Möödunud öösel sain loetud Rein Savi romaani "Ma olen imestusest tulvil."
Jah, lugesin seda kaua, sest alguses ei saanud pidama ja ... no nüüd on kahju, et läbi sai! Ausalt!
Rein Savi loominguga olen kursis, olen eelnevalt ka tema luulet ja proosat lugenud ja nautinud. Kui ma selle raamatu kätte võtsin, pidin algul isegi lugemise pooleli jätma, no tundus liiga ulme, ausalt. Ulmel ja ulmel on vahe, aga liiga ulme mulle peale ei lähe. Lasin siis veidike aega raamatul öökapil seista ning võtsin uuesti lugeda. No esiteks juba austusest Reinu vastu ja teiseks, ma ju pidin selle pointi leidma, nii tark mees ju ometi ei saa kirjutada halba raamatut!
Rein on mures planeedi Maa tuleviku pärast, nii kajastabki raamat tulnukate teemat, kuidas üks teise planeedi elanik tuleb Maale, Maad päästma. Ta näeb inimesi läbi ja üha imestab. Kogu aeg imestab. Ausalt öeldes kehastusin isegi selleks tegelaseks, kes kannab nime Kra. Tema tegevust juhib galaktika nõukogu, kes suunab ja annab talle juhtnööre. Siin on viidatud ka globaalsetele probleemidele.
Kra on üdini aus ja meeldib tegelaskuju, kes aiva imestab selle üle et Maa elanikud on kurvad ja kurjad ning tekitvad üha enam probleeme, see maailm on talle endale võõras, aga Maal elades peab ta seda kõike nägema ja tajuma.
Tegelikult tundsin seda raamatut lugedes palju ka deja vu tunnet. Autor rõhub ka sellele, et kui inimesed viitsiksid, tahaksid ja oskaksid aktiveerida oma paremat ajupoolkera, saaks nad ehk maailma parimks muuta. Olen sellega 100% nõus. Kahjuks on meie hulgas liiga palju negatiivse energiaga indiviide, kes näevad kogu elu süngetes toonides ja peavad neid, kes näevad ka nähtamatut, lollikesteks. Ma pigem väidaks vastupidi.
