Ma isegi ei mäleta kas olen maininud oma blogis, et kogun magneteid, õigemini kogunevad need ise mu külmkapile. Aga need on armsad ja suurima hea meelega võtan iga kingituse vastu. Nii tõigi armas Reelika mulle nädala eest kauni magneti Inglismaalt. Aitäh, Reelika!
Üleeile hakkas ka mulle jõulutunne tulema, muudkui kirjutasin, nii luulet, romaani kui ka artikleid. Kuigi mulle just see pikk ja pime periood ei ole vastuvõetav, ei saa ma tegelikult arugi kuhu ja kuidas päevad kaovad, sest just sellel ajal olen kirjutamislainel ning juba aastaid. Aga paar päeva enne jõule jõuab mulle siiski jõulutunne kohale. Nii ka sellel aastal, ehk siis üleeile.
Kahjuks juhtus nii, et üks eilehommikune vihakõne nullis kogu mu jõulutunde ja lõikas läbi inspiratsiooni. Nimesid mainimata juhtus selline asi, et üks mu hõimlane tegi vihakõne ja sealt tuli selline valedelaviin, et mul hakkas lausa paha. Ühesõnaga, kui ma kirjutan artikleid siis ma alati enne küsin kas ma tohin inimese nime, kellest artiklit kirjutan, sinna lisada. Küsin kas tohin eesnime kirjutada, kas tohin perekonnanime kirjutada, kas tohin üldse nime mainida. Hiljuti kirjutasin Inglismaal lumetormi käes vangis olevast Reelikast, kuid perekonnanime artiklis kirjas ei ole. Ning fb-s jagades jagan paljusid oma asju üldse ainult sõpradele. Aga antud persoon valetas, et tema töökaaslased ostsid lehe ja leidsid sealt antud inimese nime. Leidsidki eesnime, aga Reelikaid on palju ja Reelika nõusolek oli artikli kirjutamiseks olemas, seega tegu oli sulaselge valega. Ja pealegi, kui mõni inimene peale lahutust jätab endale mehe perekonnanime siis ta elabki selle nimega, pole õigust kellelgi vinguda, ega näpuga näidata mida ta selle nimega ette võtab. Oma elu elab!
Artikkel on ka veebis olemas ja lugeda saate SIIT!
Kohutav, kui oma hõimlaste seas on inimesi kes kipuvad sinu elu elama, ega näe milliseid kohutavaid vigu nad ise teevad, rikkudes nii enda, kui oma laste elu ära! Paraku juhtub selliseid asju ka jõulude ajal, mil on just rahu aeg ja inimesed võiks mõne asja endas hoida või endaga üldse tööd teha, kas või psühholoogilt abi otsides, kui oma eluga enam toime ei tule. Ja siis, ise eluga sasipuntras olles, kiputakse lausa kriminaalasjaga ähvardama. Õudus kuubis!
Nonii, vihakõnest sai vihablogipostitus, aga pidin välja kirjutama, sest me ei ole isegi jõulude ajal selliste ebameeldivuste eest kaitstud. Mis seal ikka, tegin otsuse, et kõik ei pea mu fb ajajoont lugema, kuigi antud postitus oli nähtav vaid sõpradele. Vahel tuleb sõbralisti tühjendamine kasuks. Jah, ma andsin talle andeks, aga osad inimesed lihtsalt ei peagi sinu elus olema, sinu tegemistest osa saama, seega nad ei pea ka sotsiaalmeedias su sõprade nimekirjas olema. Mõelge ka teie selle üle ning tehke vajalikud toimingud.
Tänane hommik on palju ilusam, päikesepaistelisem ja positiivsem. Tegelikult juba eile õhtul sain hingerahu tagasi, lugedes Heli Künnapase raamatut, mis on nii positiine. Aga sellest juba blogisin. Aitäh raamatu eest ja muidugi ka selle positiivsuse tagasitoomise eest, kallis Heli!
Täna ilmunud NELLI TEATAJASSE kirjutasin pisikese nupu meie armsast, kahekordsest olümpiavõitjast ja kahekordsest maailmameistrist Erika Salumäest. Erika lihtsalt on ka minu jaoks üks inimesi, kes tekitab positiivse tunde. Ma ei väsi teda imetlemast ja temast kirjutamast! Kunagi kirjutan veel, luban! Vabandan, muidugi trükivea pärast, mis artiklisse oli lipsanud. Vabandust! Aga väikse ülevaate tema raamatu esitlusest Pärnus said ka nüüd NELLI TEATAJA lugejad. Oli armas kohtumine, aitäh!
Katsun nüüd uuesti inspiratsiooni kinni püüda, sest üks laulusõnade tellimus on õhus ja vastu eilset (21. dets. 2017, kell 5.02) lõpetasin romaanitriloogia 2. raamatu kirjutamise, mida kirjutasin 37 päeva.
Rahulikke ja mõistlikke jõule!
Mõni foto ka:
 |
| meie pesamuna Zorro soovib ka häid jõule! |
 |
| artikkel tänases NELLI TEATAJAS Erikast |
22. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
