Kevad on hinges, aga...

 Olen mitu päeva blogist eemal olnud, sest hetkel on lihtsalt selline keeruline aeg. Olgugi, et kevad on hinges ja...

 Zorro on siiani kadunud ja need kes arvasid, et pildil, mida paari päeva eest jagasin ei olnud Zorrot, neil oli õigus...Tegu on küll Zorro koopiaga, aga tal pole lõua all  musta laiku, mis lõpuks reetis, et ...Aga sarnasus oli hämmastav.

 Täna sain kurbi uudiseid, kuid ei saa nendest rääkida. Aga tahan pärnakaid hoiatada, sest linnas liigub loomatapja. Hoidke oma loomadel silma peal kui vähegi võimalik! Südamest tahaks loota, et Zorro ei olnud tema ohver, et ta tuleb ja hüppab taas köögi aknale, vaatab sisse ja tahab koju tulla. Laupäeva õhtul ta kadus ja täna on juba kolmapäeva õhtu...

 Jäin eile veel haigeks ka, köha, nohu, imekombel palavikku ei ole, aga olen üleni vatist, kuigi täna on natuke parem, võtan iga 4 tunni tagant 2 paracetamoli sisse. Üks jama teise otsa...

 Aga nüüd olen ma roosapea, kuid tegu on ajutise värviga mis 10-15 pesukorraga maha kulub, ostsin Kanpolist ja seal on need suht odavad ning müügil on erinevaid värve. See pidi õrnroosa olema, aga ma jäin tumeroosaks, aga kogu mu pahmakale ei jagunud. Kaasas on ka šampoon millega saad vajadusel värvi maha pesta. Tundisn, et vajan vaheldust. Nüüd tuleks veel juuksed ära ka triikida ja...

 Täna sain ka kätte oma triloogi ELU PÄRAST ELU 3. raamatu illukad. Aitäh, armas ja andekas Annika Lainela!

 Aga palun säästke mind Zorro teemal kõnelemast rohkem, see on valus löök. Ise olen süüdi, et postkast on kirju täis, kuid nüüd teate, et meie pereliige on siiani kadunud...

Olge hoitud ja hoidke oma loomi Pärnus tegusteva retsidivisti eest!


7. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

Romaanitriloogia 1. raamatu illukad on kohal!+PETU

  Möödunud öösel sain romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamatu toimetatud käsikirja kätte ning hakkasin tegelema selle ülelugemisega ehk siis viimase lihvi andmisega (kuigi pole siiani ühtegi viga leidnud). Alles kell 5.00 öösel sain magama. Täna tegelen edasi, aga päev on olnud emotsionaalne ja külalisrohke, seega teen nüüd endale ühe magamata öö taas. Trükikoda ootab.

 Lisaks sellele jõudsid kohale romaanitriloogia 2. raamatu illustratsioonid. Aitäh, armas ja andekas sõbranna Annika Lainela, kes sa nii imelist tööd teed! Illustratsioonid on fantastilised!

 Armas Daivi saatis mulle täna paar fotot, mis kõnelevad sellest, et mu lasteraamat PETU on Tori koolilaste üks lemmikuid ning osaleb ka Nukitsa konkursil. Seda oli üliarmas teada. Aitäh, Daivi!

Loodan, et sellel aastal ikka õnnestub selle raamatu järjeraamat PETU LÄHEB KOOLI välja anda. Olen saanud hästi palju positiivset tagasisidet, isegi sellist, et ühes koolis tehti lausa PETU päev. Uskuge mind, see on mulle üliarmas üllatus, võtab sõnatuks...Aga olukord on nüüd selline, et PETUSID saate osta veel vaid poodidest, sest viimased raamatud ongi poodides.

foto Tori Põhikoolist. autor: Daivi

ja teine foto ka...

 Lisaks sain taas ühe kirja:

Selliseid kirju saan tihti. Ja olen siiralt tänulik, et mu loomingut loetakse! <3

Tere,Margit!Lugesin raamatu “Rist teel”ja pole tükil ajal nii head lugenud.Ei saanud enne käest panna kui läbi sai.
Tahan nüüd ka Sinu “Westoffhauseni häärberi saladus” endale osta.

6. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma

Aitäh, H! <3

Romaanitriloogia on sünnitusvaludes...

  Sekka raamatutele, jäädvustan siia ka oma "kaasautorite" töid.

 Antud illustratsioonid joonistas minu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU illustraator Annika Lainela, kellega meil käib usin koostöö.
 Esimese raamatu illustratsioonid on juba kirjastaja käes ning teise raamatu illustratsioonid on valmimas, seal Tartus, kus kallis Annika elab ja töötab.

 Romaanitriloogia kõigi 3 raamatu käsikirjad on toimetaja käes, nii, et lootust on, et raamatud hakkavad riburadapidi ilmuma. Ootan ise juba kannatamatult!

 Kuna olen ikka alles kodune, ateroom küll paraneb kenasti, ikka seon, on mul aega kirjatööd teha. Hetkel koostan ühte elulooraamatut, ühte luuleraamatut ja varsti hakkan veel ühte elulooraamatut koostama, seega tööd on kuhjaga ja ma naudin seda.

 Lisaks olen lugemislainel. Sellel aastal olen juba 6 raamatut läbi lugenud ja ma lihtsalt ei saa ilma raamatuta voodisse minna. Sestap aina blogin raamatutest.

 Lisaks kõigele eelnevale kirjutan romaani ÜKSINDA MAAILMAS, mis mul 2014. aastal pooleli jäi. Umbes veerand on sellest romaanist juba kirjas. Endiselt on mul inspiratsioon õhus, sestap on kodurežiimist ikka palju kasu. Suvel ju ometi kirjutada ei taha.

 Lasteraamatu PETU LÄHEB KOOLI illustratsioonid on alles tegemisel, loodan, et need saavad ka varsti valmis, sest lapsed ootavad juba kannatamatult selle raamatu sündi.

Ahjaa, üks luuleraamat peaks ka lähikuudel veel ilmuma.

 Olen hetkel 99% kirjanik. Kui on antud-tuleb teha!

Ja olgu öeldud, ma ei pretenteeri kusagile, lihtsalt kirjutan, sest see on mu kirg. Ja lugejaskonna üle kurta ei saa, sest mu loomigut ostetekase ja laenutatakse hästi. Ja mul on selle üle vaid hea meel. Aitäh!

 Ma pole ammu jaganud tagasisidet, seda tuleb nii palju, et ma pole lihtsalt jaksanud jagada. Aga hetk tagasi sain telefonikõne, kus üks giidina töötav inimene teatas, et ta naudib väga mu põnevate raamatute lugemist. Sellega on nii palju öeldud, see motiveerib ja inspireerib.

 Aitäh, kallid sõbrad!

mõlemad illustratsioonid Annika Lainelalt

18.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Päkapikud on päriselt olemas

  Mina usun Päkapikkudesse, ausõna! Lisaks sellele, et eile Päkapikk Ave meid külastas, oli täna hommikul minu postkastimanu käinud lausa 2 Päkapikku.

  Üks neist tõi kutse Rääma kooli jõulukontserdile ja Päkapiku nimeks on Rääma Päkapikk. Nii armas kutse, aga kahjuks niitis Külmapäkapikk mind maha. Üleeile rajalt tulles olin üleni higine, eilne päev vindus ja vingus, ning täna ärkasin nohu ja köhaga. Aga ravitsen ennast, tinktuuritan ja ei kavatse pikalt haige olla. Vahepeal ei tulnud ükski Haigusepikk mulle ligilähedalegi, aga kahekuine Hambapõletikupikk ilmselt röövis minult immuunsuse ja nüüd haigestun kergesti. Aga ostsin vitamiini ja katsun ka vitamiinirikast toitu süüa, küll ma tervenen.

 Lisaks nendele oli mu postkasti külastanud Annika nimeline Päkapikk. Sain kätte tema joonistatud imelised illustratsioonid, mis lähevad mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtumi raamatusse. Suured ja siirad tänud, Päkapikk Annika! Sa oled andekas!

Päkapikk Annika kunstiteosed

 Kahjuks on ka Pikanäpumehest Päkapikke olemas, need töötavad ilmselt Eesti Postis (Omnivas), sest ootan juba reedest saati ajakirju "Müstilised lood" ja " Saatus & Saladused" aga need ei jõua kohale. Ootan neid väga, sest nendes on minu artiklid, kuna olen juba aastaid nende ajakirjade kaasautor. "Saatus & Saladused" selle kuu numbrisse kirjutasin andekast Velly Joonasest südamliku ja sisuka loo, kuid pole seda lugeda saanudki. Ja meie Rimis seda ajakirja müügil ei ole, või on ära ostetud. Kurvaks teevad sellised asjad. Kõtss, Pikkade näppudega Päkapikk!

 Muidu kulgeb rahulikult, ikka tiksun oma romaane kirjutada. Eile tegin avokaadomöginat (nimi meelde ei jää!) kuid soovitan, ärge mingil juhul solkige seda tuunikalaga, sest see rikib kõik. Mina katsetasin ära ja rikkusin. Õnneks Germo ja Zorro söövad. Kõige parem on ikka järgmise koostisega: avokaado, sool, pipar ja sibul. Tõesti kõige parem.

tuunikalaga rikutud avokaadokas...

 Rajale jälle ei saa, aga Germoga juuksurisse olen sunnitud minema, sest ta näeb juba ise välja nagu Päkapikk, või koguni Jõuluvana. Ja siis sukeldun triloogi 2. osa edasi kirjutama, sest ka selle käekiri on juba illustraator Annika käes  ning enam pole palju peatükke kirjutada jäänud.

 Minu PAHUR PÄKAPIKK ootab väga teie laike. Ava laikimiseks SEE SININE LINK, keri veidi alla poole ja seal ongi minu luuletus PAHUR PÄKAPIKK, pane laik. Suured tänud! Ja spikriks panen luuletuse ka siia:

Pahur Päkapikk

Margit Peterson

Päkapikk see tuli öösel suure kasevitsaga Temast ette jõudis Juku külastas mind pitsaga Käsikähmlus lahti puhkes päkapikk sai pika nina Sidus nööriks mitu kapist pihta pandud voodilina Mööda nööri laskus alla naabritädi akna peale Pistis kasevitsa suhu sendist paksuks õgind seale Juku pani vormi selga ehtis ennast jõuluvanaks Kurja päkapiku aga muutis ehtsaks jõulukanaks

 Ahjaa, eile käis ka Päkapikk Heli Künnapas ning tõi oma tuttuusi raamatuid minu juurde müüki. Saate osta 8 raha eest, aga ülekanded tehke Helile.

6. ehk viimane osa..

Olge mõnusad!

6. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Müstilised lood ja Vaba Eestimaa Ajaleht

jäädvustus ajakirjast...

jäädvustus ajakirjast...

  Mulle meeldib kirjutada persoonilugusid erilistest inimestest ning viimasel ajal olen vägagi kirjutamislainel. Käsil on romaanitriloogia kirjutamine ja päris mitu artiklit on veel oma järge ootamas, aga ajakirja Müstilised Lood selle kuu numbris kirjutasin üliandekast Kadri Kasest, kelle fb lehekülg on SIIN.

jäädvustus ajakirjast.....

 Kadri joonistas ka minust kunagi portree, mida kasutasin ühe oma raamatu tagakaanel. Olen tema imelisi joonistusi fännanud aastaid ning tuli tahtmine temast kirjutada, sest Kadri lugu on nii müstiliselt põnev. Aitäh, et tegid minuga imelist koostööd, kallis Kadri!

  Nüüd ka veebis loetav ja lugeda saate SIIT!

mina, kui ma veel rastamari olin :) autor: Kadri Kask

 Tema fb lehelt saad uurida hinnakirja ja soovi korral lasta ka endast või mõnest tuttavast portree joonistada. Jõulud on tulemas, mõnus jõulukingituseks kinkida.

 Ka siit saate artiklit lugeda: (aga see on mustand)

Kadri Kask- sündinud kunstnik?

• 1. Kadri, Te joonistate väga hästi. Kas olete kunsti õppinud või on see anne Teis peitunud juba sellest ajast kui ennast mäletama hakkasite?

Kõigepealt ma tänan Teid ilusate sõnade eest! Muidugi on mul väga hea meel, kui inimestele meeldivad mu tegemised. Panen joonistustesse palju oma energiat ja armastust.

Ma ei ole kunsti õppinud. Olen õppinud juuksuriks ja juuksurikoolis oli ka kunstitund, kus õpetati veidi varjutamist ja hajutamist. Tavakoolis ei jäänud ma kunstiõpetajatele eriti millegagi silma.

• 2. Olete pärit Mulgimaalt paljulapselisest perest. Kas Te olete ainus oma perest, kes joonistab?

Olen pärit neljalapselisest perest. Ema on meil alati lasknud olla need, kes oleme. Ta pole kunagi surunud ega pealesundinud suundi, mida me elus õppima või millega tegelema peaksime. Pigem on ta olnud selline suunaja, kes aitas üles leida, mis igaühele meist kõige hingelähedasem ja sobilikum oleks. Mu ema on muusikaõpetaja ja tema suunamisel oleme kõik, neli tütart, muusikakoolis klaverit õppinud. Õed käisid seitse aastat, mina vähem, kuna viiendas klassis hakkasin rohkem ratsutamise vastu huvi tundma. Kool, muusikakool ja hobused ei mahtunud kõik korraga minu päevaplaani. Pidin millestki loobuma. Teised mu õed tegelevad käsitööga, aga nad ei joonista. Üks on super koogimeister, teine tegeleb kingituste ja pidude dekoreerimisega ning kolmas armastab näputööd ja tal on hea silm värvide sobitamisele.

• 3. Olete illustreerinud raamatuid ja kas ka ajakirju? Räägiksite sellest lähemalt?

Illustratsioonid on sisult teistsugused joonistused, kui minu tavapärased tööd. Igapäevaselt joonistan fotode järgi, püüdes võimalikult tõetruud pilti tabada, ja ise nimetaksin oma tavatöid realistlikeks söejoonistusteks. Ühe raamatu esikaane tarbeks olen joonistanud raamatu autori portree ja teine mu joonistus läks teose tagakaanele. Ühe ajakirja toimetaja tellimusel olen joonistanud päris suure ja töömahuka pildi tema artikli tarbeks.

• 4. Mis või kes teid inspireerib?

Elan maakohas, kus inspiratsiooniallikad ei lõpe iialgi otsa! Armastan palju oma väikeste poegadega looduses jalutada. Inspireerivad mõlemad – nii loodus kui pojad.

Tänapäeval on internetis palju realistliku kunstiga tegelejaid, hoian neist mõnedel silma peal. Jälgin ka instagramis paljusid kunstnikke ja eks igaüks neist ole mulle mingil määral inspireerijaks oma teostega.

• 5. Kui palju aega võtab ühe keskmise mustvalge portree valmimine? Kas joonistate päeval või olete ööinimene?

A3 formaadis pildi valmimiseks kulub mul umbes neli päeva, juhul, kui joonistusel on üks inimene. Ajakulu oleneb kõige enam sellest, kui palju on pildil pisikesi peeneid detaile ja kui palju on inimesi joonistusel. Iga silm, suu, nina, käed, ehted, mustrid - kõik see võtab oma aja, varjud ja hajutamine ka.

Armastan pigem hommikul joonistada, siis on silm selgem ja pea värske. Õhtul olen ise väsinum ja ka lastega on rohkem toimetamisi.

• 6. Kas olete ka näitustel oma töödega osalenud? On tulemas?

Ei ole näitustel osalenud ja pole ka tulemas, aga olen ühel võistlusel osalenud. Seal läks mul väga hästi ja sain peaauhinna osaliseks.

• 7. Kunstnikke on palju, osad võimendavad oma töid üle, osad ei joonista nii tõetruid pilte, aga teie joonistused on üks ühele. Kus peitub selle ande võti­­?

Ma ei tea, kus on selle võti, aga tean, et praegusesse arengupunkti olen jõudnud tänu sellele, et olen kulutanud palju tunde harjutamisele. Mida rohkem ma joonistan ja uurin joonistatavat, seda rohkem panen ma tähele pisidetaile. Mõni aeg tagasi ma ei näinud, et varjud on erineva tugevusega, nüüd ma juba märkan seda. Ma ei pannud ka tähele, et silmade peegeldusel on kuju, nüüd ma näen seda. Ja algul kasutasin ma teistsuguseid töövahendeid kui praegu. Kõik see joonistamine ongi olnud katsetamise asi - milline pliiats ja milline kustukumm mulle kõige paremini sobib jne.

• 8. Olete kahe poja ema, üks on alles väike. Kas vanemal pojal on avaldunud ka juba kunstianne?

Mul on jah kaks imearmast poega. Suurem on 5-aastane ja sai just selgeks raudtee joonistamise Nüüd on meil koduseinad täis kleebitud raudteede pilte ja laps ise on väga uhke nende üle. Natuke naljakas on vaadata neid lõputuid teid igal pildil, aga samas väga tore.

• 9. Millega tegelete lisaks laste kasvatamisele ja joonistamisele?

Lisaks laste kasvatamisele ja joonistamisele meeldib mulle värskes õhus viibida ja sporti teha. Käin jooksmas, rattaga sõitmas, teen joogat ja eks lastega tegelemine on ka paras sport. Praegusel eluhetkel saan rohkem värskes õhus jalutada, kui et aktiivsemalt sporti harrastada, sest pisem poeg on veel vankris. Armastan väga loodust. Elan Lõuna-Eestis, Läti piiri lähedal ja meile siin jagub looduse ilu kuhjaga.

• 10. Kui palju paberit kulub teil ühe portree joonistamiseks? Kas joonistate otse või sünnib eelnevalt palju visandeid?

Ühe portree jaoks ma kasutan ühte A4 paberit, millele prindin joonistatava foto ja siis vastava formaadiga paber, kui suurt joonistust on soovitud: A4, A3 või A2. Suuremaid formaate ma pole teinud. „Sodipaberiks“ (kuhu saan üleliigse söepuru pühkida jms) kulub veel üks A4 paber, kokku seega kolm paberit. Joonistan otse, visandeid ei tee.

• 11. Millal avastasite, et oskate joonistada ja millal jõudsite teostuseni?

Kui ma oma esimese lapse ootele jäin, teadsin, et minu elu peamiseks eesmärgiks saab nüüd oma pojast tubli ja toreda noormehe kasvatamine. See oli õnnis teadmine, seda enam, et päris õiget, hingetoitvat eriala või tööd polnud ma enda jaoks tolleks ajaks veel üles leidnud.

Veidi aega enne rõõmustavat beebiuudist nägin üht huvitavat unenägu. Ekslesin tühjadel tänavatel, olin segaduses, ei teadnud kuhu minna ja mind ajas keegi taga. Vaatasin kaugele ette ja nägin väikese poisi varju, kes näitas sõrmega mulle suunda, kuhu joosta ja nii igal tänaval.

Vanema poja sirgudes hakkasin lihtsalt oma lõbuks, ajaviiteks, joonistama ja peagi tundsid ka sõbrad-tuttavad mu joonistuste vastu huvi. See oli mulle kinnitus, et teen õiget asja ja mu töö tulemus pakub rõõmu ka teistele. Sain seeläbi ka seletuse oma unenäole: mu väike poeg Simon oligi minu teejuht seal unenäos. Tema ilmaletulek tõigi joonistamise minuni ja see ongi see, mida ma armastan, mida tehes aeg justkui lendaks. Joonistades kaotan ajataju täielikult, naudin ise väga seda tegevust ja saan oma töö tulemustega rõõmustada nii ennast kui ka teisi. Minu järeldus: elus juhtuvad kõik asjad põhjusega ja igal asjal on mõte, nii heal kui ka halval.

• 12. Kas teil on mõni asi mis hingel kripeldab ja mida pole saanud välja öelda aga tahaksite?

Tahaksin lihtsalt, et inimesed mõistaksid - joonistamine on väga aeganõudev tegevus. Kui ma joonistaksin vaid piirjooned või visandi, siis saaksin tõesti ruttu tehtud. Kuna ma aga joonistan ka kõik varjud ja detailid välja, siis võtab pildi valmimine päris palju aega.

• 13. Kolm kõige imelisemat hetke teie elus?

Minu esimese poja sünd, minu teise poja sünd ja oma ande ülesleidmine. Viimane tõi rahu minu hinge. Varem ekslesin teadmatuses: ma ei saanud aru, milline on see just „minu tee“ja kas ma kunagi üldse leian selle „oma tee“.

Igal asjal siin elus on oma aeg ja tihti oleme liiga kärsitud, nii ka mina. Tahaks ju kõike nüüd ja kohe! Tõenäoliselt ongi vahel tarvis elus mõttepausi, et leida see, mis su hinge tegelikult puudutab ja toidab. Selles meeletus tänapäeva virrvarris on raske ennast ja oma teed üles leida. Võtame aega….

Margit Peterson 

********************************
  Eile avaldati ajalehes Vaba Eestimaa Ajaleht minu poolt kirja pandud persoonilugu Hillar Kohvist, mida saad lugeda SIIT. Aga panen selle kenasti ka oma blogisse üles.

foto: erakogu

Hillar Kohv- kes ta on?

1. Väidetavalt on ajakirjanik see kes on õppinud ajakirjandust. Vastava paberi mitteomaja on kolumnist või lihtsalt sõnaseadja. Nimetate ennast vabakutseliseks ajakirjanikuks. Kas teil on ajakirjanduslik haridus? Kui jah siis kus te selle omandasite?

Rahvasuu nimetab ajakirjanikuks seda inimest, kes ajakirjanduses kirjutab. Tegelikult olen ma kirjasaatja ning alustasin kirjade saatmisega juba siis, kui olin 16- 17. aastane ning alguses sai saadetud kirju Pärnu Kommunistile. Esimene saadetud kiri rääkis libedast teest ning peale kriitika avaldamist ajalehes tehti asi ka korda. Vanasti oli ikka nii, et kui ajalehes kriitikat tegid, siis tehti asi korda kohe. Mis haridusse puutub, siis lõpetasin Õhtukeskkoolis 11. klassi kaugõppe teel.

2. Töötate kaasautorina paljudes eriväljaannetes. Millal ja kus avastasite endas huvi ajakirjanduse vastu? Kas töö kaasautorina on ise kätte tulnud või olete pidanud selleks palju vaeva nägema, et teie artikkel mõnes ajalehes või ajakirjas ilmuks?

Kui juba esimesed kirjad ajalehes avaldati ja probleemid lahenduse leidsid, siis tekkis huvi ja tahe edasi kirjatööga tegelema hakata. Ise kätte ei tule midagi, ikka on vaja oma kirjatükke pakkuda erinevatele väljaannetele. Umbes 10- 15. aastat tagasi oli meil ikka korralik ja normaalne ajakirjandus ja meedia, siis avaldati kirju pidevalt. Praegusel ajal on olukord vägagi muutunud, sest ainult teatud väljaanded avaldavad minu kirju. Õnneks on tänapäeval Facebook ja Youtube, kus saab sõna võtta just nii, nagu tahad

3. Miks te seda tööd teete? Kas loodate maailma paremaks muuta läbi artiklite või põete kirjutamiskirge?

Minu peamine huviala ongi kirjasaatja olla ning iga päev otsin erinevaid võimalusi, kus sõna saada. Minus on nii kirjutamiskirge kui ka soovi maailm paremaks muuta. Kui probleemid ikka rahva ette tuua, siis peaks sellest olema mõtlemisainet ning kes teab- ehk maailm muutubki paremaks. Sageli jäävad probleemid lahendamata just ükskõiksuse taha pidama ning kurb on see, et inimesed hakkavad sageli lahendamata probleeme normaalseks pidama. Arvatakse, et kui nii need asjad on, et ju siis nii ongi õige. Valet asja ei saa kunagi õigeks pidada ja minu põhimõte on alati selline, et asju tuleb senikaua ajada, kuni need korda saavad.

4. Olete figureerinud ka telemaastikul ning laulnud duetti näiteks ühe tuntud laulja Ergoga. Ergo mainis, et Hillar Kohv lauljana on lihvimata teemant. Kas muusikal ja laulmisel on teie elus suur roll? On see teil geenides või tunnete lihtsalt erinevate asjade vastu huvi? Kas mõni teie lugu on ka plaadile salvestatud?

Antud küsimusele vastamist alustaksin sellest, et mul on olnud oma kirjarubriigid kunagi ka Nelli Teatajas ja hingusele läinud Kulleris. Nelli Teatajas toimetas minu kirjarubriiki humorist Mart Juur ja Kulleris praegune Õhtulehe peatoimetaja asetäitja Jaan Väljaots. Kindlasti paljud teavad sedagi, et mind on parodeeritud ka kunagises Wigla Shows Jan Uuspõllu kehastuses ning sinna sattusin just Nelli Teataja rubriigi tõttu, sest Mart Juur ja Andrus Kivirähk kirjutasid selle stsenaariumit. Samuti on minu kirjarubriigid olnud ka erinevates raadiojaamades, nagu Tartu raadio (Onu Bella alias Igor Maasiku juhitud Faasinihe saates ning hiljem mõnda aega ka tema juhitud Põlva raadio Marta saates), Kuku raadio saates Rohke Debelaki alias Gaute Kivistiku juhtimisel, Pärnu Päikeseraadios soovisaates, mida juhtis Margus Turu ning Raadio 2 saates "HAI", mida juhtisid Siim Susi- Naelapää ja Rednar Annus. Sel ajal, kui minu kirjad ilmusid praktiliselt kõikides ajalehtedes ja ajakirjades ning mind parodeeriti Wigla Shows, siis võeti minuga kohe kontakti, et minu tuntust ära kasutada ja selle vastu polnud ega pole mul ka siiani midagi. Nii näiteks käisid mul külas Onu Bella ja Gaute Kivistik ning tellisid, et hakkan neile kirjutama raadiosaatesse. Kuna Tartu raadiot ma Pärnumaal ei kuulnud, siis salvestas Igor Maasik minu rubriigid raadiosaatest ning saatis Eesti Postiga need mulle koju. Minust esimene intervjuu ilmus aga kunagises ajalehes Liivimaa Kuller ning selle tegid Jaan Väljaots ja tema tollane naine Epp. Mis puutub showna laulmisse, siis minuga võttis ühendust Facebookis Ergo Korp, kes tegi ettepaneku laulda "Aiamaja" laulu, mille ta ise kirjutas. Saatis loo mulle kuulamiseks ja õppimiseks ning kuna leidsin, et saan hakkama, siis olin nõus ja Pärnus selle laulu ka linti tegime. Olgu siinkohal mainitud ära seegi, et 2018 kevadel annab Ergo Korp välja uue plaadi ning Aiamaja laul on ka plaadil olemas. Teisena võttis minuga ühendust DJ Heiki Hainsalu, sest tutvusime Marek Veltmanni juhitud Playsoundi raadio soovisaate vahendusel ning Heiki Hainsalu tegi mulle ettepaneku laulda temaga. Jällegi oli nii, et Heiki Hainsalu saatis mulle laulu õppimiseks ning see oli Diskori valss.Salvestasime selle kevadel Tori Sotsiaalmajas, sest mujal kohta polnud. Peagi saatis Heiki Hainsalu mulle Suvi kuum laulu ning ka sellega sain hakkama ja taas salvestasime selle Tori Sotsiaalmajas ning võtted tegime Tori Põrgus ja võtteid tehti ka mujal. Kuna 15. detsembril ilmub DJ Heiki lauludega plaat, siis selle peal on ka need kaks nimetatud laulu. Plaadi lubas DJ Heiki mulle saata Eesti Postiga koju. Vahepeal pakkus DJ Heiki mulle veel ühte laulu, aga kuna leidsin, et see mul välja ei tule, siis loobusin sellest. Ühe laulu puhul oli veel selline lugu, et saatsin mõne filmitud klipi endast, et nad said panna need laulu "Elu Farmis" videosse. Arvatavasti teen veel edaspidigi mõne laulu nii Ergo Korpiga kui ka DJ Heiki Hainsaluga. Lauljaks ennast ei pea, aga showd võib ju teha.

5. Väidetavalt te ka luuletate. Kas olete mõned laulusõnad ise kirjutanud?

Luuletama hakkasin kunagi vaid sel põhjusel, et mul olid raadiotes oma kirjarubriigid ning sinna sooviti luuletusi. Laulusõnu ma ei kirjuta, sest sellist annet mul pole.

6. Mäletan müüti, et Viinahaua Hillar on väljamõeldis. Kas Hillar Kohv Viinahaualt on päriselt olemas? Kas Viinahaua on ka päriselt olemas?

Kui ma kirjasaatjaks hakkasin, siis kirjutasin alati artikli lõppu, et Hillar Kohv Viinahaualt. Kunagi oli Viinahaua küla olemas, aga juba ammu muudeti nimi Rätsepa külaks ning Viinahaua nime kannab vaid bussipeatus minu maja taga. Viinahaua nimi on tulnud sellest, et vanal ajal veeti hobustega viinavaate üle jõe jää lodjateed mööda, aga üks viinavaat oli kukkunud jääst läbi ning kuna jõgi on selles kohas sügav kui haud ning viinavaat kukkus hauda, siis saigi kohanimeks Viinahaua.

7. Kandideerisite sügisel KOV-i valmistel üksikkandidaadina ja saite päris palju hääli. Rääkiga põgusalt sellest. Kas olete endiselt seda meelt, et peakiste KOV-i ridadesse kuuluma? Miks? Kas kavatsete ka järgmisel korral KOVI-i valmistel kandideerida?

KOV- il kandideerimine oli lihtsalt soov näha ja teada saada, et kui palju ma hääli saan. Kuna häältesumma oli suur- 46, siis plaanin sõna sekka öelda ja asju lahendama hakata ning seda nii Tori vallas, Pärnus kui mujal, sest olen Facebooki kaudu saanud tuttavateks paljude poliitikutega, kelledega on võimalik asju ajada. Minu soov ega eesmärk pole olla võimul, vaid püüda asju lahendada, sest rahvas pidevalt pöördub probleemidega minu poole. Juba nüüd sain kaasa aidata sellele, et Tori kaupluse juurdeehitus sai teoks, sest mul pole kombeks esitada palveid, vaid põrutada rusikat ja see viimane ka tihtipeale aitab. Kas ma ka edaspidi kandideerin? See sõltub juba soovist ja viitsimisest. Ehk peaks vahelduseks riigikokku kandideerima, et näha, kas ka sinna kandideerides mõne hääle saan.

8. Teie perekonnaseis?

Vallaline.

9. Kogu Eesti rahvas teab, et olete lauljatar Anne Veski paadunud fänn. Kui kaua te teda fännate ja mis on lauljatarist nii erilist, et just tema on võitnud teie aastatepikkuse soosingu?

Ei oska öelda muud, kui seda, et Anne Veski on lihtsalt erilisem laulja kui teised ning tänaseks on ta saavutanud ka palju. Fännan Anne Veskit juba ajast, mil ta laulma hakkas. Tänaseks oleme tuttavad ning suhtleme "sina" vormis. Tean tema kodust aadressi, mille kunagi ütles mulle ta abikaasa Benno Beltšikov, kui kunagi küsisin, et millisel aadressil Anne Veskile jõulukaart saata? Anne Veski koduse telefoninumbri ütles kunagi telesaates eetrisse Kerli Veski, kui ta tema alles laulmisega tegeles ning mobiiltelefoni numbri ütles üks Anne Veski koduabiline.

10. Olete väga sõnakas sõnavõtja, kohati isegi paindumatu, jääte alati enda arvamusele truuks, mis on hea. Kas on aastate lõikes tulnud ette ka juhuseid, et teid on alandatud ja sõimatud oma julgete väljaütlemiste eest? Kuidas need teile mõjunud on?

Olen piisavalt paksu nahaga, et mitte välja teha taolistest asjadest. Alati, kui mingit probleemi kajastad, siis tuleb arvestada ka sellega, et kõigile see ei meeldi.

11. Kui te oleksite pääsenud KOVI-i, mis oleks prioriteet number 1 maaelu paremaks muutmisel?

Maaelu juures tuleks parandada paljud asjad. Number 1 oleks see, et teenused ja teenindused tuleks tuua maaelanikule koju kätte, aga mitte koondada ja kärpida, nagu praegusel ajal tehakse. Selline poliitika olla ei tohiks, et vaesemad ja väiksemad surume nurka ja kärperahaga täidavad kärpijad oma rahakotte ja tulubaase.

12. On teil mõni isiklik soov mida lähenevatelt jõuludelt ootate ja mida võiksite ka lugejaga jagada?

Mida muud ikka soovida, kui jõulurahu ning üksteise mõistmist. Soovin sedagi, et talv taeva jääks, sest lumi ja külm mulle ei meeldi. Olen kevade ja suve armastaja. Eriti meeldib periood maist kuni jaanideni, kui linnud laulavad ja pimedat aega on väga napilt.

Margit Peterson

********************************************'

 Minu järgmiste raamatute illustraatorid teevad usinasti tööd. 

Signa Lauk illustreerib mu lasteraamatut PETU LÄHEB KOOLI ja siin on üks visand ta illustratsioonidest:

...

 Annika Lainela jõudis just ühele poole mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtumi illustreerimisega:

...

 Ja mina aina kirjutan, ega väsi.

Olge hoitud!

4. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

Imearmas päev Metsapoole Põhikoolis

Metsapoole Põhikooli 1-4 klassi õpilasetega ühisel fotol

 Täna siis lõpuks sai mu ammune unistus ja lubadus teoks, käisin üle mitme aasta taaskohtumas ja raamatuid esitlemas Metsapoole Põhikoolis. Just sellest koolist sai alguse minu koolitee, aga saatuse sunnil sain seal õppida vaid 1 kassi. Aga mäletan seda nii selgelt. Lapsepõlveainetel kirjutasin oma esimese lasteraamatu PETU ning (umbes) 3-6 kuu pärast loodan ühele poole saada selle raamatu järjeraamatuga PETU LÄHEB KOOLI, mis on hetkel illustreerimisel.

 Tunni aja jooksul esitlesin 1-4 klassi õpilastele lasteraamatut PETU. Küll oli vahva kohtumine! Lapsed olid nii aktiivsed kaasa rääkima ja küsimusi esitama. Üks poiss oli ka raamatu läbi lugenud ning oskas väga hästi küsida. Üldse oli tore teada, et lapsed ikka loevad. Väga soe ja üllas tunne jäi hinge sellest kohtumisest. Kindlasti lähen veel sinna tagasi peale järjeraamatu ilmumist.

 P.S. On ju maailma ilusam koolimaja?

 Teise tunni esitlesin raamatuid, lugesin luuletusi ja rääkisin raamatute sünnist vanas armsas koolimajas 5-9 klassi õppuritele. Nemad olid natuke tagasihoidlikumad, aga kuulasid hoolega. Loodan, et nad said midagi mu vestlusest kõrvataha ka panna.

 Kui ma kunagise õpetaja Antonina Lepaga ei kohtunud aastakümneid siis viimastel aastatel juhtume ikka kokku. Tema kallis tütar Tiina õppis minuga ühes klassis ning Antoninat mäletan ülihästi. Juba eelmisel korral, aastate eest, Metsapoolel esinedes tundsin ta rahva seast ära. Üliarmas on alati uuesti kohtuda! Antoninast, elust Metsapoole kooli internaadis, õppimisest esimeses klassis ja paljust, paljust muus kõnelebki minu raamat PETU LÄHEB KOOLI. Ootame ilmumise kenasti ära. Luban põnevust.

 Olen emotsioonidest üle kuhjatud, ausõna. Nii palju korraga häid emotsioone, et õnnehormoonid juba keevad.

 Siirad ja suured tänud Treimani Raamatukogu juhatajale, Evi Laarentsile ja Metsapoole Põhikooli kauaaegsele direktrissile, Esta Vesikule, et mind koju kutsusite! Armastan! Ja Evile ka siirad tänud, et ta mulle, unimütsile hommikul Pärnusse järgi tuli!

 Ja nüüd õhtul nägin ma esmakordselt oma sünnitusvaludes oleva romaani (triloogia) valmivaid illustratsioone, need sobivad ka kenasti siia blogisse. Nagu ma maininud olen, on mul mitu rauda korraga tules, ehk siis käib mitme raamatu eelsünnitus. Mõni on juba tuhudes, aga mõni veel liigutab ema ihus :) Iga asi omal ajal. Nende illustratsioonide eest võlgnen tänu oma kallile, andekale sõbrannale, Annika Lainelale. Aitäh!

 Laen nüüd pildid kenasti blogisse ja sukeldun romaani, triloogia 2. raamatusse, 5. peatükki kirjutama. Olge ikka sama mõnusad!

 Teie Margit.

Fotod:

seadsin koh sisse algklasside majas ehk spordihoones...

väike poose...

koos Antonina Lepaga

hästi armsad lapsed :)

...

hetk PETU esitlusest vanas armsas koolimajas..

suuremate klasside õpilased, õpetajad...

esitlen luulet...

saal mille ühes osas asus kunagi minuu esimene klassiruum...

lõbus ja tore oli

2 tundi kadus liiiiga kiirelt...

emotsioonid. kalli Antonina Lepaga...

...

...

väike pühendus...

koos direktriss Esta Vesikuga

väike jäädvustus Evist, peasüüdlasest :) spordihoone ees

isegi taevas nuttis kui ma lahkuma hakkasin...

armsa koolimaja ees...

mina ja maailma armsam koolimaja...

...

...

suured ja siirad tänud Metsapoole! uute kohtumisteni! 

Maris (Trevori juhtumist)

Mathilda

...

Trevor....

14. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Müstilised lood ja...

   Selle kuu ajakirjas Müstilised lood kirjutan poliitikust, poetessist, laulusõnade loojast ja ravitsejast Maiki Meerbachist. Läbi mitme lehekülje kulgev lugu on põnev ja mitmekesine. Antud teemal kirjutatud lugu lihtsalt sobib sellisesse ajakirja väga hästi. Minul on au selle ajakirjaga koostööd teha ja luban, et see jätkub.
Head lugemist!

Tervendaja: Ärge kartke surnuid, kartke elavaid!

09.06.2016 13:15

Margit Peterson

Maiki Meerbach on mitmekülgne naine. Ta on üles kasvatanud viis last ja samas olnud aktiivne ka tööelus. Tema kohta võib öelda nii ravitseja, poliitik, laulusõnade looja kui poetess. Kuidas see naine maailma näeb?

Oled õppinud Avicenna massaažierakoolis ja asud taas ennast seal täiendama. Mida kujutab endast Avicenna massaažierakool ja mida seal õpid?
Avicenna Massaažierakool on väga tugeva tasemega kool. Mina õppisin seal 6 kuud statsionaaris, mis tähendas väga pikki koolipäevi ja palju praktikat. Meilt nõuti nii luude kui lihaste ladinakeelseid nimetusi, mille pähe saamine oli ikka tükk tõsist tööd. Õppisime erinevaid ravimassaažide tehnikaid, põhjalikult inimese anatoomiat, füsioloogiat, närvisüsteemi ja haigusi. Lisaks olid veel loengud E-ainete mõjust meie organismile. Kuna paljudel keemiliselt sünteesitud lisaainetel puuduvad pikaajalised uuringud, ei oskagi veel ette näha tagajärgi, mida need endaga kaasa tuua võivad. Üldiselt on need üheks tselluliidi tekkepõhjuseks, sest organism ei suuda väljutada talle mitteomaseid aineid. Seega soovitan jälgida pakenditelt hoolikalt, kui palju E-aineid lisatud on. Mida vähem, seda parem, kuigi tootjad on targaks läinud ja üksikasjalikult pakenditele enam kõike ei märgi. On lihtsalt näiteks suhkruasendja aspartaam, mis tavainimesele mitte midagi ei ütle. Tegu on 1965.a keemiliselt sünteesitud ainega, mille mõjust inimorganismile me praegu midagi ei tea.
Mulle endale on südamelähedased tugiliikumiselundkonnast põhjustatud haigused ehk siis valest kehahoiakust ja rühist tulenevad vaevused ja liigeste probleemid. Tihti on need seotud tööga ja just sundasendist tingitud. Oma massaažikooli diplomitöö tegin massaažist reumatoidartriidi korral. Praegu täiendan ennast Avicennas just samal erialal ehk siis tugiliikumis­elundkonna testimine ja diagnostika. Loodetavasti saan veelgi paremini inimesi aidata, sest senine praktika on näidanud, et mu tegevusest on palju kasu tõusnud ja see teeb rõõmu. Kui ma näen, et ini­mene lahkub minu juurest silmade särades ja minust on abi olnud, siis see pakub endale palju positiivset.

Elad põhimõtteliselt Eestimaa südames. Kas Eestimaa südames tööd jagub?
Meie kandis asub Stora Ensole kuuluv puidutööstus Imavere Saeveski ja Graanul Invest, mis nüüdseks on juba suureks ettevõtteks kasvanud ning mille omanikeks on eestlased. Meestele siin tööd jagub, paljud käivad siia tööle naabervaldadest ja kaugemaltki. On ka kool ja lasteaed ning väga heal tasemel Päevakeskus ning uus sotsiaalmaja. Töötuid on siin vähe, protsentuaalselt ei oska kahjuks öelda, kui palju.

Tean, et oled suutnud inimesi tervendada, mis meetodeid selleks kasutad? Millal ja kuidas avastasid endas võime inimesi tervendada?
Juba päris väikese tüdrukuna nägin ma unes sündmusi, mis täpselt samal ajal kusagil mujal toimusid. Alguses ma rääkisin emale, kuid ega ta väga uskunud mu juttu enne, kui mu vanem õde ükskord õhtul koju sõitis ja jutustas, mis temaga eelmisel õhtul juhtus. Mina olin hommikul emale rääkinud täpselt sama, detailselt sealjuures. Lisaks olen terve elu näinud enne uinumist justkui filme endale näidatavat. Väga kaua arvasin, et see on kõigil nii, aga tuli välja, et ei ole. Sellepärast väidan, et meie, inimesed, ei ole ainsad mõistusega olendid siin Universumis. Mul on tulnud ära saata poltergeist ja seda kiiresti. Tegelikult pole vaja karta vaime, kummitusi ega ka poltergeisti. Nad ei saa muud teha, kui hirmutada ja just hirmu energiast nad toituvadki. Ei soovita torkida teispoolsust, antagu surnutele rahu. Küll aga tuleb lugeda hingepalve vabatahtlikult elust lahkunutele, et nende hinged saaksid rahus minna. Kartke elavaid, aga ärge kartke surnuid! Vaid elavad saavad teid kahjustada ja teile halba teha. Ma käin tihti kalmistul, seal ei ole halba energiat, seal on püha rahupaik. Oma osa mu arengus on kindlasti isal, kellega koos kalal ja seenemetsas käisime ja kes õpetas mind vaikust kuulama ja looduse märke lugema. Ega ma suurt oma nägemustest tegelikult kellelegi rääkinud polegi, sest nõukaajal oleks selle eest hullumajja sattuda võinud ja lõpuks lihtsalt harjudki ära elama oma maailmas paralleelselt selle ilma tegemistega.Ennast põhjalikumalt otsima ja arendama hakkasin umbes 25aastaselt, uurides läbi erinevad religioonid ja uskumused, tutvunud erinevate sensitiivide ja nõidadega ja käinud erinevatel loengutel ikka lootes, et lõpuks ometi ilmub kusagilt keegi guru, kelle sõnad puhas kuld on. Kahjuks pole sellist kohata õnnestunud. Kõige mõistlikumat ja targemat juttu olen kuulnud Pilistvere kirikuõpetaja Herman Kalmuse käest, kellest väga lugu pean. Meenuvad Kolga- Jaani kirikuõpetaja sõnad, kes ühes intervjuus sõnas: kui ma asusin teoloogiat õppima, kadus kõik see müstika. Ja nii ka on. Kui hakkad lõpuks mõistma. Kaua aega ei saanud ma aru, miks budistid terve oma elu surmaks valmistuvad. See tundus kuidagi imelik ja tekkis küsimus: aga millal nad siis elavad? Tegelikult läheb budistide suhtumine kokku kristluse kümne käsuga. Ela nii, et sa ei tee kurja, ela nii, et ei kahjusta teisi. Budism ütleb, et kui inimene oma elu õppetunde ära ei õpi , kurja ja halba teeb, siis tuleb ta siia ilma tagasi uuesti, saab uued katsumused ja seni tuleb, kuni asi selge. Mis tähendab, et me peame õppima olema Inimesed. Armastama, andestama, hoolima ja aitama. Mitte tapma. Mitte valetama ja reetma. Kui ma avastasin, et mu käed tunnetavad haigeid kohti inimese kehal, siis olin niivõrd hämmingus, et käisin lausa kaks nädalat ühte jutti ennast peeglist vaatamas uskumata, et see olen mina. Mu käed justkui räägiksid minuga. Kui panen käed inimesele peale ja hakkan massaaži tegema, siis juba kaugemalt käed tunnevad, kus on probleem. Ma andsin endale selgelt aru, et ilma inimese anatoomiat tundmata teda tulemuslikult aidata pole võimalik. Vähemalt mina ei taha olla see, kes pelgalt Looja kingitud andele toetub. Iga anne nõuab sellega töötamist, enese arendamist ja õppimist, õppimist, õppimist. Olen oma elus kogenud nii mõndagi, sellepärast pole minu jaoks vahet, kes on klient. Ma ei jäta aitamata kedagi, ka sellist inimest mitte, kellest ma tean, et ta tõesti ei suuda tasuda. Ka  hea sõna on midagi väärt ja kui paljud su peale hästi mõtlevad, siis on enesetunne suurepärane. Ma ei mõista kedagi hukka, sest kes olen mina, et seda teha? Kui sa näitad kellegi peale näpuga, siis kolm sõrme osutavad alati su enda peale tagasi. Mul on kahju alkohoolikutest, narkomaanidest ja elu hammasrataste vahele jäänud inimestest. Sest meie praegune ühiskond vaid soodustab seda kõike.

Sinu sõnadele on loodud laul „Delete“, mida laulab tuntud lauljanna Anne Adams. Kuidas lauljanna leidis sinu sõnad oma laulule? Kas kirjutad spetsiaalselt laulusõnu, või leiavad muusikud su luuletused kusagilt ja viisistavad need?
Delete ei ole minu kirjutatud luuletuse pealkiri ja laulu mõned esimesed read ei ole samuti minu kirjutatud. Minu luuletus kannab pealkirja Olemata lugu. Jagasin seda kunagi FB-s ja Anne Adams sealt selle leidiski. Minu enda mõte oli veidi teine, kui laulust välja koorub, aga iseenesest on lugu ilus ja video sellele väga hästi tehtud. Anne Adams  on teinud väga suure ja hea töö ära. Ma olen talle tänulik, sest tänu temale olen nüüd Eesti Autorite Ühingu liige ja tean sedagi, kuidas muusikaäris asjad käivad. Olen kirjutanud sõnu ka valmis viisile ja loodetavasti jõuame varsti ühe laulu salvestatud. Iga asi vajab aega. Siiski on minu jaoks viisile kergem sõnu kirjutada. Kahjuks ei valda ise noodikirjutamist, sest nii mitmedki laulud helisevad mul peas, aga üles kirjutada ei oska. Aga võib olla polegi siis vaja.

Sinu proosatekste on avaldatud ka ajakirjades. Millal avastasid endas oskuse anda kirjakeeles edasi oma emotsioone? 
Ma olen kogu elu lugemist armastanud, õppisin lugema 4aastaselt ja umbes sellest ajast on ka mu esimesed luulekatsetused. Vahel mulle tundub, et suudan ennast kirjas paremini arusaadavaks teha, kui sõnas. Kusagil 14aastaselt kirjutasin ma kriminulli ja ei saa öelda, et see oleks halb olnud, arvestades mu vanust. Kirjandite kirjutamine oli minu jaoks nauding ning aitasin ka teisi. Mu kirjutatut on kooliajal ette loetud ka raadiosaadetes, kahjuks aga on aega nii palju mööda läinud, et täpselt enam kõike ei mäletagi. Vahepeal kasvatasin üles viis last ja tänu sellele on mul enda välja mõeldud muinasjutte, tihti tegime seda koos lastega. Kui Looja annab, siis saab nendest ehk muinasjuturaamatugi kunagi välja anda. Täitsa toredad lood on, lapsed täiendasid ja parandasid ja võib öelda, et see oli meie ühine tegemine.

Sul ilmus debüütluuleraamat. Millal hakkasid luuletusi kirjutama? Kuidas on luuleraamatu nimi ja millest kõneleb sinu luule? Miks sa luuletad? Kas see on mure paberile panemine, või pigem karjuv soov enese väljendamiseks ja läbi selle maailma paremaks muutmiseks?
Luuletusi hakkasin kirjutama juba üsna väikese tüdrukuna. Kui mu lapsed veel väikesed olid, siis tegin seda vähem, aeg kulus muule. Ka eneseotsingutele pöörasin ma toona rohkem tähelepanu. Luuleraamatu pealkiri on “Oma rada” ja see räägibki eneseotsingutest, armastusest ja selle puudumisest, kodust ja igatsustest. Mõni luuletus on pühendatud ka mu lastele. Üldiselt on see kohati üsnagi valus lugemine, aga loodan, et nii mõnigi lugeja saab sellest innustust ja äratundmisrõõmu. Et ta pole üksi, et keegi on sama tundnud. Seegi võib vahel abiks olla. Eks see ole samas ka valu endast välja kirjutamine ja tõesti tahtmine seda maailma veidigi paremaks muuta.

Oled tegev ka poliitikas. Sinu vürtsikad ja julged väljaütlemised on jäänud silma Facebookis. Mis osa sul poliitikas on ja kas kuulud ka mõnda erakonda. Mida arvad meie riigisedustest ja mida tahaksid muuta?
Olen kuulunud SDE ridadesse juba päris kaua, astusin erakonda siis, kui nad olid alles Mõõdukad. Ma tahtsin oma panuse anda, et midagi selles elus paremaks muutuks. Mitu aastat olin Imavere osakonna esimees, täpsemalt ka selle looja ja suutsime jõuda nii kaugele, et hetkel on valla volikogus kolm meie nimekirja inimest. Hetkel olen SDE Järvamaa piirkonna aseesimees. Kuid järjest enam tundub mulle, et see periood elust hakkab möödanikuks saama. Mida teeb tuul müürile? Kui ma näen ebaõiglust ja ülekohust ja lauslollust, siis ei saa ma mitte vaikides pealt vaadata. Võib olla on minust mingit kasugi olnud, ma vähemalt loodan seda. Mida muuta? Kaduma peaksid parteilised ametikohad. Rahvas peaks presidenti saama otse valida. Eestimaa maavarasid ei tohi maha parseldada võileivahinna eest ja oma loodust peaksime hoidma palju rohkem, kui seda praegu teeme.Kuna ma ei talu absoluutselt vägivalda, siis peaks perevägivallatsejatele olema väga ranged karistused. Kuid see on juba omaette ja pikk teema, millest võib rääkida mõni teine kord. 

Kas oled seda meelt, et kui meditsiin inimesi aidata ei suuda peaks nad pöörduma tervendaja poole? Või leiaksid pigem, et meditsiin ja tervendamine võiks käia  käsikäes? 
Alternatiivmeditsiin ja klassikaline meditsiin peaksid käima käsikäes. Ma ei pea õigeks, kui mõni sensitiiv keelab minna arsti juurde. Kui mina leian üles haiguse põhjuse, saadan ma inimese arsti juurde. Olen mitme oma kliendiga käinud oma õpetaja dr. Vassili juures, kes on taastusravi arst ja minu hinnangul üks Eesti paremaid selle ala spetsialiste. Mul on olnud õnn õppida oma ala tippude käe all. Meenub juhtum, kui minu poole pöördus inimene, kes ennast väga halvasti tundis. Ma nägin, et suured kondised käed justkui haaravad tema järele. Mina aidata ei suutnud, ka arstid mitte. Mõne kuu pärast ta suri vähki. Aeg antud elada, aeg antud surra. Kui eluraamat läbi hakkab saama, siis see saab ka. Siis ei aita enam ükski nõid, sensitiiv ega arst. Saab vaid surija lõppu kergendada, ei muud.

Kas terevndamine on su hobi või võtad inimesi raviseanssidele ka kindlas kohas ja kindlal ajal? 
Vahepeal ma olin FIE, aga lõpetasin tegevuse, sest FIEdele mõeldud seadused ei kõlba pehmelt öeldes kassi saba alla kah mitte. Abita pole jätnud kedagi, sest kui abi palutakse, tuleb aidata. See on üks Universumi kirjutamata reeglitest. Kui Looja annab ja hästi läheb, saan hakata inimesi vastu võtma oma kabinetis. Ruum on põhimõtteliselt olemas, vaja korda teha ja täiendkoolitus samuti võtab nüüd oma aja. Aga kes tunneb, et abi väga vaja, see võib julgelt ühendust võtta. Mingi lahenduse ikka leiame. Mõnikord olen ise ka üllatunud, mida tegelikult tean ja suudan.

Mida tahaksid ütelda Eesti rahvale? On sul mõni nipp, kuidas inimene suudaks ennast eelkõige ise aidata?
Armastage, hoolige, aidake ja andestage. Ärge mõistke hukka, püüdke mõista. Inimene aitabki ennast ise, kui endale probleemi teadvustab ja sellega tegelema hakkab. Mina olen aitaja. Ma suudan palju, aga inimene peab kuulama ja järgima seda, mida ma räägin. Kordan üle: mina olen ainult vahendaja ja abistaja. Tervenemise võti on igas inimeses endas olemas. Olge te hoitud.

  "Täidan" ja ajakirja Saatus & Saladused luuleveergu ja selle kuu numbris on seal Annika Lainela luule. Head nautimist!

 Veebiartiklit saad lugeda SIIT.

3. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma