Õigupoolest on selle triloogiaromaani pealkiri pikem- BUSS NUMBER NELI. MAAILM, MIS ON HEA III 1992-1994.
Öösel kell 5 lõpetasin selle raamatu lugemise. Kahjuks pole ma I ja II osa lugenud, ei oskagi öelda kas jäin millegist ilma, aga arvan küll. Lugemisest jäin ilma niikuinii, kuid ehk loen kunagi läbi.
Tunnistan ausalt, olen eelnevalt lugenud vaid Piret Bristoli luulet ja isegi üks pühendusega luuleraamat, mille andis välja Ji kirjastus, on mu kodus olemas. Mulle väga meeldib see. Aga kuna loen viimastel aastatel just meelsamini Eesti autorite loomingut, neid ilmub väga palju, pole jaksanud kõiki läbi lugeda, mis on loogiline.
Tegelikult alustasin selle romaani lugemisega juba suve algul, aga siis ilmselt rajal aktiivne kepikõndimine halvas mu keskendumist ning pooleli selle raamatu lugemine jäigi. Võtsin hiljuti uuesti selle ette ja lugesin lõpuni.
Raamatu tutvustus Rahva Raamatu lehel kõlab järgmiselt:
“Buss number neli” on triloogia “Maailm, mis on hea” kolmas osa.
Tegevus leiab aset septembrist 1992 veebruarini 1994. Peategelase Triinu seikluslikku elu ümbritseb sama seikluslik iseseisva Eesti Vabariigi tegelikkus. Inimesed alles otsivad oma kohta maailmas, kus autod on kiiremad, poed on täis enneolematuid kaupu ning kõik on veel võimalik. Selles maailmas pole kohta konservatiivsusel. Ka Triinu elu kulgeb ebaharilikke radu pidi. Ta alustab Tallinna äärelinna üürikorteris ning jõuab Lõuna-Eesti hõredate seintega suvemajja keset hangi ja virmalisi. Ja selle kõige põhjus on üks mees. Kirjanik.
Minule raamat meeldib, olgugi, et vahel muutus teema nii ootamatult, et raske oli järge pidada. Aga Piret oskab oma tegelased nii elavaks kirjutada, et mulle tundus nagu ma tunnen neid. No tegelt ju tunnengi, sain lugedes tuttavaks.
Oluliseks teemaks on Pireti raamatus olustik, mis kipub tänapäeva autoritel olematu olema. Piretil on see nii võimsalt kirja pandud, et mul hakkas lugedes lausa külm, varbad hakkasid teki all külmetama, kuigi olin eelnevalt toa soojaks kütnud. Tundsin kohati ka peategelase Triinu valu ja pohmelli, mis on, lisaks armastusele, selles raamatus läbivaks teemaks. Ehk siis haigused ja alkoholism.
Ma ei tea kui palju on selles raamatus tõsielust maha kirjutatut ja kui palju fantaasiat. Aga selline see elu sellel ajal oligi. (olen natuke kirjarahva tagatubade teemaga kursis, kuid see selleks) Ja tegelikult tundsin ma küllaltki palju ka äratundmisrõõmu, seda just vanade puumajade suhtes, sest armastan väga agulirajoone ja kõnekaid maju, millises elan ise veel sellel sajadil. (puudub pesemistingimus, on vaid 15l veeboiler ja kuivkäimla).
Natuke õõvastav oli minu jaoks sealt korduvalt läbi kajav alkoholism, millega on paljud tegelased pahuksis. Enne osteti alkoholi, kui süüa. Tühja kõhtu kannatati pidevalt.
Aga tegelikult paljud boheemlased elavadki sellist Nipernaadi elu, täna ühes linnas, homme teises ja ülehomme tontteabkus.
Igal juhul oli huvitav ja selline teistsugune lugemine, iga detail on selles raamatus põhjalikult lahti seletatud ning sellele huvitav ja uus hingamine antud. Ma küll ootasin teistsugust lõppu, aga see on juba minu probleem.
Igal juhul soovitan lugeda! Selles raamatus on, lisaks kõigele, ka palju õpetlikku ja castanedalikku (võibolla ma kujutlen vaid ette, sest selle maailmakuulsa nimi kõlab raamatus mitmeid kordi) , mis loob terve põlvkonna inimeste maailmapildi, kohati terviklikult, kohati kaudselt.
Ja tegelikult oli ka minul au tunda Henn-Kaarel Hellatit, kes kunagi mu luuletusi luges ja väga headeks nimetas. Aitäh!
Head lugemist ja tänud autorile, et ta muutis sellega ka minu maailma mõningal määral!
8. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma
