 |
| foto: Hendrik Osula (leitud netiavarustest) |
Miks selline teema? Kahjuks puudutab see teema paljusid meist, aga paljud, kas ei pööra sellele suurt tähelepanu, või ei julge sellel teemal sõna võtta. Mina olen inimene kes ei salli intriige ja ahistamist, aga vaatamata sellele puutun nende koledate situatsioonidega kokku tahes-tahtmata.
Jah, ma ei taha inimestele halba, ei inimesele halba öelda ka siis, kui ta on mulle halba teinud või teeb seda tahtlikult ja pidevalt, kuid silme ees mängib maailma parimat sõpra, süüdimatult, kandes valemaski, mille taha olen ma õppinud (läbi) nägema.
Olen kogu elu olnud seda meelt, et need inimesed kes näevad teises ainult ja pidevalt halba, on seda tegelikult ise, nad näevad oma peegelpilti teises, tihtilugu just selles inimeses, kelle ees nad head nägu teevad. Nad on ise üleni negatiivse energia meelevallas ja tihtilugu on selle põhjustajaks ja võimendajaks alkoholism. Kui on alkohol juba piisavalt ajusagaraid hävitanud ja igapäevane annus seda uuesti teeb, ei suuda inimene enam mõelda ega näha positiivselt, sest temas oleks nagu saatan või kurat võimust võtnud, mis võimenedes hakkab tootma üha negatiivsemat energiat, läbi mille hakkab negatiivik elama veel aktiivsemalt teiste elu, läbi kohutavate ja valelike fantaasiate, mis tegelikult elavades temas. Tema õnne- ja rõõmuhormoonid saavad olematuks.Temast saabki deemon, aga ta ei tunnista seda, ta ei näegi seda, sest ta on vaimupime. Selline inimene ei oskagi elada enam oma elu, ta toitub negatiivsusest ja näeb kolli seal kus seda pole iial olnudki. Ja lõpuks võtab kasutusele sellised valged valed, mis kumavad igalt poolt läbi, mis tegelikult on seadustega vastuolus ja kriminaalselt karistatavad.
Ma pole kunagi salanud seda, et mõnikord tarbin ka mina alkoholi, aga seda juhtub iga aastaga üha vähem, vahel möödub 4 kuni 6 kuud kui ma pole tilkagi mekkinud, aga siis näiteks tarbin väikese pudeli pirni somersbyd ja mulle piisab sellest. Isegi ühest pitsist viinast, mille ühe inimese juubeliks tarbisin, suutsin purju jääda ja meeletult higistama hakata. Mulle lihtsalt ei sobi alhokol, sest see on saatanast ja alati peale tarbimist on mul kohutavalt kahju järgmisest päevast, sest see on kasutu ja tühi päev, enesetunne ei ole hea ja sisemus karjub. Süümekad elavad minus juba aktiivset elu, kuigi vist ei tohiks või ei peaks.
Laupäeval käisin üle 10 kuu väljas, ehk kõrtsis armsa sõbra Ergo pille järgi tantsimas. Juba Rivo matustele sõites mainisin Ergole, et tulen 16. juunil välja ennast tuulutama, sest tõesti, tõesti, kõrtsus käisin eelmisel aastal, augusti algul ja siis ka sünnipäeval, Maarja sünnipäeval ja esimest korda Bum-bumis (vist kirjutasin nime õigesti). Lihtsalt tundsin, et on vaja rahva sekka lõõgastuma minna, sest kirjutasin ainuüksi talve kuudel valmis 5 romaani ja olen aktiivselt tegelenud ka artiklite ja jutukeste kirjutamisega ning raamatute koostamisega, millest osad hakkavad riburadapidi ilmavalgust nägema. Oli väga tore õhtu, peaaegu terve õhtu tantsisime Maarja ja kalli klassiõega, kellega ma väga tihti kokku ei satu, kuid nüüd sai kokku lepitud, et suve jooksul peaks korra ikka veel tantsima minema. Oli tõesti positiivne õhtu ja ma naersin, et käimata rajapäevad sai ühe õhtuga tasa tehtud. Ning edasi sai kesklinna elu-meluga tutvuma mindud, aga....isegi sellel ühel ainsamal korral suutis keegi halb inimene valge vale tõttu mu õhtu ära rikkuda ja tegi seda kohutaval viisil, kaasates sellesse ühe mu väga lähedase inimese, aga unustades et igal pool on silmad ja mõnes kohas ka kaamerad. See on elus või elav näide sellest, et meie ümber on negatiivseid inimesi, kes ei lase meil oma elu elada ja kipuvad ise teiste elu elama, aga nende aju ei suuda selekteerida paljusid asju ning nad ei suuda mõelda valede tagamaadele, nad ei näe seda, sest ajukahjustus, mis on tingitud alkoholismist, on muutnud need inimesed vaimupimedaks. Ja kui negatiivsesse "sõnumisse" hakatakse kaasama juba mu kõige kallimaid, lapsi, kes on selles elus mulle kõige olulisemad, (t)ärkab minus emalõvi ja ma lähen nende kaitseks välja ükskõik kuhu. Jah, ma olen Neitsi tähtkujus sündinud, aga viimast päeva mõjutab mind Lõvi tähtkuju, mis aeg-ajalt minus võimust võtab. Aga ma lihtsalt ei lase oma kallitele inimestele liiga teha, olen selline olnud kogu elu. Need kes mind tunnevad ja minus kolli ei näe, need ka teavad.
Nii oli minul eile must päev, ei saanud magada, hing valutas lisaks, aga õnneks on maailmas häid inimesi ning vestlus facebookis mõne hea inimesega ja pikk, positiivne ja sisukas telefonikõne armsa Erikaga muutis eile päeva õhtu päikeseliseks. Aitäh, kallis Erika!
Nüüd aga teine teema, teema millest räägitakse viimasel ajal pidevalt. Ahistamine.
Meil kõigil (peaaegu) on oma kodu, oma pesapaik, olgu selleks päris oma elamine või üüripind, see ei oma tähtsust. Kui sul on oma kodu, tahad sa tunda ennast oma kodus ka kodus (ohh, vist keeruline lause tuli, aga mu blogipostitused on alati kirjutatud otsekõnes, ilutsemata). Meil kõigil on õigus tunda ennast oma kodus privaatselt, kasvõi kõndida alasti ringi. Mitte kellelgi pole õigust astuda suvalisel ajal ja luba küsimata meie kodu uksest sisse. Meil kõigil (peaaegu) on olemas telefonid ja suud, et kasvõi helistada ja küsida kas võib külla tulla, sest muidu tundub see ahistamisena. Jah, mul käib palju külalisi ja paljud ka helistavad ette ning on olnud olukordi mil ma ei suuda või ei saa külalisi vastu võtta, siis ma ka ütlen seda. On ju minul, kodus töötaval ja öise eluviisiga inimesel hoopis teine režiim, kui enamusel. Ma loen ka palju (kui oled tähele pannud) ja kirjutan ning magama lähen alles kell 3 või 5 hommikul, millest tingituna kestab minu ööuni tihtilugu kella 10-ni või vahel isegi kauem. Sestap (olen sellest korduvalt rääkinud ja ka kirjutanud) et ma ei armasta enne lõunat külalisi vastu võtta, sest vajan aega, ruumi ja õhku hingamiseks. Aga õhu tarvis avan ärgates aknad ja ukse, kuid siis hakkab juba külalisi voorima, kuigi olen korduvalt maininud, et tahan ärgata, tahan hommikust aega enda ja Germo jaoks ja mulle üldse ei meeldi kui mu söögilaua ääres istutakse ja loetakse suutäiasi. Mitte et ma kade oleks ja külalisele ei tahaks pakkuda, aga vahel pole see lihtsalt võimalik ja pealegi eelistan ma süüa ja ärgata koos perega, ehk antud juhul Germoga. Sestap pidin ka selle teema siin ära mainima. Ja kui ma kõnelen telefonitsi kellegagi, siis paluks mitte hiirekõrvul kõrval kuulata, sest tegu on mu privaatkõnega, mis ei ole kolmandatele kõrvadele, nagu ei ole ka mu magamisvoodi külalisele istumiseks ja jälgimiskes millega mina arvutis tegelen ja kellega suhtlen, see on MINU PRIVAATELU ja sellega tuleb arvestada, sest "ahistamine" olgu ta millises kontekstis tahes, muserdab ja segab mul oma elu elamist. Ma usun, et paljud on minuga ühel meelel. Nüüd meenus ütelus; "külalised on kõige armsamad siis kui nad tulevad ja lähevad," nii ongi, sest külla tullakse mõneks minutiks kuni mõneks tunniks, aga mitte sada korda päevas ja pidevalt, kui just eelnevalt pole kokku lepitud, et mõni kallis sõber tuleb kasvõi nädalaks resideeruma ja see on mõlemale osapoolele oodatud ja vastuvõetav.
Andke mulle andeks kui see postutus tundus tõre või lausa kuri, nii ma seda ei mõelnud, lihtsalt kirjutasin hinge pealt ära, sest tahan oma elu elada ja mul on komme oma mured lahti kirjutada. Aga kes näeb selles postituses positiivsust ja ei pea seda paljuks laikida, nendes ei ole negatiivse energia ülekaalu ja nad aksepteerivad minu soovi ja arvamust.
Aitäh!
18. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma
