 |
| FOTO: https://kultuur.postimees.ee/1696809/suri-kirjanik-juhan-saar |
Täna on kirjanik, luuletaja, prosaist ja dramaturg Juhan Saare 90. sünniaastapäev. Oli ka minul au teda tunda ja temaga pikki telefonikõnesid pidada. Ei taha temast küll minevikus rääkida, aga kahjuks 2007. aastal ta lahuks, täpselt minu sünnipäeval ... (28. augustil).
Kunagi, 2001. aasta 16. märstil, kui Mark Soosaar ja Vaiko Edur korraldasid toonases Chaplini kunstikeskuses kirjandusõhtuid, käisin minagi Juhan Saarega kohtumisest osa saamas, just sealt algas meie tutvus. Kui palju pikki tunde sai temaga telefonitsi vesteldud ... aga kahjuks ma ei jõudnudki talle Vilsandile külla, kus ta suviti elas. Plaanis küll oli, aga ...
Üks rariteetsemaid luuleraamatuid, mis minu autogrammide ja pühendustega raamaturiiulit ehib, ongi just Juhan Saare luuleraamat "Elu ikka ühekordne," milles on autori pühendus sees. Lisaks on mul tollest ajast veel albumis fotojäädvustused ja kassett.
Tegin tookordsest kohtumisest ka märkmeid, nagu mul kombeks oli (on). Ka see märkmik on kenasti säilinud. Selle põhjal saaks hea artikli isegi kirjutada.
Mõni tekstikatkend tollest kohtumisest:
/Juhan Saarel on 4 õde, ise on pere noorem laps. Kaksikõde Mare sündis temast 2 tundi enne. Juhanil on tütar Kati. Luulet kirjutab elust enesest. Tema parimaks sõbraks oli lastekirjanik Heino Väli. Kannelt hakkas mõngima 8-10 aastaselt ... jne.../
Üks, kellele minu luule väga meedis ja korda läks oli ka just Juhan Saar. See tegi minu hingele väga suure pai. Lugesin oma luuletusi talle läbi telefoni.
Just Juhan Saar oli see, kes soovitas jätkata, väites, et luuletajaks ei saa hakata, selleks sünnitakse ning luuletamine on anne. Proosat võib kirjutada igaüks, aga luulet valdavad vähesed- väljavalitud.
Kuigi Juhan Saar ise kirjutas peamiselt riimiluulet ja laulusõnu, kiitis ta minu žanririkkust ning ennustas, et minu luuletustest peaks palju kauneid laulusid sündima, et neil on rütm ja riim väga paigas. Ja nii ongi läinud. Selline prohverlik nägemus oli tal minu suhtes. Tänaseks on loodud mu sõnadele kaugelt üle 40 laulu! Olen talle selle eest südamest tänulik. Aitäh, Sulle, hea Juhan!
Ka minu kallil Emal oli au teda tunda. Tookord, esmakohtumisel, tervitasin Juhanit Ema poolt ja Juhan mäletas nagu eilset päeva. See oli armas äratundmine!
Saatsin Juhan Saarele ka pärnakate ühisraamatu "Pärnu romanss," aga ma ei mäleta enam kas Tallinna või Vilsandi aadressile. Ta oli selle üle siiralt õnnelik. Antud kogumikus on ka minu luulet avaldatud.
Muidugi soovitas ta mul ka Eesti Kirjanike Liitu astuda, aga seda ma pole teinud, ei ole vajalikuks pidanud isegi mitte üritada, olen omaette kulgeja. Ei taha kusagile kuuluda.
 |
| rariteet mu riiulis ... |
 |
| üliarmas mälestus! |
 |
| imelised sõnad, millest on ka imeline laul sündinud |
 |
| Mark Soosaar, Juhan Saar ja Vaiko Edur 16.03. 2001. |
 |
| Vaiko Edur kõnetab Juhan Saart |
 |
| Juhan mängib kannelt |
 |
| Juhani memuaarid... |
 |
| Maire Haas (Tulilill) ja Juhan Saar on juba aastaid koos seal,,,üleval.... |
 |
| armas mälestus ... |
 |
| märkmed tutvumispäevast ... |
 |
| ... |
 |
| märkmed tollest tutvumispäevast... |
 |
| aadress ja telefoninumbrid |
 |
| autogramm märkmikus |
Vikipeedia kõneleb:
Juhan Saar (22. detsember 1929 Laeva vald – 28. august 2007) oli eesti kirjanik.
Lõpetas 1949 Tartu Elektromehaanika Tehnikumi. Töötanud kultuuritoimetajana, 1981–1990 juhtis Kirjanduse Propaganda Bürood.
Juhan Saar on kirjutanud luulet, lasteraamatuid, laulutekste ja dokumentaalnäidendeid. Tema sulest on ka pärit Eesti tuntumaid unelaule "Mina ei taha veel magama jääda" (viis Heino Jürisalu, kitarril Emil Laansoo, vokaal Velda Otsus).
Luule- ja proosaraamatud
- "Värviline mõte" (lühiproosakogu), LR 1963, nr 19
- "Kured ja laevad" (luulekogu) 1966
- "Õnnelik mees" (luulekogu) 1977
- "Seitsmenda päeva saar" (luule- ja proosavalimik) 1989
- "Elu ikka ühekordne" (luulekogu) 1999
Lasteraamatud
- "Metsa taga ei ole mets" (osalt autobiograafiline lastejutustus) 1964, 2. trükk 1989, vene keeles 1977
- "Õhtujutud" (mitme rahva muinasjuttude ümberjutustused) 1966, 2. trükk 1988; ukraina keeles 1971; saksa keeles 1971, 1974, 1978, 1981, 1988; inglise keeles 1989
- "Mäng" (tänapäevamuinasjutt) 1973; vene keeles 1975; saksa keeles 1978
Näidendid
- "Valge tee kutse ja teisi lavatekste 1980–2005". Koostanud, toimetanud ja järelsõna: Ülev Aaloe. Kirjastus Faatum, Tallinn 2008, 400 lk; ISBN 9789985856727; kogumik sisaldab dokumentaalnäidendid "Valge tee kutse" (Raimond Valgrest, lavastatud Noorsooteatris 1985), "Kuning Herman Esimene" (koos Kaarel Kilveti ja Bernhard Viidinguga, lavastatud Noorsooteatris 1987), "Tartu rahu" (koos Kaarel Kilvetiga, lavastatud Vanemuises 1990) ning instseneeringud: "Verine John" (Juhan Peegli ainetel, lavastatud 1980 Nukuteatris), "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel" (Heino Väli ainetel, lavastatud 1997 Endlas), "Kuldne elu" (Juhan Jaigi ainetel) ja "Barbara von Thedingsheimi keelatud armastus" (Theodor Hermann Panteniuse ainetel)
Mälestusteraamat
- "Valus naer" (illustreeritud Hugo Hiibuse šaržidega), 2005 ISBN 9985-856-55-4
Kirjandus
- Kalle Kurg. Jõud ja nõrkus ühes sõõmus. (Luulekogu "Kured ja laevad" arvustus). – Edasi 29.05.1966
- Heino Väli, "Mõned jooned Juhan Saare palgelt" – Looming 1979, nr 12, lk 1769–71
- Olev Remsu, "Tuhat novellialget" (raamatu "Valus naer" arvustus) – Looming 2006, nr 2, lk 304–306
Välislingid
- Aita Ottas, "Juhan Saare teine kodu on Vilsandil" (intervjuu) – Postimees 6. september 1997
- Henn-Kaarel Hellat "Juhan Saare kümnes amet". (intervjuu) – Eesti Päevaleht 22. detsember 1999, lk 6
- Juhan Saar, "See eestiaegne lõhn!" – Sirp 15. juuni 2001, lk 7
- Jüri Aarma, "Juhan naerab viimasena" (raamatu "Valus naer" arvustus) – Maaleht 5. mai 2005, lk 28
- Nekroloog – Sirp 31. august 2007
22. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma
