Margit Petersoni kirjalaegas: Puhtulaid

Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

Kuvatud on postitused sildiga Puhtulaid. Kuva kõik postitused

neljapäev, 11. mai 2017

Puhtulaiul tervist ammutamas...

Täna olid meil teised rajad läbida ja üldse teises maakonnas. Kui terasem lugeja on avastanud, et ma pole esmaspäevast saati kepikõndimisest bloginud, siis asi on selles, et tuli nn tagasilöök. Tervis andis alla ja ma tõesti viibisin viimati rajal esmaspäeval. Aga täna oli juba enesetunne parem ja läbisime Puhtulaiul 4 km. Küll lihtsalt jalutades. Käisime ka energiat ammutamas. Aga sellest kõneleb suur fotogalerii.

Kui mu lapsepõlvesõbranna Anneli suviti neljaks kuuks Lapimaal Eestisse kolib, hakkab tavaliselt meie turnee pihta. Tegelikult ärkasin täna juba peale kella 8 ja olin valmis rajale minema, aga siis plaanid muutusid. Ja ma ei ole selle üle üldse õnnetu. Tõsi küll, kohati valitses ka läänerannikul talvine jahedus, sadas vaheldumisi lund, lörtsi, rahet ja vihma, aga ära käisime. Ja rannikul tagasi tulles hakkas lausa palav. Seega ehk jätsin mõne grammi ikka rajale maha.

Vikipeedia kõneleb järgmist:

Puhtu (ka Puhtulaid) on endine laid, alates 19. sajandi algusest poolsaar Läänemaal Virtsu aleviku territooriumil^[1]. Puhtu on ühtlasi (lõunapoolne) osa Virtsu poolsaarest.

Puhtu on kaetud vana liigirikka laialehise metsaga. 18. sajandi lõpul kujundas Karl Thure von Helwig selle puhkepaigaks (Vana-Virtsu mõisa kalmistu).

Puhtus asub Puhtu bioloogiajaam. Puhtu kuulub Eesti Maaülikoolile.

Puhtulaiuga saate põgusalt tutvuda EESTI LOODUSE lehel.

Väike katkend EESTI LOODUSE lehelt:

Schiller ja muud monumendid. Schilleri monument on maailmas vanim säilinud kuulsa saksa luuletaja auks püstitatud tähistest. Väidetavalt asus esimene obelisk samuti Eestis, Viljandimaal Helme mõisas, mis jõuti püstitada juba 1805. aasta augustis (Schiller suri sama aasta mais). Paraku pole maailma esimene Schilleri monument praeguseni säilinud [1].
Friedrich Schilleri auks lasi samba püstitada ilmselt 1813. aastal Carl Thure von Helwigi tütar Anna Christina von Rosen, mitte von Helwig, nagu väidab näiteks Vilbaste [10], sest Helwig suri 1810. aastal. Ümar sammas on umbes 1,3 meetri kõrgune, suurepärase silueti ja kaalutletud proportsioonidega, klassitsistlikes vormides, seda kroonib dekoratiivne piiniakäbi [1].
Samba ühel küljel on tekst “Dem Andenken Friedrichs v. Schiller, Teutschlands erhabenem Dichter und Liebling der Musen gewidmet 1813” (“Pühendatud Friedrich von Schillerile, Saksamaa suurele luuletajale ja muusade lemmikule”, 1813) ning teisel pool katkend Schilleri luuletusest “Orléans’i neitsi” („Das Mädchen von Orleans”) teisest stroofist: “Die Dichtkunst reicht Dir/ ihre Götterrechte Schwingt sich mit Dir den/ ew’gen Sternen zu./ Mit einer Glorie hat sie / Dich umgeben /Du schafst fürs Herz,/ Du wirst unsterblich leben.” ehk sõnasõnalises tõlkes: “Luulekunst ulatab sulle oma jumalikud õigused, tõustes koos sinuga igaveste tähtede poole. Ta on Su ümbritsenud aupaistega. Su looming räägib südamele. Sa jääd surematuks.” [1]
Sammas sai rahus püsida Esimese maailmasõjani. Seejärel sai sammas kannatada Vene sõdurite, teiste teadete järgi aga juba pärast Vene vägede lahkumist kohaliku rahva käe läbi [1]. Teise maailmasõja alguseni oli monument endisel kujul ja algsel kohal siiski alles. 1942. aasta juulis oli sammas veeretatud rannale ja lõhki löödud [10]. 1957. aastal otsustati samba jäänused asendada skulptor Paul Horma tehtud Kaarma dolomiidist koopiaga. Originaalsamba jäänused on hoiul Läänemaa muuseumis Haapsalus.

Annelile suured ja siirad tänud! Oli imeline päev!

Galerii: