Kuvatud on postitused sildiga Aleksandra Tšoba. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Aleksandra Tšoba. Kuva kõik postitused

neljapäev, 12. mai 2016

Naine, kes kõneleb armastuse keeles



   Nagu mul kombeks on saanud, jagan ma oma blogis ka oma artikleid, ehk pistan need oma päevikusse. Kirjutasin ajakirjale Saatus & Saladused loo imekenast poetessist Aleksandra Tšobast. Seda saate lugeda ka ajakirja veebilehelt.

  Siia teen koopia:

Luuletaja Aleksandra Tšoba rõhutab rõõmuga oma segaverelisust. Aga püüab seda samas teha nii, et ennast ega teisi ei sildistaks.
Aleksandra, sul on ilmunud kaks luuleraamatut. Millal kirjutasid oma esimese luuletuse? Millal hakkasid tõsisemalt luulega tegelema?
Oma esimese kohustulikku luuletuse kirjutasin algklassis. Esimese luuletuse meeleseisundist ja omaalgatusel aga põhikoolis.
Luuletamine hakkas mulle omaks saama siis, kui gümnaasiumi kirjandusõpetaja hakkas mind julgustama ja innustama.
Mina mäletan sind kirjandussaidilt Poogen. ee. Kas see oli enne raamatute ilmumist esimene koht kus oma loomingut avaldasid?
Poogen.ee oli tõesti esimene koht, kuhu julgesin oma ridu üles riputada.
Kas luuletamine on sinu jaoks eneseväljendamise viis, emotsioonide lahti kirjutamine või töö? Või on selle kirjutamiseks veel mõni põhjus?
Minu hea sõber ja teise luulekogu toimetaja on mulle öelnud, et klassikute jaoks ei ole olemas inspiratsiooni, on tähtaeg. Mina olen kirjutanud vaid siis, kui mul vaja mõtetest või hetkeemotsioonist vaja lahti saada. Pärast teist luulekogu olen üritanud end sundida kirjutama ka siis, kui pole midagi öelda.
Millest kõnelevad sinu luuletused? Mis sind inspireerib?
Tahan uskuda, et kõige paremini kõnelen armastusekeelt, mida üritan ka pidevalt kirja panna. Parimaks inspiratsiooniks on ülevoolavad emotsioonid, olgu nad siis rõõmsad või melanhoolsed.
Millega veel tegeled, peale luuletamise?
Minu teiseks suureks kireks on fotograafia. Tegelikult kõik, mis puudutab multimeediat on mulle südamelähedane. See on ala, mis nõuab kindlaid teadmisi, kuid lubab sul jääda ka loominguks.
Kas kirjutad ka proosat?
Kahjuks pole mul proosa kirjutamiseks piisavalt püsivust.
Millal luuletad? Kas öösel või päeval või pole luuletamisel aega ja ruum tähtis?
Luuletamisel pole tõesti aeg ja ruum oluline. Pigem on oluline luule niimoodi kirja panna, et see kõnetaks. Ja kui ta ka teisi ei kõneta, siis vähemalt elab ta oma elu, luuletajast eraldi.
Kui sa ei parasjagu ei kirjuta, millega tegeled siis? Kus töötad? Kus on su juured?
Mulle ei meeldi ininesi ega ka ennast n-ö leibeldada. Seega kutsun end tihti krantsiks, sest olen ehk isegi liiga segavereline. Alustades ukraina juurtest, jätkates poola omadega ja lõpetades eesti verega.
Kas oled osa võtnud ka kirjanduskonkurssidest?
Olen gümnaasiumist saadik osalenud Viljandi omaloominguvõistlusel. See võistlus andis mulle eneseusku luulega edasi tegeleda. Samuti olen osalenud Poetry Slamil. Üle-eelmine aasta osutus edukaks ning sain Eestit esindada Rootsis. Sealt küll ei võtnud ma kaasa märkimisväärset kohta, kuid kogemust ja uusi tuttavaid sain kuhjaga.
On sul mõni mure või soov südamel, mida tahaksid välja ütelda?
Ma olen loomult rahuarmastaja. Elan tarkustera järgi: Kui sul pole midagi head öelda, vaiki. Ja iga päev lämmatada kübetki õelust naeratava headusega.
Margit Peterson
 11-12. mai 2016.a.Vana-Rääma

neljapäev, 7. aprill 2016

Minu armastust jätkub meile mõlemale? A.A.T.



   Täna ootas mind armas üllatus postkastis. Nimelt Aleksandra Tšoba ahjusoe luuleraamat MINU ARMASTUSEST JÄTKUB MEILE MÕLEMALE? Ma ei väsi kordamast, et umbes 10 aastat tagasi olid minu lemmikluuletajaks (just proosaluule zanris) poognas Aleksandra Tšoba, Kaur Riismaa ja hiljem ka Kristel Mägedi. Ma tunnen hea luule ära.

  Täna on sihuke mõnus, kevadine ilm. Kütsin sellel nädalal esimest korda ahju, sest elamine on muidu soe, kuid kevadniiskus vahel sunnib. Sõed praksusid ahjus ja mina hingasin endasse Aleksandra raamatut. Või targem oleks ütelda, et hoidsin hinge kinni seda õhkõrna ja habrast raamatut lugedes.

  Aleksandra kirjutab väga elulisi ja vürtsikaid luuletusi. See armastusluule kogumik, mis on pühendatud ta elukaaslasele, Rimile, võiks ju mõjuda teistele lugejatele külmalt ja magusalt, aga nii see ei ole. Tegelikult eriti hinge läksid mulle need luuletused milles on kajastatud autori vanemaid. Aleksandra oskab nende ehedate ja magusate ridade sisse pookida võimsaid ja ootamatuid kujundeid, mis hajutavad selle magususe ja mõjuvad eriti värskendavalt. Olen siiralt tänulik selle vägahea ja perfektse raamatu üle!

...

ma mäletan veel
kuidas sa lõhnasid
ja kuidas nina surusid
minu kaela sisse
end surusid mu sisse

unustades
enda hinge
vere
pisarad
mu sisse

ma mäletan veel
kuidas sa lõhnasid
ja su juukseid
habet
kohisemas
toa nurgast teisse
minu sisse

su lõhna meenutades
igatsedes
tean
sa olid mees
kuid nüüd
oled saanud
üheks varjuks
minu sees

*********************************************

Ja lisan siia ühe lemmikuma sellest raamatust:

KÕIK NAISED MU ELUS ON TUGEVAD

mu vanavanaema
teeb heina pimedana paremini
kui mina prillidega

mu vanaema
teeb suppi pimesi paremini
kui mina purgiboršši soojendan

mu ema
õmbleb pimedas paremini
kui mina nööpi särgile

kõik naised mu elus on tugevad
sest nende mehed
on olnud nõrgad

mu vanavanaisa
oli alkohoolik

mu vanaisa
oli alkohoolik

mu isa
oli peaaegu alkohoolik

ja need naised
on mulle õpetanud
et nendest tuleb olla tugevam
et ennast tuleb armastada
nii
et mees kes
armastab sind

teeb heina
keedab suppi
õmbleb nööbi
enda
ja sinu särgile

**********************************************************

Poodidesse see alles jõuab.

7. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

MINU ARMASTUSEST JÄTKUB MEILE MÕLEMALE? pilt

    RAAMAT

    MINU ARMASTUSEST JÄTKUB MEILE MÕLEMALE?

     0 Google +0  0 Share0

    see on hirmus
    kui kurbus kangutab end sinu sisse
    mässib end su ümber
    ja sul on nii valus
    et sa hakkad kirjutama luuletust
    nagu kõik teised
    kurbusest läbi vettinud luuletajad
    see on hirmus
    kui sa karjud läbi ridade appi
    ja teised arvavad
    et sa lihtsalt luuletad