Kuu kultuse kummardaja

   KUU KULTUSE KUMMARDAJA

  Valged varjud laotuvad üle maa, kuid metsad nagu põleks. Taamal rüüpavad tulekerad endasse öömändide kuma ja kogu videvik on leekides, nagu sõja ajal. Aga suur ja kahvatu kuu ilutseb õhtutaevas endiselt. Ta on nii maaliline nagu maakera makett, kus iga mander on ehedalt eluline, välja joonistatud ja lausa käega katsutav.

  Paulus istub juba tunde liikumatus asendis ja kummardab kuud. Kogu tema keha on nagu kivist monument, aga astraal liugleb monumendi kohal, nagu otsiks oma kohta elus, otsiks hinge, kuhu tagasi laskuda. Silme ette kangastuvad pildid vanakreeka mütoloogia veinijumalast Dionysosest ehk Bakchosest, Zeusi ja Teeba printsessi Semele pojast, keda Zeus kandis, pärast Semele hukku, kuni sündimiseni oma puusas.

  Iga kord, kui sakris ja tumepruunide juustega Paulus ennast kuud kummardama unustab, raugeb tema jõud, nagu imeks keegi kehast elunektarit. Kuigi peaks vastupidi olema.

  Olgugi, et musitsed eestlased kummardasid päikest ja uskusid, et vaid patust puhas inimene võib silmaga päikese peale vaadata, jumaldab Paulus kuud, milles väljendub maa-aluste vete jõud ja vägi. Ilmselt see, et kuus peitub müstiline ja kõikehõlmav vägi, mis tuleb meid painama unenägudes ja jätab kogu kuutsükli mõistmatuks või mõistatuslikuks. Teadagi kummarbdab Paulus kevadeti noorkuud, suviti täiskuud, sügiseti vanakuud ning talviti musta kuud, sest nii see kuu loomise tsükkel jaotub.

  Kuigi eestlastel puudub kuu kultus, tunneb Paulus ennast selles suhtes teistsugusena. Tema ei mõista miks eestlase jaoks koosneb maailm ainult maast ja taevast.

  Paulus mäletab juba lapsena ennast kuud kummardamast ning kuu kultusest kirjutas ta juba koolis kirjandeid, mis õpetajatele mõistatuslikuks jäid, kuid ometi hinnati need väga heaks.

  Õhtuti, kui Paulus veel laps oli ja läbi akna kuuga suhtles, hirmutas ema teda, et nii ei tohi teha, võib kas pimedaks või kuutõbiseks jääda. Paulus ei uskunud ema, sest talle tundus, et ta hakkab üha paremini nägema. Ka kuutõbiseks jääda ta ei kartnud, sest tema jaoks oli kuu palju võimsama ja elulisema tähendusega kui jumal või oma lihane ema, kelle üsas ta üheksa kuud kasvanud oli. Paulus kuuletus ainult kuule.

  Kui on taevas noorkuu, lükkab Paulus tähsad toimingud edasi, sest sellel ajal ta ei suuda kekenduda. Olles aastate pikku kuufaase, tsükleid ja kuuloomist uurinud, oskab ta juba oma elu nii seada, et ei tee midagi üleliigset. Selle kuufaasi ajal kogub ta informatsiooni ja koostab tulevikuplaane.

  Suviti, kui oli täiskuu aeg, süveneb Paulus endasse. Sellel perioodil on ta eriti emotsionaalne ja kidakeelne, kartes inimestele midagi terevat öelda, kuna sellel perioodil on kõige suurem oht kuristikku langeda, täiskuu ei lase oma tundeid taltsutada.

  Kui saabub vanakuu, mis toob kaasa rahumeelse sügise, Paulus puhkab ja täiendab oma energiavarusid, mis olid otsakorral. Sellel perioodil suhtleb ta kaasinimestega tihedamini, sest see võimaldab tal oma mõttemaailma ja organismi tasakaalu saada. Sellel perioodil viibib ta võimalikult palju looduses, liigub ja kummardab kuud.

  Iga kord, kui Paulus enda või mõne lähedasega pahuksisse läheb, longib ta metsaserva, istub ühele vanale kahe lohuga hiie-, või ohvrikivile ning hakkab kuud kummrdama. Ta kõneleb Maaemaga, kes Kreekas kannab Gaia nime, ja Maaemat kummardab ta ka igal pööripäeval.

  Pauluse käest on küsitud miks ta tegeleb asjadega mis kusagile ei vii, kuid mehel on selle tarvis alati oma mõeldud legend, ehk vastuküsimus olemas; „miks tegeleb inimene sellega mis teda paigal hoiab?“

Paulus ei tahagi kusagile jõuda, ta tahab elada hetkes, kummardada kuud ja kuu kultust, sest ta vajab seda rohkem kui õhku. Tema arvates inimesed, kes pole ennast leidnud ega ei otsi ka, on määratud hukule, sest neil puudub motivatsioon ja siht elule. See on muidugi karm arvamus, aga nii tunneb ja teab kuuga kõnelev mees-Paulus, kes on ainulaadne ja kordumatu, sest tema ei usu eelmistesse ja tuvevastesse eludesse. Tema jaoks eksiteerib vaid üks mina, üks kehastus, üks ainus see Paulus kes tema on. Kui ikka ükskord maine teekond lõppeb, lõppeb see jäädavalt, füüsis sureb koos hingega, sest inimene on terviklik, lihtsurelik, looduse loodu, kes kummardab seda mis talle antud on.

  Paulus usub, et teda võtab ükskord maa-alune vetevägi, kuskohast, isegi parema tahtmise juures, ei pääse minema ei hing ega keha. Tema sureb lõplikult.

  Valged varjud laotuvad üle maa. Paulus istub hiiekivil ja kummardab kuud, ühel pildil, ühel vanal maalil, aktiikses raamis. Paulus kummardab kuud ja vetepeegel väreleb teema ees, tema sees. Temas.

2. veebruar. 2018.a.
   Vana-Rääma