NII PALJU KURJUST - Silja Vaher

Oehh, tõeliselt põnev kriminull! Öösel enne kahte lõpetasin lugemise. Nüüd on kõik kirjanik Silja Vaheri 9 raamatut minu poolt loetud ja ka kodus olemas. Neist 8 on pühendustega ning leidnud koha mu eriliste raamatute riiulis. Ehk kohtume kunagi Siljaga, saab ka see pühenduseta raamat teiste seltsi minna. Nüüd on küll tühi tunne, sest ma ju neelan kriminulle. Lugemata ja pooleldi loetud raamatuid on mul öökapil mitmeid, aga kriminulle rohkem mitte. Kahjuks. Lõpus läheb ka raamat põnevaks. /mis ei tähenda et ta enne põnev ei oleks/ Ehk siis sellest suurest inimrägastikust ja pöörastest mõrvadest (vabandan väljendamise eest) suutis kirjanik Vaher kenasti õige punkti lõppu viirutada. Nagu ikka Vaheri jutustustes kogu aeg midagi toimub ja ongi põnev. Isegi kõhe hakkas öösel köögilaua taga lugemist lõpetades, millise tunde peakski üks korralik krimka tekitama. Meenus kuidas ma kunagi valveputkas öösel Sass Henno romaani MINA OLIN SIIN lugesin ja hingata ka enam ei julgenud :) Lisan siia ka tutvustuse, lugege ise raamatut, mina soovitan. Ahjaa, Irene Õmblus on imeline toimetaja, seda ma ei väsi kordamast. 11. jaanuar 2023.a, Vana - Rääma. ... "Inimene on tapetud. Noor naine. Metsas," suudab Laura öelda ja minestab. Tanel tõstab neiu sülle, viib tuppa ning asetab diivanile. Seejärel läheb ta kiiresti kööki, laseb klaasi külma vett ja ruttab tagasi. Tüdruku pead veidi ülespoole kergitades tõstab Tanel klaasi neiu suu juurde. Toibudes rüüpab Laura paar lonksu, vaatab mehele otsa ja ütleb uuesti: "Naine ... tapetud." ... Laura nägemusest saab alguse sündmustejada, kus vahelduvad tegelased ja kahtlusalused. Ootamatud pöörded lisavad põnevust ja tõeline süüdlane selgub alles üsna raamatu lõpus. "Nii palju kurjust" on järg raamatule "Uurija".

JÄÄ MINU JUURDE - Silja Vaher

Silja Vaheri lühijutustus JÄÄ MINU JUURDE kõneleb ühe õnnetu noore naise elust, kes on kaotanud oma lapse. Alkohoolikust elukaaslase kõrval vegeteerides leiab naine ühelt maalt, et nii edasi minna on võimatu ning ta on valmis oma elu muutma. Mis suunas see kulgeb, sellest loe ise. Tegu on psühholoogilise lühijutustusega, mis on taas kaasahaarav ja põnev, pisut muinasjutulinegi, sest müstilise alatooniga raamatud ju seda on. Lugu kätkeb endas ka valulikku puberteediaega, mil noor neiu (ja ta õed) on kaotanud õrnas eas ema ning ei oska leinaga toime tulla. Eks isadel olegi raske tütreid kasvatada, veel eriti siis kui nad töö tõttu elavad perekonnast põhimõtteliselt lahus. Mulle meeldis see pisikene lugemine, sest see on sügav ja, vaatamata eluvitsutustele, positiivne. Ja siia ka raamatu tutvustus ning tänusõnad Sirjele - aitäh. 9. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma Järsku prahvatas uks lahti ja tuppa astus Annabel. “Ah et perekondlik kokkutulek kohe! Nagu tuvikesed ninapidi koos! Ja mind ei kutsutudki. Ju siis olen siin peres üleliigne. Käige te kõik põrgusse! Luigelend – mõtleks vaid! Kui romantiline. Lennake siis koos oma luikedega kuradile! Mul pole teid vaja! Mõtleks vaid, armastav perekond! Aga ära unusta – jah, just sina, vana nõid – sa ei saa mitte kunagi minu ema asendada! Kuuled, mitte kunagi! Sina ei ole mind sünnitanud, kätel kiigutanud ja mulle unelaulu laulnud. Sa ei ole minu ema! Sa oled vastik rott, kes on meie majja sisse tunginud ja siin kõik pea peale keeranud. Te kõik olete mulle vastikud, viimane kui üks! Sina ka, isa! Sind ei ole kunagi kodus, kui me sind vajame!“Leevi on noor lapse kaotanud naine, kes võitleb oma abikaasa joomatuuridega. Kas jääbki kõik nii või on elul tema jaoks veel midagi paremat varuks? Kui talle tehakse ettepanek hakata koduabiliseks majas, kus tuleb hoolitseda kolme lapse ja majapidamise eest ja kuhu veel ükski töötaja pidama pole jäänud, ei oska ta hingeski aimata, millised sündmused sellest hargnema hakkavad. Kas ta annab alla või tuleb katsumustega toime?

PURUNENUD ELUD. ENEKEN - Silja Vaher

Kirjanik Silja Vaheriga ehk Sirje Rooga raamatute vahetamine sattus nii õigesse aega, sest ma olen ju kodu vang, istun nagu abitu imik tegevusetult ja seda suisa veebruari lõpuni. Nagu näete, oskan juba ka ainuüksi vasaku käega trükkida. Läheb küll kauem aega, aga mul polegi ju kusagile kiiret. Tegu on puhtalt kriminulliga, seega kriminaalromaanide lugejad - soovitan väga. Meie omaenda Agatha Cristhie. Isegi mõningaid sarnasusi leidsin Barbara Cartlandi loominguga, kes mingil eluperioodil oli isegi mu lemmikkirjanik. Tema on küll rohkem armastusromaanide looja. Mina loen krimkasid meelsasti. Eesti naiskirjanikest on siiani väga meeldinud Ketlin Priilinna krimkad, aga Silja Vaheri ENEKEN ei jää nendele alla. Olgugi, et ma soovinuks veidi rohkem olustikukirjeldust, et saada selgemini aru kus ma viibin, aga samas krimkades vast peakski nii mõnigi asi jääma alaliselt katteloori alla peitu. Lisaks meeldib mulle selle jutustuse juures ka see elulisus oma täies eheduses, ilutsemata. Sedaxoskab autor lugejale pakkuda. Ei häiri mind karvavõrd ka see, et kogu aeg midagi toimub ning tegelasi on palju. Just põnev, ei hakka igav. Lisaks on kirjanik Vaheri raamatute läbivaks jooneks müstika, mis on ka üks minu lemmikuid. Väga hea lugemne. Soovitan. See on pühendusega raamat ja leiab koha mu eriliste raamatute riiulis. Aitäh, Sirje. Ja vabandan endiselt, blogi ei lase taandridu panna ja ma ei saa hetkel ka hüüu- ja küsimärke kasutada. Aga lisan siia ka raamstu tutvustuse. 9. jaanuar. 2023.a. Vana -Rääma Silja Vaheri viiendat raamatut "Purunenud elud. Eneken" on žanriliselt raske määratleda, selles on veidi kõike: olustikku, psühholoogiat, krimielemente ja üleloomulikke jõude. Eneken on noor naine, kelle elu paarikümne aasta jooksul omamoodi proovile paneb. Uurija Sikupill, kellega Eneken kohtub kadunud tütre otsingutel, aitab naisel välja tulla mõnestki keerulisest ja ohtlikust olukorrast ja toob tegevustikku erinevate juurdlustega seotud asjaolud. Veidi müstikat kogu loole lisavad Enekeni autistist tütar Astrid ja vanas lastekoduhoones end ilmutav kummitustüdruk. Vaatamata kõigele juhtunule, jääb raamatust läbi kumama positiivsus ja usk headuse võidusse.

UURIJA - Silja Vaher

Möödunud ööl sain loetud Silja Vaheri järjekordse romaani "Uurija." Ostsin selle raamatu kasutatud asjade poest vaid 2 euroga. Selle raha eest on raamatut rohkem kui küll. Tõsi küll, mina mäletan autori (Silja Vaher ei ole ta pärisnimi) arenemisteekonda. Kunagi aitasin ka tema luulet kohendada. Aga kuna ma blogin hästi otse, ilutsemata ja Vaheri eelnevate raamatute kohta (k)arvustasin teravalt, nagu ma seda ikka teen, ta solvus ja sellest hetkest me enam ei suhtle, nüüd juba aastaid. Eks iga ühe enda valik. Tuttavad me ei ole ja ma tõesti siiralt olin talle toeks, igas mõttes, aga mis seal ikka. Tõsi ta on, et kaks või kolm selle autori esimest raamatut olid suhteliselt toimetamata ja hüplikud, nii ma polnud endale enam tema raamatuid soetanud, aga see ... see on tõsiselt hea raamat! Põnevust jagus päris mitmeks õhtuks ja süzee tuli ka unenägudesse kaasa, mis tähendab, et oli põnev lugemine. Tõsiselt! Kriminaalne maailm rullub tükkhaaval lahti ja kohati leiad lugedes ennast situatsioonist kus kahtlustad kõiki ja kõike, nagu ühe hea krimka lugemise puhul olema peab. Ja romaan on ka väga eluline, pisut ajalugugi sisse pikitud. Tegelaskujud on värvikalt välja toodud, koloriitsed ja kõnekad. Lisaks ma kohe tajusin kus viibisin, on olustikku ja ajaloohõngu. Kutsub lausa Viljandimaad külastama. Põnev oli. Tõsiselt põnev oli! Lisaks on Irene Õmblus ülihea toimetaja ka, põhjalik ja täpne, hea silma ja keeleoskusega, nagu üks toimetaja olema peab. Igal juhul soovitan krimkasõpradel seda lugeda. Siiralt. Aitäh selle lugemiselamuse eest, Silja (Sirje)! 24. märts. 2021.a. Vana-Rääma. Rahva Raamatu lehelt : Martin jälgib politseinike tegevust kõrvalt. Mehed liiguvad aeglaselt, piirkonda samm-sammult läbi kammides. Äkitselt üks neist peatub ja mõlemad kummardavad midagi vaatama. Kaugelt ei ole näha, mida mehed uurivad. Peagi ajavad nad end sirgu, kiirustavad Martini juurde ja küsivad, ega too lapse leidmise kohast kaugemale ei vaadanud. Martin raputab pead. Pikem ja tumeda peaga politseinik teatab kurvalt, et nad leidsid noore naise surnukeha.Sellest hetkest hakkavad rahulikus maakohas hargnema sugugi mitte nii väga rahulikud sündmused. Kes on nõgestest leitud laps? Mis ja miks juhtus tema emaga? Kas ja kuidas kurjategija oma ohvrit tundis? Peadpööritava kiirusega järgneb üks sündmus teisele, andmata uurijatele aega hinge tõmmata. Tule ja loe – Sa võid üllatuda! P.S. Endiselt ei ole ma oma blogi süsteemi korda saanud, sestap jooksevad kõik lõigud kahjuks kokku, aga ehk saate siiski aimu raamatust.

"SÜÜTUTE VERI"- Silja Vaher

 Just lõpetasin Silja Vaheri neljanda romaani "Süütute veri" lugemise. Tänaseks olen siis kõik tema raamatud läbi lugenud. Ütlen ausalt-see on kõige parem raamat tema omadest!

  Tõsi küll, raamat vajanuks toimetaja karmi kätt, sest sõnaseade on kohati väga sassis ja tähevigu on ka liiga palju sees. Teinekord piisab ka sellest, kui anda mõnele sõbrale käsikirjafail ülelugemiseks, sest mitu silma on mitu silma. Üks tähelepanek veel, soovitan uut teemat hakata lahkama uuest peatükist, mitte poolest peatükist, nagu selles raamatus on. See tekitab segadust. Ja küljendaj kapsaaeda viskaks ka mõne kivi.

 Samas see krimi(lühi)rooman on tõesti kõige kompaktsem ja põnevam raamat tema sulest. Vahepeal oli küll selline tunne, et ei viitsi edasi lugeda, aga siis mõni põnev seik tekitas huvi ja lugesin ikka lõpuni.
Natuke liiga palju tegelasi imeõhukese raamatu kohta tekitas ka alguses segadust, aga hiljem suutsin need nimed mällu talletada ja spikerdasin Jana Kupitsa põnevate portreepiltide pealt kes keegi olla võib. Ma küll päristäpselt vast ei tuvastanud, aga aimu sain.

 Ja mõrvar on tõsine üllatus! Päriselt!

Pagan, põnev oli ju!

16. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

12.60 11.97 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  

Silja Vaher- "Selgelt nägija"

   Möödunud öösel sain ühele poole Silja Vaheri 3. romaani "Selgelt nägija" lugemisega. See on autori kolmas romaan mille olen läbi lugenud, kuid tal on juba ilmunud ka neljas. Küll ma selleni ka jõuan.

 Kuna eelnevad romaanid on tal olnud toimetamata (no lihtsalt toimetaja töö on nii nõrk) siis sellega on vaeva nähtud, vähemalt grammatilise poole pealt. Leidsin vaid mõningad täheapsakad ja lausa korduvalt.(no, mõnel sõnal oli näiteks kolm e-d kõrvuti) Algul tegin märkmeid ka, kuid lõpus enam ei teinud, sest raamatu lõpp läks paremaks. Täheapsakaid ikka tuleb sekka, kuigi ükski autor neid ei taha.(minu raamatutes on ka).

  Üks väljend oli ka "nälja vaigistamiseks" kuid mina ise lugesin "nälja kustutamiseks." Või siis "Rahulikust mehest sai ohtlik kiskja". Noo...Tegelikult oleks pidanud toimetaja seda väljendit nägema. Mõningad "ütlemised" olid veel kummalised. Aga ju igal Eestimaa piirkonnal omad väljendid ja asjad. Samas on see raamat ka keeleliselt korrektsem ja kompaktsem, kui autori eelnevad raamatud.

  Vahepeal ma väsisin lugemast, sest kogu süžee hakkas venina. Ma ei jaksanud endast läbi lasta liiga palju situatsioone seoses varjupaiga asunikega. Liiga pikalt jäi autor neid kirjeldama, üks situatsioon teise otsa. Samas tean, et ka minu raamatutes on liiga palju tegelaskujusid. Üritan neid küll vahepeal tappa, aga ikka ronib mõni uus asemele. Selles raamatus oli neid lausa massiliselt.

 Väidetavalt olevat tegu krimiromaaniga. Lõpus leidsid jah rohkem kriminaalseid sugemeid, kui alguses, aga tegelikult ongi osasid romaane raske liigitada, et mille alla nad kuuluvad. Mina siiski jään enda juurde, et tegu on kriminaalsete sugemetaga täiskasvanute muinasjutuga või siis hoopistükkis ulmeromaaniga. Aga kas ongi vaja liigitada? Ja tegelikult inimestel on kõikidel erinev maitse ja kui raamatutid loetakse ja need mingil määral lugejatele korda lähevad, siis on ju hea.

 Ausalt üteldes ma läksin sellesse muinasjutusse isegi nii sisse, et hakkasin üha rohkem ootama ulmelisi tegelasi ja veel ulmelisemaid situatsioone. Kui vahepeal tuli pikalt lugeda reaalelulisi situatsioone, hakkas juba igav. Teiseks, selles raamatus on koos lausa mitu romaani, lühiromaani. Eraldi saaks mesimagusa romaani kahe peategelase armastusest, mis küll jätab mulje, et tegu on rohkem ihuliste vajaduste rahuldamisega ehk siis füüsilise armastusega. Liiga palju on detailselt kirjeldatud suguakte, kuid samas seks on ikka väga tähtis tegevus suhtes. Mina loen hea meelega just selliseid raamatuid kus on sündi, seksi ja surma. "Selgelt nägijas" on aga kahjuks liiga palju negatiivsust. Kui raamat sai läbi loetud, tekkis tunne, et kogu maailm on halb, et midagi head nagu ei olekski. Väga raske oli sellises meeleolus magama jääda. Ja ausalt üteldes on tegu nagu seebiooperiga. Meil Eestis nii palju kogu aeg ei juhtu.

  Selgelt nägemise koha pealt jätan ütlemata. Jah, hea, et raamatu pealkiri on lahku kirjutatud, sest selgeltnägijaga kohe kindlasti tegu ei ole.

Mis seal ikka, Silja Vaher ja kirjutada oskab ja soovin talle edu!

Ja siis väike tutvustus ka Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

SELGELT NÄGIJA

Autor: SILJA VAHER

19.79 18.80 €

• LISA EEMALDA 

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 79 Google +0  0 Share0

Järg autori esikteosele “Patune”, kus jätkuvad Reelika ja Peebu põnevad seiklused ja ilmub uusi põnevaid tegelasi. Pole ühtegi häda, mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba!
Selgeltnägemine. Must Hunt, kellel on oma osa lapseröövis. Lõgismadu pererahva õuemurul. Hobune läheb omapäi kilomeetrite taha sõpra otsima.
Armunud naise kättemaks. Mõrv klassikokkutulekul. Ahistajate küüsi sattunud röövitud lapsed salapärases kloostris ja nende pääsemine...

ISBN	9789949581054
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	275 lk
MÕÕT	216x152x18 (mm)
KIRJASTUS	HEA TEGU
LISAMISE AEG:	15.07.2016

18. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Mul käis täna Rääma Päkapikk

  Juba varsti saab meil aastajagu päevi elatud Ülejõel. Mulle meeldib Rääma ehk Vaeste Patuste Alevi linnaosa juba aastakümneid, see algab mu kodu ligidalt. Kuigi minu aadress kuulub Tallinna mnt alla, kirjutan ma blogipostituste alla Vana- Rääma, sest mu kahe toa kolm akent jäävad just Vana-Rääma tänavale. Vaid kõõgi- ja tualettruumi aknad jäävad Tallinna maantele, kuid ka hoovi. Seega olen õnnelik, et mingi seos mul Räämaga ikkagi on.

 Tegelikult elas mu vanaonu kunagi Räämal, Raba tänaval ja ta oli mulle nagu isa eest mingitel aegadel. Pealegi elab üks mulle väga kallis inimene veel Räämal ehk Vaeste Patuste Alevis, tänaval, kus ühele poole jäävad majad kuuluvad Ülejõe linnaosa alla ja teisepool asuvad majad Rääma alla. Tema maja jääb Rääma alla. Piiri tänav poolitab neid kahte linnaosa.

  Täna ootas mind postkastis üllatus, kiri või õigemini kutse Rääma Päkapikult. Nii vähe oligi õnneks vaja, et kena päev kindlustada. Tänud armas Rääma Kooli pere! Kohtumiseni!

selline armas kutse :) meeliülendav...

  Lisaks sellele ootas mind postkastis veel teine armas üllatus, romaan Silja Vaherilt. Jõudsin juba Helle & Heleni ilusalongis aega parajaks tehes seda ka 16 lehekülge lugeda. Aitäh!

 No, jah, juba jõudsin reeta, et käisime ilusalongis, just käisime, Reedaga käisime, õe Reedaga. Lasime endale kulmud pähe joonistada ja mõlemad jäime väga rahule. Aitäh!

 Evega jooksime ka kesklinnas kokku, sikutasime ta kohvi jooma ja juttu jätkus kauemaks. Aitäh!

 Ja kuidas siis nii kõlbab, et emme käib ilusalongis ja poeg on kodus habemesse kasvanud. Oi,oi,oi...Ei kõlbagi. Germost sai jälle armsa näoga noormees, kes näeb habeme tagant välja. Aitäh (nime ei teagi) Tallinna maanteel asuvale meestejuuksuri salongile!

 Mida siis veel? Hmm....Üle pika aja keeb potis sült. No, Rehtla lihapood jäi teepeale ette ning 4 kanakoiba ootasid ka juba külmkapis. Seega keedan kana-sealiha sülti.

Selgelt nägija- Silja Vaher

Ja armas pühendus. Aitäh!

särasilmne Germo

ja minu uued kulmud

On teil küsimusi, kallid sõbrad? ;)


7. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Silja Vaher -"Kurjuse kannul"

   Täna öösel pole ma veel maganud :) Ühesõnaga lugesin 4 tunniga ühe krimka läbi.

   Mõtlen siin, et jube julgustükk kirjutada krimkat. Mina ei julgeks. Noh, olen mitmeid alustanud ja mitmed on ka pooleli, aga lõpuni kirjutada pole julgenud, sest ei tunne seda õigussüsteemi nii hästi ja vajaksin krimka kirjutamisel "juriidilist abi" ;)

  Silja Vaheri teises (lühi)romaanis on ka seda tunda, et just see juriidiline abi on puudu. Segamini on aetud uurija ja politseiniku töökohustused. Kuid, kui aus olen siis ma lõpu poole ei pannud seda tähelegi enam, kuna just lõpu poole muutus raamat kaasahaaravamaks ning ma ei näinud neid loogikavigu mis alguses silma riivasid.

  Proloog raamatu alguses oli hea.

Kahjuks pole toimetaja taas teinud toimetamistööd, on teinud ära vaid korrektuuri, aga sisu on toimetamata, seega need loogikavead labakäega lajatavadki. Siin ma ei anna süüd autorile, kuna tean ise, et romaani sees olles ei tarvitse autor märgata neid vigu. Selle jaoks on toimetaja kes kas koostöös autoriga korrigeerib teksti, kas laseb juurde kirjutada, või parandab loogikavaead. Toimetaja töö ja autori töö peavad käima käsikäes, mida siin küll näha kahjuks ei ole.
   Näiteks, arstiteaduskonna lõpetanu ja juba töötav meedik ei saa olla 20 aastane. No, ei saa. Kui ta just imelaps ei ole ja juba imikuna kooli ei läinud.

   Üks märkus autorile- liiga palju kipud tegeleasi tapma. Jah, ka mina kipun, aga siin surevad lisaks mõrvari käe läbi ka teised tegelaskujud, enamus. Katsu vähem taparelvi kasutada.

 Üldiselt on see muidugi kordi parem raamat, kui "Patune", su debüütraamat. Kui sa leiaksid endale toimetaja, sünniks ka kordi parem raamat. Ja usun, et leiad.

Head!
Margit

24.12.2015.a. kell 4.28
Mai

Panen siia ka väikese reklaami Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

KURJUSE KANNUL

Autor: SILJA VAHER

**********HINDA JA KOMMENTEERI (0)

 87 Google +0  0 Share0

Ühes väikeses Pärnu pansionaadis hakkavad toimuma mõrvad. Miks ja milleks? Pole ju enam palju nendel vanakestel eluaastaid jäänud. Milleks siis nende eluküünal varem kustutada? Kelle sees on nii palju kurjust?

 Üks inimene on aga saanud taevase teadaande, et tema on see, kes on tulnud siia, Maa peale, missioonile. Vanade pattude lunastamiseks on ainus võimalus surm. Nii arvab ja tegutseb inimene, kes on endale nimeks võtnud Päästja. Samas peidab see maja endas veel avastamata saladusi, mida nüüd uurijad, Maarika ja Seth, püüavad päevavalgele tuua. Kurjus ja ahnus ei ole ilmast kusagile kadunud ja nii lähevadki meie uurijad kurjuse kannul, kuni saavad kätte kurjamid, kellele pole püha, isegi mitte inimelu. Raamatu autorile, kirjaniku nimega Silja Vaher, on see alles teine raamat. Esimene oli "Patune," millele on oodata, lugejate soovil, ka peatselt järge. Autor on alles avastamas erinevaid vorme, seepärast proovib ta kätt erinevates stiilides kirjutamisega.

ISBN	9789949973125
ILMUMISAASTA	2015
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	122 lk
MÕÕT	210x148x7 (mm)
KIRJASTUS	HEA TEGU

16.17 15.36 €

• OSTA 
• LISA NIMEKIRJA

KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 15.36 €

KAUPLUSES: 16.17 €

KAUP KÄTTE: ESMASPÄEV 04.01

KIIRTELLIMUSEGA:ESMASPÄEV 04.01

• SAADAVUS KAUPLUSTES

"Vaimupuu," "Kurjuse kannul" ja Kohvik "Versus"

   Täna oli lausa lust postkasti avada, sest kaua oodatud kaunikene "Vaimupuu" ajakiri jõudis minuni. Lisaks sellele veel ka imeline Vaimupuu kalender 2016, mis jäi küll pildile jääduvustama, aga ootab köögis seinale panemist. Kalendris on imelised fotod fotokonkursilt "Sõprus", mille avamisel Tallinnas käisin ja millest juba ka kirjutanud olen.

   Armas "Vaimupuu" kollektiiv saatis mulle 2 ajakirja, millest ühe kingin oma armsale Emale.
Aitäh, kallid inimesed! :)

  "Vaimupuu" Facebooki lk on SIIN.

  Veebiartikkel artiklist on ka täitsa saadaval ja seda saad lugeda SIIT.

Kopeerin ka siia artikli ajakirjast, kuna ta juba avalik on ja veebis saadaval.

PÄIKESEPOISS GERMO

Tekst: Margit Peterson ja Vaimupuu Fotod: Tiina Azojan ja Vaimupuu, detsember 2015

Germo Paavle on 23-aastane sõbralik noormees. Ta elab koos poetessist ja kirjanikust ema Margit Petersoni ja paar aastat noorema venna Geioga kaunis suvepealinnas – Pärnus.

Germo Paavle Germo sündis täiesti tervena. Ta oli tubli beebi ja arenes hästi. Ta isegi laulis, nii et arvati, et poiss hakkabki enne laulma kui rääkima. Paraku läks teisiti. 10-kuuselt jäi Germo kopsupõletikku, seejärel meningiiti. Senine areng oli kadunud. Germo unustas isegi istumise. Arstid arvasid, et ta ei taastu niipea, ent juba 11-kuuselt hakkas poiss uuesti istuma ning pooleteise-aastaselt kõndima. Füüsiline areng läks küll tõusvas joones, kuid raske haiguse tagajärjel tekkisid autism, madal lihasetoonus ja ajukahjustus, mis tingis epilepsia. Germo ema Margit Peterson otsustas haigustest hoolimata oma last toetada ja innustada ning ta lasteaeda panna, et poiss eakaaslastega mängida, õppida ja areneda saaks. Pere elas tollal Lavassaares, aga tervel Pärnumaal polnud siis lasteaeda erivajadustega lastele. Valik langes Pärnu-Jaagupi lasteaia logopeedilisele rühmale. Piisas vaid poolest päevast, kui Margitile helistati: „Tulge Germole järele, me ei saa temaga hakkama.“ Margit ei lasknud end heidutada ning sõitis koos õega Haapsallu. „Teadsime, et seal on Haapsalu Sanatoorne Kool, ei teadnud isegi aadressi ega midagi, kuid sõitsime kohale,“ jutustab Margit. „Leidsimegi üles!“ Haapsalu Sanatoorsest Koolist soovitati neil mina Haapsalu Väikelastekodusse. Margit ehmus: ta ei tulnud ju lapsest loobuma! Siis selgus, et lisaks orbudele elavad ja õpivad Haapsalu Väikelastekodus ka erivajadustega lapsed. Lastekodu direktor Õilme Ainjärvele hakkasid Margit ja Germo väga meeldima, ning kuigi maja oli mõeldud vaid Läänemaa lastele, võimaldas ta ka Germole sinna koha. Juba nädala pärast läks Germo esimest korda Haapsalu Väikelastekodusse. Iga kahe nädala järel sõitis Margit Germole järele, et ta nädalavahetuseks koju tuua. Margit Peterson on siiani südamest tänulik Haapsalu Väikelastekodule, et nad võimaldasid Germol seal elada ja õppida päris mitu aastat, sest Germo arenes seal jõudsalt. „Ta lausa tunnetas või nägi ette neid reedeid, kui ma talle sinna järgi sõitsin, kuigi ta ei tunne ei tähti ega numbreid ja ei oska ka lugeda,“ räägib Margit. „Õpetajad ei öelnud talle kunagi, et ema tuleb järgi, kuid samal päeval käis ta hommikust saati akna juures vaatamas, kas ema juba tuleb autoga. See näitab seda, et meil on väga tugev side ja Germol on olemas tugev tunnetus.“ Mured käivad mööda inimesi, mitte mööda kive Siis algas Margiti jaoks väga raske aeg: pärast 10-aastast kooselu läks ta mehest lahku. Germo oli 8-aastane, tema vend Geio 6-aastane. Suurt abi kusagilt loota ei olnud, tuli ise hakkama saada. Juhutööd ja luuletamine kuigipalju sisse ei toonud ja raha oli peres vähe. Tuli ette õhtuid, kus Margit patja nuttis, kuna polnud ei raha ega transporti, et Germo nädalavahetuseks koju tuua. Germo pensionirahadest maksti kooli õppemaks, laste isa poolt makstavatest alimentidest aga elamiseks ei jätkunud. Kui tekkisid üürivõlad, soovitas Lavassaare valla sotsiaaltöötaja Margitil lapse riigi ülalpidamisele anda. Margit oli šokis. Germo oli sellal Pärnu haiglas kubemesonga operatsiooni ootamas. Mõne tunni pärast sattus samasse haiglasse ka Margit – muretsemisest olid tal tekkinud kohutavad sapivalud. Haiglapäevad veetis ta oma probleemidest hoolimata Germo voodi kõrval istudes, sest operatsioonist toibumise tegid poisile raskeks iga natukese aja tagant korduvad epilepsiahood. Teist korda sattusid ema ja poeg juhuslikult üheaegselt samasse haiglasse mõni kuu hiljem, kui Margitil sapikive opereeriti. Operatsioonilt palatisse jõudnuna kuulis ta, et Germo oli toodud koomaseisundis haiglasse. Germo elas tollal nädala sees Pärnu Niidupargis olevas Lastekodu hoones, mille alumise korrusel elavad nädala sees erivajadustega lapsed Pärnu maakonnast, keda ei saa iga päev kodu ja linna vahet sõidutada. Germole oli unustatud anda tema eluliselt tähtsad rohud ning nii ta vajuski koomasse. Operatsioonist taastumiseks anti Margitile unerohtu, et ta end korralikult välja puhkaks, ent tema kondas seni mööda Pärnu uut haiglahoonet, kuni leidis intensiivravipalatist oma poja üles. „Tollel ööl ma ei saanudki sõba silmale, saatsin oma lapsele mõtteist tervendavaid energiapakke ja sisendasin, et ta tuleb sellest välja,“ räägib Margit Peterson. „Olin selles täiesti kindel, ei kaotanud hetkekski lootust, kuigi olin ise operatsioonist nõrk ja haav alles paranes.“ Pärnusse kolimine tuli kasuks Lavassaare vallaametnike käitumine oli ärritanud ka teisi inimesi ning asi jõudis kohalikku ajakirjandusse. Toonased Pärnu Toimetuleku Kooli õpetajad, Germo klassijuhataja Karmen Sildnik ja abiõpetaja Kädi Rohelsaar soovitasid Margitil Pärnusse kolida, et jääks ära kemplemine vallaametnikega ning Germo saaks kodus elada ka nädala keskel. Margit koliski. Germo areng läks silmnähtavalt edasi, tänu kodus elamisele ja Toimetuleku Koolis õppimisele. Puberteedieas Germo epilepsia süvenes ja Margit oli ööpäevaringselt tema kõrval valves. Hood kordusid tihti, isegi magades ja süües. „Kaheksa kuud minu elust oli nagu karm unenägu,“ ütleb Margit. Lõpuks saadi kangete rohtude abil haigus aastateks kontrolli alla. Kallistamine aitab Praegu on Germo kodune. Kui Margit tööl on, veedab Germo aega joonistades, vanu albumeid vaadates või oma lapsepõlveaegset Eesti popmuusikat kuulates. Igal võimalusel käib ta emaga igal pool kaasas, näiteks Pärnu kirjandusõhtutel, mida Margit korraldab juba kuuendat aastat. Vabadel päeval käivad nad koos poes ja jalutamas. Germo saab emaga hästi läbi ja matkib teda igas asjas – teeb koduseid töid, nagu ema ja kasutab rääkides ema väljendeid. Kodutöödes on Germo tubli. Talle meeldib koristada, nõusid pesta ja voodeid korda teha. Mõni aasta tagasi, kui pere elas ahjuküttega korteris, oli Germo tööks puude tuppa toomine. Ta oli selles väga usin. Germot on lapsest saati kutsutud Telepoisiks  ja Päikesepoisiks, sest ta on sõbralik, heatahtlik ja abivalmis. Huvitaval kombel tunneb ta erivajadustega inimesed ära ja on alati valmis neid aitama – näiteks saadab tualetti, teeb ukse lahti ja paneb tule põlema. Germo on viisakas ja suur kallistaja. Kui mõni külaline unustab lahkudes kallistamata, on Germo valmis talle järele jooksma, et aga kallistada saaks. „See on ilmselt taas üks minult õpitud komme,“ räägib Margit. „Kallistame Germoga iga päev, sest kallistamine on hea energia jagamine. Kallistage teie ka, sest siis tunnete, et päev läheb palju päikeselisemaks!“ Margit Peterson on alati võtnud asju positiivselt ja sisestanud seda positiivsust ka teistele, eriti oma lähedastele. Juba lapsena oli ta iseseisev ja oma arvamustes kinni, tahtis ta ise kõigega hakkama saada, mitte teiste peale lootma jääda. Ta on samasugune ka praegu, lausa elav näide vanasõnast „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!“ Margit Petersoni nõuanded teistele erivajadusega laste vanematele: Mina soovitan jääda raskemates olukordades iseendaks, mitte kaotada pead. Kui sa juba oled lapsevanem, ja oled oma elu edasi andnud, siis sa ei tohi alla anda, sest sul on oma rist kanda. Erivajadustega laste vanematel on see rist veel eriti suurte mõõtmetega ja raske. Aga elus on palju raskeid asju. Tuleks mõelda, et paljud asjad on meie mõtetes kinni ja lasta need vabaks. Laske oma ellu valgust rohkem, ärge konutage pimedas ruumis ka aasta kõige pimedamal perioodil. Põletage küünlaid, sest need puhastavad elamist ja hinge, tuleleek laeb ja puhastab. Tules saate aasta lõpus põletada ka oma mured, lasta nendest lahti, et valgusenergia pääseks paremini ligi. Kui teil pole päeva jooksul olnud võimalust naeratada, siis minge peegli ette ja naeratage iseendale, sest endaga rahul olemine tähendab ka raskustest üle saamist. Meil on tegelikult nii palju positiivseid asju elus, võtke ja omastage need. Ärge lugege meediast ainult negatiivseid artikleid, sest negatiivsus hakkab kergesti külge. Ärge lugege üldse kollast ajakirjandust, see pole teile vajalik. Kallistage! Kui te millegipärast peaks kallistamist häbenema, visake see häbi vähemalt jõulude ajal minema ja kallistage, kallistage kohe mitu korda päevas. Ma usun, et tänu kallistustele on ka Germo selline positiivne Päikesepoiss, nagu ta on. Ärge kunagi häbenege kallile inimesele öelda, et ta on kallis. See on juba ise suure positiivsuse edu pant. Kohe on käes jõulud, hoidke ja pidage meeles oma lähedasi. Kui te külla sõita ei saa, siis vähemalt sellel ajal helistage neile.

22-aastane Margit koos aastase poja Germoga. Margit ja Germo praegu, 22 aastat hiljem.

    Lisaks sellele ootas mind ka veel postkastis Silja Vaheri lühiromaan "Kurjuse kannul," mis on justkui vastanud eelnevale ajakirjale, aga kui vastand ta on, saan teada alles peale lugemist.
Tänud autorile! :)


  Väike seos on ka neil kahel kingitusel. Kuigi ma raamatust kusagilt välja ei lugenud kaanefoto autori nime, olen teadlik, et selle on teinud "Vaimupuu" imeline fotograaf  Tiina Azojan. Igal juhul minu alateadvus on salvestanud sellise info. Kui on õige, siis Sirtsuke, teinekord lase autori nimi ka raamatusse panna ;) Aga tänud raamatu eest! Asun seda varsti lugema ja luban ka tagasisidet anda.

  Lisaks sellele käisime täna ka ühes Pärnu imelises kohvikus "Versus", mis asub kesklinnas, aadressil Ringi 4. Võrratu kohvik koos imehea ja taskukohase päevapraega väärib kohe kindlasti reklaami. Sain vaid 3.50 euro eest kõhu täis ja ahjusašlõkk oli väga maitsev. Suured tänud!

armsa foto koos Anneli ja Elisega näppasin Facebookist, kohviku lehelt.

 
  "Versuse" facebookileht on SIIN.


21.12.2015.a.
Mai

Silja Vaher "Patune"

Hoian peos üsna ahjusooja teost "Patune" (Silja Vaher), mille liigitaksin pigem veidi päeviku stiilis kirjutatud lühijutustuse, kui romaani alla. Sellel puudub romaani kompaktsus ja teemad on kas liiga lühikesed või laiali valguvad. Autor on rõhku pannud naise loomusele, kes ei suuda armastada oma lapsi, kelle armastus on suunatud rohkem meestele ja loomadele. Armastust viimaste vastu kirjeldab ta natuke liiga pikalt, lausa nii, et sellest jaguks materjali eraldi raamatu tarvis. See viib kuidagi raamatu süžee hoopis teise maailma. Sellest saaks eraldi raamatu koerinimestest.

Siiski on armastus naises olemas, kuid raamatut lugedes tekkis tunne, et naise hingehaavad on pärit lapsepõlvest ja ta justkui kardaks oma lapsi armastada. Ilmselt nii ka on. Paljud asjad saavadki alguse lapsepõlvest. Kus kohast ikka laps saab elumõtte kui mitte oma kodust. Külm ja apaatne ema, kellele oli laps justkui koormaks ja kellel puudus empaatiavõime, ilmselt ei olnud geenivaramust seda kas tütrele kaasa andnud või elas armastuse enda sisse ja oma töösse. 

Palju on raamatus kohti millel peatuks pikemalt, mille kohta tahaks, et need ei lõppe paari reaga ja liiga ruttu, mis ootaks pikemalt lahti lahkamist, kirjutamist. Teemast- teemasse hüppamine käib lausa turbokiirusel, kuid siin ma ei anna süüd autorile, see on siiski toimetaja pärusmaa. Toimetaja oleks pidanud laskma autoril teemad lahti ja eraldi peatükkidena kirjutada. Seega on tegu puhtalt toimetaja tegemata jäänud tööga. Seda enam, et tegu on autori debüütteosega. Miks muidu autor toimetajat vajab? Nii saaks ta ju ilma toimetajata hakkama. 

Teosel on küll hing sees, kuid kahjuks on raamat toimetamata ja sõnaseade (mis käib taas toimetaja töökohustuste hulka) täiesti paigast ära. Selleks ju autor toimetaja võtabki, et kirega kirjutades ei tarvitse näha oma nihkes mõtteväljendusi. Soovin autorile tuult tiibadesse ja soovitan, juhul kui autor peaks veel raamatuid avaldama, otsida toimetaja, et teosest saaks raamat!