Tõus langes mõõna....

kallis poeg Germo toibumas üliraskest epilepsiahoost...

  Elu on kord juba nii seatud, et tõusule järgneb mõõn ja vastupidi. Peaksin ju olema õnnelik, kuna paar viimast päeva on mu facebooki ajajoon õnnesoovidega üle kullatud, kuid paraku haiguse ägenemine ei küsi aega ega ruumi. Nii ka seekord. Alles hommikul tõustes olin õnnelik, kuigi ka enda tervis on neli viimast päeva olnud kidur, kohutav väsimus ja liigesed ei kuula sõna. Jah, ma tean, et ülekaal on selles suurel määral süüdi, kuid ka haiged hambad lausa lõhuvad liigeseid. (räägin nagu elatanud memm jah?) Aga ma käin regulaarselt igal kuul hambaarstil, kuna tihedamini ei ole rahaliselt võimalik ja pealegi olen endale saanud väga hea raviarsti, kelle vastuvõtule on järjekord juba ise pooleteist kuu pikkune.

sünnipäevale järgneval päeval...

  Reedel sain aasta vanemaks. Mina olen selline inimene kes igal aastal sünnipäeva ei pea. Milleks? Mulle täitsa piisab sellest, et sõber mulle helistab või kasvõi facebooki õnnitluse paneb. See on juba ise armas sünnipäevakink. Et miks ma ei pea? Aga kas peaksin? Saaks iga aastaga aastakese nooremaks, siis see oleks vast rõõm. Kindlasti kunagi pean, siis, kui esimene juubel tuleb, ehk siis, kui saan 50. Aga sinna on ikka hulga aastaid aega. Sellel reedel olin väga õnnelik. Suurelt jaolt ka teile, mu sõbrad! Aitäh! Ja õhtul läksin oma parima sõbrannega ühte pubisse, kus ootas ees minu uue loo esmaettekanne,, aga sellest ma juba kirjutasin. Laupäeval olin koos kalli inimesega, kes on suurelt jaolt päikeseks mu ka kõige sombusematel päevadel, kes on olnud kaua aastaid ka mu luulemuusa, kes on....Kõik kulges kenasti. Aitäh, aitäh!

sünnipäevale järgneval päeval...

  Kuid täna on kahjuks see päev, kus tahaks täiest kõrist karjuda. Miks? Kui oleks see minu teha, siis ma võtaks oma laste haigused ja valud enda kanda, aga kahjuks inimene ei ole kõikvõimas.
 Millegipärast on augustikuud (minu sünnikuu) olnud mulle alati kõige raskemad. Sellessse aega jääb mu noorema poja kõrvaoperatsioon 10 kuusena (kuna Pärnu arstid lasid meid haigalst koju, et kõik olevat korras). Läksin toona omal käel Tallinna Lastehaiglasse ja selgus, et kõrvapõletik oli nii tugev, et tuli viivitamatult teha kõrvaoperatsioon. Tänud Tallinna Lastehaigla ja poja raviarst Liis Toome, kes sa juba imikust saati mu lapsega südamest tegelesid! Operatsioon kulges kenasti ja poja tervis taastus (kuigi oli oht ühest kõrvast kurdiks jääda).

alles eile õhtul olin õnnelik ja jäädustasin endast uues vanuses esimese selfi...

  Augustikuu sai saatuslikuks ka mu vanemale pojale, kes haigestus algul kopsupõletikku ja siis meningiiti. Ma ei hakkaks siin haiguslugu lahti rääkima. Lugeda saate 2009 aastal Hille Kõrgessaare kirjutatud artiklist minust ja mu pojast ajakirjas "NAISTELEHT!"
  Täna oma "teise kodus" ärgates tuli mulle telefonikõne mitte just hea uudisega. Vanemale pojale, ehk siis Germo oli tulnud peale vägaväga raskekujuline epilepsiahoog....Aga õnneks oli kiirabi ka juba teel. Ise jõudsin koju peale kiirabi lahkumist. Pulss oli lausa 133 olnud...jne. Aga praeguseks on haigushood kontrolli all ja taastume. Just hetk tagasi lubasin ta voodist välja, televiisorit vaatama. Kuid see tähendab seda, et paar päeva olen ma põhimõtteliselt ööpäevaringselt poja valves. Katsu sa sellises hingeseisundis kirjutada või lugeda. No, ei õnnestu...
   Ahjaa, selle kõige keskel olen unustanud...reedel ilmunud Nelli Teatajas on minu artikkel Esileedi Evelin Ilvesest. Ja nagu olen ennegi maininud, olen juba pea kolm kuud selle ajalehe kaasautor. Mulle väga meeldib kirjutada ja see oli mulle väga hea väljakutse. Mõni võib ju parastada, et näe, kirjutab siin oma isiklikke asju jne...Aga teate, parastajaid leiab alati. See on minu elu ja ma armastan seda lahti kirjutada (magamistuppa laskmata). See siin on endiselt minu isiklik päevik, mida ei pea lugema inimesed, kes kipuvad minu elu elama. Ja neid paraku jagub...

minu artikkel Nelli Teatajas

 Inimesed, olege tolerantsemad! Ja veel tähtsam, hoidke oma kalleid inimesi!...

30. august
Piiri-Vaeste Patuste Alev- Mai

Esileedi Evelin Ilvese "Kirju" esitlus Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus "Piano"

Esileedi Evelin Ilves ja mina. Foto: Mehis Palotu

 

   Täna õhtul kell 18.00 oli kõigil võimalik osa saada Esileedi Evelin Ilvese uue raamatu "Kirju" esitlusest Pärnus, Rahva Raamatu kohvikus "Piano". Kohale oli tulnud (minu andmetel) üle 60 inimese, kellest paljud kasutasid võimalust soetada endale ka raamat ning küsida Esileedilt sinna pühendus ja autogramm. Loomulikult tegin seda ka mina.

uhke on olla Esileedi raamatuga ühel riiulil ja ühel pildil

  Tegelikult sellest, et selline sündmus aset leiab, kuulsin ma möödnud nädalal oma armsa Ema käest, kes soovis endale pühendusega raamatut. Nii ma siis kohale läksin ja ka endale selle soetasin. Olin ju ennegi käinud Esileedi Evelin Ilvese eelmise raamatu "Leib" esitlusel ja seega ei olnud see esmakohtumine.
  Sain põgusalt juttu rääkida ka autori endaga. Võin ütelda, et Evelinil Ilvesel ilmub kunagi ka midagi ilukirjanduslikku ;)

Evelin Ilves ja Viljo Vetik

Esileedi Evelin Ilves

  Kinkisin Esileedile ka oma romaani RIST TEEL mis juhtumisi asetses tema raamatuga ühel riiulil, müügiedetabelis, Esileedi raamat 1. kohal ja minu oma 7. kohal. Evelin Ilves küsis kas ta 12 aastane laps võib ka seda lugeda, kuna ta pidi väga lugeda armastada. Kuid mina väga ei soovitanud, kuna see ei ole siiski lasteraamat. Aga ise ta armastab ka muidugi lugeda.

kirjutab mu raamatusse pühendust

  Aga minu üllatuseks küsis siiras ja sõbralik Esileedi, et kas tahan ka temaga koos pilti teha. Kuidas ma ikka keelduda sain, kuigi ei olnud selleks just valmis. Aga pilt sündis ja tänud Pärnu Postimehe fotograafile Mehis Palotule, kes lahkelt küsis ka mu meiliaadressi ja lubas pildi hilisõhtuks saata ning pidas lubadust :) Lisan siia ka nüüd pildi, kus natuke näha edetabeli raamatuid.

üks KIRJU mu Emale ja teine mulle

  Port Arturi kaubamajadeketi omanik Viljo Vetik kinkis autorile imelise lillekimbu. Ja rahvas esitas aktiivselt küsimusi. Saime teada, et Evelin Ilves on tegelikult arstipaberitega naine, kuid pole omala alal saanud tööd teha, teadagi, kaua aastaid. Samas vestles ta, et peaks kirjutama lasteraamatu, kuna ainest ja inspitratsiooni on. Jääme huviga ootama.
  Ja siia ka jäädvuatatud hetk millal Evelin Ilves kirjutab mu raamatusse pühendust. Ning kaks raamatut, üks Emale ja teine mulle.


Rohkem pilte tänasest sündmusest saate vaadata SIIT.

Ja kohalik leht, ehk siis Pärnu Postimees kajastab sündmust ka, kuid kahjuks saavad lugeda ja vaadata vaid lehe tellijad. Link on SIIN.


24. august. 2015.a.
Mai