Minu lühijutt ajakirjas "Saatus & Saladused"

 Augustikuu numbrid "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud. SaSas on sellel korral minu lühijutt "Tätoveeritud silmadega mees." Katsun ikka iga kuu sellesse ajakirja kirjutada, kuigi müstilisi lugusid teise ajakirja tarvis sünnib vähem. Aga iga asi omal ajal.

 Sellesse numbrisse toimetasin ka poetess Asta Hiiesalu imelised värsid. Asta võitis kunagi AHJUSOE LUULE konkursi, kui seda Pärnus korraldasin. Lugege ise ta loomingut!

 Kui sa soovid, et sinu luule ilmuks ka selles ajakirjas ja juba septembrikuu numbris, siis võta minuga ühendust kohe!

 Minu romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" lööb laineid, paar päeva oli müügitopis 2. kohal ja täna 6. kohal. Aga kahjuks on mu kõige uuem raamat, jutukogumik "Röntgennägemisega mees" selle varju jäänud.

  RM on lustakas raamat minu lühijuttudest, mis on läbi aegade ilmunud just nendes kahes ajakirjas. Kui romaan on tõsisem, siis RM on lõbusam. Ka on saadaval (otse minu käest vaid!) mu esimest jutukogu "Virtuaalmees." Need kaks jutukogu oleks nagu järjeraamatud. Kui soovid osta neid kahte koos, saad need endale soetada vaid 18 euro eest. Soovist anna teada kohe sest palju mul neid enam ei ole. Luban põnevust. Eraldi ostes maksab "Virtuaalmees" 8 eurot ja "Röntgennägemisega mees" 10 eurot. Postiga saates lisandub postikuku.

 Nüüd lähen ajakirju lugema, sest rajale minemise magasin hommikul maha ja hetkel on liiga piin ja palav minna, ehk õhtul.

Olge mõnusad!

Fotod:

Tätoveeritud silmadega mees...

...

Asta Hiiesalu luule

ajakirjad...

Margit Petersoni lugude naised on pärit hääbuvatest küladest ja tegusatest, kuid mõnevõrra depressiivsetest väikekohtadest. Kauni looduse ja ettevaatlike põliselanike kõrval askeldab seal nii mõnigi otsatult ohtlik inimene. Politsei satub sellistesse paikadesse harva ning pole välistatud needki juhused, kus korrakaitsjad ise kurikaeltega mestis on.

Margit Petersoni „Röntgennägemisega mees” on valik lugusid, mis moodustavad kireva ja üha muutuva kaleidoskoobi elust endast. Juhtunud siin ja seal, selle ja teisega. Sinuga. Minuga. Veidi ringi vaadates meie kõigiga. Inimesel võivad olla soovid ja plaanid ja strateegiad, aga siis sekkub juhus, lüües kõik kaardid segamini. Vahel teeb juhuse sekkumine haiget – kõik oleks võinud olla hoopis teisiti, märksa paremini. Vahel toob juhus õnne – läks nii hästi, nagu poleks lootagi söandanud. Mõnikord on elu lihtne ja selge, siis jälle juhtub midagi, mida on raske selgitada. Ka pisut müstikat on elu loomulik koostisosa.

1. august. 2017.a.
Vana-Rääma

Täna, 3 kuud rajal! (49.päev)

 Jah, täna, täpselt 3 kuud tagasi (6.aprillil) läksime rajale kepikõndima. Õigupoolest kepikõndisin mina ja Germo jalutas niisama mu kõrval. Justnimelt jalutas, sest minu 3 sammu= tema üks samm. Mina pean sibama nagu pöörane, aga tema astub ühe sujuva ja pika sammu. Eemalt võib päris koomiline vaadata olla. Aga see selleks.

 Ma ei tea kui palju ma kaalu kaotanud olen, sest pole üle kuu aja kaalul käinud, kogu aeg unustan ära. Aga ma ei muretse, enesetunne on ju hea. 5,2 km läbisime, pedomeeter näitas. Kui tuleb meelde siis pühapäeval käin. Väike huvi on endalgi. Põhiline on see, et ma tunnen ennast ülihästi ja ma liigun. Hirmu tekitab pigem see kui algab loomeperiood, sest siis ma ei liigu eriti, muudkui kirjutan ja kirjutan ja elan kirjutamisel oleva kirjatüki maailmas nii, et ei vasta isegi kõnedele. Kuri kahtlus on, et see periood ei ole enam kaugel, juba mõned viimased nädalad sünnib minu sees järgmiseleromaani "ELU PÄRAST ELU 1 Trevori juhtum" järg, aga ma ei ole hakanud seda kirja panema. See on vaid aja küsimus millal hakkan. Pean kuidagi ennast korrale kutsuma ja loomeperioodil ka rajale saama, sest rajast loobuda ma ei plaani. Pigem läheb talvel raskeks, aga meie talved on nagu need on, ehk tuleb taas lumetu talv. Nüüd ilmselt paljud pahandavad, aga mulle üldse ei meeldi ei talv, ei lumi, ei külm...Olen SUVELAPS läbi ja lõhki!

 Nii kui me täna nina välja pistsime, hakkas sadama. Õnneks pakkisin enne postimajja minekut raamatud algul kilekotti ja siis riidekoti panin peale. Need märjaks ei saanud. 10 raamatut läks teele. Ja minu käest saate endiselt mu raamatuid osta. 15. juulil plaanin kodukandi laadale (Mihkli laat Pärnumaal, Mihklis )müüma minna ja seal võib müük hästi mina, seega hiljem võib hilja osta olla (otse minu käest). Hinnakirjad on mu facebooki leheküljel avalikult olemas, seega ma siia lisama ei hakka. Näevad ka need kes pole fb-s sõbrad. Samas võib ka tellimuse esitada selle postituse alla.

 Ma polegi sellel nädalal peale kahe korra rajale saanud, nii palju on tegemist olnud ja muidugi puude tegemine on meil endiselt käsil. Eile tuli taas ka noorem poeg appi ja koos poolvennaga said nad hulga ära saagida ja laduda. 5 riita pliidipuid on igatahes kuuris juba olemas. Ja teisipäeval siis hakkan oma 2,5 ruumi ahjupuid laduma, mis täna Autorihüvitusfondile ehk siis tänu teile, mu lugejad, soetatud saab! Aitäh!

Fotogalerii:

Germo vihmases Pärnus

Maavalitsuse esine park. Käisin Maavalitsuses, oli asja, tuleb veel minna..

...

Vallikäärus...

minutid Diana Aitai´ga....

Rannapargis...

võrratud, võrratud puud Rannapargis...

ESTONIA mälestusmärgi juures...

Muuli algus,...

raju torm algas, Germo puu kaitsva tiiva all...

meeletu sadu. kõik on hall...

läbimärg mina...saime tohutu vihma kaela...

vaid Jõnn oli meiega rajus sajus...

jõgi oli pmst maaga triiki...

veel 2 silda ületada ja siis kodus...

sild jahisadama lähistel...

oksaraod maas...

vaade kodu- ehk kesklinna sillalt...

kesklinna sillal...

5 rida pliidipuid kuuris, 2 mahub veel...

6. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

 Eil jõudis minuni mu uus raamat, jutukogu "RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES" Kirjastaja, armas Anne-Mari Alver tõi need isiklikult mulle koju. Aitäh! Oli taas armas kohtumine!

Anne-Mari Alver on üks mu loomingu kirjastajaid ja mu lugude toimetajaid. Aitäh, et oled! 

Tutvustus:

Margit Petersoni „Röntgennägemisega mees” on valik lugusid, mis moodustavad kireva ja üha muutuva kaleidoskoobi elust endast. Juhtunud siin ja seal, selle ja teisega. Sinuga. Minuga. Veidi ringi vaadates meie kõigiga. Inimesel võivad olla soovid ja plaanid ja strateegiad, aga siis sekkub juhus, lüües kõik kaardid segamini. Vahel teeb juhuse sekkumine haiget – kõik oleks võinud olla hoopis teisiti, märksa paremini. Vahel toob juhus õnne – läks nii hästi, nagu poleks lootagi söandanud. Mõnikord on elu lihtne ja selge, siis jälle juhtub midagi, mida on raske selgitada. Ka pisut müstikat on elu loomulik koostisosa.

ISBN 9789949551453 Ilmumisaasta 2017 Keel eestikeelne Formaat Kõvakaaneline Lehekülgi 117 lk Mõõt 215x153x10 (mm) Kirjastus KENTAUR Lisamise aeg: 04.07.2017ISBN 9789949551453 ILMUMISAASTA 2017 KEEL eestikeelne FORMAAT Kõvakaaneline LEHEKÜLGI 117 lk MÕÕT 215x153x10 (mm) KIRJASTUS KENTAUR LISAMISE AEG: 04.07.2017

14.45 13.73 €

• LISA LISA 
  
  OSTA 

14.45 13.73 € LISA LISA OSTA

uus raamat!

Ma luban teile selle raamatuga põnevat lugemist! Tavaliselt kui ma jutukese valmis saan, mäletan millal ja kus selle kirjutasin, mis või kes inspireeris jne...Aga selle raamatu puhul olen isegi üllatunud, et mis hingeseisundis ma olin teatud jutukesi kirjutades jne...Päris põnev oli endalgi ülelugeda! 

Aimate?

 Täna jõuab trükikojast minu 12. raamat ehk siis 2. jutukogumik RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES, mis sisaldab läbi aastate ajakirjades SAATUS & SALADUSED ning MÜSTILISED LOOD ilmunud lühijutte, novelle. Välja andis selle kirjastus KENTAUR ja raamatus on 120 lk.

 Palju ma neid endale ei saa, müügiks läheb 40 raamatut ja raamatu hinnaks on 10 eurot, postiga saates 11.20. Soovijad-kiirustage!

 Ajakirja "Saatus & Saladused" juulikuu numbris on avaldatud ka üks mu lühijutt sellest raamatust. Lisaks sellele veel Kristina Ruderi luulet. Kui sinagi tahad, et sinu luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna!

 Lisan siia ka selle ajakirja veebilehekülje ning eelmisel kuul minu sulest kirjutatud ja avaldatud lühijutu. Lugemiseks vajuta SIIA!

 Ja katkend:

Armastus ei küsi

Armastus ei küsi vanust, rahvust ega veresugulust! Larissa ja Gent teavad, sest nad on seda ise kogenud, lausa lahkuminemise hinnaga.

„Oota, oota, las ma lõpetan enne tähtsamad toimingud!“ kurjustas Leena.
„Iga kord, kui ma arvan, et just nüüd on õige aeg mõne pooliku toiminguga ühele poole saada, tuled sina ja surud oma tahtmist peale. Nagu vaenlane!“ torises Leena edasi.
„No, rahune maha! Vahel oled sa nii tõre, et mul oleks vast tõesti parem vaikida. Naised!“ ei mõistnud Gent taas oma abikaasat. Kuigi mehele tundus, et nende abielust hakkab kirg kaduma ja päevad muutuvad üha rutiinsemaks, armastas ta oma temperamentset naist väga. Eks ikka tuleb probleeme ette, ka parimates peredes!

Armastus armgeeteenistusest
Leena ja Gent tutvusid aastakümneid tagasi Valgevene pealinnas Minskis, kus viimane teenis Nõukogude armeeteenistuses aega. Noorsõduri ja sõjaväekoka kirg sai alguse esimesest silmapilgust, kui Gent teenistusautojuhina töödates koormaga sõjaväesöökla ees peatus. Olles saiakasti sülle haaranud, hakkas noormees maja ust avama, kui Leenaga kokku jooksis. Noored jäid teineteisele nii lähedalt silma vaatama, armumine oli silmapilkne, ning lausa esmakohtumisel oleks tahtnud nad suudelda. Sellel hetkel tabas Gent, et ravimid, mida sõjaväelastele manustati sugutungi leevendamiseks, ei mõjunud. Noormehel tekkis erektsioon ja see tekitas temas ebamugavust, kuid teenistus on teenistus ja ta oli sunnitud oma tööd jätkama.
Möödus kuu. Gent sai kodustelt paki ja panderolli. Paki sisu koosnes, nagu tavaliselt tollel ajal, suitsuvorstidest, suitsudest ja Vana-Tallinna likööridest, millest viimased olid, teadagi, mõeldud ohvitseride ja suuremate ülemuste tarbeks, meelituseks, et ehk saab noormees puhkusele. Panderolli olid vanemad peitnud rahatähed, sest ümbrikuga neid saata oli võimatu, läksid alati kaduma, ka siis, kui kopeerpaberi ümbrikusse lisasid. Ootas ju Gendi pruut kodumaal, Haapsalus, nende ühist last, kelle noored olid eostanud Gendi sõjaväkke saatmise õhtul. Tõsi küll, nad ei plaaninud kooselu, sest tutvusid paar kuud vahetult enne Gendi sõjaväeteenistusse värbamist, kui noormees oli esimesest armastusest ülesaamiseks depressioonis ja neiu pakkus talle abistava käe. Ja mitte ainukt käe!

Ehk tulevad tunded hiljem...
Tegelikult Gendil ei olnud Larissa vastu sügavaid tundeid, aga kuna teda olid alati paelunud slaavi päritolu naised, lasigi ta viimase endale ligi. Eks ole seks ju ikka see, mis valusid leevendab. Eriti hingevalusid. Kuid mõte isadusest seadis noormehe teise valgusesse ning ta lootis, et ehk tuleb armastus hiljem järgi. Gent tundis kohustust oma sündimata lapse ja Larissa ees ning ta tegi plaane peale sõjaväeteenistust naisega abiellumiseks.
Paari nädala pärast lubatigi Gent puhkusele. Ema, isa ja Larissa ootasid teda Haapsalu raudteejaamas. Noormees väljus rongist, silmad veekalkvel. Kõik tema kallid olid kohal. See oli sõnulseletamatu tunne. Seda saavad tunda vaid inimesed, kes on antud situatsioonis olnud. Õnnelikke oli lausa neli ja pool inimest. Nad kõik kallistasid, valasid rõõmupisaraid ja istusid isa Žigulisse ning sõitsid Haapsalu kesklinnas asuvasse Gendi vanematekoju. Laud oli kaetud ja Pitsu ootas ukse ees. Oli just perekoer Pitsu, krants, see, kes elas Gendi kodust lahkumist rängalt üle. Koer ulgus ja käis pidevalt Gendi toa vahet, enne kui vanemate keeldudele alluma hakkas. Ka siis langes ta nagu depressiooni, ei söönud, ei haukunud ja välja häda tegema läks ka vaid viivuks vanemate kurjal käsul. Krants Pitsu leinas Genti, oma noorperemeest, kellele 15. sünnipäevaks koer kingitud oli. Sellel päeval tundis Pitsu Gendi naasmist ette. Ta oli hommikust saati nagu duracelli jänes, ei püsinud paigal ning vanematele tundus, et koer lausa naeratas neile. Küllap naerataski.

Margit Peterson

Jätkub ajakirjas...

****************************'''

lühijutt...

Kristina Ruderi luule...

ajakirja tagakaas...

ajakirja esikaas..

Väike fotogalerii ka juulikuu numbrist:

lühijutt...

3. juuli. 2017.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 29.päev

rõhk on võilillidel ;)

 Eilne päev jäi rajal käimata. Üleeile 11,2 km läbides põletas päike mind otseses mõttes ära ja kogu eilse päeva olin nagu zombi, väsinud ja uimane. Ei tahtnud päikest peale võtta, kuigi, jah, ega mina teda ei võta vaid tema tuleb ja kohe põletab. Kui Germol ei ole jumetki peal, olen mina nagu punapeet. Albiinonahaga olen, põlen ära ja nahk tuleb maha ning olen taas valge tagasi. Germo läheb õnneks pruuniks.

 Ega ma eile kogu päeva ka leiba luusse lasknud, nokitsesin käsitööd teha, kuna sõber Kalle parandas ühe vana põrandalambi ära ning mina hakkasin "lilleõitest" sellele kuplit kokku ajama. Tõsi küll, valmis ma seda ei saanud, sest enne tekkis näpule vesivill. Aga see ei takista, kohe lähen nokitsen edasi ja kui valmis saab, jagan ka sõpradega.

põlenud mina...

sellised lilled heegeldasin ja nüüd teen nendest põrandalambile kupli...

ja lampikupli raam taustal...

ribikardin ees...

 Kodus käib mul jupimat aega kevaduborka. Võtsin kõik vaibad maast ja enne sügist tagasi ei pane. Kappide sorteerimisega pole ma ka veel ühele poole saanud. Tegutsen tasa ja targu. Kalla tõi mulle ribikardina ja eile õhtul poolvend pani selle kenasti üles. Jälle köögil teine nägu!

 Minu lasteraamatu "Petu läheb kooli" illustreerimine käib Signe poolt ja esmaspäeval, 22. mail läks ka trükki mu jutukogu "Röntgennägemisega mees." Põnevust jagub. Lisaks sellele astub mu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" uhkel sammul täna juba müügiedetabeli 10. kohal.

uhkel müügiedetabeli 10. kohal!

PETU LÄHEB KOOLI 1 illukatest

 Nüüd aga raja juurde. Täna läbisime 6,3 km. Algul oli plaan pikem teekond läbida, aga hakkasin taas tundma nahakipitust ja päikese kuumavat jõudu ning otsustasime nende kilomeetritega piirduda. Olengi näoest nagu vähk. Muidu kulges kõik kenasti, linnulaul ja sulnis toomingate lõhn saatsid meid säravas looduses. Germo muidugi oleks tahtnud kõik võililled ära noppida...

Minek. Germo

imeline, vahune jõepiir...

minu lemmipuud on lõpuks lehtes...

sulni aroomiga toomingas...

2 km läbitud...

3 km läbitud...

vallatu kurv...

parkisime kepid :) esimene peatus...

Germo ja paadimehed..

ta tervitab meid alati tee ääres. kes ta on? kes ta on? ;)

ja ta silm on kõnekas...

Germo Pärnu sõudeklubi treeningsaali ees...

miljonimajad kerkivad endise lihakombinaadi asemele...

kohe finišis. huvitav kas need endise masinatehase aiad jäetakse alles?

 Teel tagasi kohtusime kirjanik Toomas Raudamiga ja ajasime pisut juttu. Pilti ei teinud, Toomas ei soovinud. Ma alati enne küsin, kui klõpsima hakkan. Aga oli armas kohtumine! Pärnu kirjanikud on sportlikud!

 Tuju on he aja tunne on mega!

Fotogalerii:

24. mai. 2017.a.
Vana-Rääma