Kuvatud on postitused sildiga Ji. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ji. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 24. mai 2017

Jaansoni rada 29.päev

rõhk on võilillidel ;)

 Eilne päev jäi rajal käimata. Üleeile 11,2 km läbides põletas päike mind otseses mõttes ära ja kogu eilse päeva olin nagu zombi, väsinud ja uimane. Ei tahtnud päikest peale võtta, kuigi, jah, ega mina teda ei võta vaid tema tuleb ja kohe põletab. Kui Germol ei ole jumetki peal, olen mina nagu punapeet. Albiinonahaga olen, põlen ära ja nahk tuleb maha ning olen taas valge tagasi. Germo läheb õnneks pruuniks.

 Ega ma eile kogu päeva ka leiba luusse lasknud, nokitsesin käsitööd teha, kuna sõber Kalle parandas ühe vana põrandalambi ära ning mina hakkasin "lilleõitest" sellele kuplit kokku ajama. Tõsi küll, valmis ma seda ei saanud, sest enne tekkis näpule vesivill. Aga see ei takista, kohe lähen nokitsen edasi ja kui valmis saab, jagan ka sõpradega.

põlenud mina...
sellised lilled heegeldasin ja nüüd teen nendest põrandalambile kupli...
ja lampikupli raam taustal...
ribikardin ees...

 Kodus käib mul jupimat aega kevaduborka. Võtsin kõik vaibad maast ja enne sügist tagasi ei pane. Kappide sorteerimisega pole ma ka veel ühele poole saanud. Tegutsen tasa ja targu. Kalla tõi mulle ribikardina ja eile õhtul poolvend pani selle kenasti üles. Jälle köögil teine nägu!

 Minu lasteraamatu "Petu läheb kooli" illustreerimine käib Signe poolt ja esmaspäeval, 22. mail läks ka trükki mu jutukogu "Röntgennägemisega mees." Põnevust jagub. Lisaks sellele astub mu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" uhkel sammul täna juba müügiedetabeli 10. kohal.

uhkel müügiedetabeli 10. kohal!
PETU LÄHEB KOOLI 1 illukatest

 Nüüd aga raja juurde. Täna läbisime 6,3 km. Algul oli plaan pikem teekond läbida, aga hakkasin taas tundma nahakipitust ja päikese kuumavat jõudu ning otsustasime nende kilomeetritega piirduda. Olengi näoest nagu vähk. Muidu kulges kõik kenasti, linnulaul ja sulnis toomingate lõhn saatsid meid säravas looduses. Germo muidugi oleks tahtnud kõik võililled ära noppida...
Minek. Germo
imeline, vahune jõepiir...
minu lemmipuud on lõpuks lehtes...
sulni aroomiga toomingas...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
vallatu kurv...
parkisime kepid :) esimene peatus...
Germo ja paadimehed..
ta tervitab meid alati tee ääres. kes ta on? kes ta on? ;)
ja ta silm on kõnekas...
Germo Pärnu sõudeklubi treeningsaali ees...
miljonimajad kerkivad endise lihakombinaadi asemele...
kohe finišis. huvitav kas need endise masinatehase aiad jäetakse alles?

 Teel tagasi kohtusime kirjanik Toomas Raudamiga ja ajasime pisut juttu. Pilti ei teinud, Toomas ei soovinud. Ma alati enne küsin, kui klõpsima hakkan. Aga oli armas kohtumine! Pärnu kirjanikud on sportlikud!

 Tuju on he aja tunne on mega!

Fotogalerii:

24. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 23. detsember 2016

Uus tass + toimetaja sõnad, mis tekitavad tibutagi efekti


  Täna hommikul kinkis mulle armas kooliõde uue tassi, Eesti Õdede Liidu tassi. Jah, lisaks linnade, külade, maade jmm..tassidele kuuluvad mu kollektsiooni ka firmade ja asutuste logodega tassid. Siirad ja suured tänud, kallis Elle! Kui mu tasside kollektsioon saab kunagi kappidest seinale, siis teen pilti ja jagan ka teiega. Praegu veel pole kohta kuhu panna. Keegi andis hea idee, et torukanaliga kardinapuuga seinale panna. Ehk teostan selle idee kunagi.

  Eile jõudsid mu lasteraamatud PETU osadele juba kodudesse ja sain ka tagasisidet. Hästi armas tunne on, kui su raamatute toimetaja kirjutab sulle nii:

tead sa ka, et maailm võib õnnelik olla, et sina siin paljudele inimestele head soovides elad 🙂 ?

***
 Mulle muidugi jõudis kõik see hiljem kohale ning tibutagi efekt tekib tänagi, kui seda loen. Väga tähtis on ju see kui autori ja toimetaja koostöö sujub, sest muidu ei saakski raamatust asja. Kui käsikirja mustand saab valmis, alles siis suurem töö algabki, toimetaja ja autori vaheline koostöö. Mul on toimetaja Anneliga väga vedanud ning meie koostöö jätkub. Tänaseks on ta toimetanud juba mu 3 raamatut, romaanid "Segavereline" ja "Rist teel" ning lasteraamatu "PETU." Umbes aasta tagasi soovis ta, et ma kirjutaksin rohkem lasteraamatuid. Seda ka teengi, kirjutades PETULE järge ja koostades laste luuleraamatu käsikirja. 

 PETU tagasiside armsalt kooliõelt on järgmine:

PETU loetud! Nii kui kätte sain, nii jutiga läbi lugesin. Väga hea ja armas lugemine, nii palju äratundmist ja toredaid mälestusi lapsepõlvest! Suur tänu sulle, ootan juba huviga järge!

***
  Jah, mu lastekas kõlbab ka täiskasvanutel lugeda, eriti neil kelle lapsepõlv jäi seitsmekümnendatesse. Aitäh!




  Sain trükikojast "Gutenbergi pojad" juurde ka oma luuleraamatut "Külalood ehk vaaderpass" mille on välja andnud kirjastus "Jumalikud Ilmutused." Vaid 5 raamatut on veel otse minu käest ja 5 euro(tk) eest saadaval. Anna soovist teada!? See on proosaluulest koosnev raamat, millest on kirjutatud ka SIRBIS ja LOOMINGUS. See raamat sisaldab ka luuletust millega võitsin LUULELAHINGU Pärnu eelvooru 2015. aastal. 
  Hetkel püsin ta selle kirjastuse müügiedetabeli 1. kohal. Vaadata saate SIIT.

 Täna kell 16.00 toimub luuleõhtu Pärnus, kohvikus Versus. Olete kõik oodatud!

Esinevad:

Raul Majas
Margit Peterson
(:)kivisildnik
Rasmus Paesüld
Jaak Känd
Leonora Palu
Kädi Kallau
Mehis Ott

Plaati keerutab DJ (:)kivisildnik

TASUTA! 

Loe ka SIIT.

Kena jõuluootust, kallid sõbrad!

23. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 4. mai 2016

Leonora Palu- Aga mina panen kammi suhu



   Täna jõudsin ühele poole Leonora Palu debüütluuleraamatu "Aga mina panen kammi suhu" lugemisega. Ütlen ausalt, ma pole ammu enam nii head debüütkogumikku lugenud.

  Seda, et Leonora luuletab, teadsin ma juba paari aasta eest, sest ma koostan "Pärnu kirjarahva antoloogiaid" ja tema looming saab ka ühes neist olema.

  Leonora luuletusi tuleb vahel mitu korda lugeda, siis leiab nendest mitu mõtet. Ridade vahel on vägagi palju. Väga tugevate kujundite ja kompadega raamat on lihtsalt nii hea, hakkab tööle ja võiks ütelda, et laiendab silmaringi. Lõpud on ka tugevad. Mõnda luuletust lugedes vaatad, et mis selles siis nii väga on, kui äkki lõpp lajatab sulle nagu otseses mõttes külma vett kuumale turjale.

  Leonora võitis ka Poetry Slämi Pärnu eelvooru ja läheb Pärnut esindama juba mai kuus Tallinna. Raamatut poodides veel müügil ei ole, aga küll ta jõuab ka ükskord. Toon nüüd mõned minu lemmikud tekstinäited:

...

äravalitud
koiliblikas
sul oli üürike au
sündida ja hängida
mu kuivainete kapis
eesti ökojahu sees
ilge vedamine ma ütlen
vaevalt muus maas ja keeles
oleks sul avanenud
võimalus pääseda
parematele jahumaadele


***

ma ei ole söandanud
puid kallistada
ei tahaks neile
inimlikkust
peale suruda

***

ÕIGUSKANTSLER

võttis kogu aeg
tööd koju kaasa
kilekottidega tassis
õigust koju

ükspäev ei piisanud
kontoritundidest
et nurki maha viilida
kilekott läks katki
kodutrepil ja
kogu maailm
sai õigust täis

mind ei huvita
kantsleri rakkus käed
ega purunenud
kandilised õigustooted
ega ka maailm

tahaks kilekotiga
ühe intervjuu teha




4. mai. 2016.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 18. aprill 2016

Toalilled ja šampinjonikaste riisiga


   Täna hommikul, kui ma facebooki avasin, ootas mind seal kiri:"Margiiittt, mida sa täna süüa teed? Mul on mõistus otsas..." Mis seal ikka, ega ma teen ka mõnikord vabu päevi söögitegemisest, lihtsalt keedan hiigelpotitäie nn külmkapisuppi valmis ja õnneks meie peres ei ole muret, et keegi soojendatud toitu ei sööks, vastupidi, mõni toit läheb soojendades isegi maitsvamaks. Täna näiteks tegin lahjemat ja nn tavatoitu, šampinjonikastet riisiga. Mõlemad söime hea isuga. Retsepti kirjutama ei hakka, seda toitu oskavad vast kõik teha. Eks naised valuta ju tihti pead söögitegemise suhtes. Minu jaoks näiteks ei ole pitsa, burger ega pirukas toit, ma armastan ikka kodutoite, sihukesi klassikalisi, kui nii võib ütelda. Jah, aastas korra võin ka pitsat süüa jne...Kuid ei fänna.




  Kui me ligi 11 aastat tagasi perega Lavassaarest Pärnusse kolisime, oli mul 36 erinevat toalille, mõnda neist mitu ja kodu oli nagu botaanikaaed. Olen terve teadliku elu toalilli armastanud, nendega kõnelenud ja nendele ka uue elu andnud. Kunagi, kui kolisin ühte elamisse, hingitses korteri aknal mingi roots, hakkasin seda rootsu jootma ja temaga suhtlema, ning temast kasvas kena apelsinipuu. Küll oli armas tunne! Olen ennegi lilledele uue hingamise andnud. Ma kastan neid reguaalselt, teatud päevadel ja alati kõnelen nendega, sest nad on ka elusolendid ja tahavad kiitmist. Seega, kellel on toalilli, mida ta enam ei vaja, siis võite need vabalt mulle kinkida, küll mina juba tean mida teha. Võin ka vabalt oma romaani "Segavereline" vastu vahetada, sest vaid neid raamatuid mul veel kodus on.

2006 aastal minu pojad (alles päris titekad siin) Kolli 3 elamises. See suur monstera õitses mul päris pikalt

  Hetkel ongi mu elamises vaid üks toalill, see pildil olev tääkliilia, mis on väga haige ja oli janusse suremas. Hakkan teda nüüd kenasti tohterdama ja sügisel teen uue pildi. Kahjuks kunagi ühes üürikas olid nurgad musta hallitust täis ja see kõik tappis mu lilled. Ka soolaküünlajalad himaalajasoolast ja soolalamp sulasid üles ja läksid hallitama.

  Elan hetkel paralleelmaailmas, häärberis,  kuid ma ei unusta oma kohustusi, nagu näete. Vahepeal arvuti tagant püsti tõusta, kütta, koristada ja süüa teha isegi jõuan ka :) Aga varsti, varsti saab mu häärberilugu valmis, veel vaid mõned peatükid panen avalikuks ja siis enam ei. Ennustan, et 5-10 peatükki on veel kirjutada jäänud. Käsikiri on juba toimetaja käes ja illustraator teeb ka tööd. Kui kõik hästi läheb, ilmub see romaan selle aasta teises pooles. Enne aga peaks lastekas ja üks luuleraamat, KAHE EESTI VAHEL (Jumalikud Ilmutused ehk Ji kirjastuselt) mida Kultuurikapitali Pärnumaa Ekspertgrupp toetas,  veel ilmavalgust nägema.

  Laupäeval olen kodust eemal, Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes, koos (:)kivisildnikuga, kus me teeme tunnikese müügitööd raamatu ja roosi päeva raames. Ja siis kulgen ma veel ühte kohta, aga sellest ma ei räägi. Saladus.


18.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 7. aprill 2016

Mõnikord ma teen isegi süüa...



    Täna on väga värviline päev olnud. Saatsin personaalselt päris mitmele inimesele luulevõistuluse reeglid laiali, masin pesi pesu ära, koristasin, asjatasin ühe artikliga, lugesin Alaksandra Tšoba uue luuleraamatu läbi, (vahepeal jõudsin isegi lõunauinakut teha, selleks peab ka jõudu olema) tegin isegi süüa, õigemini keetsin eile kanasülti, mis täna koos kartuliga hea maitses ning päeva lõpetuseks ootas mind meiliaadressil positiivne üllatus Kulkalt. Jeee! Nii vähe ongi vahel rõõmuks vaja. Ühesõnaga sellel aastal peaks ilmavalgust nägema mu 6. luuleraamat (9. raamat) KAHE EESTI VAHEL, mis ilmub taas kirjastuselt Ji ehk Jumalikud Ilmutused. Ja sealt te lembelüürikat ei leia, see on krõbedam. Ma ei ole seda tüüpi inimene kes iga päev keedab, küpsetab ja praeb. Õnneks meie peres süüakse ka näiteks soojendatud toitu. Mina teen hulgim süüa valmis, panen purkidesse, hea kuu lõpus, kui rahad otsas, võtta.

  Ja õhtusöögiks sõime ahjukuuma suitsutatud lõhet, mis oli ülihea. Tänud, Urmased! :)

  Nagu näete, pildil on väike vaas lilledega. Mul nimelt elab siin mu lillelaps Germo, kes kogu maailma lilled mulle tassiks, kui see võimalus antaks. Vahetasin närbunud lumikellukesed siniste vastu.

  Ja nüüd on sihukene tunne, et tahaks midagi kirjutada. Ehk...

Panen siia ka kanasüldi komponendid, no nii igaks juhuks.

4 kanakoiba
2 seajalga
loorberi, vett
2 suurt sibulat
pipart
soola
tilli

  Tuli lahjem sült, taotluslikult, kuna rasvased toidud hakkvad kuidagi vastu ja vahepeal keetsin pidevalt seapeast sülti.

Head isu!

7. aprill. 2016.a.
Vana-Rääma