Ilmus viimane Nelli Teataja ...

Viimasel ajal on väga palju kurba juhtunud ja ainuüksi sellel nädalal on järgemööda lahkunud mu 3 tuttavat. Ajakirjade MÜSTILISED LOOD ja ajalehe Nelli Teataja saatus on nüüd teadmata, ehk siis katkes, lisaks kalli Anne-Mari lahkumisele ka nende väljaannete elutee. Mis saab edasi? Veel ei tea. Seda näitab aeg. Üks on kndel, kallist Anne-Marit enam tagasi ei saa. Minu sügav kaastunne tema lähedastele. Ja mudugi tahan ma lugejaga jagada mõnda mälestust, olgugi, et mu blogi ei tunnista ammu taandridu ning siinne süsteem jätab ammu soovida. Töö ajakirjadesse Lemmik, Saatus & Saladused ja Müstilised lood tuli mulle põhimõtteliselt koju kätte, sest Anne-Mari pakkus mulle ajakirjanikutööd nende ajakirjade ja lisaks ajalehe Nelli Teataja kaasautorina. Just kaasautorina, sest ajakirjanikuks siiski õpitakse ülikoolis pikki aastaid ning üksnes ajakirjanikuks õppijal on õigus seda tiitlit kanda. Seega jään meelsasti nende väljaannete kaasautoriks, sest see ma ju olengi olnud pikki aastaid. Nelli Teatajasse olen artikleid kirjutanud 10-12 aastat ning ajakirjade kaasautor olen veel pikemalt olnud. Olen selle kõige eest tohutult tänulik, sest kalli Anne-Mariga suhtesime tihti ning ma olen teadlik, et mu kirjatöö läks paljudele väga korda ning aastate pikku oli tekkinud hulganisti fänne, kes mõnikord harva, kui mu kirjatükki väljaajndes ei olnud, tundis muret, et mis ei ole. Lisaks olen tohutult tänulik nende väljaannete siseringkonnale, sest mind valiti mitmel korral ka parimaks kaasautoriks, kuid julgen seda avalikult välja öelda alles nüüd, et kallile Anne-Marile ei tekiks pahandajaid, nagu neid niigi oli. Ja ma olen südamest tänulik võimalustele, mis nende tiitlitega kaasnes. Aitäh, aitäh, aitäh! Ühel aastal saime selle tiitli ka koos Greta Kaupmehega. Tegin neile väljaannetele ka tellimustöid, mida Anne-Mari palus. Ja alati oli ta vastutulelik ning siiras ja aus, kes oli suureks abiks ka minu kirjastuse Kröömike loomisel ning jagas meelsasti juhtnööre kuidas ning mida edasi teha. Sain väga palju abi. Tänud ka Anne-Mari kirjastsele Kentaur, mille kaudu on ilmunud mu 2 esimest lühijutu- ja novellikogu Virtuaalmees ja Röntgennägemisega mees. Seda tühimikku ei täida enam mittemiski ega mittekeski. Kallis Anne-Mari oleks saanud sellel aastal 50 aastaseks ja Nelli Teataja 35 aastaseks. Loodan siiralt, et need väljaanded kestavad pärast elutee katkemist edasi, teeks meelsasti kaasautorina edasi kootööd. Viimasesse (täna ilmunud) Nelli Teatajasse saatsn ka oma luuletuse, järelhüüde Anne- Marile, mis sündis 1 päeva peale tema lahkumist. Tänan südamest ka mu uue raama reklaami eest, kallis Nelli Teataja toimetus! Ma ei jõudnud isegi mitte reklaami raamatu tarvis emailile saata. Alati avaldati reklaam ka Müstilistes lugudes. Veel nii palju on rääkida, niivõrd palju ütlemata sõnu, tunded, emotsooni, tänutunnet ja ... aga kõik ei tule korraga meelde ja kõigest ma ei räägi ka, eks inimestel on palju saladusi, mis ei ole kirjapanemiseks ja lugemiseks kogu universumile, iseasi kui ilukirjanik neid alateadlikult oma teostes ei kasuta, mine tea ... Jään ootama edasist saatust ja loodan südamest, et leidub õige inimene, kes nende väljaannetega edasi tegeleb ja olen südamest tänulik, et olen saanud kaua aastaid teiega koostööd teha. Inglid valvavad sind, kallis Anne-Mari! 12. mai 2023.a. Vana-Rääma

KAIKA LAINE. LEGEND JÄÄB ELAMA - Reet Kudu

Jah, tänane ööuni jäi ükses 4 tunni pikkuseks ning kui magada ei saa ja tervis lugeda laseb, kasutan selleks võimalust, nii saigi loetud paari aasta eest ilmunud elulooraamat ühest Eesti suuremast ravitsejast, Arbujast. Tervendajaid, kes päriselt ka inimesi aidata suudavad, tuleb tikutulega otsida ja siis on ka neid raske leida. Neid lihtsalt pole ning sünnib üliharva. See, mis hetkel Eestis toimub, eriti kommertssaadete näol, on paras komejant, naljanumber, kus sadade tervendajaks pidavate indiviidide hulgas leidub vaid mõni üksik, kes soola ei puhu. Inimesed kujutavad endale ette, et nad on suured nõiad, jäävad seda ka ise uskuma ja siis varsti kurdavad, et on peadpidi mudas. Kullakesed, ise ju ehitate oma karmat! Mõelge ka enne, kui rahva ette tasuta tsirkust ja leiba pakkuma lähete! Aga Laine Roht oli tõesti haruldane inimene, kelle juures käis abivajajaid igalt poolt ja kõrgajal isegi sadu inimesi päevas. Ta tegi oma tööf tõsiselt ning meelsasti aitas just ristitud inimesi, kuid ei lükanud minema ka teisi. Otsekohese ja ausa inimesena ning võimeka ravitsejana tegi ta koostööd ka meedikutega. Raamatu autor Reet Kudu on saanud ligi materjalidele, mis kajastavad seda kulgemist ning külalispäevikute sissekandeid. Väga piltlikult ja ausalt on kokku klopsitud see elulooraamat, mis võimaldab Lainega tutvuda erinevate nurkade alt. Nii nagu raamatu autor, tõmbaks ka mina sarnaseid paralleele Kaika Laine ja Vanga vahel. Isegi energiad on neil sarnased. Kes tajub - see tajub! Pean Kaika Lainet ehk Laine Rohtu oma vaimseks emaks ja olen seda ammu öelnud, nii seisab mu vaimse ema portee mu öökapil raamimata, sest teda ma raamidesse panna külle ei taha, ei saa, ei soovi. Ja tunnen Lainega hingesugulust, sest Arbujad on nii luuletajad kui ravitsejad. Palun, inimesed mõelge enne, kui te endale nõia tiitli võtate! Uurige enne selle nime tähendust. Palun tulge maapeal tagasi ja lõpetage soolapuhuine, sest sellega te ehitate oma järeltulevate põlvkondade karmat, ja olgem asad, nõiaks ega ühekski ravitsejaks ei õpita, selleks ikka reeglina sünnitakse! Aitäh selle raamatu eest Anne-Mari! Nüüd ka väike raamatututvustus. Kaika Laine on üks legendaarsemaid eestlasi – lihtne maanaine, kes suutis ravida inimesi nii hästi, et talle saatsid sadade kaupa patsiente ka päris-arstid. Kui meedikute teadmistest väheks jäi, kutsuti appi Laine – ja saadi temalt abi. Laine oli omamoodi pühak. Vähemalt on kinnitanud teda tundvad kirikuinimesed, et nad tajusid tema ümber oreooli, mida kannavad vaid vähesed inimesed maailmas. Lainet respekteeris ka paavst ise, kes ta 1996. aasta kevadmissa järel õhtusöögile kutsus. Laine oli ka filosoof, kes aitas abivajajatel lahti mõtestada nii loodust kui ka usku. Ja kõige selle juures oli ta oma elu lõpul lihtsalt üksik vana naine, kelle ümber melu oli vaikinud ning kel oli raskusi poodi ja kalmistule pääsemisega. 17. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma

Ajakirja "Müstilised lood" juuni number jõudis täna postkasti

Täna jõudis tõesti postkasti üks mu enda lemmikajakirjadest, mille kaasautor on mul au olnud olla pikki aastaid. Ajakiri "Saatus & Saladused" muutus nüüd veebipõhiseks, nagu selgub täna ilmunud ajakirja sissejuhatusest, kus sellest pikemalt annab teada Anne-Mari Alver. Lugege, siis saate teada, ning küsimused esitage ka temale. Müstilistes lugudes on minu jutuke "Hirmule me piletit ei broneeri" ning artiklis "Pööripäev" tuleb juttu suvise pööripäeva/öö kommetest ja rituaalidest. Neid jagasid mulle (ja ka sulle, kallis lugeja) Reti Toriella ja (Raeküla Nõid) Ingrid Stahl. Suured tänud, tüdrukud! Põnevat lugemist, lugejad! 31. mai. 2022.a. Vana-Rääma

Täna, 3 kuud rajal! (49.päev)

 Jah, täna, täpselt 3 kuud tagasi (6.aprillil) läksime rajale kepikõndima. Õigupoolest kepikõndisin mina ja Germo jalutas niisama mu kõrval. Justnimelt jalutas, sest minu 3 sammu= tema üks samm. Mina pean sibama nagu pöörane, aga tema astub ühe sujuva ja pika sammu. Eemalt võib päris koomiline vaadata olla. Aga see selleks.

 Ma ei tea kui palju ma kaalu kaotanud olen, sest pole üle kuu aja kaalul käinud, kogu aeg unustan ära. Aga ma ei muretse, enesetunne on ju hea. 5,2 km läbisime, pedomeeter näitas. Kui tuleb meelde siis pühapäeval käin. Väike huvi on endalgi. Põhiline on see, et ma tunnen ennast ülihästi ja ma liigun. Hirmu tekitab pigem see kui algab loomeperiood, sest siis ma ei liigu eriti, muudkui kirjutan ja kirjutan ja elan kirjutamisel oleva kirjatüki maailmas nii, et ei vasta isegi kõnedele. Kuri kahtlus on, et see periood ei ole enam kaugel, juba mõned viimased nädalad sünnib minu sees järgmiseleromaani "ELU PÄRAST ELU 1 Trevori juhtum" järg, aga ma ei ole hakanud seda kirja panema. See on vaid aja küsimus millal hakkan. Pean kuidagi ennast korrale kutsuma ja loomeperioodil ka rajale saama, sest rajast loobuda ma ei plaani. Pigem läheb talvel raskeks, aga meie talved on nagu need on, ehk tuleb taas lumetu talv. Nüüd ilmselt paljud pahandavad, aga mulle üldse ei meeldi ei talv, ei lumi, ei külm...Olen SUVELAPS läbi ja lõhki!

 Nii kui me täna nina välja pistsime, hakkas sadama. Õnneks pakkisin enne postimajja minekut raamatud algul kilekotti ja siis riidekoti panin peale. Need märjaks ei saanud. 10 raamatut läks teele. Ja minu käest saate endiselt mu raamatuid osta. 15. juulil plaanin kodukandi laadale (Mihkli laat Pärnumaal, Mihklis )müüma minna ja seal võib müük hästi mina, seega hiljem võib hilja osta olla (otse minu käest). Hinnakirjad on mu facebooki leheküljel avalikult olemas, seega ma siia lisama ei hakka. Näevad ka need kes pole fb-s sõbrad. Samas võib ka tellimuse esitada selle postituse alla.

 Ma polegi sellel nädalal peale kahe korra rajale saanud, nii palju on tegemist olnud ja muidugi puude tegemine on meil endiselt käsil. Eile tuli taas ka noorem poeg appi ja koos poolvennaga said nad hulga ära saagida ja laduda. 5 riita pliidipuid on igatahes kuuris juba olemas. Ja teisipäeval siis hakkan oma 2,5 ruumi ahjupuid laduma, mis täna Autorihüvitusfondile ehk siis tänu teile, mu lugejad, soetatud saab! Aitäh!

Fotogalerii:

Germo vihmases Pärnus

Maavalitsuse esine park. Käisin Maavalitsuses, oli asja, tuleb veel minna..

...

Vallikäärus...

minutid Diana Aitai´ga....

Rannapargis...

võrratud, võrratud puud Rannapargis...

ESTONIA mälestusmärgi juures...

Muuli algus,...

raju torm algas, Germo puu kaitsva tiiva all...

meeletu sadu. kõik on hall...

läbimärg mina...saime tohutu vihma kaela...

vaid Jõnn oli meiega rajus sajus...

jõgi oli pmst maaga triiki...

veel 2 silda ületada ja siis kodus...

sild jahisadama lähistel...

oksaraod maas...

vaade kodu- ehk kesklinna sillalt...

kesklinna sillal...

5 rida pliidipuid kuuris, 2 mahub veel...

6. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

 Eil jõudis minuni mu uus raamat, jutukogu "RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES" Kirjastaja, armas Anne-Mari Alver tõi need isiklikult mulle koju. Aitäh! Oli taas armas kohtumine!

Anne-Mari Alver on üks mu loomingu kirjastajaid ja mu lugude toimetajaid. Aitäh, et oled! 

Tutvustus:

Margit Petersoni „Röntgennägemisega mees” on valik lugusid, mis moodustavad kireva ja üha muutuva kaleidoskoobi elust endast. Juhtunud siin ja seal, selle ja teisega. Sinuga. Minuga. Veidi ringi vaadates meie kõigiga. Inimesel võivad olla soovid ja plaanid ja strateegiad, aga siis sekkub juhus, lüües kõik kaardid segamini. Vahel teeb juhuse sekkumine haiget – kõik oleks võinud olla hoopis teisiti, märksa paremini. Vahel toob juhus õnne – läks nii hästi, nagu poleks lootagi söandanud. Mõnikord on elu lihtne ja selge, siis jälle juhtub midagi, mida on raske selgitada. Ka pisut müstikat on elu loomulik koostisosa.

ISBN 9789949551453 Ilmumisaasta 2017 Keel eestikeelne Formaat Kõvakaaneline Lehekülgi 117 lk Mõõt 215x153x10 (mm) Kirjastus KENTAUR Lisamise aeg: 04.07.2017ISBN 9789949551453 ILMUMISAASTA 2017 KEEL eestikeelne FORMAAT Kõvakaaneline LEHEKÜLGI 117 lk MÕÕT 215x153x10 (mm) KIRJASTUS KENTAUR LISAMISE AEG: 04.07.2017

14.45 13.73 €

• LISA LISA 
  
  OSTA 

14.45 13.73 € LISA LISA OSTA

uus raamat!

Ma luban teile selle raamatuga põnevat lugemist! Tavaliselt kui ma jutukese valmis saan, mäletan millal ja kus selle kirjutasin, mis või kes inspireeris jne...Aga selle raamatu puhul olen isegi üllatunud, et mis hingeseisundis ma olin teatud jutukesi kirjutades jne...Päris põnev oli endalgi ülelugeda! 

Aimate?

 Täna jõuab trükikojast minu 12. raamat ehk siis 2. jutukogumik RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES, mis sisaldab läbi aastate ajakirjades SAATUS & SALADUSED ning MÜSTILISED LOOD ilmunud lühijutte, novelle. Välja andis selle kirjastus KENTAUR ja raamatus on 120 lk.

 Palju ma neid endale ei saa, müügiks läheb 40 raamatut ja raamatu hinnaks on 10 eurot, postiga saates 11.20. Soovijad-kiirustage!

 Ajakirja "Saatus & Saladused" juulikuu numbris on avaldatud ka üks mu lühijutt sellest raamatust. Lisaks sellele veel Kristina Ruderi luulet. Kui sinagi tahad, et sinu luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna!

 Lisan siia ka selle ajakirja veebilehekülje ning eelmisel kuul minu sulest kirjutatud ja avaldatud lühijutu. Lugemiseks vajuta SIIA!

 Ja katkend:

Armastus ei küsi

Armastus ei küsi vanust, rahvust ega veresugulust! Larissa ja Gent teavad, sest nad on seda ise kogenud, lausa lahkuminemise hinnaga.

„Oota, oota, las ma lõpetan enne tähtsamad toimingud!“ kurjustas Leena.
„Iga kord, kui ma arvan, et just nüüd on õige aeg mõne pooliku toiminguga ühele poole saada, tuled sina ja surud oma tahtmist peale. Nagu vaenlane!“ torises Leena edasi.
„No, rahune maha! Vahel oled sa nii tõre, et mul oleks vast tõesti parem vaikida. Naised!“ ei mõistnud Gent taas oma abikaasat. Kuigi mehele tundus, et nende abielust hakkab kirg kaduma ja päevad muutuvad üha rutiinsemaks, armastas ta oma temperamentset naist väga. Eks ikka tuleb probleeme ette, ka parimates peredes!

Armastus armgeeteenistusest
Leena ja Gent tutvusid aastakümneid tagasi Valgevene pealinnas Minskis, kus viimane teenis Nõukogude armeeteenistuses aega. Noorsõduri ja sõjaväekoka kirg sai alguse esimesest silmapilgust, kui Gent teenistusautojuhina töödates koormaga sõjaväesöökla ees peatus. Olles saiakasti sülle haaranud, hakkas noormees maja ust avama, kui Leenaga kokku jooksis. Noored jäid teineteisele nii lähedalt silma vaatama, armumine oli silmapilkne, ning lausa esmakohtumisel oleks tahtnud nad suudelda. Sellel hetkel tabas Gent, et ravimid, mida sõjaväelastele manustati sugutungi leevendamiseks, ei mõjunud. Noormehel tekkis erektsioon ja see tekitas temas ebamugavust, kuid teenistus on teenistus ja ta oli sunnitud oma tööd jätkama.
Möödus kuu. Gent sai kodustelt paki ja panderolli. Paki sisu koosnes, nagu tavaliselt tollel ajal, suitsuvorstidest, suitsudest ja Vana-Tallinna likööridest, millest viimased olid, teadagi, mõeldud ohvitseride ja suuremate ülemuste tarbeks, meelituseks, et ehk saab noormees puhkusele. Panderolli olid vanemad peitnud rahatähed, sest ümbrikuga neid saata oli võimatu, läksid alati kaduma, ka siis, kui kopeerpaberi ümbrikusse lisasid. Ootas ju Gendi pruut kodumaal, Haapsalus, nende ühist last, kelle noored olid eostanud Gendi sõjaväkke saatmise õhtul. Tõsi küll, nad ei plaaninud kooselu, sest tutvusid paar kuud vahetult enne Gendi sõjaväeteenistusse värbamist, kui noormees oli esimesest armastusest ülesaamiseks depressioonis ja neiu pakkus talle abistava käe. Ja mitte ainukt käe!

Ehk tulevad tunded hiljem...
Tegelikult Gendil ei olnud Larissa vastu sügavaid tundeid, aga kuna teda olid alati paelunud slaavi päritolu naised, lasigi ta viimase endale ligi. Eks ole seks ju ikka see, mis valusid leevendab. Eriti hingevalusid. Kuid mõte isadusest seadis noormehe teise valgusesse ning ta lootis, et ehk tuleb armastus hiljem järgi. Gent tundis kohustust oma sündimata lapse ja Larissa ees ning ta tegi plaane peale sõjaväeteenistust naisega abiellumiseks.
Paari nädala pärast lubatigi Gent puhkusele. Ema, isa ja Larissa ootasid teda Haapsalu raudteejaamas. Noormees väljus rongist, silmad veekalkvel. Kõik tema kallid olid kohal. See oli sõnulseletamatu tunne. Seda saavad tunda vaid inimesed, kes on antud situatsioonis olnud. Õnnelikke oli lausa neli ja pool inimest. Nad kõik kallistasid, valasid rõõmupisaraid ja istusid isa Žigulisse ning sõitsid Haapsalu kesklinnas asuvasse Gendi vanematekoju. Laud oli kaetud ja Pitsu ootas ukse ees. Oli just perekoer Pitsu, krants, see, kes elas Gendi kodust lahkumist rängalt üle. Koer ulgus ja käis pidevalt Gendi toa vahet, enne kui vanemate keeldudele alluma hakkas. Ka siis langes ta nagu depressiooni, ei söönud, ei haukunud ja välja häda tegema läks ka vaid viivuks vanemate kurjal käsul. Krants Pitsu leinas Genti, oma noorperemeest, kellele 15. sünnipäevaks koer kingitud oli. Sellel päeval tundis Pitsu Gendi naasmist ette. Ta oli hommikust saati nagu duracelli jänes, ei püsinud paigal ning vanematele tundus, et koer lausa naeratas neile. Küllap naerataski.

Margit Peterson

Jätkub ajakirjas...

****************************'''

lühijutt...

Kristina Ruderi luule...

ajakirja tagakaas...

ajakirja esikaas..

Väike fotogalerii ka juulikuu numbrist:

lühijutt...

3. juuli. 2017.a.

Vana-Rääma