NÕIALEHT 2. - Heli Saalits

 Eile õhtuil sai taasloetud "Nõialeht 2." Selle vastutav väljanadja, nagu ikka, oli Ennustaja Heli ehk Heli Saalits.

 Selles numbris on avaldatud Pärnu poetessi Luule Luuse luulet.
Lisaks on Ennustaja Heli jaganud siin risti ja ärtu mastist kaartide tähendusi. Minu enda jaoks on need küll teised, aga näiteks inimene, kellel on huvi hakata kaarte panema, saab siit vast abi.

 Siin on ka artikkel Arturiga, kes ennast hiromandiks peab ja keda rahvasuu Urvaste Artuks kutsub.

 Jätkub "Tiivameistrite ajakapsli" teema ning välja on toodud nende sõnastik.

Minu jaoks osutus kõige huvitavamaks lugemiseks Adrian Naili artikkel "Sisse juhatus uuspaganlusse 1. Mis on Wicca."
 Siin saad teada kes või mis on Wicca. Olgu siis mainitud et Wicca on küll moodsa aja vaimusünnitus aga tema juured ulatuvad sajandite taha, eelkristlikku ajastusse.

 Ja kahjuks on siin ka järelhüüe rahvaravitsejale Nelli Nikiforovale, kellest eelmises lehes juttu oli.

Olge terved!

Luule Luuse

9.aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

LUULETAEVA LAMBIKE - Luuletaeva-Latern

 Praegusel ajal sobib just luulet lugeda. See kosutab ja annab jõudu. Ausalt. Vähemalt mina leian nii. Eile jõudsid minuni Pärnu luuleklubi "Luuletaeva-Laterna" poolt välja antud luulekogumikud. Räägin mitmuses sest neid saab ka minu käest endale soetada. Poodidesse müügile need ei lähe.

 Kuulusin ise ka kunagi sellesse luuleklubisse, millega liitusin 1999. aasta oktoobris ja minu mäletamist mööda just siis moodustati see luuleklubi ning valiti presidendiks Tulilill, sest Maire Haas ei tahtnud kunagi et teda luulejana kutsutakse kodanikunimega, sestap oleks võinud raamatus olla ta ka Tulilille nimega. Aga mis seal ikka, raamat on sündinud. Jah, ma tean, et jaanipäeva paiku said nad ka kokku, aga klubi moodustsime siiski Chaplini kunstikeskuses alles oktoobris. Olin siis värskelt saanud ühe laureaadi tunnustuse ja kunstikeskse ühes ülemises ruumis selle klubi moodustasime.

 Tollal tegutses klubi väga aktiivselt. Mina elasin siis veel Lavassaare alevis ja kasutasin igat võimalust klubitöös osalemiseks. Isegi nii sai luuleüritustel käidud, et panin lapsed lõunauinakule ja läksin. Tihti juhtus ka nii, et üritustele jõudsime vaid mina ja Tulilill, just meie olime kõige aktiivsemad ja võtsime osa kõikvõimalikelt luulega seotud üritustest Pärnus. Ja alati oli Tulilille kaasas ka klubi päevik, kuhu ta (me) sissekandeid tegi(me).

 Lisaks suhtlesime aktiivselt ka Pärnus tegutseva vene luuleklubi "Nadezdaga." Korraldasime ühisüritusi ja pidasime kohvikuõhtuid. Selle klubi president Nadezda Brjantseva töötas toona Riia maanteel asuvas kunstipoes, kus sai ka koos istutud ja luulest räägitud.
  Ka eakamate luuleklubiga "Suleklubi" sai ka aktiivselt suheldud ja koos selle presidendi Luule Luusega üritusi korraldatud. Olid toredad ja luulelised ajad! Aitäh!

 Koos Tulilillega korraldasin ka suvise luulelaagri Valgerannas, mis osutus väga menukaks ja huvitavaks. Ka Eesti Luuleklubide Liidu president Ingvar Luhaäär oli kohal ja tollal võttis ta ka kõikidest meie klubiga seotud üritustest aktiivselt osa.

 Kahjuks ei jõudnud ma ühte suvisesse luulelaagrisse, kus n- ö. Tulilill ametipostilt maha võeti, mis oli minule ja ka Heli (Lepik) Palmsaarele tohutu pettumus. Tulilill oli, on ja jääb Luuletaeva- Laterna hingeks, ka seal üleval! Nii mina, kui ka paljud teised leidsid et otsus oleks tulnud teha ühiselt, mitte n-ö. tagantselga. Kuigi mul ei ole mingit vimma ega viha uue nn bossu vastu. Tark ja tegus naine, aga olen kord seda meelt et sellitest valimistest peaks kõik klubiliikmed osa saama, ka need, kellel polnud võimalik laagrisse minna. Sellest hetkes muutus minu jaoks kõik, hakkasin üliharva osa võtma klubi üritustest (ja mitte ainult mina!) ning kahjuks ei suutnud ka Tulilill sellest mitte kunagi  üle saada.
Miks ma sellest kirjutan? Sest ma arvan, et tõde ei pea vaka all hoidma.

 Minu jaoks kadus ka tollest hetkest klubi aktiivne tegevus. Isegi korra kuus ei käidud enam koos. Kõik jäi kuidagi seisma, olgugi, et mina tutvusin vahepeal Alari "Papa" Jansoniga ja kutsusin ka tema "Luuletaeva-Laternasse." Tahtsin muutust, tahtsin hakata ise midagi korraldama, sest luule on minu jaoks elus väga tähtsalt kohal. Nii ma siis hakkasingi, toona koos Birgit Pervega, ajama oma rida, hakkasime korraldama Pärnu kirjandusõhtuid, mida lõpuks korraldasin lausa 7 hooaega. Viimastel aastatel oli mulle suureks abiks (:)kivisildnik. See oli ilus, põnev ja hariv aeg. Kulutasime ka linnavalitsuse uksi, et saada väikestki toetust. Need kirjandusõhtud osutusid väga menukaks, kohal käis lausa üle 70 huvilise.

 Mis seal ikka, läks nostalgitsemiseks, ju oli vaja see kõik endast välja kirjutada, sest kogumikus on päris mitme toonase luuletaja loomingut, see pani meenutama. Näiteks Diana Aitai (rahu talle seal üleval), Tulilill (kes jälgib meid taevastelt radadelt), Evelin Laanesaar (kellel jätkub tahtmist ja jõudu klubi siiani vedada), Heli Palmsaar (kes jälgib ka ülevalt), Kristi Roots (küll enam mitte pärnumaakas ja vähemaktiivsem poetess, aga mõnuga naudin ta loomingut).

Kui soovite seda kogumikku lugeda, võtke minuga ühendust ja soetage see endale!

Aitäh!

...

...

3. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

SULELENNUD (vihik 5) - Suleklubi

 Pärnu eakamatel autoritel, kes kuuluvad "Suleklubi" koosseisu, on saanud valmis järjekordne raamat sarjast "Sulelennud."

 "Sulelennud" koondab endasse 20 autori luulet ja veidike ka proosat.
Selle on välja andnud Pärnu "Suleklubi."
Toimetanud: Luule Luuse
                   Aino Michelson
                   Silvi Kanošina

Kaane on kujundanud Luule Luuse

Toetajad: MTÜ Vana-Pärnu Kultuuriselts ja PÄRNU
Trükkinud Hansaprinr OÜ, www.hansaprint.ee

Autorid:

Moonika Alliku
Maie Kaha
Külli Kaing
Moonika Kägu
Maie Käpp
Ilmi Lekk
Naali Liivrand
Luule Luuse
Evi Lõhmus
Tiina Lõhmus
Aili Mets
Aino Michelson
Viiu Murulaid
Urve-Mai Männik
Aita Müürsepp
Selma Pilli
Erika Ruus
Ivi Soomre
Auli Tali
Rein Tomson

  Valdavalt koosneb raamat lembelüürilisest loodusluulest, rohkem on riimiluulet, sekka ka vabavärssi ja haikusid.

 Moonika Alliku on kirjutanud haikudest suisa neljasalmilisi luuletusi. Kahjuks on nendes kasutatud aastaaegu, mida haikude kirjutamisel ei kasuta, haiku viitab aastaajale. Ilmselt pole ta reeglitega kursis. Näide:

see kevadine
peseusülem äratab
mu elamise
          talvetuimusest,
          ja minust laps saab jälle
          imet usaldav.

 Soovitan viia ennast haiku olemusega kurssi!

Külli Kaing kasutab riimipaari liikvel-liikvel, no ei lähe mitte kohe!

Ilme Leki on selline lühine ja mulle kohati isegi meeldib, kuigi tundub, et luuletus on poolik. Toon näite:

Suvi läinud, käes on sügiskuud,
lehti värvilisi langetavad puud,
algab kõikjal tihe lehesadu,
sahinaga täites teid ja radu.

See Luule Luuse luuletus mulle meeldib:

Tunned iseennast
vähem veel kui teisi.
Ootad pikisilmi
elult huvireise.
Mõte küsib mõttelt -
samas ise vastab.
Visaduse tallanahka
kasvatavad pastlad...
Õige varsti naased
pimedusest koju,
kaasas vana tuttav
meeli köitev tuju.
Kuni olla suudad,
ole sina ise.
Ära ennast veena,
et see või teine pisem.

Ja siis meeldib mulle Aili Metsa luuletus:

OLED MU KÕRVAL

Ühel kuuvalgusest säraval ööl
tulid mu juurde,
Selene - seleniit
ning ulatasid mulle käe
tervisevete ja haldjate maale.
Oled pärlmutterläikega.
Vaimustusin sinu ilust.
Oled muistsete soolajärvede
ja merede kauge kaja.
Sind innustas Kreeka
kuninganna Selene
ja laskusid jumalikku kuuvalgusse,
et võtta ühendust
inglite ja kogu universumiga.
Sa oled uue ajastu kristall,
mis paneb su antennid
kosmosest infot saama
ja toob maale tugevat vibratsiooni.
              Sa vaata temasse täiskuu ööl
             ja ta on sinu suuremaid kaitsjaid.

 Siin on oma lugu täitsa olemas, on ka kujundid olemas. Kahjuks paljud selle raamatu luuletused on toimetamata ja lõpetamata. Neil puudub kujundus ja kompositsioon, luuletused ei loo tervikut. Aga on ka pärle. Lähen edasi.

Urve-Mai Männiku luule on mulle silma jäänud juba eelnevatest kogumikest.

SUVEÕHTU

Istun vaikselt oma aias,
naudin suve algust.
Järsku sääsk on silma kolind -
ei näe enam valgust.

Siputan ja silmi pühin.
Pisar tuleb välja.
Parem hoopis tuppa rühin,
naudin aknast ilma.

Varsti näen ma õhtupäikest,
kuivab pisar palgelt.
Päeva lõpp ja õhtu algus.
Palju veel on valgust.

 No lausa lust on sellist, riimiluulele omase rütmiga luuletust lugeda! Ilmselt on autoril ka hea muusikaline kuulmine, sest see luuletus laulab.

Aita Müürsepa luule on ka väga ladusa rütmiga.

Erika Ruus võiks oma luulega tööd teha, ausalt. No nii paigast ära. Riimipaar Teda-Teda, no ei kõlba see küll kusagile.

Ivi Soomre kirjutab vemmalvärssi, aga jälle need nõrgad riimid...mind- lind, sind-isaslind...
Samas selline lihtne ja lühike vemmalvärss on kohati armas ja ka sõnum on sees.

Sügis oma kuldses säras
meelitas meilt suve ära.
Punapõsksed õunad puul.
Koolilastel laulud suul.
Koolis käia päris tore, rumal olla oleks kole.

No nii siis! Kõike ei jõua lisada ja arvustada. Tegin seda valikuliselt.
Igal juhul au ja kiitus "Suleklubile" selle eest, et nad kenasti koos käivad, kirjutavad ja raamatuid avaldavad! Kuid neid ka poodidest osta vist ei saa, raamatul pole triipkoodi. Ilmselt teevad selle klubi liikmed rohkem neid oma jaoks, või kinkimiseks, nagu Ivi mainis. Raamatu sünd ei ole üldse odav läbu, seega...

Ivile suured ja siirad tänud selle raamatu eest! Aitäh!

Läheb ka eriliste raamatute riiulisse, sest vähemalt ühe autori pühendus on sees.

SULEKLUBI matrooni Luule Luuse luule

pühendusega...

2. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

MAMMA JUTUTUBA - Ivi Soomre

 See armas Ivi Soomre kirjutatud lasteraamat sai loetud. Raamatus on 10 lustakat lühijuttu lastele.
Üliarmsad illustratsiooni on joonistanud Luule Luuse ja raamatu on küljendanud ning trükkinud OÜ Pilditeenused, mis minu teada asub Pärnus.

 "Mamma jututuba" saab osta vaid otse autori käest, maksab 7 eurot. Kui kellegil on selle raamatu vastu tõsisem huvi, andku mulle teada, suhtlen autoriga.

 See raamat läheb ka mu eriliste raamatute riiulisse, kuna on pühednusega. Jah, ma loen meelsasti ka lasteraamatuid ja pole ju paha kui need ka kodus olemas on. Äkki saan minagi kunagi vanaemaks, hea on ju lapselastele lugeda.

 Mõni foto ka:

pühendus..

sellised armsad illustratsioonid Luule Luuse poolt

 Ahjaa, seda raamatut raamatupoodidest te ei leia.


2. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Sulelennud 4

  Kahjuks sain ka täna fb vahendusel alles teada, et Pärnu eakam ja eakamate kirjutajate klubi SULEKLUBI pidas oma 40. juubelit ning selle raames anti ühine luulevihik välja. Mul on nii kahju, et PP veebilehekülg muudeti mingil ajal selliseks, et osasid artikleid pealehel ei näidata, tuleb ise otsida. Need oleks nagu teisejärgulised. Nii ma hetk tagasi alles kultuuri alt selle kesise info leidsin juubeli kohta. Ei kellaaega, ei...Kurb on. Ja PP-d ma ostma ka ei hakka, sest (vabandan osade ajakirjanike ees!) minu jaoks pole viimasel ajal sealt lehest eriti midagi lugeda, vaid ühe käe sõrmedel saan üles lugeda ajakirjanikke, kelle artikleid ma meeldedi loeks, kes veel sellesse ajalehte tööle jäänud on. Võibolla olen liiga kriitiline, aga see on minu (muideks, ka väga paljude mu tuttavate!) tagasihoidlik arvamus.

 Artikli info on selline : Ava see!

 Küll aga siirad ja suured tänud Ingale, kes selle sündmuse kohta fb-s fotosid ja videoid jagas, nii sain minagi osa.

 Siirad ja suured tänud ka Luule Luusele, kes oli täna selle imekena luulevihiku õues Germo kätte andnud! Lihtsalt ma ise olen taas kodu vang, sest hommikul tõustes avastasin ennast taas kaelaradikuliiti põdemas ja pidin käega pead padjalt tõstma. Aga ravin ennast kenasti ja küll ma taas liigun. Rajale ka ei saanud, kuid Germo käis koos Külliga kenasti vähemalt ära. Ilmselt eile sain külma, kui peale dušši poolpaljalt trepile läksin.

 Lugesin SULELENNUD läbi ning leidsin sealt mõningaid pärle, mille ka fotodele jäädvustasin, kuid osad olid kvaliteedilt viletsad ja lisan siia vaid need mis loetavad on.

 Palju, palju õnne SULEKLUBILE ja aitäh selle imekena raamatu eest!

 Ahjaa, endast niipalju, et kahe nädala jooksul lõpetasin ELU PÄRAST ELU triloogia 1. raamatu kirjutamise ning kirjutan 2. raamatut sarjast ning juba on üle poole ehk 17 peatükki kirjas. Olen lainel ja sukeldun nüüd romaani tagsi.

 No ja mõned fotod siia ka armsast Kitist ning õhtusest Pärnust.

...

Luule Luuse luuleread

Luule Luuse luueread

Aili Metsa luuleread...

meie võimukas Kiti :)

pühapäevaõhtune kuu...

Piiri tänaval pühapäeva õhtul...

27. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Sügistööd ja asjad...

Germo loobib oksaraage lõkkesse

 Ma ei avanud arvutit lausa 2 päeva. No reedene päev kulus aias askeldades, šašlõkitades ja sügist nautides, olgugi, et lausa lõunani oli maa valge. Risu, vanad oksaraod, puude vesivõrsed, lehed jmmm.. sai põletatud ja tööd jagus kogu päevaks. Nüüd on aed korras ja meel hea.

 Täna on kodune päev. Oli plaan rajale minna, aga ei jõudnud. Pole hullu kedagist. Kui ei jõua siis lihtsalt ei jõua. Pigem rõõmustasin kaalunumbri üle, sest eile sai taas kaalul käidud. Kui ma eelmisel nädalal kurtsin et 1 kg oli juurde tulnud siis nüüd on see kg taas kadunud ja pool kg pealegi. Sellel nädalal olen kahel korral rajal käinud, aga iga liikumine tuleb kasuks. Täna hommikul nägin unes kuidas ma mööda elamist rulluisutasin. Mingi vihje? Ilmselt küll, sest olen palju mõelnud rulluisutamise peale ning isegi põlvekaitsed ostsin kunagi ära, aga pole kaltsarist sobivaid rulluiske leidnud ja uusi ma osta ei jaksa. No kui ma enne rulluisutama ei jõua siis kevadel vast ikka, sest praegu on maa juba suht libe. Kuid mine tea...

 Olgugi, et sügis ei ole just minu aastaaeg, on selles nii palju ilusat, just värvide suhtes. Ma ei jõua ära imestada selle aasta kuldseid värve. Neid on nii palju, kollast ja oranži. Punast on vähem, aga kogu loodus on päikesevärviline, eriti meeldivad mulle kuldkollases rüüs kasepuud! Kahju, et seenehooaeg on läbi. Või noh tegelikult saab neid korjata ka praegu, aga ma ei taha hallitanud ja vettinud isendeid. Mul sahvris neid küll, aga ma olen kirglik korilane ja tahan neid rohkem korjata, kui süüa. Kes tunneb sama see tunneb.

 Lisaks paljudele külalistele käis meil külas ka kallis poetess ja kunstnik Luule Luuse, kes peagi tähistab oma 80. juubelit. Germo on üliõnnelik lillekimbu eest, mille Luule tõi. Armastame!

 Muidu aga on kõik endine, olen rõõmus ja õnnelik. Ahjaa, ämma vererõhuaparaat näitas eile peale kange kohvi joomist järgmist 142, 78, 72. Seega on mu vererõhk ka normis. Hüvasti hüpertoonia! Vaat mida kõike teeb kepikõnd! Ja ma olen juba oma kehakaalu üle õnnelik, ei kujuta ettegi mis siis saab, kui eesmärk täidetud! Komplimente saan ka pidevalt, ikka häid. Aitäh kõigile! Te kõik innustate mind. Ma ausõna täna teid siiralt!

 Fotosid maalt ja merelt! :

pihlakad on lihtsalt võrratud!

talvekülmad rüütavad sügisvaipa...

lilled härmarüüs...

süütasime lõkke...

mõtisklev Germo

läheb šašlõkitamiseks...

...

meie armas Kiti aitas ka ikka tööd teha :)

autoportree: Kiti

saab suppi...

saab /südame/kohvi ...ma ausalt õpin südameid tegema ;)

Zorro lihtsalt peab nägema mis laual on ;)

ja mis tundmatu looma nahk sellel Maarjal küll kraeks on ;)

21. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Jalutuskäik Vana-Pärnusse

Siimu sild

  Täna siis lõpuks jõudsime Germoga Vana-Pärnusse Luule Luuse aeda õunu korjama. Nii ilus ilm on, nagu oleks vananaiste suvi alanud. Päike on kõrgel ja tuult ei olegi, vähemalt Ülejõe ja Vana-Pärnu piirkonnas. Otsustasime jalutada Vana-Pärnusse.

vaade Siimu sillalt kesklinna sillale

Siimu sillal

vaade Siimu sillalt kesklinna sillale...

Siimu sild (Germoga) Vana-Pärnu poolt vaadatuna

  Mulle on lapsest saati millegipärast meeldinud Siimu sild mis ühendab Ülejõe ja Vana-Pärnu linnaosa. Mäletan, kui ma laps olin ja me autokastis kolisime, ütles keegi, et kunagi olla üks mootorrattur külgkorv mootorrattaga üle Siimu silla kaare sõitnud. Kas see ka nii oli seda ma ei tea, aga see teadmine on mälusoppi salvestunud. Pealegi on Siimu silla jalakäijate (ja jalgratturite) osa palju laiem, kui kesklinna sillal, seega väiksem oht kokkupõrkesks. See on ka üks põhjus miks mulle eriti ei meedli jala üle kesklinna silla käia. Ei, see ei ole viimaste aastatega tekkinud, juba lapsest saati ei armasta ma sealt jala üle käia, kuigi siis ma kõrgust ei kartnud. Siimu sild on omam ja armsam minu jaoks. Seal on kuidagi palju parem energeetika või sobivad minu ja Siimu silla energiad paremini kokku, võta siis kinni, aga nii on.

Vana-Pärnu keskus

Lydia Koidula muuseum

see huvitav maja ehk siis Kapteni baar Vana-Pärnus

   Enne Siimu silda asub Vana-Pärnu keskus (kuhu käib ka Pärnu eakamate suleseppade klubi SULEKLUBI kokku ning selle president on kaua aastaid Luule Luuse) ja Lydia Koidula muuseum, jäädvustasin need ka pildile. Vana-Pärnus on ka üks armas majake, kus kunagi (või ka täna?) asub söögikoht, aga maja välimus on juba armas, selle jäädvustasin ka.

  Luule juurde on mõnus jalutuskäik. Kui juhtumisi tänava nimi meelde ei jää, siis tänava lõpus oleva majaka järgi tunned ära, et oled õiges kohas. Tema vanemate kodumaja on õdus ja hubane (eelmisel korral tegin ka fotosid ja jäädvustasin ka blogisse), seal olles on sihuke tunne nagu oleks koju jõudnud, nagu viibiks maal, vanavanemate kodutalus. See maja kõneleb.

hea hing Luule korjab aias lilli

õunad ja lilled...

õunad talveks

  Peale melissitee joomist (mille magustamiseks Luule õietolmuga mett pakkus) läksime aeda õunu korjama. Taliõuntele polnud öökülmad veel liiga teinud, nii saime endale talveks suure kastitäie varuda. Luule on nii armas hing, hoiab oma ravimtaimedest koosnevat aeda korras ja pakub ka teistele abi. Taimetargana teab ta milline tee või maarohi mida ravib. Mul on millest temaga rääkida, kuna olen ise ka aastaid taimede imelist väga uurinud ja tarbinud. Luulehaldjas luule korjas meile ka peotäie lilli. Nüüd on Germo tuba nagu lilleaed, sest paar päeva tagasi tõi üks armas inimene veel oma aiast lilli. Germo ongi lillelaps, juba varakevadel, nii kui ta esimesi lilli näeb, toob need mulle ja nii suve läbi on meil pmst lilled toas. Isegi alles ellu ärkav võilill teeb talle siirast rõõmu.

värske kartulasalat

  Peale värskes õhus viibimist läheb ju kõht tühjaks. Kuna ma siin hiljuti tegin seenesalatit ja seda jäi järgi, hakkisin sinna teisi komponentse sisse ja tuli väga hea salat. Mina olen ju see inimene kellega väga meeldib, kui salatis on ka õunad nind neid ma ka sinna lisasin. Kartulasalati koostis:

kartulad
soolaseened
sibul
vorst
hapukurk
hapukoor
hapukurgi vedelik (veidi)
sool
pipar
õunad

  Päev alles poisike, näis mis veel täna juhtuma hakkab ;)

18. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma

Poetessil, kunstnikul ja taimetargal Luule Luusel külas

poetess, kunstnik ja taimetark Luule Luuse oma Vana-Pärnu kodus

  Täna lõin juba peale kella 8 silmad lahti. Lihtsalt ei julgenud enam edasi magada, kuna eile õhtul lubasin kallile Luulele, et lähme koos Germoga talle täna Vana-Pärnusse külla. Luule ise elab muidu meie lähistel, aga tema vanematekodu asub Vana-Pärnus. Juba peale kella 10 oligi Luule kenasti meil. Selleks ajaks olime jõudnud kohvi ära juua ja riidesse panna ning kilekotid kokku pakkida.

kiigeke ja aiasaadused

Luule kodumaja...

Germo katsetas kiike..

  Luulel on Vana-Pärnus imeline aed, koos lillede, õunte, juurviljade, köögiviljade jne....ravimtaimedega. Kogu maja ümbrus on ravimtaimi täis. Ja lilled, neid jagub veel sügisessegi. Eaka inimese kohta on tal seal ikka väga palju tööd, aga aed on ka korras. Nüüd ma tean mis inimest, kes kohe saab 79 aastaseks, reipana ja noorena hoiab. Luule lihtsalt ei ole kodus istuv inimene, ta käib palju jala ja tegutseb, lisaks luuletamisele ja maalimisele. Seenel käib ta ka ja linnaäärsetest metsadest ravimtaimi korjamas.

  Luule Luuse on juba aastakümneid juhtinud Pärnus luuleklubi "Suleklubi," mis koondab kokku eakamad kirjasepad. Neil on ilmunud päris palju raamatuid ning käivad ikka aktiivselt koos.
Poetessi lahkel loal pildistasin majas ja aias veidi.

Jannseni preemia

  16. mail. 2016.a., papa Jannseni sünniaastapäeval määrati poetessile Jannseni elutöö auhind, millest ma ka paar pilti jäädvustasin. Lisaks ka tema poja, Riho Luuse maalitud portreefotod memmest ja taadist, Matsirannast jne...

Luule poja Riho Luule maalid

Matsirand- Riho Luuse

Luule Jannseni preemiat vastu võtmas

Riho Luuse- Taat ja Memm

Luule Luuse maalid

  Armsas ja hubases kodumajas oli ääretult soe ja kodune olla. Luule keetis meile melissi-piparmündi teed pihlakamoosiga ja kogu tare sai mõnusat lõhna täis. See maja lausa kiirgab kodusooja ja poetess ise on nagu õrnhabras Haldjas, kellest kõnelevad ka paljud tema imekenad maalid.

  Tänu taimetargale on ka nüüd minul estragonpuju kodus olemas. Hakkisin lehed väiksemaks ning panin need keeratava kaanega pudelisse ning valasin peale äädika. Saab kasutada kastmetes, salatites, suppides jne...Annab huvitava maitse. Tegu on Prantsuse estragonpujuga kuna lehed on aniisimaitselised.

mesiputk

estragonpuju äädikas

  Lisaks korjas taimetark mulle mesiputke, mis ka tema aiassaaduste hulgas on kindlal kohal. Ka see on aniisilõhna- ja maistega taim, kuid teda kasutatakse lisaks salatitele veel ka magustoitudes. Meeputk ravib köha ja parandab seedimist, on hea ainevahetuse korrigeerija. Mesiputke ei kuumutata kunagi, see hakitakse ja pannakse külmalt roogade sisse.

  Õunu korjasime ka. Lambaninasid moosi tarvis ja taliõunu kuivatamiseks. Kuivatamiseks sobivad just kõvad taliõunad. Kui ma täna pihtsa saan, siis tegelen nendega, kuigi Lambaninad on niisamagi head ja Germo sööb neid usinasti juba.

taliõunad (nime ei mäleta) ja lambaninad

  Aitäh, kallis Luule, et sa olemas oled! Kohtumiseni peagi taas!

Tootsi aiand

  Lisaks põikasime Germoga ka veel Tootsi aiandisse ning uudiste uudis-süüa tegin ka! Tegelikult ma täna ei ole üldse vaaritamise lainel, seega vaatasin mis külmkapist potti ja pannile panna annab. Leiba oli liiga palju, see tuli leivasupiks keeta.

ahjupelmeenid ja ahjukalapulgad, põdramoka-hapukoore-sibula salat, joogiks kodukootud punasesõstramahl, magustoiduks leivaõunakompotisupp maitsetamata jogurti- ja meeputke oksaga

  Nüüd lähen ravimtaimi laiali laotama.


23. september. 2016.a
Vana-Rääma