Ilmunud on aprillikuu Müstilised lood

Nagu ikka ilmub kuu lõpus ajakirja Müstilised lood järgmise kuu number, nii ilmus ka täna. Olen selle ajakirja pikaajaline autor endiselt. Kirjutan elulistel ja müstilistel teemadel ja huvitavatest persoonidest. Kui ka sina tunned "nähtamatut maailma" ja soovid seda lugejaga jagada, võta minuga ühendust juba täna. Jätan õiguse valida, kellest soovin kirjutada. Osta see ajakiri ning sa avad ukse põnevasse maailma, mis tegelikult ongi osa sinu elust, kuid sa kas ei tunneta seda, või ei julge tunnistada, et näed nähtamatut kuid hoiad selle endasse. Olen läbi aastate kirjutanud põnevaid persoonilugusid ning tagasiside on positiivne. Mõnusaid lugemiselamusi! 30. märts 2023.a. Vana-Rääma

Ilmunud on märtsikuu Müstiliste number

Selles numbris kirjutan sellest kuidas vanemate inmeste elutarkusi või hoiatusi tasuks uskuda ja järgida. Lisaks on ajakirjas veel palju-palju põnevat. Soeta see endalegi! Ja kui sa tahad mulle mõnda müstilist lugu rääkida siis räägi. Ja kui sa tunned, et sinu lugu sobib ajalehte Nelli Teataja, siis olen avatud ka selle kirjutamisele. Armastan oma hobitööd. Imelist alanud märtsikuud! 1. märts 2023.a. Vana-Rääma

Ilmunud on Müstiliste lugude veebruari number

Täna oli veebruari number postkastis ning sellesse numbrisse kirjutasin ühe loo, nagu ikka. Lisaks kirjutan ma sellesse ajakirja ka põnevaid artkleid põnevatest persoonidest ja ka tervendamislugusid, millest panen kokku ka raamatut. Kui sul on mulle mõni põnev lugu rääkida või kui sa oled kasvõi mõne ravitseja kaasabil tervenenud siis võta minuga ühendust juba täna. Selles numbris on ka suur horoskoop, minu lemmik sudoko ja palju-palju põnevat. Head lugemist! 31. jaanaur 2023.a. Vana-Rääma

Ajakirja Müstilised lood jaanuari number on ilmunud

Täna ta oli postkastis, jaanuari number. Õigupoolest oli neid millegipärast ise 2 postkastis. Ja olgu siis ka täpsemalt mainitud, et ajakirja täpsem nimi on Müstilised lood, Saatus & Saladused, aga seda pikka nime on ebamugav mainida, sestap mainin suuremalt ajakirja peatsis olevat nime. Ehk siis, kõik, kes te küsite pidevalt ajakirja Saatus & Saladuste kohta, siis need kaks ajakirja ühinesid juba ammu, eraldi need ei ilmu. Kaks ühes. Ja tänud teile, kes te minu lugude ja artiklite pärast seda ajakirja ostate, teid on päris palju! Tänud tagasiside eest! Head vana-aasta lõppu kõikidele lugejatele! 30. detmseber 2022.a. Vana-Rääma

Ilmunud on detsembrikuu number

Täna oli postkastis ning kohe peaks jõudma või on juba jõudnud ka poelettidele ajakirja Müstilised Lood (+SaSa) detsembrikuu number. Jah, need 2 ajakirja on ühinenud. See on info neile, kes veel ei tea. Aasta viimasesse numbrisse kirjutasin ma loo "Eesti selgltnägijate tuleproovi" saatest tuntud Sirje Lindojast. Kui sa tahad ka teada kes Sirje on ja millega ta tegeleb (muide, võtab kliente vastu ka Pärnus) siis osta ajakiri ja loe. Aitäh selle sisuka koosveedetud aja eest ja uute kohtumisteni taas, armas hing! 30. november 2022.a. Vana-Rääma

Käib töö ja hobi koos

Jah, juba aastaid käivad mu tööd ja hobid käsikäes ning ma naudin mõlemat 100%. Ise armastan öelda ja mõelda, et mu prioriteedid on paigas, elan oma elu ja täpselt sellist nagu soovin. No üks oluline samm on veel astuda ja selle teekond on teada, juba homme liigun sellel teel, aga sellest kõigest kirjutan kunagi hiljem, siis, kui on õige aeg. Las ma olla ja jääda salalikuks. Ja ega ma eraeluliselt kõikidest asjadest ka ei blogi, sest midagi suisa peab jääma vaka alla, midagi, mida maailm teadma ei pea, mida ... Aga see selleks. Täna käisin kallist Sirjest artiklit kirjutamas. Õigupoolest sai lubatud juba ammu, aga nii mõnigi artikkel ja muu töö on koroona taha takerdunud ja ma pole eriti ise aktiivsust üles näidanud, siin tuleb taas see -iga asi omal ajal - mängu. Nii ongi. Sirje lugu ilmub ajakirjas Müstilised Lood, aga ma veel ei julge öelda milises numbris, aga tuleval aastal kindlasti. Sellel aastal on ju veel vaid detsembrikuu number ilmuda jäänud. Igal juhul hakkan vahetult peale blogimist sellega tegelema. Aitäh meeldivate tunnikeste ja külalislahkuse eest, hea Sirje! Uute kohtumisteni ja suhtlemiseni! 8. november 2022.a. Vana-Rääma

Kohtumine sõpradega + Müstilised Lood

Nii imelised sügispäevad on olnud, need tuleb ka ju ometi oma elulooraamatusse jäädvustada. Just elulooraamatusse, sest ma elan ja elu kestab ju. Ma pole oma elulooraamatut välja andund, sest mu elu kestab. Mitme otsaga asi, aga ma leian, et elulooraamatu nimetust väärib raamat, mis on antud välj inimese elu põhjal j alles siis, kui ta on siit ilmast lahkunud. Aga see selleks. Mina jäädustan oma blogisse ka isiklikke asju, kuigi mitte kõike, sest tean, et seda loevad ka inimesed, kellel on hädavajalik huvi mu elus toimuva kohta. Aga las nad siis loevad, tühja sellest, mina olen ikka rõõmus ja õnnelik ning kirjutan täpselt sellest, millest tahan ja mis inspireerib. Need ajad on seljatatud, mil keegi justkui näpuga järge ajas ja keelustas ära tee seda, ära kirjuta seda. Olen siiski üle poole sajandi vanune inimene, tean mida tahan ja võin. Mind enam ümber ei õpeta, sest mul on kogu elu oma arvamused ja nägemused olnud olemas ja need juhendavd mind ka praegu. Ka eilsed fotod mahuvad kenasti siia blogisse. Kallis Antonina on alati külalaislahke ja positiivne, kui me kohtume Pärnus, nii ka eile. Ja ka Germole oli terveks päevaks hea tuju kindlustatud. Aitäh! Eil õhtul käisime külapeal ja tegime kerge, vaid 3 km pikkuse jalutuskäigu õhtupimedas. Ja siis lasin naabrinaisel ennast ka pikkupidi jäädvustada, ning tegin fb-sse ka uue profiilipildi, sest teine lihtsalt aegus, seal mul põsed veel olemas :) Täna saime Iffiga kokku. Teda tunnen aastast 2010, kui käisin Tallinnas tema juures tattood tegemas. Lisaks on Iff mulle suureks motivaatoriks kaalulangetamise teekonnal, sest tema langetas koguni 83 kg oma kehakaalust, 163 kg-sest mehest on saanud 80 kg mees. Uhke! Olen ka teel, sest täna hommikul näitas kaal, et olen 23 kg juba kergem, aga operatsioonist on möödas alles 2 kuud ja 14 päeva. Astun vaikselt edasi. Täna oli postkastis ka ajakiri Müstilised Lood, mille kaasautor ma jätkuvalt olen. See on novembrikuu number ja sinna kirjutasin ühe müstilise loo. Kui k sina tunned,et sul on mulle midagi müstilist rääkida ja sa tahad, et lugejad seda nautida saaks, võta minuga ühendust. Muide, nii mõnigi põnev artikkel on mul selle ajakirja tarvis pooleli ;) Aga iga asi omal ajal. Aga oleme ikka rõõmsad, onju. Aitäh maailm, et sa oled nii ilus paik elamiseks! 29. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

v>

zRHAnzPZOawOri8rDXBdkbq7QccmF/s4128/%C3%B5dak3.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

Müstilised Lood ja Nelli Teataja

Jah, oktoobrikuu Müstilised Lood on ilmunud ning sellesse numbrisse kirjutasin ma loo sellest, kuidas ravitseja Antonina nägi hingede lahkumist. Aitäh kogemust jagamast, hea Antonina! Ja Nelli Teatajasse kirjutasin sisuka loo vägivalla teemal. Kui ka sina tunned, et tahad mulle oma lugu rääkida, võta julgelt ühendust kasvõi Facebooki kaudu või helista. Kena reedet! 30. september 2022.a. Vana-Rääma

Uhh, küll mul ikka vedas!

UHH, KÜLL MUL IKKA VEDAS! Gerolin kohendas lakki täis soengut, pani kingalusika abil tikkkontsadega kingad jalga, sikutas kollast minikleiti allapoole, et tuharad ei paljastuks, vaatas korra veel taskupeeglisse, et huulevärvi värskendada ning astus ettevaatlikul sammul koduuksest lifti. Tal oli vedanud, sest ega tikkontsadel kõndimine ei ole kerge, kui alles mõne päeva eest seda harrastama õppisid. Tegelikult inimene õpib kogu elu. Aga lift asus otse ta koduukse vastas. Lift avanes ja selles seisis kahemeetrine meesterahvas, kelle pilk sirsäärsel Gerolinil peatus. Õigupoolest just tema säärtel, sest need tundusid eriliselt pikad ja peened, sest tikkkontsad lasevad neil nii paista. Gerolin tundis ennast ebamugavalt, kuigi ise ta oli oma provokatiivses välimuses süüdi, kui seda süüks panna saab. Aga üks oli kindel, naine armastas tähelepanu rohkem, kui keegi teine. Vähemalt rohkem kui pajud teised või tema isiklikud tuttavad. Juba enne näljadieedi alustamist toppis ta selga üliminisid seelikuid, mis ta figuuriga just sõbralikult ei käitunud, sest tuharad kippusid seelikujuppi ülespoole sikutama ja mitmel korral leidis neiu ennast piinlikust olukorrast, aga see ei heidutanud teda. Ikka ja jälle riietus ta väljakutsuvalt. Nähes võõra meesterahva pilku endal, ta veidi kohmetus aga samas nautis seda. Vaba ja vallalise neiuna armastas ta erinevaid väljakutseid, ega löönud risti ette ka üheöö suhete ees. Ta oli minetanud tõiga, et üheöösuhe on litsakuse tunnus, sest noorte seas oligi popp teadmine mida rohkem sul sekspartnereid on, seda pandavam sa oled. Lift avanes esimesel korrusel ning viisakas noormees viipas käega, lastes neiu esimesena välja. „Aitäh!“ Gerolin prunditas huuli, tegi õlaga nõtke liigutuse ja pilgutas noormehele vasakut silma. „Kas ma saan teile kasulik olla?“ Noormees tundus tõesti aupaklik. Aga eks seksikad kehavormid ole ennegi meesinimesi ära teinud. Ja mitte ainult, ka naised ihaldavad seksikaid kehasid ja paljude jaoks ei ole ju isegi tähtis kummast soost seksika kehaga indiviid on. Ega lihahimu alati vanust ega sugu ei küsigi. „Eemnee, „ pomises Gerolin midagi beibelikku ja arusaamatut. „Kuidas, palun?“ ei saanud noormees aru. „Saad olla mulle kasulik küll, kui viid mind esinduslikku restorani lõunale.“ Neiu oli oma veksli välja käinud, nüüd tuli oodata mehe reageeringut. „Ja kas teil on mõni neist nimetada ka? Minu nimi on Lenno,“ ulatas noormees käe. „Gero olen. Õigupoolest Gerolin, aga sõbrad kutsuvad mind Geroks ja mulle meedib see rohkem.“ Gerolin muheles ja otsustas oodata ära Lenno pakkumise. Lenno avas uhke roosa Cadillaci ukse, juhatas neiu autosse ning peagi liikus masin mööda linnatänavaid. Gerolin nautis seda sajaga. Esiteks polnud ta kunagi Cadillacis istunud ka mitte aga nüüd, boonuseks veel näokas noormees ja möödujate kadedad pilgud. Või nägi neiu neis kadedust, võta siis kinni. Auto peatus uhke luksusrestorani kõrval ning sohver avas Gerolinile ukse ning ulatas käe. See oli neiule esimene kord elus, kus ta ennast tõelise printsessina tundis. Lausa uskumatu oli see kõik talle. Endale üllatuseks tundis ta seda vana tunnet, millest vanad inimese rääkima kippusid, ta kõhu olid hõivanud kõhuliblikad ja seal oleks neid olnud justkui suurem pesakond. „Uskumatu, ega ma ju ometi armunud ei ole! Hakkan vist ära pöörama!“ Gerolin pidas enesega sõnatut monoloogi. Kalarestoran, mis oli linna hinnalisem ja väljapeetum, pani algul neiu nina kirtsutama, sest ta omast arust ei armastanud kalatooteid. Kui vanaema kala praadis, kadus Gerolin tema koduseinte vahelt nii kauaks kuni mereasuka lehka enam toas polnud. Kas tahtis ta printsessi mängida, või ajas see teda tõesti öökima, seda teab vaid tema ise. Valgest veinist veidi svipsis toodigi viimaks kalavaagen lauale ning see oli hõrgutisi tulvil. Endalegi märkamatult tõstis Gerolin vaagnalt kalmaare oma taldrikule ja sõi isukalt, nagu ei kunagi varem. Lisaks veel kaheksajalad ja krevetd, kõik maitsesid imeliselt ja hästi. Ainult, et iga vähekese aja tagant võttis Gerolin ridikülist oma taskupeegli ja värskendas huulevärvi. „Kas sa tead miks mu valik sinu kasuks osutus?“ Lenno avaldas tõe nende viiendal kihlumisaastapäeval. „Sa ära hakka ennast huvitavaks tegema ja midagi välja mõtlema!“ Gerolin ei tundnud üldse sõbralik, sest ta veidike pelgas oma otsekohest meest, kellel oli alati mingi vürtsitera tagataskust võtta. „Aga kui ma just tahangi ennast huvitavaks teha? Kas ma siis polegi sinu jaoks enam atraktiivne ja põnev?“ Lenno kruvis teemat üles. „No oled , oled, aga ära hakka.....!“ „Kallis naine – Lenno poetas plaattinast südame naise pihku – palun tule mulle naiseks! Ahjaa, ma valisin sinu, sest sa armastad kalu,“ muigas mees ja tuli tõega lagedale. „Uhh, küll mul ikka vedas,“ suudles naine meest vastu ning suvatses vaikida kuidas ta enne nende tuvumist igasugust kala jälestas. 1. september 2022.a. Vana-Rääma

Pane oma hõlmad koomale

PANE OMA HÕLMAD KOOMALE Kuu, see verevärvi kuu oli täna eriti lahmakas. Ma pole enne elus sellist kuud näinud, kuigi olen kuu usku ja suhtlen selle kõige võimsama taevakehaga pidevalt. Aga see verine kuu, see on tõesti hõivanud mu meeled. Ma ei suuda isegi elementaarsemid toiminguid lõpuni viia, ikka ja jälle maalib kuu ennast silme ette. Ikka ja jälle ta üha suureneb ning tõstab ennast männimetsa tagant välja, et ma ikka teda tervenisti näeksin. Kunagi, kui ma väike olin ja järjekordset vestlust kuuga pidasin, lausus vanavanaema, et ma olen kuulaps. Et paljud minuealised pigem kardavad kuud, põgenedes kuu saabudes tuppa. Et mina olen erand, minu silmadesse ilmub kuu saabudes mingi eriline helk, mis püsib seal kuni uinun. Ka täiskuuöödel pidavat ma rahutult magama ja kogu öö ainult kõnelema, ning mitte üksnes. Jah, ema pidas mind tõesti kuutõbiseks, sest ma isegi mäletan kuidas ma lapsena öösiti mööda elamist kondasin ja midagi ainult ilmselt enesele arusaadavas keeles pomisesin, või suisa manasin. Joig on see, mitte mana, oskas vanavanaema alati emale märkuse teha. Mitte, et ma midagi aru saaksin, ma arvasin, et joig on jonnimine ning näitasin vanavanaemale isegi solvumist. Aga tema, kas ei pannud seda tähele, või ei saanud aru, piidles ainiti mu helkivaid silmi ja oli nendest suisa vaimustuses. Huvitav miks kuu küll mulle nii eriliselt mõjub? Miks teised inimesed näevad temas üksnes suurt ja tähednuseta taevakeha? Miks mina muutun kuu saabudes alati ülitundlikuks, lausa nii tundlikuks, et pean enda ohjamaist raskeks, aga teised mu tuttavad ei märkagi kuud. Jah, ma mäletan kuidas ühel öösel, kui ma olin just kolme aastaseks saanud, hiilisin ma salaja õue, sest ema pidas sünnipäeva ja uks oli lukust lahti. Kuna möödunud päev oli mulle pisarad silma toonud, et ma ema käskudele ei kuuletunud, otsustasin kuuga oma muret jagada. Ja uskuge, peale seda hakkas mul kergem. Kuu kõneles minuga, ta ütles, et kuni olen laps, võiksin ema sõna kuulata, eriti veel päeval, millal ema ona sündimise päeva tähistab. See on talle väga oluline. Ja üleüldse kõneles kuu, et elementaarne viisakus on elus edasiviiv jõud. See on hea energiaga teguviis, mis muudab, mitte üksnes sinu, vaid ka sinu sõpruskonna üha positiivsemaks ning nad ei näöe enam kolli seal, kus seda ei ole. Nii see ka on. Kui ühel heal päeval ema taas pahandas, et mu kleidnööbid olid lahti ja mainitses neid kinni panema, aga mina ei pannud, sest nööpe lihtsalt ei olnud, aga ma ei julgenud sellest emale rääkida, kartsin riielda saada. Nimelt olin ka poistega puu otsa roninud ning alla naastes kleiti pidi oksa külge jäänud. „Sa näed välja nagu kassi-imetaja, pane oma hõlmad koomale,“ tõreles ema. Küll mina nuputasin ja kujutöesin milline küll kassi-imetaja välja näha võiks, kas tal on sarnaseid jooni minuga, aga vastust ma ei saanudki. Hiilisin salaja tuppa ja panin teise kleidi selga ning õhtul, kui kõik juba magasid, hiilisin kööki ja õmblesin kleidile uued nööbid ette, mis sest, et need olid erivärvilised ja kujulised, vähemalt olid ees, aga ma ei osanud arvastada kas nööp ka nööbiaugust läbi mahub. Omast arust olin suure tööga hakkama saanud ja rõõmustades vajusingi unenägudeta unne. „Tere, vabandust, kas te oskate öelda kui kaugel asub siit lähib majutusasutus? Jah, ma ei ole moodne, ei kasuta mingeid äppe ega asju, lihtsalt kulgen omasoodu mööda kalli kodumaa kauneid paiku ja vajadusel lepin puhkamiseks ka tähistaeva all, aga mõnikord, eriti täiskuuöödel, armastan eluruumis puhata. „Teereee, ahjaa, okei... noo,“ ei suutnud ma koheselt õigeid sõnu leida, sest taas oli teemaks kuu. „Noo?“ Võõras mees vaatas mulle oma suurte roheliste silmadega otsa ja ootas vastust. Seisin nagu keeletu, ühtegi verbi enam üle huulte ei tulnud, sest verine kuu ja noormehe sügavad silmad uputasid mind enesesse. „Hkmamhh, vabandust!“ Ta äratas mind justkui letargiast. „Ahsoo, no seda, et ... mida te küsisite? Kuidas saan teile kasulik olla?“ „Kasulikkust ma teilt ei oota. Pigem sooviksin öömaja.“ „Minult palute öömaja?“ Ma lausa ehmatasin. Üksi siin metsasopis elades polnud ma iial arvanud, et ma julgen vastu ööd võõrale teelisele öömaja pakkuda, ent ometigi ma tegin seda. „Kas sa mäletad meie esimest kohtumist ja tutvumist?“ nostalgitses Ranet 10 kooselu aasta täitumise järel, laskudes ühele põlvele ja ... „Vaata, ta on taas kohal! Jaa-jaa-jaa,“oli mu vastus,mille Ranetile edastasin, pärast täiskuuga kõnelemist. Ja ma ei pannud enam oma hõlmasid koomale, vähemalt mitte abikaasa ees. 1. september 2022.a. Vana-Rääma

Septembri number on ilmunud

Täna jõudis postkasti ja ma usun, et ka r-kioskitesse ning suurematesse toidupoodidesse ajakirja Müstilised lood septembri number. Selles numbris on avaldatud üks mu lühijutuke ja ka väike lühikokkuvõte Antonina Kersna juubelist Raikküla kultuurimajas. Head lugemist! 31. august 2022.a. Vana-Rääma