peatükk
Max ärkas alles peale pärastlõunat. Läbi lahtise akna kostus
autode mürinat ja üks tüütu orav silkas mööda aknalausa
edasi-tagasi. Ilm oli sombune ja mahele tundis, et samasugune on ka
tema. Hall ja abitu. Ta enesetunne oli väga räbal. Mees hakkas oma
rahakotti ja dokumente otsima, kuid ei leidnud. Kassihastus tuli
peale. Lisaks oli tal kohutav pohmell ning iga liigutus ajas öökima.
Max püüdis meenutada mis eile juhtus ja kuidas ta koju sai, kuid
pilt oli ikka täiega taskus, ta ei mäletanud mitte midagi. Sellest
hetkest, kui Trevor ta üksinda ööpubisse jättis, kadus mehe mälu.
Max ajas jalad alla, aga väga raske oli käia, sest kõik luud ja
liigesed tegid valu. Lisaks nägi ta peeglist möödudes suurt muhku
otsmikul. See andis märku, et mees oli kukkunud, kuid kuhu ja
kuidas, selle kohapeal haigutas tühjus, nagu kogu ta hinges. Kuigi
jalad ei tahtnud sõna kuulata ja kogu organism kõrbes, loivas ta
kööki, haaras kükmkapist mullivee pudeli ja kulistas vett nii, et
hing pidi kinni jääma.
„Fakk, olen oma dokumendid ja rahakoti ka ära kaotanud! Minuga
on lõpp!“ puhkes mees nutma.
„Rahu, rahu, sõber!“ seisis Max ta seljataga, sõbrad
dokumendid käes.
„Oehh, ole sa tänatud, sõber!“ oli mees tõesti tänulik.
„Trev, kas sa viitsiksid mulle poest õlut tuua? Ma kõrben
lihtsalt ära! Kohutav janu on!“ kaebles Max.
„Istu rahulikult maha, ma käin ruttu ära.“ ruttaski sõber
poodi.
Õnneks olid korterikaaslased kõik tööl ja sõbrad said
omakeskis päeva mööda saata. Oli ju Max õnneks võtnud endale
paar vaba päeva, sest sõber oli tulemas ja ta tundis ette, et asi
läheb korrast ära. Mõne minuti pärast oligi Trevor õlledega
tagasi.
„Aitäh, sõber, aitäh! Sa oled mu elupäästja!“ tänas Max.
„Oma elu saame päästa ikka me ise, kui endast hoolime, kulla
sõber!“ oli Trevor konkreetne.
Max vaatas sõpra kummastava pilguga, aimates, et trevor on midagi
ta haigusest kuulnud, muidu poleks ta ju sellise iseloomuga moraali
talle lugenud. Või siiski?
„Mida sa sellega öelda tahad?“ vaatas punasilme mees oma sõpra
nagu vaenlast.
„Seda tahangi öelda, mid ütlesin! Sa ei hooli grammivõrdki oma
tervisest, kaanid ennast umbjoobe ja ei tea pärast midagi! Tahad
öelda, et mäletad kõike?“ noomis Trevor.
„Eriline moraalijünger! Olen ju kodus ja terve, pole midagi
hullu juhtunudki!“ tegi Max süütu näo.
„Pole juhtunud, pole juhtunud! Mõnes mõttes peaksid mind pigem
tänama selle eest, et pole juhtunud!“ torises sõber.
„Tahad öelda, et sa tulid siiksi tagasi pärast ärapõgenemist?“
uuris Max.
„Einoh, isegi seda sa enam ei mäleta! Mul on siiralt kahju
sinust, et sa oma elu nii hävitad!“ sai Trevor teada, et juba
peale lahkumist viskas Maxi pilt tasku.
„Ah, ära hala! Oma elu, teen sellega mis tahan!“ pahandas
pohmellis sõber.
„Jah, seda küll. Aga sa oled mu sõber ja ma tunnen su pärast
suurt muret!“ andis Trevor teada.
„Millele sa sihid?“ oli Maxil niigi paha olla.
„Kas ma väljendasin ennast halvasti?“ värahtasid Trevori
näolihased nähtavalt.
„Jah. Väljendasid.“ andis sõber teada.
„Vaata, Max, sa oled noor mees, minu kauaaegne sõber, loogiline
on ju see, et ma muretsen sinu pärast. Või sa arvad, et olen
sellepärast ilmelik?“ urahtas Trevor.
„Mis see sinusse puutub!?“ piugus Max.
„Hea küll, joo oma õllet siin, mul on asjatamist!“ keeras
sõber selja ja lahkus oma tuppa.
„Õite mul isa tuli välja, ise alles piimaraamatult välja
saanud, aga juba mängib repetiitorit! Hakkan juba kahjatsema, et
talle vastu tulin.“ porises Max.
„Pagan küll! Mida teha? Praegu on just see hetk, et kas lasta
siit varvast ja otsida uua töökoht või jääda? Oleks ma ometi
teadnud, et Maxist on saanud võõras inimene mulle, siis ma poleks
tulnudki. Hea küll, me kõik muutume, elu muudab, aga, et ta nii oma
tervisesse suhtud ja meile ka ohtlik on, seda just oma haiguse
suhtes, no ma ei tea. Pealegi pole ka minu tervis just kõige
tugevam. Kas mul on vaja järgmist hoopi? Tundub, et ka mina ei suuda
sõbrale mõistust pähe panna, ega muidu norrakas poleks nii mures
olnud. Pagan, pagan, pagan!“ vandus segaduses olev Trevor.
„Halloo, ema! Vajuta nüüd kõne kinni, ma helistan ise tagasi.
Ei, ei!“ oli Trevor mures, et ema ei pidanud oma lubadustest kinni
ning ikka kippus talle ise helistama.
„No nii, kurda!“ pakkus poeg.
„Mis ma siin ikka kurdan, tahtsin su häält kuulda. Ja siin on
üks marakratt, kellel on sama soov.“ andis Mirell telefoni
algastuseks Kusti kätte.
„Venna, kas sa tuled juba varsti koju? Või me tuleme emmega
sulle külla? Kas me saame sulle külla tulla?“ oli väikevend
kärsitu.
Trevor jäi esimese hetkega vait. Teades mis olukorras ta sõber
Max on, oli küllasõit sajaprotsendiliselt vastu näidustatud.
Trevor ei saa nud lasta sellel juhtuda, nii oleks ta ema ja venna elu
ka ohtu seadnud, niigi oli Mirell nõrga tervisega. Mees vaikis
hetke ja siis otsustas, otsus tuli välkkiirelt.
„Venna, vennake, praegu ei saa te mulle kohe kindlasti külla
tulla, sest ma ei tea kas ma isegi siia jään.“ Aga kuna telefon
oli valjuhäädi peal, kuulis Mirell kõike millest vanem poeg
rääkis.
„Anna, Kusti, anna telefon nüüd mulle!“ lausa kiskus ta mobla
poja käest.
„Mis juhtus, pojake? Räägi? Kas midagi on viltu? Kas sinu
endaga on kõik korras?“ oli ema ähmi täis.
„Ära sa nüüd kohe üle ka mõtle! Minuga on kõik korras, aga
ma tulen koju, ma ei jää siia tööle. Aga ma ei hakka sellest
pikemalt läbi telefoni rääkima, räägin kodus.“ oli mees
konkreetne.
„Ohh, see on väga hea! Ma tahtsingi sulle öelda, et sind käidi
otsimas. Su sõber, noh see liivakastikaaslane, mäletad Reivot?“
uuris ema.
„Jah, mäletan väga hästi. Mis temaga juhtus?“ oli Trevor
mures.
„Mitte midagi ei juhtunud. Temaga on kõik kõige paremas korras.
Ta käis sind ju otsimas, kuna avas oma ehitusfirma ja pakkus tööd.
Lubasin, et helistan sulle. Oleksingi peaaegu unustanud. Tule koju
tagasi ja saad kodus tasuvat tööd. Isegi 8 eurot tunnis lubas
algatuseks maksta, ja see on Eesti kohta ju normaalne. Ega sul elu
seal odavam ei tule.“ oli ema ootaval seisukohal.
„Okei, rahusta Kusti maha, ma hakkan asju pakkima. Sauh!“
katkestas mees kõne, pakkis oma seitse asja kokku ning ruttas
bussijaama. Ilma hüvasti jätmata lahkus mees majast, sest Max oli
köögilaua taha magama jäänud ja teisi ju ei olnudki kodus. Kui
ikka keskkond ja õhkkond kuhu satud sinu energeetikaga kokku ei
sobi, siis pole mõtet ennast vägistada, tuleb sellest kohast
lahkuda, sest sinu jaoks negatiivse energiaga koht hakkab su
eluenergiat röövima ja tagajärjed võivad väga karmid olla.
Viimasel minutil jõudis Trevor bussile, sest ta seikles ikka väga
kaua Västerosi vahel, et bussijaam üles leida. Lõppeks palus ta
abi ühelt neegrinaiselt, kes meelsasti Trevori õigesse kohta
juhatas. Paari tunni möödudes astuski ta Stockholmi sadamast
laevale ning algas taas pikk sõit kodumaale.
Trevor imetles laeval saarekesi mis Rootsi pealinnast välja sõites
silmapiirile jäid. Need olid võrratud. Rikkurite saarekesed,
millelt liikuma sai vaid paadi või laevaga, asuvad tihedalt üksteise
kõrval ning need on nii muinasjutuliselt müstilised. Meri oli nii
sile ja vaikne, meenutas laugjat maapinda, ning mees unistas ennast
lainetele kõndima. Vaadates tagasi kaugenevale Stockholmile, tundus
talle justkui mööduvad saared lehvitaks talle ja tänaks, et ta
nend eemalinna Stockholmi väisas. Mees tundis ennast väga
õnnelikuna ja oli saanud õppetunni, et kui sa ikka ei taha mõnele
maale, manrile või linna minna, siis ära mine. Nii nagu
inimestevaheline energeetika, ei sobi iah paik ka teatud inimeste
energeetikaga kokku. Et aeg kiiremini kulges, läks ta lõpuks laeva,
istus mänguautomaadi taha ja hakkas mängima. Mees oli teel koju ja
ta oli selle üle õliõnnelik, ning panustas pahaaimamatult üha
raha automaati, kuid kaotas palju, ei võitnud kordagi. Õnneks sai
ta õige ajal sealt minema, enne kui mängupõrgu rahakotirauad
endaase haarab.
„Ei ole võimalik! Kas ma näen õiget inimest või tema
klooni!?“ seisis korraga Trevori ees naine, keda ta oli Rootsi
sõites laeval kaitsnud. Münusad ühised tunnid möödusid kiiresti
ning juba paistiski kodumaa pealinn Tallinn. Et mitte bussiga
seigelda, tellis ta sõbra autoga vastu ning juba autos tegi Reivo
Trevoriga diili, et alagatuseks maksab ta talle 8 eurot tunnis ning
katseaja lõpus, ehk nelja kuu möödudes tõstan tunnihinnet 10
euroni. Diil oli tehtud ja mõlemad õnnelikud, ka taaskohtumise üle.
„Oot, sa siis ei saanud tööle üldse hakatagi?“ uuris Reivo.
„Ei saanud jah, õnneks. Ja tegelikult tunnetasin ka, et olen
valel ajal ja vales kohas. Rootsi lihtsalt ei ole minu maa.“ jäi
Trevor napisõnaliseks, sest ta polnud nõus avalikustama õõvastavat
juhtumit Maxiga seoses. Ka Reivo ja Max olid omavajel tuttavad, kuid
Trevor ei olnud ka keelekandja. Pealegi läks tal sõber Maxiga
seonduv väga hinge, ta püüdis sõpra mõistusele tuua, kuid sai
ikka halva emotsiooni osaliseks. Seda kõike oli korraga liiga palju.
Mis ei tähenda seda, et ta poleks sõbrast hoolinud, aga ta ei
helistanud Maxile laevast kordagi, ega ka Max talle mitte. Küllap
mees arvas, et Trevor magab pikalt, arvas Trevor ise.
Niikui oleks Trevori mõte kõne esile kutsnud, nägigi ta Maxilt
tulevat kõnet.
„Tere! Kas ma räägin Trevoriga?“ küsis keegi läbi telefoni,
keegi, kelle hääl tundus tuttavana, aga see ei olenud teps mitte
Maxi hääl.
„Jaa, Trevor kuuleb. Kes küsib?“ uuris ta.
„Trevor, ma pean sulle kahjuks teatama, et Maxi ei ole enam.“
teatas Thorstein väga kurva häälega.
„Mida? Misasja? See on eksitus!!“ ei uskunud Trevor.
„Kahjuks on see tõsi. Kui me töölt naasesime, oli ta köögi
laua taga surnud.“ mainis norrakas.
„Appi! Mida ma tegin!!?? Ma ei oleks tohtinud ära minna ja teda
sinna magama jätta! Mina olen sõbra surmas süüdi!“ röökis
Trevor.
„Ei. Kindlasti mitte. Sina ei ole Maxi surmas kohe kindlasti
süüdi. Sa püüdsid teda just aidata. Ära ennast süüdista! Mis
tähendab ära läskid? Millal koju jõuad?“ oli Thortseinil huvi
uue sõbraga suhelda.
„Ma jõuangi kohe koju. See tähendab et jõuan oma koju,
Eestisse. Ma sõitsin koju tagasi, sest mulle tuli siin hea
tööpakkumine.“ andis Trevot teada.
„Oi, kui kahju! Saime justkui sõpradeks, kui mitte öelda
hõimlasteks, pidades viikingite teemat meeles, ja siis sa kadusid.
Aga pole parata. Kas ma võin su telefoninumbri oma mällu salvestada
ja vahel helsitada?“ küsis norrakas.
„See oleks armas. Muidugi võid! Ja siis tee mulle vastakas, et
saaksin sinu oam ka ära salvestada,“ palus ta.
„Aga okei, ma lõpetan, ei taha võõralt telefonilt pikalt
rääkida. Katsun Maxi omakestega ühendust saada. Ole siis vapper!“
ja kõne katkeski.
„Mis juhtus, sõbrake? Kes suri? Või sain ma valesti aru?“
tahtis Reivo teada.
„Ohjah, mäletad Maxi? Ta suri...“
„Misasja? Mei kamraad Max on surnud? Trevor!?“ ehmatas Reivo.
„Tema jah. Kahjuks lahkus Max me juurest igaveseks!“ nuttis
Trevor.
„Issand küll! Mis küll ometi juhtus?“ pidas Reivo auto kinni,
sest pisarad segasid roolimist.
„Ei teagi. Eks lahkamine näitab. Töökaalased läksid töölt
koju ja seal ta magaski, Max, köögilaua taga, oma igavest und.“
nutsid nüüd juba mõlemad.
„Annaks jumal, et saladus ta haigusest läheks Maxiga hauda
kaasa!“ mõtles Trevor endamisi.
7. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
