Kuvatud on postitused sildiga Ingvar Luhaäär. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ingvar Luhaäär. Kuva kõik postitused

reede, 3. aprill 2020

LUULETAEVA LAMBIKE - Luuletaeva-Latern


 Praegusel ajal sobib just luulet lugeda. See kosutab ja annab jõudu. Ausalt. Vähemalt mina leian nii. Eile jõudsid minuni Pärnu luuleklubi "Luuletaeva-Laterna" poolt välja antud luulekogumikud. Räägin mitmuses sest neid saab ka minu käest endale soetada. Poodidesse müügile need ei lähe.

 Kuulusin ise ka kunagi sellesse luuleklubisse, millega liitusin 1999. aasta oktoobris ja minu mäletamist mööda just siis moodustati see luuleklubi ning valiti presidendiks Tulilill, sest Maire Haas ei tahtnud kunagi et teda luulejana kutsutakse kodanikunimega, sestap oleks võinud raamatus olla ta ka Tulilille nimega. Aga mis seal ikka, raamat on sündinud. Jah, ma tean, et jaanipäeva paiku said nad ka kokku, aga klubi moodustsime siiski Chaplini kunstikeskuses alles oktoobris. Olin siis värskelt saanud ühe laureaadi tunnustuse ja kunstikeskse ühes ülemises ruumis selle klubi moodustasime.

 Tollal tegutses klubi väga aktiivselt. Mina elasin siis veel Lavassaare alevis ja kasutasin igat võimalust klubitöös osalemiseks. Isegi nii sai luuleüritustel käidud, et panin lapsed lõunauinakule ja läksin. Tihti juhtus ka nii, et üritustele jõudsime vaid mina ja Tulilill, just meie olime kõige aktiivsemad ja võtsime osa kõikvõimalikelt luulega seotud üritustest Pärnus. Ja alati oli Tulilille kaasas ka klubi päevik, kuhu ta (me) sissekandeid tegi(me).

 Lisaks suhtlesime aktiivselt ka Pärnus tegutseva vene luuleklubi "Nadezdaga." Korraldasime ühisüritusi ja pidasime kohvikuõhtuid. Selle klubi president Nadezda Brjantseva töötas toona Riia maanteel asuvas kunstipoes, kus sai ka koos istutud ja luulest räägitud.
  Ka eakamate luuleklubiga "Suleklubi" sai ka aktiivselt suheldud ja koos selle presidendi Luule Luusega üritusi korraldatud. Olid toredad ja luulelised ajad! Aitäh!

 Koos Tulilillega korraldasin ka suvise luulelaagri Valgerannas, mis osutus väga menukaks ja huvitavaks. Ka Eesti Luuleklubide Liidu president Ingvar Luhaäär oli kohal ja tollal võttis ta ka kõikidest meie klubiga seotud üritustest aktiivselt osa.

 Kahjuks ei jõudnud ma ühte suvisesse luulelaagrisse, kus n- ö. Tulilill ametipostilt maha võeti, mis oli minule ja ka Heli (Lepik) Palmsaarele tohutu pettumus. Tulilill oli, on ja jääb Luuletaeva- Laterna hingeks, ka seal üleval! Nii mina, kui ka paljud teised leidsid et otsus oleks tulnud teha ühiselt, mitte n-ö. tagantselga. Kuigi mul ei ole mingit vimma ega viha uue nn bossu vastu. Tark ja tegus naine, aga olen kord seda meelt et sellitest valimistest peaks kõik klubiliikmed osa saama, ka need, kellel polnud võimalik laagrisse minna. Sellest hetkes muutus minu jaoks kõik, hakkasin üliharva osa võtma klubi üritustest (ja mitte ainult mina!) ning kahjuks ei suutnud ka Tulilill sellest mitte kunagi  üle saada.
Miks ma sellest kirjutan? Sest ma arvan, et tõde ei pea vaka all hoidma.

 Minu jaoks kadus ka tollest hetkest klubi aktiivne tegevus. Isegi korra kuus ei käidud enam koos. Kõik jäi kuidagi seisma, olgugi, et mina tutvusin vahepeal Alari "Papa" Jansoniga ja kutsusin ka tema "Luuletaeva-Laternasse." Tahtsin muutust, tahtsin hakata ise midagi korraldama, sest luule on minu jaoks elus väga tähtsalt kohal. Nii ma siis hakkasingi, toona koos Birgit Pervega, ajama oma rida, hakkasime korraldama Pärnu kirjandusõhtuid, mida lõpuks korraldasin lausa 7 hooaega. Viimastel aastatel oli mulle suureks abiks (:)kivisildnik. See oli ilus, põnev ja hariv aeg. Kulutasime ka linnavalitsuse uksi, et saada väikestki toetust. Need kirjandusõhtud osutusid väga menukaks, kohal käis lausa üle 70 huvilise.

 Mis seal ikka, läks nostalgitsemiseks, ju oli vaja see kõik endast välja kirjutada, sest kogumikus on päris mitme toonase luuletaja loomingut, see pani meenutama. Näiteks Diana Aitai (rahu talle seal üleval), Tulilill (kes jälgib meid taevastelt radadelt), Evelin Laanesaar (kellel jätkub tahtmist ja jõudu klubi siiani vedada), Heli Palmsaar (kes jälgib ka ülevalt), Kristi Roots (küll enam mitte pärnumaakas ja vähemaktiivsem poetess, aga mõnuga naudin ta loomingut).

Kui soovite seda kogumikku lugeda, võtke minuga ühendust ja soetage see endale!

Aitäh!
...

...


3. märts. 2020.a.
Vana-Rääma


esmaspäev, 20. jaanuar 2020

FILOSOOFILINE SARI 1 - Intuitiivteaduste Kool


 Nonii, järgmine teos läheb öökapilt riiulisse, sedakorda siis Intuitiivteaduste Kooli poolt välja antud vihik "Filosoofiline sari 1 ," mille on tõlkinud Valev Mirtem (Ingvar Luhaäär). Eks ta tõsi ole, et ka see raamat kuulub mu õppekirjanduse hulka. Aga ma polnudki seda vast 20 aastat lugenud, tasus ülelugeda, sest teadmised mööda külgi alla ei jookse. Või jooksevad?

 Mirtem on tõlkinud 20. sajandi huvitavate mõtlejate Alan Wattsi - inglise vaimuliku, kes siirdus Jaapanisse, elas täielikult sisse zeni kultuuri, hiljem õpetas Ameerikas, Pariisis elades käis meeleldi sealses õigeusu kirikus "luksuslikku lärmi" kuulamas ja Mircea Eliade - rumeenia päritolu prantsuse etnograafi ja usundiloolase lood.

 Wattsi lugu kõneleb enamjaolt eksistentsivormnidest ning ka reinkarnatsioonist. Toodud on ka välja näide, mille on öelnud juudi päritolu Austria neuroloog, psühhiaater, psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja  Sigmund Freud:

/Lapse mina kätkeb algul kõike, kuni ta eemaldati endast välismaailma. See mina-tunne, mis meil on täiskasvanuina, on vaid jäänuk millestki palju suuremast - ühtsustundest kogu universumiga."

Ka on palju juttu vaimsusest ja seksuaalsusest, nende kokkusobimisest või siis mitte. Osades usundits on seks ja seksuaalsus lausa patt. Osades aga (kõneleb Miracea Eliade) tehakse seksuaalsusteemadel kohutavaid riitusi ja rituaale, mis on nii rõvedad, et ma blogima neist meelsasti ei hakka. Ütlen vihjeks vaid seda, et teemaks on naiste kuupuhastus jne...Ühesõnaga ma nõrganärvilistel ei soovita seda vihikut lugeda.  Mis muidugi ei tähenda seda, et kogu vihiku sisu oleks vaid riitusi täis, kaugeltki mitte, see on vaid üks osa vihikust.

 Ühesõnaga - lugege ise! Mina pikemalt selle raamatu teemadel ei peatuks, aga siin on ka palju õpetlikku ja elulist. Kui sind huvitav filosoofia- huvitab sind ka selle vihiku lugemine!



20. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 14. jaanuar 2020

SENSITIIVSUS- JA SUHTLEMISTREENINGUD - Ingvar Luhaäär


  See õhuke vihik sai taas üle aastate läbi loetud. Tegu on ühe Intuitiivteaduste kooli õpperaamatuga, mille on välja andnud Tallinna Intuitiivteaduste Kool ja autoriks Ingvar Luhaäär.

 Jah, algajad saavad siit võibolla üht koma teist kõrvataha panna, minulegi tuli nii mõnigi teema ja harjutus tuttav ette, sest 20 aasta eest sai just selles koolis õpitud. Siis oli minu avanemisaeg. Ega miski mööda külgi alla ei jookse, kui sul on huvi alternatiivmeditsiini, esoteerika või vaimumaailma vastu. Võta ja loe!
 Raamatus on ka tsitaate ja arvamusi tuntud tegelastest. Näiteks:

William C.Shutz kirjutab oma raamatus "Rõõm"(Joy):
"Rõõm on tunne, mis sünnib kordaminekuist eneseteostuses. Kuidas suurendada rõõmu endas? Kahjuks peab esmalt suure osa energiast kulutama selleks, et vabastada end rõõmu tundma, et saada vabaks süü, häbi, kimbatuse ja läbikukkumise kartusest. Tuleb lahti saada purustavaist ja blokeerivaist mõtteist-tundeist. Need kõik on sellise inimese probleemid, kes uurib iseennast, oma vahekorda teistega, ühiskonnaga ja loova algega endas."

Välja on joonistatud ka Johari aken, mille nimi on tuletatud selle autorite Joseph Lufti ja Harry Ingrami eesnimedest.
 Ja palju, palju muud... Kui on huvi- loe!

Tutvustus:

Sõjajärgseil aastail tekkis Ameerika Ühendriikides uus, tänapäeva linnakultuurile iseloomulik nähtus, mis on praegugi alles kujunemisjärgus – sensitiivsus- ja suhtlemistreeningud.
Tekkis see mitme erineva impulsi liitumisel: suurema efektiivsuse taotlus juhtimissfääris, huvi inimese vaimsete võimete väljaarendamise vastu.

Sensitiivsus- ja suhtlemistreeningud

32-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites raamat

14. jaanuar. 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 16. juuni 2017

Luulekevad 2017


 Eile sain minagi selle raamatu omanikuks. Põhjus, miks ma selle endale kalli raha eest ostsin oli see, et ka minu luuletus "Sonett loojangule" on selles raamatus avaldatud, ehk siis pääsesin 56 parema hulka, nagu juba eile mainisin.

 11. juunil toimus Kirna mõisas Luulekevad 2017 laureaatide väljaselgitamine, ehk siis valiti sellest kogumikust veel 3 paremat. Kuna ma kohal ei käinud ega ka netiavarustest tulemusi kahjuks ei leia, siis ma ei tea kes võitis. Aga see polegi väga oluline. Minu meelest on tase läinud palju nõrgemaks kui aastate eest oli ja vihik jääb üha õhemaks ning kahjuks pole selles ka enam autorite fotosid.

 Kõige rohkem häiris mind see, et Reigo Tori ja Marge Viirgi luuletustest on jäetud täheapsakad parandamata, ehk siis vihik on toimetamata, esineb ka muid apsakaid. Näiteks üks luuletus on trükitud kaks korda ja erinevate autorite nime alt. Nende nimeks on Metsavana ja Ira Laasi. Kumba oma see luuletus siis ikkagi on? Luuletusel endal pole väga vigagi.

 Minul on omad eelistused.
Minu lemmikud selles vihikus on: (ei ole paremuse järjekorras)

Kairi Krooni- NII LIHTSAD HETKED
Lisete- JUULIKUU
Mattias Hiiumaalt- *** ja SONETT M-LE
Jaan Tammsalu- KUKUB TOOSI...
Ülle Saharov- ÄRKAMINE
Evelin Laanesaar- ...vahel on tunne...ja Sest pole üldse miskit...

 Osad luuletused on vihikusse trükitud pikas jorus, ehk siis mitte tulpadena, nagu luuletusele kohane. Tundub nagu oleks ruumi vähe olnud. Nii jääb luuletuses palju kaduma, sõnum ei tule justkui esile.

 Tohutult palju on armetuid riime, näiteks: silmad-ilmad, tead-peab, paha-raha, suud-muud, sa-sa, saa-maa, ilm-sind (pole üldse riimipaar), jne--jne...Ja vihik koosnebki peamiselt riimiluulest, nagu muid luuležanre ei eksisteerikski. Mina ise loeksin vaheldumisi ka teisi žanre, saatsin ka palju erinevate žanritega luuletusi, kuid ära trükiti mu sonett- mida ma ise just kõige tugevamaks ei pea. Jääb mulje nagu oleks see vihik koostatud n.ö. üle käe. Sorry, luule on mulle üks suur ja tähtis elu osa, aga see vihik on ikka väga nõrk. Üksikud luuletused jäävad silma ja paeluvad ja annavad emotsiooni edasi. Üksikutes luuletustes on olemas kompositsioon. Teised on hajuvad ja laiali valguvad. Puudub algus ja lõpp, on vaid üks suur sõnade virrvarr, puudub tervik. See muidu ei käi kõikide luuletuste kohta, aga enamus neist on lõpetamata, kujunditeta pläma. Veelkord vabandan, aga olen aus.

minu sonett SONETT LOOJANGULE


 Minu meelest vajab Eesti Luuleliit žüriisse pärisluuletajaid, et selekteerida välja mis on luuletus ja mis mitte. Kahjuks ma ei tea kes on žüriis ja kuidas see valimine üldse käib. Aga Ingvar Luhaäärele muidugi tänud, et ta noorautoritele võimaluse annab!

 Eesti Luuleliit, tee vabavärsile ja proosaluulele ka ometi ruumi! Tule ajaga kaasa!

Head luuletamist!10.45 9.93 €


16. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma