses ja vaimseid teooriaid praktiseeris ja teostas, oli peenetundeline puhtusefriik, pedant, kes ei andestanud isegi minutilist hilinemist patsiendtide poolt. Ta luges vastuvõtu kehtetuks, ehkki patsiendid pidid enne ravile minemist maksma pool summast ette ja see summa ei olnud mitte odav. Naine oskas elada ja raha teenida.

  Jõudnud Stockholmi, otsustas Vendo enne aadressile, kus ta kallim elab, minemist väisata vanalinna ning kuninganalossi ümbrust. See oli ta esimene reis sellesse riiki ja linna, ning noormees tahtis külastada teatud vaatamisväärsusi.Kuningaloss asub Stadsholmeni saarel, mille naabrusesse jääb ka Rootsi parlament Riksdag. Paar tundi vanalinnas longitud, hakkas mees otsima teed teatud aadressile.

  Tühja kõhu leevendamiseks astus ta sisse ühte väiksesse toidupoodi, mis juhtus olema Eesti pood. Isegi müüja oli eestlane. Ostnud mõned moskvasaiad, hakkas ta poest väljuma, kui ta pilk peatus Õhtulehel, mille esikaanel oli suurelt Vendo enda, kui tagaotsitava pilt.

  „Fakk, mida kuradit! Jälle on mutt lollusega hakkama saanud!“ kirus ta valjul häälel, sotis lehe ja astus poest välja. Mees sai shoki ja unustas Loreaana aadressi, mis muidu oli talle pähe kulunud.

Ta istus keset parki olevale pingile ning rahunes. Ikka ei suutnud ta aadressi meenutada. Vendo otsustas telefoni sisse lülitada ning helistada. Üksteise järel hakkasid tulema sõnumid ja neid oli lausa üle kolmekümne. Ja siis tuli kõne politseist, sest nad positsioneerisid.

  „Te peate kohe koju naasema, sest teie ema, proua Lagle Riisberg otsib teid.“ teatati läbi telefoni.

  „Oh jummel, palun võtke mind sealt tagaotsitavate lehelt maha, ma olen elus ja terve. Olen täiskasvanud mees ja ei pea igal sammul emale aru andma,“ pahandas Vendo ja tal oli selleks täielik õigus. Riigiametnikud lubasid teavitada et Vendo Riisberg on elus ja tervise juures.

Poole tunni pärast jõudis Vendo uhke eramaja ukse taha ning andis kella. Uks avanes ning Loreaana pidi ehmatusest shoki saama, kui ta Vedot uskel nägi. Vendo tahtis suurest õnnest ja rõõmust kallimat sülle haarata, kui märkas naise suurt kõhtu. Mehe maailm varises põrmu.

  „Ma nean su ära, sa vastik plika, kes sa minult poja ära võtsid! Vendo on, oli ja jääb minu pojaks, hoia temast eemale!“ posis Lagle, kuni liikumatult hiigelsuure kristallkuuli kõrvale vajus.

Kuidas või millega noormees sadamasse ja laevale jõudis, seda ta enam ei mäleta. Laeval olles sai ta politseist uue kõne, milles teavitati tema ema surmast, et selle kohta olevat algataud kriminaalasi. Vendole jäi mulje, nagu politsei kahtlustaks teda oma ema surmas ning ahastus, mis noormehe endasse haaras, on seletamatu.

  Lagle surmatunnistusel seines diagnoos- südameinfarkt. Vendo oli hämmingus, sest tema teada ei olnud emal kunagi südamega probleeme, ning üldse oli ta ema tervisest pakatav naine, kellel arstide juurde, oma sõnul, põhjust minna ei olnud.

  Taas sabistas vihma ja viimased värvilised lehed langesid puudelt, kui Lagle kirst kolinal hauda lasti. Vendo mõtles Loreaanale, oma eluarmastusele, kelle ta rasedana rootsikodu trepile nutma jättis.   Surnuaiast naastes sabistasid vihmapiisad lausa kõrvulukustavalt Vendo vihmavarjul kui ta arvas, et näeb viirastust, et taas on ema käsi mängus. Sealt ta tuli, vastsündinu kätel silmad veekalkvel Loreaana ja näitas Vendole isa suust kukkunud last.

  Loodus on juba need asjad nii paika pannud, et kui inimene kedagi neab, läheb ta ise. See pahatahtlikkus tuleb bumerangina tagasi.

2. veebruar. 2018.a.
   Vana-Rääma