Eile õhtul kadus meie pereliige. Otsisime teda igalt poolt ja peas vasardasid igasugused kur(v)jad mõtted. Küll sai otsitud kappidest, kõikvõimalikelt riiulitelt, voodite alt jne...kuid ikka ei leidnud. Jäin magama alles öösel kell 3 ja juba poole kaheksast lõin silmad lahti. Tõsi, ma armastan hommikuti kaua magada ja olengi öölane, aga....eile kadus meie perekass, pisike Zorro.
Igal õhtul, kui ma magama lähen, tuleb Zorro minuga mängima, kuni lõpuks väsib ja ennast mu tekile magama keerab. Hommikuti küll ärkab Germo kaisust. Ju ma siis öösel sahmerdan palju. Juba paar nädalat teeb Zorro mulle hommikuäratust. Hakkab mu varvaste ja sõrmedega mängima. Täna hommikul seda kõike ei juhtunud, juhtus vaid see, et silmi avades ei suutnud ma enam uinuda...
Kui oli köögis hommikukohvi joomas, meenus mulle, et Germo pani eile kuuriukse alles pimedas lukku, et ehk lipsas Zorro kuuri nii, et poiss ei näinud. Võtsin võtme ja ennäe imet, Zorro lausa hüppas mulle kuurist toolilt sülle, hakkas nurruma ja enam sülest maha minna ei tahtnudki. Samal hetkel tuli ka postiljon rõõmustava kirjaga, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivu juhataja Vilve Asmer oli mulle fotod posti pannud, mille nende autor Alar Madisson kenasti plaadile oli tõmmanud. Suured tänud!
Tuppa jõudes Zorro lausa neelas kausitäie kanalihast konservi alla, kuigi see talle eriti ei maitse. Ja siis keris kerra, ise nurrudes nii kõvasti, et terve elamine kajas. Laps oli kodus tagasi ja õnnelik.
Tegelikult looma võttes, võtame endale ju uue pereliikme ja tema kadumine tekitab sama tunde, nagu kaoks lähedane inimene. Kassipoeg ju veel ei oska nii hästi ohte aimata ja selliseid asju juhtub ikka. Täna ta ongi põhimõtteliselt söönud ja maganud, eriti õues ka ei püsi, nõuab hellust ja silitamist nii Germolt, kui minult. Ja seda ta ka saab.
Keetsin täna portsu sülti valmis. Saigi kuu viimasest keetmisest eile mööda. Germo armastab väga sülti. Võikarbitäis sülti kartuli kõrvale sööb ta lausa ära. Tänane sült koosneb:
pool seapead
1 seakoot
2 suur sibulat
4 küüslaugu küünt
1 suur porgand
vesi
piprasegu
sool
loorber
Metsa tahaks veel minna, ikka seenele. Tegelt pean mõnel päeval minema ploome korjama, kui on veel mida korjata, sest juba puu otsas kipuvad need mädanema sellel aastal. Aga purgid on kodust otsas. Hoidiseid on oma 80 purki sisse tehtud, kuid vaaritamiskirg pulbitseb endiselt minus. Moosi teeks veel, kuna mõlemad poisid armastavd seda. Ise olen ma väike moosi sõber, vahel harva vaid mekin. Kui kellegil on purke (ja kaasi) ülearu, siis tänud ette! Tänan!
Oihh, unustasin ennast kirjutama, nüüd ruttu Emale helistama.
31. august. 2016.a.
Vana-Rääma
