Ajakirja "LEMMIK" juunikuu numbris ...

 Saage tuttavaks, tema on Orientali tõugu kass Bagiira!

Alles täna avastasin, et lugu, mille eelmisel aastal kirjutasin, on avaldatud juuni "Lemmikus." Aitäh Ave ja Emili selle imelise loo eest!

 Tegu on väga erilisest kassitõust kassiga, mida Eestis just massiliselt ei ole, aga Avel ja Emilil seal Jõgeval on see lemmikloom täitsa olemas. Mis loomuomadused on Bagiiral? sellest loe ajakirjast!

 Mina mäletan kui see pere selle kassi endale tõi ja nad on põgusalt jaganud temast fotosid ka sotsiaalmeedias. No niiiiiiiiiii äge kass minu jaoks!


 Mõni foto ka:

...

...

juunikuu LEMMIK 

20. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma

Ajakiri "Lemmik" on ilmunud.

 Ajakiri "Lemmik" ilmub üle kuu ja aprilli number on poelettidel. Käisin ostmas. Minge ka, sest r-kioskeid hakatakse sulgema, nii saingi teada et homme sulgeb Tallinna mnt r-kiosk oma uksed, inimesi ei käi ja pole mõtet lahti hoida. Mul vedas, jõudsin õigel ajal.

 Selles numbris on Kerttu Rakke lugu, õigem oleks öelda nende pere lugu. Tegelikult on rõhk nende perekassil, kes kannab Printsi nime. Kõigest sellest loe juba ajakirjast.

 Miks mina sellest blogin? Aga sellepärast et loo algidee tuli minult, koostasin küsimused ja ... aga sai viimaks selline ja loomulikult on artikli autoriks Kerttu Rakke. Nõnda siis!

 Üks minu lugu on taas kahjuks avaldamata ... Kirjutasin selle juba jaanuaris ja pidi veebruari numbris ilmuma, ununes, pidi selles numbris ... aga jah. Ütlen ausalt, olen pettunud ...

 Aga Kerttu lugu soovitan lugeda!
Aitäh!

Mõned fotod ka reklaamiks:

...

...

armsad Lily ja Prints

31. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Mina ja ajakirjad läbi aegade...

   Eile lappasin ajakirju, kus läbi aastate on kas avaldatud mu loomingut või on kirjutatud minust artikleid. Kevad on ju ja suur koristus on käsil. Vanemad ajakirjad panin nn arhiivi, kuid need, millega on "isiklik suhe" asetasin aukohale, oma uuele lauale.

  Tegelikult mul kahjuks kõiki säilinud ei ole. Laenasin kunagi sõbrannele mingi portsu ja need jäid kahjuks kaduma. Aga ligi 30 ajakirja on säilinud ja kõige vanem neist on aastast 2009, kui armas Hille Kõrgesaar kirjutas minust ja Germost artikli ajakirjale NAISTELEHT.

mina ja Germo. foto: Urmas Luik

Germo

mina ja Germo aastal 2009. foto: Urmas Luik

 Tegelikult Hille pidi minuga lausa 2 aastat vaeva nägema,enne, kui nõustusin intekat andma. Ja lõppeks ma üldse ei kahetsenud, sest samal päeval tutvusin ka temaga, armsa ja kena inimesega.

mina ja Kati

Indira, mina, Aleksander

Jaan Sööt, Heli Vahing ja Rain Simmul

  Siin on minust kirjutatud artikkel pildis. See ilmus aprillis, 2013 aastal ajakirjas EESTI NAINE ja selle loo autoriks on armas Kati Saara Vatmann. Oli imeline päev Pärnus. See lõppes Ammende villas, kus koos Kati, ta tütre Indira ja poja Aleksandriga Heli Vahingut, Rain Simmulit ja Jaan Sööti kuulamas-vaatamas käisime. Pildid on tehtud 7. augustil 2012. aastal.

EESTI NAINE 2013

  2015. setembris kirjutas armas Anne-Mari Alver minust loo ajakirjas MÜSTILISED LOOD. Aitäh! Tänaseks teen ka selle ajakirjaga koostööd ja juba juuni numbris saate ühte minu kirjutatud artiklit sealt lugeda.

Müstilised lood

septermber 2015. Müstilised lood

  Ajakirja LEMMIK olen tänaseks kirjutanud vaid ühe loo. Kui kellelegi on eriline lemmikloom, kellest võiks kirjutada, siis andku mulle teada. Teeks seda suurima hea meelega.

  Ilmselt juuli kuus lisandub nendele ajakirjadel veel üks, millega koostööd tegema hakkan. Aga sellest räägin siis, kui õige aeg. Mulle väga meeldib kirjutada ka artikleid, kuigi selle nimel kannatavad mu ilukirjanduslikud teosed, aga vaheldust on vaja. Igale asjale on oma aeg ja koht.

  Kõik väljakutsed on oodatud! Teen oma tööd ikka huviga ja kirega. Esiteks on see väga põnev ja teiseks unistasin ma juba koolis ajalehtede või ajakirjadega koostöö tegemisest. Tollel ajal olime me ju kohustatud lugema ajalehte SÄDE, ning ma kujutasin vaimusilmas ette, et seal ilmub ka mõni minu artikkel. Toona jäi julgusest puudu, aga täna olen julge :)

uus heleroheline leht Monsteral

  Nüüd veel toalilledest. Need kasvavad mühinal. Monsteral sündis juba uus leheke, kuigi ta pole veel kuud aegagi potimullas olnud. Ka teised lilled kasvavad kenasti. Kastan neid kindlatel päevadel ja hetkel on selleks pühapäev. Kui ilmad lähevad soojemaks, kastan kolmapäeviti ja pühapäeviti. Kastmine on ju omaette rituaal, siis ma paitan lilli ja kõnelen nendega. Lapsukesed mul ju :)



22.mai. 2016.a.
Vana-Rääma


 

Müstilised lood - Kutsumata külalised

   Selle kuu ajakirjas Müstilised lood kirjutan kutsumata külalistest, aga see ei ole veel kõik. Lähiajal alustan artiklite kirjutamisega veel ühes ajakirjas, aga sellest on veel vara rääkida. Iga asi omal ajal.

  Müstilised lood on ajakiri mida ma läbi aastate olen suure huviga lugenud, lihtsalt see on suur osa ka minu maailmast. Luban aktiivsemaks muutuda, kuigi suur soe on väljas ja suvi pole mägede taga. Kuna minus on küllalt kirjutamiskirge, siis naudin seda mida teen.

  Tänaseks töötan kaasautorina ajakirjades: Saatus & Saladused, Lemmik, Vaimupuu ning nüüd ka Müstilised lood. Ajalehest Nelli Teataja saate ka aeg-ajalt mu artikleid lugeda.

6 aastat "täidan" ma ajakirjas Saatus & Saladused luuleveergu. Kui keegi tahab, et ta luuletused selles ajakirjas ilmuks, võtku minuga ühendust. Ka need, kellel on lemmikloom ja kes leiab, et ta lemmikloomast saaks põneva loo ajakirja Lemmik, võtku minuga ühendust ja teeme ära!

  Selle kuu ajakirjas Saatus & Saladused on Kristjan Nasari luule:

Aitäh ja põnevat lugemist!



3. mai 2016.a.
Vana-Rääma

Alustan ajakirja "Vaimupuu" kaasautorina

mina ja Germo . foto: Janek Muru 

   Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen armastanud kirjutada. Kuidagi loomulikult on läinud nii, et tänaseks olen kolme ajakirja ja ühe ajalehe kaasautor.

   2012. aasta jaanuaris ilmusid ajakirjas "Saatus & Saladused" mu luuletused ja sellest hetkest sai minust selle ajakirja kaasautor. Kirjutan sinna lühijutte ja novelle, toimetan kohale ka tutavate jutukesi ning aitan juba neljandat aastat täita luuleveergu. Selle kõige eest võlgnen suured ja siirad tänud Anne- Mari Alverile. Aitäh!

  Selle aasta juunis pakuti mulle kaasautori kohta ajalehte "Nelli Teataja". Selleks oli vaja kuue päeva jooksul kirjutada artikkel üle Eesti toimuvatest jaanituledest. Aega läks, aga asja sai. Jälle tänan Anne- Mari Alverit. Aitäh!

  Jaanipäeva veetsin ma ühes huvitavas Pärnumaa talus, kus loomad peremehe terveks ravisid. No ei saanud, pidin artikli kirjutama. See avaldati oktoobrikuu ajakirjas "Lemmik" ning sealt sai alguse mu kaasautori töö selle ajakirjaga. Taas tänan Anne- Mari Alverit. Tänud!

  Sügisel kohtusin armsate "Vaimupuu" ajakirja toimetajatega Janek Muru ja Kerttu Rakkega. Hiljuti tuli pakkumine alustada tööd selle ajakirjaga, mille ma meeleldi vastu võtsin, kuna olles ise erivajadustega lapse ema ja sotsiaaltöötaja, puutun pidevalt kokku erivajadustega inimestega ning kirjutada ma ju armastan. Pealegi on erivajadustega inimesed palju siiramad ja ausamad, kui paljud teised. Tänud teile armsad Kerttu ja Janek! Juba jaanuari algul sõidan veidi linnast välja artiklit tegema.

  Selle kuu ajakirjas "Vaimupuu" ilmus mu erivajadustega pojast Germo Paavlest artikkel ning selle tarvis toimus meil Pärnus fotosessioon koos Janek Muru, Tiina Azojani ja Silveriga. See oli üks imeline ja ülipositiivne päeva, millest saate ka teie piltide näol osa. Lisan siia kohe galerii. Fotode autorid on Janek Muru ja Tiina Azojan. Aitäh, kallid inimesed!

Vana- aastaga lõppeb mu sotsiaaltöö, siis luban aktiivsemalt kirjutama hakata :)

"Vaimupuu" väljaandmist saad toetada siin: Toimetuse telefon: 55634449, e-posti aadress: toimetus@vaimupuu.ee
www.vaimupuu.ee.
a/a: EE272200221053671605 Swedbank.

"Vaimupuu" kodulehekülg on SIIN.

Rohkem pilte saate vaadata SIIT.

  Kui keegi tehab, et temast loo teen antud ajakirjadesse või ajalehte, võtke minuga julgelt ühendust. Olen teie jaoks olemas.

   Ikka teie Margit :)

19.12.2015.a.

foto: Tiina Azojan

foto. Tiina Azojan

foto: Tiina Azojan

foto: Tiina Azojan

Germo

mina ja Germo Elleni kohvikus, Pärnus

Germo

mina ja Germo

Germo Koidula pargis, Pärnus

Germo

Germo

Germo

Germo

Germo

Germo

mina ja Germo Koidula pargis, Pärnus

Germo

Germo

mina ja kallis ja õilis hing Janek Koidula pargis, Pärnus

Päikesepoiss Janek Muru Pärnus

  Nüüd ka minu artikkel oktoobrikuu netiajakirjas saadaval! Avaldatud ajakirjas "Lemmik"

Elav legend Viluvere Mowglist

Eestimaa külad ja metsad on täis põnevaid inimesi, kes reeglina leheveergudele ei satu. Täna teeme erandi ja piilume üht mõnusat vana talumajapidamist.

Ei ole raske arvata, kuhu ihkab linnas elav, maalt pärit inimene, kes tegelikult loomult on looduslaps. Ta ihkab maale ja vanasse, esiisade ehitatud sauna ihu ja hinge puhtaks pesema.
Pärnumaal, keset laanesid, Viluvere külas asub Oja talu. Mille lähiümbrusesse jäävad Tootsi ja Vändra alevik ning Kaisma küla. Sei kilomeetrit piki kruusateed sõites jõuad metsatallu, kus elab peremees kodanikunimega Viljo Lepp, keda sõbrad hellitavalt Mowgliks kutsuvad, eks ikka tuntud multifilmi järgi, ma arvan.
„Jah, ma olen siin tihti hommikuti karude ja rebastega tõtt vaadanud,“ muigab rõõmsailmeline peremees. Meenub legend Vändra metsa karudest.

Loomad ravisid terveks
Mowgli on umbes neljakümneaastane meesterahvas, kes kannab vööl tääki, kuna metsas elades on see lausa vajalik. Kidura tervise pärast on ta palju haiglas ravil käinud, kuid nüüd metsatalus elades on see kõik minevik. Loodus on tõhusam ravi olnud aegade algusest, mõtlen endamisi. Uudistaja vastusele, kas ta lisaks karudele ja rebastele siin ka usse kohtab, vastab ta pikemalt irooniliselt: “Mine tõsta aiamaal kilet ja saad nendega kohe tuttavaks.“
Talu hoovi jõudes juhatab kiitsakas ja rõõmsailmeline Mowgli meid sadakond meetrit eemal asuvasse lambaaediku juurde, kus loomad värvilise elektrikarjuse taga usinasti rohtu söövad, kuid fotoaparaati nähes ennast meelsasti jäädvustama jooksevad.
Pisike, armas, rootsipunane talumaja on puhas ja korras, selle ühes tiivas asub loomalaut, nagu ikka vanades taludes. Loomalauda uksest astuvad uhkel sammul välja kuked ja kanad. Üks kukk kireb valjuhäälselt tervituseks, mille peale peremees vastab: “See rahutu kodulind teeb valel ajal äratust, seega saab temast mu järgmine praad.“ Kurb, aga tõsi, taludes kasvatataksegi loomi kõhutäiteks, mitte lemmikloomana.
„Ole hea, tule korra lauda ukse juurde,“ kutsub Mowgli mind. Juba ta astubki sealt välja, süles arglik jänes.
Talu ukse ees, kummirõnga sees kasvatab peremees piparmünti, mida ta võõrustajana ka lahkelt külalistele pakub. Maja kõrval asub põllumaa, ühes kasvuhoonetega. See särab ilma ühegi rohulibleta.
Aiamaa vahetus läheduses, aediku sees jooksevad ennast uudistaja fotoaparaadi ette jäädvustama neli põrsakest, kes aeg-ajalt rõõmsalt mudas püherdavad.
„Njäu, njäu,“ nühib oma vihmamärga kasukat mu jalgade vastu perekass, kes on kõigi sõber ja maiustab koos külalistega meelsasti piprast šašlõkiliha. Aga kurbade silmadega Kesk- Aasia päritolu perekoer vaatab traataiast nukra näoga. Ei ühtegi emotsiooni, mõtlen endamisi, kui kuulen Mowgli suust, et ta lukustas koera enne külaliste saabumist, kuna tegu on iseloomuga koeraga, kes talu kaitseb. Nii peabki, mõtlen endamisi ja jalutan aediku juurde. Koer ronib kuudist välja ja poseerib nagu kõik selle talu loomad. Edevad loomad, mõtlen ja jäädvustan.

Saunamõnud nagu vanasti
Jalutan paljajalu mööda vihmamärga, kaunilt niidetud muru vana, kuid töökorras kooguga kaevu juurde ja sealt edasi kiigele mõtteid mõlgutama, kui kuulen peremeest vestlemas sauna taga olevast tiigist. „Sauna taga, tiigi ääres...“ ümisen tuttavat viit. Vihmapiisad paitavad mu märgi juukseid, nagu tihti lapsepõlves.
Saunamaja ees paitab silmi vana pesupali, mis pidavat isegi veel vett pidama. Nostalgia. Sauna uksest sisse astudes tunnen tuttavat pinutaguse lõhna ja silma jääb vanaaegne Riga pesumasin, millega sai kunagi ise ka saunas pesupäeval pesu pestud. Ohkan rõõmust ja lähen saunakööki. Pliidilt vaatab vastu vana pada, milles vesi on juba kuum. Avan lavaruumi ukse ning näen ehedat ja aegumatut saunainterjööri, ühes iidse lava ja hiigelsuure puukulbiga, millega kuuma vett kerisele visatakse. Võtan keevat vett ja ulatan saunalistele.
Lahkudes jäid meid saatma kurvasilmne perekoer ja lahke Viluvere Mowgli naeratus.
„Kuni su küla veel elab, elad sina ka...“ ümisen vana tuttavat viit, tänan ja lahkun.

Margit Peterson

Mowgli on elus!

   Sellest kuust alates kirjutan ka ajakirjas "Lemmik!"
Ajakiri "Lemmik" ilmub üle kuu, ehk siis 6 numbrit aastas. Oktoobrikuu numbris on minu artikkel Viluvere Mowglist, mehest kelle elu metsas, loomade keskel, terveks ravis.
  Mowgli on tegelikult linnapoiss kes tervise pärast pidi enamus aastast haiglas elama, kuid nüüd ta elab metsas, kasvatab loomi, linde ja juurvilju, ning ei kuluta enam haigla uksi. Kõigest sellest ja paljustki muust saate lugeda oktoobrikuu ajakirjas "Lemmik!"

Head lugemist!

6. oktoober. 2015.a.
Mai