Kuvatud on postitused sildiga ELU PÄRAST ELU. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ELU PÄRAST ELU. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 31. oktoober 2018

Minu artikkel Erika Salumäest


 Novembrikuu numbris ajakirjas "Saatus & Saladused" kirjutan kirjanik Erika Salumäest ja tema raamatute sünnist. Just kirjanik, sest see ju Erika on.

 Lisaks saate veel minu käest osta Erika Salumäe lasteraamatut TRIINU LOOD 1. osa, sest mul on koostajana seda õigus müüa. 12 euro eest panen posti ka. Kui soovid-kiirusta, sest neid mul enam palju ei ole. TRIINU LOOD 2. osa on ka juba kirjastuses töös. Kiidan selle raamatu väga heaks! Kõlbab lugeda ka täiskasvanutel.

 SaSas on ka Allen Vähi luule. Saate lugeda luuleveerust. Aitäh, Allen!

 Novembrikuu "Müstilistesse lugudesse" kirjutasin lühijutu "Sütelkõndija." Seda saate ka lugeda ajakirjast.

 Kuidagi väga kiire oktoobri lõpp on, olen ka kirjutamislainel, uue romaani kirjutamislainel ning nii mõnigi raamat on minu sulest sellel aastal veel ilmumas.

 Täna hommikul tegid mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 3. raamatud äratust. Kuller Alar on juba tihe külaline mu ukse taga. Jah, TAGASI KOJU jõudis koju. See on mu 17. raamat ja ühtlasi 6. romaan, sini-must-valge ja minu kingitus Eesti Vabariigi 100. juubeliks. Palju õnne, armas Eesti!

 TAGASI KOJU maksab 12 eurot ning postiga saates tahan 14 eurot. Minu pangakonto number on: EE381010902003166000 Margit Peterson. Selgituseks kirjutage TAGASI KOJU või kui soovite Erika Salumäe raamatut, siis kirjutaga selgituseks TRIINU 1.

Kui soovid mu kõike kolme triloogia raamatut, siis käest-kätte maksavad need kokku 36 eurot, aga postiga saates lausa 42 eurot. Soovist anna teada siia kommentaaridesse või minu facebooki lehele. Lisa oma aadress, indeks, nimi ja muidugi ka soov kellelel kirjutan pühenduse.

Veidike fotosid:
12 euro eest saad minu käest osta Erika raamatut!
minu 17. tütreke on sündinud, juhhuuu!
kolm ühes...
minu sini-must-valge romaanitriloogia
minu jutuke "Müstilistes lugudes"
novembrikuu numbrid...
artikkel Erika Salumäest (jätkub...)
Allen Vähi luuletused SaSas

31. oktoober. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 9. juuli 2018

Jaansoni rada 112. päev pluss muud tegemised...

kulmud Bellissimast

  Kuidagi väga kiired ajad on, pole 2 päeva netis käinud ja bloginud ammugi mitte, kuid nüüd parandan selle vea, rohkem nagu enda jaoks, et mu elu (mitte kogu elu) oleks mu blogis ehk avalikus päevikus kenasti olemas.

  Reedel ilmunud Nelli Teatajas kirutan Pärnu Hansapäevadest, mis mulle sellel aastal eriliselt meeldisid. Samuti käisin reedel ennast lille löömas, ehk siis uues kohas kulmusid tuunimas. Olen väga rahul. See salong kannab Bellissima nime ja ilutegijaks oli Krislin. Aitäh! Ja ka juuste värvimine mahub reedesse päeva.
artikkel Nelli Teatajas

 Laupäeval käisime Germoga enne pidustusi rajal, seekord 6 km tegemas. Õhk oli kuidagi väga raske ja ma tilkusin nagu mahalakask, aga punkt jälle kirjas. Kaal langeb nüüd visalt, aga olen 30,5 kg kergem. Homme tuleks taas rajale minna. Ja laupäev lõppes kesklinna suvises melus-elus, sai armsa sõbra Ergo pilli järgi ka tantsitud ja üldse oli üks megailus õhtu, mis lõppes alles varajastel hommikutundidel. Aitäh kõigile, kellega sai koos grillitud, tšillitud, hängitud ja mängitud! Vahel lihtsalt peab kodurutiinist ennast välja murdma, sest sellel suvel on mul kirjatööd kuidagi eriliselt palju. Praegugi olen ajahädas, aga katsun oma töödega ühele poole saada. Ja no voodisse minnes ei saa ju ilma raamatuta, praegu loen nn mammutraamatut "Hüüdnimi EESTLANE" mis on ikka päris paras tellis.
meie imeline promenaad
1 km läbitud...

2 km läbitud...
Germo
3 km läbitud...
rajal...
Papa Jannsen Pärnu öös
Pärnu hurmur :)
Ergo ajab mulle :)

 Sekka ka uudis, et mu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 2. raamat "Maris kolib Portosse" on sünnitusvaludes, see näeb ilmavalgust ja need kes teevad ülekande juba lähiajal, saavad selle vaid 12 euroga, peale 19. juulit tahan juba 14 eurot, aga kui maksad kohe, maksan 2 eurose postikulu ise! EE381010902003166000 Margit Peterson. Selgituseks pane MARIS. Aitäh!
selline siis

 Täna käisin ka pediküürimas, või noh tegelikult on mul väga hea pediküürija, kelle tööga olen väga rahul, kuid ise olen laisk, võiks tihedamini tema juurde jõuda. Aitäh, hea Terje! Tunnen ennast nüüd kordi paremini!

 Nüüd aga muutun asjalikuks, hakkan oma käsikirjadega pusima, aeg nõuab. Aga enne väike galerii ka ikka.
Terje imeline kätetöö!

 Olge musud!

9. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 24. märts 2018

Külalised ja muud loomad


  Hea pealkiri, onju? Tegelikult käis nende kahe päeva jooksul meil külas vaid 1 loom, Zorro vend Mat(i)u, aga igas mõttes on tunda, et kevad on käes, külalisi käib palju. Nii juhtuski eile, et  lisaks Pärnule sõpradele käis veel külalisi ka Varblast ja Järvakandist. Varbla rahva unustasin pildistamata, aga loodan et karistus nüüd väga karm ei tule(?) Olgu, olgu...

 Blogipostituse nn kaanefotoks panin loomulikult armsa Trevori, või õigemini kaks Trevorit ja tõesti tõesti, see nunnu mehike seal minu värske romaani kõrval on peaaegu poolteist kuud vanem, kui TREVORI JUHTUM. Aga armas on kahte Trevorit koos fotole jäädvustada.

 Vast eelmisel nädalal kirjutas Risto mulle, et meil on sama nimega lapsed, üks neist tema ja Anna-Liisa ühine poeg Trevor ja teine minu "tütreke" Trevor. Loodan, et kunagi saabub ka see aeg kui Trevor Tammela selle raamatu läbi loeb. Aitäh meid külastamast, kallid Anna-Liisa, Keitlin, Trevor ja Risto!

 Ja suured ning siirad tänud ka Kaiele ja Biibele! Olete mulle väga kallid!

 Teate, ma olen ülivamustuses raamatust SELTSIMEES LAPS ja juba kibelen raamatuga voodisse. Eile lugesin lausa kaks ja pool tundi seda, aga lugeda on veel, sest lehekülgi on üle 500. Tohutult hea raamat! Aga sellest blogin siis kui saan läbi loetud.

 Täna oli tööpäev. Nii hea oli ennast liigutada. Vaatasin hiljuti et talvepuud hakkavad otsa lõppema aga lubab veel talviseid ilmu ja võtsime koos Germo, Heiki ja Maarjaga suure puudesaagimise ja ladumise töö ette, nüüd võib kasvõi pussnuge taevast tulla, meie külma ei karda! Praegu mõnulen toas, sest 30 sooja on. Ohh kui hea! Ma lihtsalt ei talu enam üldse külma, koliks või soojale maale. Naersin siin eile kallale, et tuleb vist pekk peale tagasi kasvatada, kogu aeg on kohutavalt külm. Aga ei, las see kevad jõuab kohale ja mina lähen siis rajale, selliste tuuliste ilmadega ma ei suuda, lihtsalt külmun ära. Ikkagi 25 kg on turjalt maha visatud. Ja olin pmst kogu talve haige, mis oli mõnes mõttes hea- kirjutasin 5 romaani!

 Ahjaa, Reelikaga olime me ka täna asjalikud, aga mis suhtes-see on veel saladus!

 Juba on esimene tagasiside mu romaanitriloogia esimesele raamatule olemas, see kõlab nii:

 Raamat “Trevori juhtum”on väga lahe lugeda,algusest lõpuni pōnevust täis.Kui juba alustad,siis enne käest panna ei saa,kui pead kohe lõpuni lugema.Ootan suure huviga järge!

H. 

* * * * * * *

 Andke ikka tagasisidet, sest see on autorile väga tähtis. Aitäh! 

Kirjutan hetkel ka ühte romaani, aga see on veidi tõsisem teema ja kardan, et tuleb paksem raamat, seega ennustan ilmumist alles tuleval aastal. Aga kuna mul on palju poolikuid romaane siis....ei tea iial mis ja kus ja kas mõni...

Nüüd aga armas fotogalerii minu uue romaani tegelasest Trevorist:
noor emme oma nunnu pojakesega 



tupsukesel oli ülimagus uni :)
Trevor koos emme Anna-Liisaga ja õe Keitliniga
õde-venda :)
päevakangelased :)

Olge armsad!

24. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 17. märts 2018

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  16. märtsil ilmus minu sulest mu 4. romaan, romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamat "Trevori juhtum" mille andis välja Heli Kirjastus (see on kodulehekülg, uurige!), toimetas Anneli Sihvart ja illustreeris Annika Lainela. Tagakaane portreefoto pärineb Urmas Luigelt.

 Romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse"on toimetatud ja ka juba kirjastuses ning 3. raamatut "Tagasi koju" toimetaja toimetab. Nii et lähikuudel jõuavad kõik 3 poelettidele.

meie seltskond Portos
 ELU PÄRAST ELU triloogiaks sain ainest Porto reisilt, mille mälestused põimisin ka romaani sisse. Eks lugejale jääb nuputada mis osa raamatutest on tõene ja mis väljamõeldis. Nagu ikka ilukirjanduse puhul. Mina igatahes nautisin kirjutamist ja elasin selle imelise Porto linna elu ja melu uuesti läbi. Kindlasti lähen sinna tagasi veel!

 Minu käest otse ja pühendusega saad selle raamatu osta 12 euro eest ja posti panen 14 euro eest. Postitan ka teistesse riikidesse, aga siis on postikulu kordi kopsakam.

 Kui sa soovid seda raamatut siis kirjuta oma aadress ja indeks siia kommentaariks või minu facebooki postkasti. EE381010902003166000 Margit Peterson.


Maris ja Trevor näivad kõigile kui õde-venda, kuigi on hoopis armastajad. Trevori minevik on salapärane - on midagi, mida ema Mirell tema eest kiivalt varjab. Isa aga on siitilmast juba lahkunud. Temalt ei saa enam midagi küsida - ja kas temagi jutukam olnud oleks.
Miks ei taha Trevor last, ei suuda Maris mõista. Ja nagu sellest saladusest veel vähe oleks, kaob ühel päeval ootamatult ema Mirell ja ilmub alles mitmeid kuid hiljem niisama ootamatult välja, olles peenest suurilmadaamist ootamatult lihtsaks metsamehe naiseks ja väikese poja emaks saanud. Kõiki saladusi ei suuda Marisele seletada isegi ta hingesugulasest tädi Mathilde, kelle enesegi minevik näib lahti selgitamata asjaolusid varjavat.
Ühel hetkel Maris aga lihtsalt ei suuda enam ei uskuda ega usaldada. Nii lähevadki peategelaste teed lahku - Maris põgeneb ülikooli, Trevor väikelinna, Mathilde tagasi metsatallu avariist laastatud tervist turgutama.
Mis saab edasi?

17. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

tagakaane foto: Urmas Luik
mina Portos muljeid kirja panemas oma lemmikkohas- vaateplatvormi kivipingil...foto: Maarika Siim

neljapäev, 18. jaanuar 2018

Romaanitriloogia on sünnitusvaludes...


  Sekka raamatutele, jäädvustan siia ka oma "kaasautorite" töid.

 Antud illustratsioonid joonistas minu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU illustraator Annika Lainela, kellega meil käib usin koostöö.
 Esimese raamatu illustratsioonid on juba kirjastaja käes ning teise raamatu illustratsioonid on valmimas, seal Tartus, kus kallis Annika elab ja töötab.

 Romaanitriloogia kõigi 3 raamatu käsikirjad on toimetaja käes, nii, et lootust on, et raamatud hakkavad riburadapidi ilmuma. Ootan ise juba kannatamatult!

 Kuna olen ikka alles kodune, ateroom küll paraneb kenasti, ikka seon, on mul aega kirjatööd teha. Hetkel koostan ühte elulooraamatut, ühte luuleraamatut ja varsti hakkan veel ühte elulooraamatut koostama, seega tööd on kuhjaga ja ma naudin seda.

 Lisaks olen lugemislainel. Sellel aastal olen juba 6 raamatut läbi lugenud ja ma lihtsalt ei saa ilma raamatuta voodisse minna. Sestap aina blogin raamatutest.

 Lisaks kõigele eelnevale kirjutan romaani ÜKSINDA MAAILMAS, mis mul 2014. aastal pooleli jäi. Umbes veerand on sellest romaanist juba kirjas. Endiselt on mul inspiratsioon õhus, sestap on kodurežiimist ikka palju kasu. Suvel ju ometi kirjutada ei taha.

 Lasteraamatu PETU LÄHEB KOOLI illustratsioonid on alles tegemisel, loodan, et need saavad ka varsti valmis, sest lapsed ootavad juba kannatamatult selle raamatu sündi.

Ahjaa, üks luuleraamat peaks ka lähikuudel veel ilmuma.

 Olen hetkel 99% kirjanik. Kui on antud-tuleb teha!

Ja olgu öeldud, ma ei pretenteeri kusagile, lihtsalt kirjutan, sest see on mu kirg. Ja lugejaskonna üle kurta ei saa, sest mu loomigut ostetekase ja laenutatakse hästi. Ja mul on selle üle vaid hea meel. Aitäh!

 Ma pole ammu jaganud tagasisidet, seda tuleb nii palju, et ma pole lihtsalt jaksanud jagada. Aga hetk tagasi sain telefonikõne, kus üks giidina töötav inimene teatas, et ta naudib väga mu põnevate raamatute lugemist. Sellega on nii palju öeldud, see motiveerib ja inspireerib.

 Aitäh, kallid sõbrad!
mõlemad illustratsioonid Annika Lainelalt


18.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 9. jaanuar 2018

ELU PÄRAST ELU 3. (22.pt)


  1. peatükk

  „Venna! Emme, venna tuli koju!“ säras Kusti silmnähtavalt. Ta imeltes oma suurt venda sellise vaimustusega, et unustas lausa suu lahti.
  „Oi, minu kallis pojake on tagasi!“ kargas Mirell Tervorile kaela. Kusti mossitas, sest tema oleks tahtnud enne emmet vennat kallistada-
  „Tule siia, mu pisike hurmur! Tule kallista vennat! Või sul ei olegi hea meel, et ma koju tagasi tulin?“ imestas Trevor, samas ta sai aru väikevenna tujust, sest Kusti tahtis alati igal pool esimene olla.
  „Üks artist sinust kasvab!“ haaras Trevor venna sülle ja kallistas teda kõvasti.
  „Venna, kes on artist?“ vaatas väikevend ehmunult venda.
  „Artist on see, kes tahab igal pool esimene olla, armastab esineda ja shõud teha, nagu sina!“ muigas vend.
  „Aga millal siis minust artist saab? Kas kohe?“ ei saanud Kusti aru.
  „Nooh, võib ka kohe, aga elu õpetab ja küllaps sa kinagi saad selle sõna tähendusega hiljem sõbraks.“ lubas vend.
  „Aga venna, kas sa mulle midagi magusat tõid sealt kaugelt maalt?“ muretses Kusti.
  „Kusti, ma ei unustanud sind, kuigi koju tulemisega läks väga kiireks.“ võttis vend käsipagasist terve kilekotitäie ninni-nänni, ning juba silkaski väikevend kotiga oma tuppa.
  „Räägi nüüd. Mis sundis sind tagasi tulema? Mitte, et sa mu küsimusest valesti aru saaks, aga olid ju nii entusiasmi täis, kui läksid ja nüüd äkki...“ muretses Mirell.
  „See on nii pikk ja mitte just hea alatooniga jutt. Ma ei teagi kust otsast alata.Ausalt. Kõik oli nii vale, ka minuk minek. Tegelikult ei olnud ma üldse entusiastlik, pigem ikka vastupidi, aga tööle minna ju tuli, kuigi ma ei jõudnud, nagu sa tead, üldse tööle. Kas sa Maxi mäletad?“ küsis ta ema käest.
  „Muidugi mäletan. Tema kaudu ju sa läksidki sinna. Mis juhtus? Läksite tülli? Miks?“ tahtis ema täpselt poja käekäigust teada.
  „Tüli tüliks, aga ega me otseselt tülli ei läinudki. Väljas käisime küll koos, ööpubis, aga mina märkasin õigel ajal koju minna, kuid Max jäi edasi hängima, ning otseses mõttes potsatas purujommis peaga koju. Tead ema, see on ja on kohutav!“ kippus nutuklomp mehele kurku ja ta ei saanud enam edasi rääkida.
  „Mis asi on kohutav? Ära ehmata!“ oli naine mures.
  „Kohu-tav..tav...on see, et, et...Maxi ei ole enam!“ hakkas Trevor nutma.
  „Ohh, õudust! Räägi pojake! Ega sina sellega seotud mingit moodi ei ole? Max surma pean silmas.“ pidi Mirelli süda sees lõhkema, just selline tunne pakitses tal rinnus.
  „Mina olen Maxi surmas süüdi!“ lausa ahastas mees.
  „Eiiiii! Sina pole võimeline kedagi tapma, mu kallis pojake! Eiiii!“ kajas ema ahastus läbi maja nii, et Kusti jooksis hirmunult oma toast välja.
  „Emme, mis on?“ hakkas ka laps nutma.
  „Eiii, Trevor, eiii! Sa valetad!!! Ma ei usu!!“ ei suutnud Mirell painavaid emotsioone varjata.
  „Rahune, ema, ajad muidu Kusti ka närvi!“ pühkis Trevor silmanurgast pisara, et mitte näidata väikesele vennale oma nõrkust.
  „Kusti, ole pai ja mine mängi oma toas. Sa ei tohi alati vanemate inimeste juttu pealt kuulata!“ keelustas ema last.
  „Tule siia, väikevenna!“ kutsus Trevor Kusti oma sülle ning paitas teda.
  „Rahune, kallike, rahune! Ja sina ema, võta ennast kokku!“ ei tahtnud Trevor kellelegi hingepiinu valmistada, aga tegelikult tundis ta ka ennast sõbra surmas süüdi olevat.
  „Venna, miks emme nutab?“ oli Kusti mures.
  „Sellepärast, et ma rääksin talle ühest asjast, mida laste kõrvad kuulda ei tohi. Osad asjad lihtsalt ei ole laste kõvadele, need teevad haiget. Kui sa kunagi suureks saad siis alles mõistad. Praegu sa ei peagi aru saama millest täiskasvanud inimesed räägivad. Lapse hing on teatud juttude jaoks veel liiga hell ja haavatav, sellepärast vanemad ei tahagi, et laps osasid jutte pealt kuulaks. Kui sa lähed oma tuppa tagasi, siis saan mina emaga selle jutu ära rääkida, siis hakkab emal parem ja ta ei nuta enam. Meeldiks sulle see?“ selgitas suurem vend.
  „Jaa, venna, ma niiii tahan, et emme naeraks! Ja sina pead ka naerma. Onju sa ei hakka nutma, kui ma oma tuppa lähen?“ esitas väiksem vend suuremale ulthimaatumi.
  „Luban, et ei hakka. Luban, et pärast naeran koos sinuga. No kas nüüd lähed mängima? Või sulle ei meeldi need kingitused mille sulle Rootsist tõin?“ küsis Trevor kavalalt.
  „Meeldivad väga palju! Ma lähengi mängima, muidu need robotid on kurvad, et ma ei mängi nendega.“ teatas Kusti uhkelt ning läkski.
  „Ema, me käisime Maxiga väljas, no ööpubis, aga ma ei talunud seda kohta, läksin minema ja jätsin sõbra sinna. Kujutad sa ette? Ma jätsin oma sõbra lihtsalt unarusse, ei hoolinud temast!“ täitusid Trevori silmad taas pisaratega.
  „Noh, aga siis sa ju ei ole tema surmas süüdi. Pealegi on või oli Max täiskasvanud mees, sina ei pea ühelegi täiskasvanud mehele lapsehoidjat mängima!“ tõreles Mirell.
„Ei, ei! Kulla edasi! Max jäi pummeldama, aga mina läksin koju. Öösel kuulsin kuidas ta umbjoonuna koju potsatas ja seda otseses mõttes. Tõttasin talle appi ja siis liitus minuga veel üks norrakas, kõik tundus korras olevat. Järgmisel päeval läksid töökaaslased tööle, koju jäime vaid mina ja Max. Kui mu sõber ärkas, oli tal kohutavalt paha olla, otse öeldes kohutav pohmell. Loomulikult soostusin talle poest õlut tooma. Siis me veidi vaidlesime, ma jätsin ta köögilaua taha magama, ise pakkisin asjad ja kiirustasin bussile, et koju tulla. Ja kujutad ette, kui töökaaslased töölt naasesid, leidsid nad eest surnud Maxi! Ma isegi ei tea kas ta oli siis juba surnud, kui ma sealt lahkusin! Mina olen ta surmas süüdi!“ oli sõbra hing väga haige.
  „Ei ole ju sina süüdi! Kuidas sa saad süüdi olla? Miks sa süüdistad ennast selles, milles sa süüdi ei ole?“ ei saanud Mirell aru.
  „Sellepärast, et õige sõber ei jäta iial sõpra üksinda ööpubisse, ega ka mitte laua taha magama, eriti veel, kui ta on teadlik sõbra haigusest. Aga mina jätsin. Ainult mina oleksin suutnud päästa Maxi elu! Mõistad? Ainult mina!“ oli Trevor endast väljas.
  „Aga palun ära süüdista sellegi poolest ennast! Max on ise oma surmas süüdi, kui ta endast, ega oma tervisest ei hoolinud, nagu sa väidad. Mis tal siis viga oli, lisaks pohmellile?“ tahtis ema teada.
  „Ema, tead, ma küll ei taha eriti sellest rääkida, aga ....Max oli viirusekandja. Saada aru? Ta oli HIV! Kui jube, kui su oma sõber ei hooli oma tervisest üldse!“ pühkis Trevor pisaraid.
  „Oh sa püha müristus! Kus kohast ta sellise hullu haiguse endale kallale pookis?!!“ imestas Mirell.
  „Ema, haigused käivad inimestelet inimestele, nagu ikka! Max hävitas oma elu teadlikult ja meie ühine töökaaslane, norrakast Thorstein teadis rääkida nii mõndagi, püüdis Maxi korduvalt korrale kutsuda, aga Max ei hoolinud. Ta ei hoolinud ei endast ega ka teistest. Tema seksuaalne aktiivsus sellise diagnoosi juures oli tegelikult juba kriminaalne, aga ta ei hoolinud ka sellest. Kui inimene vahetab pidevalt seksuaalpartnereid ja ei hooli naise-mehe suhtest, siis ongi suurim soodumus haigestuda suguhaigustesse. Rootsi on pealegi vabameelne maa, propageerivad seda sooneutraalsust, varsti ei saagi seal enam aru kes on naine ja kes on mees. Varsti seksivad kõik kõigiga ja igasugused haigused hakkavad aktiivsemalt vohama kui pärmiseen! See on kohutav!“ oli mees väga mures, aga samas õnnelik, et sellelt maalt minema sai. Mitte kunagi ei soovi Trevor enam isegi Rootsit hetkeks väisata, sest ta tunnetas, et see maa ei sobi talle karvavõrdki.
  „No sellegi poolest pole sina oma sõbra surmas süüdi“ hakkas Mirellil parem.
  „Ema, sa ei saa aru, mina olin kõige viimasena Maxiga koos, ma oleksin saanud ta elu päästa!“ oli poja hing haige.
  „Seda küll, aga mõrvar sa ei ole!“ vaidles Mirell.
  „Teoreetiliselt mitte, aga...kui mind nüüd hakatakse Maxi surmas süüdistama, siis vastan, et olen süüdi jah!“ teatas poeg.
  „Kas sa oled hulluks läinud või? Sa ei lase vabatahtlikult ennast Rootsi trellide taha panna, sest sealt sa juba eluga ei pääse!“ hakkas ema taas nutma.
Siis tuli Trevorile kõne.
  „Tere, Trevor, Thorstein siin. Lahkamistulemused näitasid, et Max suri aidsi. Kahjuks nii on. Aidsist oli tingitud ta südamepuudulikkus, pohmellist kõrge vererõhk ja nii ta süda töötamast lakkaski. Minu sügav kaastunne su sõbra kaotuse puhul!“
  Trevoril u telefon peost ja ta läks näost lubivalgeks. Mirell jooksis ruttu suhkruvett tegema, sest poja olukord ehmatas naise ikka väga ära.
  „Joo, joo see klaasitäis suhkruvett põhjani! Joo, joo!“ sundis ta poega.
  „Ema, ma olen kohutav inimene! Kohutaaav!“ oli mees nõrkemisini vaevatud.
  „Ei, sa oled minu kallis poeg, väga kallis!“ vaidles Mirell.
  „Ema, tead...Max suri aidsi...“ lasi Trevor häälega nutu endast välja.
  „Rahu talle sinna ülesse! Rahu ta noorele hingele!“ soovis Mirell head.
Järgmisel päeval alustas Trevor tööd uuel töökohal ja elu läks rööpaisse tagasi. Maxi põrmu kodumaale jõudmisega tegelesid tema töökaaslased ning ülemus lubas katta kõik kulud. Mirell võttis peielaua organiseerimise enda peale ning pani ka surmakuulutuse lehte.

*
  Nädala pärast toimusid Maxi matused ja ta sark sängitati kodumaa mulda. Kohal olid ka kõik töökaaslased, kes Maxi, kui tublit töömeest väga taga leinasid.
  Trevor ja Reivo jätsid ka oma liivakastikaaslasega hüvasti ning lubasid peiedel, et hoiavad oma lähedastega rohkem ühendust, sest iga hetk võib olla viimane. Me ei ole kunagi kaitstud surma eest, aga me saame, endast ja oma tervisest hoolides, seda ära hoida või eluiga pikendada. Väga kahju, kui lähevad noored, kellel on oma elu elamata, või kellele saatus on andnudki vähe eluaastaid.



9. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma


ELU PÄRAST ELU 3. (21.pt)


  1. peatükk
  „Maris, kallis, mida sa arvad kahekesi päeva veetmisest? Liiga palju pingeid on viimasel ajal, võtaks kätte ja sõidaks loodusesse? Läheks Portost veidi välja, ma tean kus asub otseses mõttes palmimets. Palmid on ju su lemmikpuud ja ma usun, et sa tunneks nende all ennast õnnelikuna. Millal sul vaba päev on?“ tegi Rinaldo ettepaneku, kui ta peale emotsioonikat tööpäeva Marist koju saatis.
  „See oleks väga vahva! Aga kuidas me Rahulile sellest räägime?“ oli naine mures.
  „Just nii räägimegi, otse, ilma keerutamata. Ütleme, et tahame kahekesi olla ja ta peab seda mõistma. Ega meie ka ju ei longiks tema sabas, kui ta tahaks oma pruudiga kahekesi aega veeta.“ selgitas Rinaldo.
  „Tead, mul on Rahulist isegi kahju. Ta võiks tõesti omale sellise pruudi leida kes teda tõsiselt võtab. Ma usun, et siin ei ole kasu ainult kenast välimusest, Rahul on loomult liiga kärsitu ja loomust muuta ju ei saa. Nii tore oleks neljakesi loodusesse sõita ja puhata!“ põikles Maris vastusest kõrvale, sest ta pisut kartis Rinaldoga kahekesi olla. Naine kartis, et ta lõpuks annab oma ihadele alla ja ta polnud kindel kas ta selleks veel valmis on. Platooniline suhe rahuldas naist väga, aga varem või hiljem, kui nende suhe edasi areneb, võiks ta mehele, kes teda tõesti armastab, anduda. Maris polnud ise kindel kas ta oma põhjamaisest armastusest üle saanud on, ta tundis südames, et armastab ikka veel Tervorit ning see tekitas valu. Marise ja Rinaldo vahel valitses ülitugev seksuaalenergia, mida naine küll Trevori puhul nii väga ei tundnud, aga ta hing oli siiski Trevoris kinni. Praegu vajanuks ta enda kõrvale ühte head sõbrannat, kellele muret kurta, aga sõbrannat ei olnud ja Eestisse helistama ta ka ei kavatsenud hakata, sest läbi telefoni suheldes pole südamepuistamine päris see, mida naine vajas.
  „Kas ma pean seda vastust eitavalt tõlgendama?“ oli mees pisut pettunud.
  „Tead, las ma kaalun seda asja, annad mulle aega ju?“ vastas mõtteisse vajunud Maris.
  „Loomulikult, mu arm!“ oli Rinaldo naisega nõus.
  „Homme olen viimast päeva koos Rahuliga tööl, siis tuleb lausa 3 vaba päeva. Kõik on mõeldav. Aga esimese päeva magan ma ilmselt maha, või tahan endaga olla, pesu pesta ja kodu koristada. Ma tunnen, et vajan oma tunnetes ja mõtetes selgusele jõudmist.“ teatas Maris.
  „Mõistan sind, mu kallis! Igal juhul minu pakkumine on jõus ja ma väga ootan seda päeva, või neid päevi. Ma tõesti hoolin sinust, mu elurõõm, mu päikesevalgus, mu maailma kauneim tüdruk!“ oskas mees suuri sõnu teha ja Maris taas heldis. Naine klammerdus mehe kaela ja nad suudlesid Marise kodu ukse eest pikalt.
  Järgmisel päeval oli Maris tööl nagu äratehtu. Rahul mõtles, et laseb naisel nüüd juba üksinda tööd teha, aga Maris eksis peaaegu igal sammul. Portugalikeelsed sõnad ja väljendid, mis tal olid seged, läksid segamini ja osad sõnad ei tulnud meeldegi. Rahul käis korduvalt naist aitamas ning klientide ees vabandamas.
  „Maris, kas juhtus midagi? Mis sinuga täna lahti on? Ma olen su sõber, võid mulle rääkida. Ja pealegi tahtsin ma sind täna juba iseseisvalt tööle jätta, aga ma ju näen, et sinuga ei ole kõik korras. Oled hoopis teistsugune kui eelnevatel päevadel.“ kurtis boss.
  „Rahul, ma olen kuidagi ajameelne jah, aga ma saan hakkama. Meil kõigil tuleb elus ette selliseid päevi kus me ei ole justkui meie ise. Iga asi kipub vett vedama. Aga õnneks sellised päevad mööduvad ja siis oleme oma mõtetega taas enda juures. Ilmselt on minul täna see päev. Mitte midagi halba ei ole juhtunud ja ma loodan, et ei juhtu ka. Sa ei pea minu pärast muretsema, võid vabalt endale vaba päeva lubada. Usalda mind, ma saan hakkama.“ selgitas Maris.
  „Jumal tänatud! Ma mõistan sind, kallis sõber! Aga olen siesta alguseni siin sinuga ning õhtupooliku jätangi sind üksinda. Mõtlesin, et lähen jalutan natuke mööda Portot. Päevad on kõik nii hallid viimasel ajal minu jaoks olnud, ainult töö ja töö. Loodus laeb ja rahustab,“ teavitas Rahul.
  „Muidugi mine! Ma luban, et ei kuritarvita su usaldust.“ rõõmustas naine, et ta sõber sellise otsuse tegi.
  „Ohh, sa mu kullatükk!“ tegi indu Marisele, nagu väikesele lapsele, pai. Marist see ei häirinud, ta lootis südamest, et mees oli temast üle saanud ja suhtus Marisesse nagu sõbrasse.
  „Kas teil on Rinaldoga lähiajal suuremaid plaane ka? Kas mina mahuksin ka nendesse plaanidesse või tahate kahekesi aega veeta?“ tundis indu juba huvi.
  „Ütlen ausalt, Rinaldol on plaanid, aga minul mitte, sest võtsin mõtlemisaega. Aga kindlasti anname me teada, kui sina ka meie plaanidesse mahud. Lihtsalt asi on nüüd ju selles, et me ei saa sinuga kusagile koos sõita, kuna kui minul on vaba päev, oled sina tööl, ja vastupidi. Muidugi kui su vanemad juhtumisi vahepeal Indiast ei naase. Siis oleks mõeldav ju isegi.“ oli Maris sõbralik.
  „Oi, sa oled mul terane tüdruk!“ ei olnud Rahul komplimetidega kade, eriti veel kui naisel nii hea ja terane mõtlemisvõime on. Mehe enda mõtted olid vist mujal, sest ta ei arvestanud sellega.
  „Heh! Ma tänan! Ja ega me ju kusagile ei kao, jõuame koos möllata küll ja veel! Armsam oleks muidugi neljakesi, siis ei ole üks meist nagu kolmas ratas jalgratta all!“ tegi naine silma.
  „Millele sa vihjad?“ ei saanud indu pihta.
  „No, et nagu mina ja Rinaldo, sina ja...sul võiks kallim olla, ma usun, et saaksin siis ka endale siia linna sõbratari. Ja neljakesi oleks armas matkata.“ selgitas naine.
  „Seda küll, jah! Maris, ma tõesti vajan armastust ja peret. Olegi nagu üksildane hunt väljal ning ma ei saa tegelikult aru miks tüdrukud mind kardavad. Kas ma olen sinu arust inetu hindu?“ meelitas indu taas komplimente välja. Aga ega Maris polnud enam kade ka, ning ta vastas ausalt.
  „Sa ei ole üldse inetu. Oled kena mees. Liigagi kena. Aga katsu natuke tagasihoidlikumalt tüdrukutega käituda, sest pealetükkivus ei meeldi, no vähemalt põhjama tüdrukutele mitte. Jah, ma ei oska lõunamaa tüdrukute eest seista, äkki neile meeldib, aga rääkisin oma seisukohalt. Tead, kui sa leiaksid Eesti tüdruku...muide, Eesti tüdrukutele meeldivad väga India poisid! Ausõna. Ka minule on kogu teadliku elu meeldinud ja ilmselt selle vasikavaimustuse pärast jätsingi sulle ehk algul mulje nagu ma flirdiks. Sa lihtsalt olid ja oled ainuke India mees kellega ma elus suhelnud olen. Olin algul ikka väga vaimustuses, et lõpuks täitus üks mu unistus, leida endale hindust sõber. Ja ma ei osanud arvatagi, et sa minusse ära armuda võid, sest ma ei mõelnud sellele, kuigi su sharm ja kena välimus köitsid juba algusel mind.“ avameelitses naine.
  „Ausalt või? Ohh, küll mu sõbral on ikka pruudiga vedanud! Sa süstisid minusse praegu enesekindlust, kulla kallis sõber! Aitäh! Ma tõesti siiralt tänan sind, Maris! Ohh, nüüd ma julgen rohkem ringi vaadata ja ehk leian minuagi oma armastuse.“ Marisele tundus, et indu silmadesse valgusid pisarad.
  „Ausalt ikka. Rääkisin südamesõnadega. Ma olen õnnelik, et mul siin, väga kaugel kodust, on olemas kaks head sõpra, et ma pole üksinda võõrsil. Eks koduigatsus painab ka, aga ma armastan seda maad ja tunnen, et tahan siin olla. Kui midagi ei muutu, siis tahaksin oma erialale tulevikus tööle minna, eht siis meditsiinivaldkonda. Kas sa oskad portugali keelt? Tead, mulle tuli idee, kuidas ma saaksin kohaliku keele rutem selgemaks. Ainuüksi tähtede ja lausete õppimine, ning nende mittepraktiseerimine ei õpeta mind, kuigi targemad väidavad, et mul on keelte peale annet. Kui teeks nii, et te Rinaldoga hakkaksite minuga ainult portugali keeles rääkima?“ tuli naisele enda arust geniaalne idee.
  „Kallis Maris, ma pean sulle pettumuse valmistama, sest ka mina oskan nii palju seda keelt, kui palju mul poes vaja läheb. Aga samas, ehk sama taktika aitaks ka minul paremini keelt selgeks saada. Me võiksime Rinaldole sellest mainida küll, sest tema valdab ju nii hispaania, portugali kui ka inglise keelt puhtalt.“ meeldis sõbratari aade indule väga.
  „Geniaalne!“ lausa hõikas Maris.
  „Mis on geniaalne?“ seisis korraga Rinaldo poe uksel.
  „Heh, luksusid ka või?“ muigas Maris.
  „Kes? Mina või? Pidanuks?“küsis Rinaldo.
  „Muidugi, muidugi,“vastas Rahul rõõmsal häälel.
  „Ma näen, et te tahate millestki minuga lähemalt rääkida. Kas on nii?“muigas Rinaldo.
Indu ja Maris vaatasid teineteisele otsa ning muigasid.
  „Noohh, ärge hoidke mind teadmatuses!“ muutus Rinaldo kärsituks.
  „Prae omas mahlas, prae-sõbrake!“ itsitas Rahul ning Maris naeris kaasa.
  „Okei, okei, tegelikult nii kui hundist räägid, nii ta ka kohal on! Ehk siis hetkel pidasin ma hundiks sind, Rinaldo, kui sa juhtumisi aru ei saanud. Meil on sõber Rahuliga geniaalne plaan, aga ilma sinuta on seda plaani võimatu teostada. Noh, kas hakkas kergem?“ tegi Maris Rinaldole silma.
  „Mitte mõhkugi ei saa aru! Aga hea teada, et te siin minust puudust tundsite!“ muheles mees.
  „Tundsime, tundsime, ja kuidas veel!“ oli Rahul salalik.
  „Hea küll, ei me piina sind enam! Kas sa oleksid nõus meiege edaspidi vaid portugali keeles rääkima? Nii mina, kui ka Rahul oskame vaid vähesel määral portugali keelt, praktika puudub just minul. Aga me siin arutasime, et sa võiks meiega ainult portugali keeles rääkida, nii õpiksime mõlemad keele paremini selgeks. Mida sa arvad? Kas sulle sobiks?“ selgitas eestlanna.
  „Ooo, see oleks ülimau! Ausalt! Kas te mõlemad soovite tõesti kohalikku keelt selgeks õppida?“ oli Rinaldo meeldivalt üllatunud.
  „Loomulikult!“ vastasid indu ja eestlanna ühest suust.
  „Millal me alustame siis? Kas kohe?“ tahtis Rinaldo teada.
  „Mina natuke õpiksin või vaataksin laused ja sõnad, mille olen endale selgeks teinud, enne korra veel läbi.“ teatas Maris.
  „Sama siin.“ oli indu nagu Marise suuvooder.
  „Teeks mingi nädala pärast?“ tuli naisele idee.
  „Teeme jah!“ sobis see ka indule. Nii see suusõnaline diil sõlmitigi.
  „Okey, sõbrad, ma nüüd lähen!“ teatas Rahul ja marssis uksest välja.
  „Mis tal hakkas?“ehmatas Rinaldo.
  „Ei midagi!“ teatas Maris.
  „Ahahh, ammendav vastus.“ oli Rinaldo segaduses.
  „Rahul läks ja lõpetas tänaseks. Mina tuleb peale siestat üksida tööle. Vaat sellised on lood.“ oli naine põnevil.
  „Kuhu ta läks?“ ei saanud Rinaldo ikka pihta, sest indu lahkumine oli ootamatu.
  „Koju läks ilmselt või ma ei teagi kuhu, ei uurinud. Küllap ikka koju pessu ja siis jalutama.“ arvas naine.
  „Jalutama?“
  „Aa, miks ka mitte? Või oli see küsimus mulle suunatud? „ jäi naine salakavalks.
  „Miks ka mitte?“kordas mees.
  „Näehh, sa tögad mind!“ alles nüüd sai Maris pihta.
  „Aa, miks ka mitte?“ noris mees edasi.
  „Lõpetaaaa!“ naeris naine.
  „No lõpeta siis. Pane kenasti uks ka lukku. Või tahad siia jääda ja soovid, et jääksin koos sinuga?“ uuris Rinaldo.
  „Ei, ma tahan koju pesema minna, et peale siestat üksinda oma tööpäeva nautida.“ oli Maris resoluutne.
  „Ahnii!? Ja mina, loll, lootsin juba, et saan terev õhtu sinuga veeta.“ tegi Rinaldo pettunud nägu.
  „Totu! Aga jah, lootus olla lollide lohutus. Vähemalt meil Eesti öeldakse nii.“ tögas naine.
  „Ahahh, aitähh, sõber!“ sai mees naise tögamisel pihta.
  „Liigume?“ küsis mees.
  „Liigume,“vastas naine.

  Rinaldo, nagu tšentelmehel ikka kombeks, saatis Marise ta kodu ukseni, suudles, lehvitas ja läks. Ei trüginud ta vägisi ise naise koju.  


9. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 7. jaanuar 2018

ELU PÄRAST ELU 3. (20.pt)


  1. peatükk
  Pärast paaritunnist sõitu jõudsid Lembit ja Mathilde Tallinna lennujaama. Ilm oli suhteliselt tuuline ja varahommik lennujaamas oli kuidagi morn ja kõle, olgugi, et inimesed silblisid ringi nagu usinad mesilased. Lembitule tundus nagu hakkaks iga hetk lund sadama, sest karge õhk nõelus ta nägu, kui ta õe käsipagasist auto pagasnikust välja võttis.
  „Sina võid ära minna. Ärs sa ometi ootama jää. Küll mina ise hakkam saan! Ega ma mingi väeti imik ei ole!“ saatis õde venda koduteele.
  „Ega mul see tuli nüüd nii takus ka ei ole, et kõrvetama hakkaks. Aitan sind kenasti minema saata ja mul aega küll kojusõiduga. Ja kes mind ikka seal ootab. Tühi ja kõle maja ning neli seina, ei muud!“
  „Tohohh, egas ma siis maja päris tühjaks ka ei tarinud, kõik eluks vajalik jäi ju alles!“ oli õde jahmunud.
  „No seda küll. Ah, mis me siin ikka vaidleme, lähme sisse sooja, külm tahab ära võtta!“tegi vend õele ettepaneku.
  „Mille ta sult ikka ära võtab? Kardad, ei Reilile ei jätku, jah?“ muheles õnnelik Mathilde.
  „Jah, Seda ma just mõtlesingi.“ oli vend päri.
  „Kuule, mine nüüd! Muidu veel mõni noormees vaatab kes see vana ätt mind saadab!“ oli memm endast heal arvamusel.
  „Olgu, olgu, lähen, lähen!“ kallistas vend oma õde, soovis head lendu, läks, istus autosse ja pani tümaka põhja. Vana mees armastab üle kõige hard rock bändi AC/DC-d kuulata, eriti autos. Pealegi oli teda nooruses kutsutud Dave Evandsiks, AC/ DC laulja järgi, sest Lembit olevat temaga äravahetamiseni sarnane olnud, mustade pikkade ja kahuste juukstega musklimees. Aga ennist ta ei saanud kuulata, sest õde ütles, et seda vaibakloppimist kuulates hakkavad tal kõrvad virtsavett jooksma. No kujatad sa ette milline virtsa hais autos oleks olnud? Lembit säästis mõlemat reisijat sellest, aga nüüd oli tal vaba voli. Ta oli nagu vaba mees, vabal maal. Vaba õe tujudest ja käskudest. Lembit sõitis kodupoole ja unistas kuidas ta Reili oma koju viib ja teda Mathilde hiigelsuures ja pehmes voodis võtab. Märkamatult läks sõidukiirus nii kiireks, et ta ei saanud arugi kui sõitis juba 120 km tunnis. Vot nii võib mehele vanadusetunne mõjuda! Ja naised, naised, naised!
  „Ohh, varsti ma jõuan paradiisi, ei mingit tagasiteed! Jätan oma mineviku, mis mind üha enam painama hakanud on, kus see ja teine, ning kaon! Minu elu alles algab!“ oli Mathilde paadunud optimist.
  „Tere, mu maailma kenan daam!“ ulatas Lembit roosibuketi kollaste roosidega oma südamedaamile, ise muheledes ja silma tehes.
  „Sohh!? Mille puhul siis?“ ehmatas naine.
  „Eks ikka selle puhul, et sa olemas oled ja saatus sind taas minu teele juhatas!“ säras mees nagu ehtes jõulupuu.
  „Ohhoo, ma ei teadnudki, et selline romantik sinus peidus on! Lembit, sa üllatad mind iga päevaga üha enam! Millega ma selle kõik välja küll teeninud olen?“ tahtis Reili meelitusi kuulda ja sai ka.
  „Naised kipuvad Eesti mehi matsideks ja romantikavaeseteks pidama, aga oma vingumistega nad just tõrjuvad neid. Milline mees ikka tahab naisele lilli tuua, kui saab kogu aeg sõnadega peksa. Küll ei sobi üks ja küll ei sobi teine, kolmandast rääkimata. Tegelikult on Eesti mehe tugeva koore all peidus hiigelsuur romantikalaegas, mida ta vahel ka poikvel hoiab, ja seda teeb ta teatud inimeste tarvis. Alati, kui ma sind näen, hakkab minus miski avanema, lisaks sellele, et veri tõuseb teatud kohtadesse. Ütle naine, mis võime sul minu üle küll on? Sa oled maailma ilusam, ahvatlevam , targem ja seksikaim naine! Minu armas Reili!“ lausa ülistas mees teda.
  „Mis kell sa vabaned?“ uuris Lembit.
  „Umbes pooleteist tunni pärast. Kas sul on mingid salakavalad plaanid minu suhtes?“ tahtis Reili teada.
  „Kas sa arvad, et ma räägiks praegu nendest? Eksid, mu arm, eksid!“ kavaldas mees naise üle.
  „Oh sind, kavalpead!“ muigas Reili.
  „Ma tulen siis pooleteist tunni pärast sulle järgi. Diil?“
  „Diil!“ muigas naine.
  Lembit sõitis koju ja hakkas ettevalmistusi tegema. Tema kokakunst ei olnud just kõige parem, aga selle mure lahendas market, kus kohast saab tänapäeval valmistoitu osta. Lembit ostis grillkana, pistis pooleldi täis õllepudeli kana sisse ning pistis ahju, et enne Railile järgi sõitmist ahi tööle panna, nagu oleks selle ise küpsetanud. Õnneks oli Mathilde keller head ja paremat täis, sealt tõi mees soolaseened, pani need kupatama, et nii soolased ei oleks. Segas kokku sibula, seene ja hapukooresalati. Ja kartulate koorimine ning keetmine ei käinud Lembitul üle jõu. Nii see poolteist tundi mööduski.
  „Mathilde, aee, Mathilde! Ava uks, mina olen, postiljon!“ käis postikana ümber maja, nähes, et praeahi töötab, kartulad keevad, aga keegi ei kuule teda.
  „Oh heldeke, loodan, et Mathildega ei ole midagi juhtunud! Viimase visiidi ajal nägi ta väga halb välja. Kõige imelikum on veel see, et telefon üldse ei kutsu. Peaks ju ütlema vähemalt kui on levist väljas või välja lülitatud, aga vaikib täielikult. Nüüd jääb mul küll süda valutama, äkki on memme elu ohus ja just mina olen see kes teda veel päästa saaks? Kus see Lembit jälle on? Mul pole ta telefoninumbrit ka kahjuks..“ oli naine püsti hädas, kuid ta oli sunnitud lahkuma, sest tööpõld ootas.
  Teepeal tundis ta ära Lembitu auto, postiljon andis signaali ja peatas selle.
  „No, mis sinuga juhtus?“ ehmatas Lembit.
  „Tead, Mathildega on midagi lahti. Ta telefon ei vasta, lõhkusin uste ja akende taga, kui ei mingit liikumist majas. Ma kardan, et ta tervisega on tõsised lood!“ vadistas postiljon ühe hingetõmbega.
  „Mathildega on kõik hästi, ära muretse. Ma jõuan kohe koju ja vaatan mis seal sünnib.“ jäi Lembit kidakeelseks ja pani autol hääled sisse tagasi.
  Postiljon seisis tükk aega tee pervel, sest ta ei teadnud mida teha. Hirm oli teda segadusse ajanud. Kuid ta oli sunnitud liikuma, muidu oleks ta enda töökoha ohtu seadnud.
  „Ohoo millised hõrgud lõhnad siit vastu tulevad! Õde on sul ikka hea kokk küll!“ kiitis Reili, kui ta juba vöörusel olles toidulõhnasid tundis.
  „Reili, mina korraldasin sulle ikka selle piduliku pärastlõuna, mitte Mathilde!“ oli mees isegi natuke pettunud, et naise kiitust ei saanud. Aga kus oleks võinud naine arvata, et mees selle taga seisab?
  „Kus Mathilde ise on? Mõne sõnranna juures? Kas tal on juba niipalju parem, et suudab ise pikki maid läbida?“ muretses meedik.
  Lembit pani oma karused käed ümber Reili õlgade ja suudles teda kaelale.
  „Lemps, lõpeta!“ oli Reili pisut tõre.
  „Ma pole veel alustanudki!“ teatas mees.
  „Aga võta istet, praad peaks valmis oleme, serveerin kohe.“ juhatas ta naise pehmele sohvale istuma.
Reili istuski ja jäi huviga ootama mis edasi toimuma hakkab.
  Lembit võttis kana ahjust välja, kuid see oli veidi üleküpsenud, aga nägi ahvatlev välja. Ja kartulad olid ka kenasti keenuks saanud. Mees kurnas need ära, ehkki tal oli sellega tükk tegu, aur tahtis vägisi käed ära kõrvetada. Siis tõi ta külmkapist seenesalati ning külma shampuse. Reili oli vaimustuses sellise vastuvõtu eest.
  „Lembit, kas ma saan sulle kuidagi abiks olla?“ pakkus naine.
  „Ei, ei! Sina oled täna minu kuninganna ja mina teenindan sind. Soovida võid kõike!“ tegi mees naisele silma.
  „Kavalpea! Meelitaja!“ naeris naine.
  „Kui oled sina mängus, siis teen mida iganes. Tead, ma vist armastaks su vigu ka, kuigi ma pole kindel kas sul neid üldse on. Kui inimene teist inimest armastab siis ta reeglina ei näe armastatu vigu, ja tihtilugu enda omi ka. Aga minul on hetkel selline tunne, et kui sa isegi saadaks mingi hullu asja korda, mis oleks lausa julm, siis ma ikka kiidaks su teguviisi heaks, sest ma jumaldan sind, mu kallis!“ muutus mees nii avameelseks, et Reili läks lausa näost punaseks. Just seda samat tunnet oli ta kogu elu Lembitu vastu tundnud ja talle tundus, et mees oleks justkui tema sõnad suust välja öelnud. Reili hakkas sellest hetkest uskuma, et tõeline armastus on ikkagi olemas. See on tunne mida ei saa sõnadesse panna, see on situatsioon kui sa iga kord armastatud nähes armud temasse enam ja enam, tahad teda kogu aeg näha, temaga koos olla ja oleksid nagu kinni liimitud tema külge, ei jagu õhku, kui ta juba paar tundi sinust eemal on viibinud. Naine unustas isegi, et nad võivad Lembituga sugulased olla, sest armastusetunne oli kõigist üle, see haaras ta üleni endasse ning reili sõi hiigelprae ära ning pärast lausa ägises. Ja shampus läks ka nii suurte sõümudega alla, nagu oleks mahla joonud. Naisel lihtsalt oli suur janu, nii toidu, joogi, kui Lembitu järgi. Ning kõik ta isud said järgemööda rahuldatud
  „Lembit, sa oled parim mis minuga elus juhtunud on!“ tunnistas naine hommikul, kui ta mehe kaisust kellatirina peale ärkas.

  „Tõesta seda?“ oli mees kaval, ning asi jätkus sealt kus vastu hommikut pooleli oli jäänud.  


7. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (19.pt)


  1. peatükk

  Max ärkas alles peale pärastlõunat. Läbi lahtise akna kostus autode mürinat ja üks tüütu orav silkas mööda aknalausa edasi-tagasi. Ilm oli sombune ja mahele tundis, et samasugune on ka tema. Hall ja abitu. Ta enesetunne oli väga räbal. Mees hakkas oma rahakotti ja dokumente otsima, kuid ei leidnud. Kassihastus tuli peale. Lisaks oli tal kohutav pohmell ning iga liigutus ajas öökima. Max püüdis meenutada mis eile juhtus ja kuidas ta koju sai, kuid pilt oli ikka täiega taskus, ta ei mäletanud mitte midagi. Sellest hetkest, kui Trevor ta üksinda ööpubisse jättis, kadus mehe mälu.
  Max ajas jalad alla, aga väga raske oli käia, sest kõik luud ja liigesed tegid valu. Lisaks nägi ta peeglist möödudes suurt muhku otsmikul. See andis märku, et mees oli kukkunud, kuid kuhu ja kuidas, selle kohapeal haigutas tühjus, nagu kogu ta hinges. Kuigi jalad ei tahtnud sõna kuulata ja kogu organism kõrbes, loivas ta kööki, haaras kükmkapist mullivee pudeli ja kulistas vett nii, et hing pidi kinni jääma.
  „Fakk, olen oma dokumendid ja rahakoti ka ära kaotanud! Minuga on lõpp!“ puhkes mees nutma.
  „Rahu, rahu, sõber!“ seisis Max ta seljataga, sõbrad dokumendid käes.
  „Oehh, ole sa tänatud, sõber!“ oli mees tõesti tänulik.
  „Trev, kas sa viitsiksid mulle poest õlut tuua? Ma kõrben lihtsalt ära! Kohutav janu on!“ kaebles Max.
  „Istu rahulikult maha, ma käin ruttu ära.“ ruttaski sõber poodi.
Õnneks olid korterikaaslased kõik tööl ja sõbrad said omakeskis päeva mööda saata. Oli ju Max õnneks võtnud endale paar vaba päeva, sest sõber oli tulemas ja ta tundis ette, et asi läheb korrast ära. Mõne minuti pärast oligi Trevor õlledega tagasi.
  „Aitäh, sõber, aitäh! Sa oled mu elupäästja!“ tänas Max.
  „Oma elu saame päästa ikka me ise, kui endast hoolime, kulla sõber!“ oli Trevor konkreetne.
Max vaatas sõpra kummastava pilguga, aimates, et trevor on midagi ta haigusest kuulnud, muidu poleks ta ju sellise iseloomuga moraali talle lugenud. Või siiski?
  „Mida sa sellega öelda tahad?“ vaatas punasilme mees oma sõpra nagu vaenlast.
  „Seda tahangi öelda, mid ütlesin! Sa ei hooli grammivõrdki oma tervisest, kaanid ennast umbjoobe ja ei tea pärast midagi! Tahad öelda, et mäletad kõike?“ noomis Trevor.
  „Eriline moraalijünger! Olen ju kodus ja terve, pole midagi hullu juhtunudki!“ tegi Max süütu näo.
  „Pole juhtunud, pole juhtunud! Mõnes mõttes peaksid mind pigem tänama selle eest, et pole juhtunud!“ torises sõber.
  „Tahad öelda, et sa tulid siiksi tagasi pärast ärapõgenemist?“ uuris Max.
  „Einoh, isegi seda sa enam ei mäleta! Mul on siiralt kahju sinust, et sa oma elu nii hävitad!“ sai Trevor teada, et juba peale lahkumist viskas Maxi pilt tasku.
  „Ah, ära hala! Oma elu, teen sellega mis tahan!“ pahandas pohmellis sõber.
  „Jah, seda küll. Aga sa oled mu sõber ja ma tunnen su pärast suurt muret!“ andis Trevor teada.
  „Millele sa sihid?“ oli Maxil niigi paha olla.
  „Kas ma väljendasin ennast halvasti?“ värahtasid Trevori näolihased nähtavalt.
  „Jah. Väljendasid.“ andis sõber teada.
  „Vaata, Max, sa oled noor mees, minu kauaaegne sõber, loogiline on ju see, et ma muretsen sinu pärast. Või sa arvad, et olen sellepärast ilmelik?“ urahtas Trevor.
  „Mis see sinusse puutub!?“ piugus Max.
  „Hea küll, joo oma õllet siin, mul on asjatamist!“ keeras sõber selja ja lahkus oma tuppa.
  „Õite mul isa tuli välja, ise alles piimaraamatult välja saanud, aga juba mängib repetiitorit! Hakkan juba kahjatsema, et talle vastu tulin.“ porises Max.
  „Pagan küll! Mida teha? Praegu on just see hetk, et kas lasta siit varvast ja otsida uua töökoht või jääda? Oleks ma ometi teadnud, et Maxist on saanud võõras inimene mulle, siis ma poleks tulnudki. Hea küll, me kõik muutume, elu muudab, aga, et ta nii oma tervisesse suhtud ja meile ka ohtlik on, seda just oma haiguse suhtes, no ma ei tea. Pealegi pole ka minu tervis just kõige tugevam. Kas mul on vaja järgmist hoopi? Tundub, et ka mina ei suuda sõbrale mõistust pähe panna, ega muidu norrakas poleks nii mures olnud. Pagan, pagan, pagan!“ vandus segaduses olev Trevor.
  „Halloo, ema! Vajuta nüüd kõne kinni, ma helistan ise tagasi. Ei, ei!“ oli Trevor mures, et ema ei pidanud oma lubadustest kinni ning ikka kippus talle ise helistama.
  „No nii, kurda!“ pakkus poeg.
  „Mis ma siin ikka kurdan, tahtsin su häält kuulda. Ja siin on üks marakratt, kellel on sama soov.“ andis Mirell telefoni algastuseks Kusti kätte.
  „Venna, kas sa tuled juba varsti koju? Või me tuleme emmega sulle külla? Kas me saame sulle külla tulla?“ oli väikevend kärsitu.
  Trevor jäi esimese hetkega vait. Teades mis olukorras ta sõber Max on, oli küllasõit sajaprotsendiliselt vastu näidustatud. Trevor ei saa nud lasta sellel juhtuda, nii oleks ta ema ja venna elu ka ohtu seadnud, niigi oli Mirell nõrga tervisega. Mees vaikis hetke ja siis otsustas, otsus tuli välkkiirelt.
  „Venna, vennake, praegu ei saa te mulle kohe kindlasti külla tulla, sest ma ei tea kas ma isegi siia jään.“ Aga kuna telefon oli valjuhäädi peal, kuulis Mirell kõike millest vanem poeg rääkis.
  „Anna, Kusti, anna telefon nüüd mulle!“ lausa kiskus ta mobla poja käest.
  „Mis juhtus, pojake? Räägi? Kas midagi on viltu? Kas sinu endaga on kõik korras?“ oli ema ähmi täis.
  „Ära sa nüüd kohe üle ka mõtle! Minuga on kõik korras, aga ma tulen koju, ma ei jää siia tööle. Aga ma ei hakka sellest pikemalt läbi telefoni rääkima, räägin kodus.“ oli mees konkreetne.
  „Ohh, see on väga hea! Ma tahtsingi sulle öelda, et sind käidi otsimas. Su sõber, noh see liivakastikaaslane, mäletad Reivot?“ uuris ema.
  „Jah, mäletan väga hästi. Mis temaga juhtus?“ oli Trevor mures.
  „Mitte midagi ei juhtunud. Temaga on kõik kõige paremas korras. Ta käis sind ju otsimas, kuna avas oma ehitusfirma ja pakkus tööd. Lubasin, et helistan sulle. Oleksingi peaaegu unustanud. Tule koju tagasi ja saad kodus tasuvat tööd. Isegi 8 eurot tunnis lubas algatuseks maksta, ja see on Eesti kohta ju normaalne. Ega sul elu seal odavam ei tule.“ oli ema ootaval seisukohal.
  „Okei, rahusta Kusti maha, ma hakkan asju pakkima. Sauh!“ katkestas mees kõne, pakkis oma seitse asja kokku ning ruttas bussijaama. Ilma hüvasti jätmata lahkus mees majast, sest Max oli köögilaua taha magama jäänud ja teisi ju ei olnudki kodus. Kui ikka keskkond ja õhkkond kuhu satud sinu energeetikaga kokku ei sobi, siis pole mõtet ennast vägistada, tuleb sellest kohast lahkuda, sest sinu jaoks negatiivse energiaga koht hakkab su eluenergiat röövima ja tagajärjed võivad väga karmid olla.
  Viimasel minutil jõudis Trevor bussile, sest ta seikles ikka väga kaua Västerosi vahel, et bussijaam üles leida. Lõppeks palus ta abi ühelt neegrinaiselt, kes meelsasti Trevori õigesse kohta juhatas. Paari tunni möödudes astuski ta Stockholmi sadamast laevale ning algas taas pikk sõit kodumaale.
  Trevor imetles laeval saarekesi mis Rootsi pealinnast välja sõites silmapiirile jäid. Need olid võrratud. Rikkurite saarekesed, millelt liikuma sai vaid paadi või laevaga, asuvad tihedalt üksteise kõrval ning need on nii muinasjutuliselt müstilised. Meri oli nii sile ja vaikne, meenutas laugjat maapinda, ning mees unistas ennast lainetele kõndima. Vaadates tagasi kaugenevale Stockholmile, tundus talle justkui mööduvad saared lehvitaks talle ja tänaks, et ta nend eemalinna Stockholmi väisas. Mees tundis ennast väga õnnelikuna ja oli saanud õppetunni, et kui sa ikka ei taha mõnele maale, manrile või linna minna, siis ära mine. Nii nagu inimestevaheline energeetika, ei sobi iah paik ka teatud inimeste energeetikaga kokku. Et aeg kiiremini kulges, läks ta lõpuks laeva, istus mänguautomaadi taha ja hakkas mängima. Mees oli teel koju ja ta oli selle üle õliõnnelik, ning panustas pahaaimamatult üha raha automaati, kuid kaotas palju, ei võitnud kordagi. Õnneks sai ta õige ajal sealt minema, enne kui mängupõrgu rahakotirauad endaase haarab.
  „Ei ole võimalik! Kas ma näen õiget inimest või tema klooni!?“ seisis korraga Trevori ees naine, keda ta oli Rootsi sõites laeval kaitsnud. Münusad ühised tunnid möödusid kiiresti ning juba paistiski kodumaa pealinn Tallinn. Et mitte bussiga seigelda, tellis ta sõbra autoga vastu ning juba autos tegi Reivo Trevoriga diili, et alagatuseks maksab ta talle 8 eurot tunnis ning katseaja lõpus, ehk nelja kuu möödudes tõstan tunnihinnet 10 euroni. Diil oli tehtud ja mõlemad õnnelikud, ka taaskohtumise üle.
  „Oot, sa siis ei saanud tööle üldse hakatagi?“ uuris Reivo.
  „Ei saanud jah, õnneks. Ja tegelikult tunnetasin ka, et olen valel ajal ja vales kohas. Rootsi lihtsalt ei ole minu maa.“ jäi Trevor napisõnaliseks, sest ta polnud nõus avalikustama õõvastavat juhtumit Maxiga seoses. Ka Reivo ja Max olid omavajel tuttavad, kuid Trevor ei olnud ka keelekandja. Pealegi läks tal sõber Maxiga seonduv väga hinge, ta püüdis sõpra mõistusele tuua, kuid sai ikka halva emotsiooni osaliseks. Seda kõike oli korraga liiga palju. Mis ei tähenda seda, et ta poleks sõbrast hoolinud, aga ta ei helistanud Maxile laevast kordagi, ega ka Max talle mitte. Küllap mees arvas, et Trevor magab pikalt, arvas Trevor ise.
Niikui oleks Trevori mõte kõne esile kutsnud, nägigi ta Maxilt tulevat kõnet.
  „Tere! Kas ma räägin Trevoriga?“ küsis keegi läbi telefoni, keegi, kelle hääl tundus tuttavana, aga see ei olenud teps mitte Maxi hääl.
  „Jaa, Trevor kuuleb. Kes küsib?“ uuris ta.
  „Trevor, ma pean sulle kahjuks teatama, et Maxi ei ole enam.“ teatas Thorstein väga kurva häälega.
  „Mida? Misasja? See on eksitus!!“ ei uskunud Trevor.
  „Kahjuks on see tõsi. Kui me töölt naasesime, oli ta köögi laua taga surnud.“ mainis norrakas.
  „Appi! Mida ma tegin!!?? Ma ei oleks tohtinud ära minna ja teda sinna magama jätta! Mina olen sõbra surmas süüdi!“ röökis Trevor.
  „Ei. Kindlasti mitte. Sina ei ole Maxi surmas kohe kindlasti süüdi. Sa püüdsid teda just aidata. Ära ennast süüdista! Mis tähendab ära läskid? Millal koju jõuad?“ oli Thortseinil huvi uue sõbraga suhelda.
  „Ma jõuangi kohe koju. See tähendab et jõuan oma koju, Eestisse. Ma sõitsin koju tagasi, sest mulle tuli siin hea tööpakkumine.“ andis Trevot teada.
  „Oi, kui kahju! Saime justkui sõpradeks, kui mitte öelda hõimlasteks, pidades viikingite teemat meeles, ja siis sa kadusid. Aga pole parata. Kas ma võin su telefoninumbri oma mällu salvestada ja vahel helsitada?“ küsis norrakas.
  „See oleks armas. Muidugi võid! Ja siis tee mulle vastakas, et saaksin sinu oam ka ära salvestada,“ palus ta.
  „Aga okei, ma lõpetan, ei taha võõralt telefonilt pikalt rääkida. Katsun Maxi omakestega ühendust saada. Ole siis vapper!“ ja kõne katkeski.
  „Mis juhtus, sõbrake? Kes suri? Või sain ma valesti aru?“ tahtis Reivo teada.
  „Ohjah, mäletad Maxi? Ta suri...“
  „Misasja? Mei kamraad Max on surnud? Trevor!?“ ehmatas Reivo.
  „Tema jah. Kahjuks lahkus Max me juurest igaveseks!“ nuttis Trevor.
  „Issand küll! Mis küll ometi juhtus?“ pidas Reivo auto kinni, sest pisarad segasid roolimist.
  „Ei teagi. Eks lahkamine näitab. Töökaalased läksid töölt koju ja seal ta magaski, Max, köögilaua taga, oma igavest und.“ nutsid nüüd juba mõlemad.

  „Annaks jumal, et saladus ta haigusest läheks Maxiga hauda kaasa!“ mõtles Trevor endamisi.


7. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma