14. jaanuaril toimub Pärnus Maarja-Magdaleena Gildi Maja (Uus tn 5) lakasaalis algusega kell 18.00 Margit Petersoni esikluulekogu „Õitsvate pärnade alleel“ esitlus.
Margit Peterson: "Kus maa on ühtes taeva kuldse laega"
Teel Rahva Raamatu kohvikusse kohtasime ühist tuttavat Sindi-Pärnu Vovkat ja kui ma Margit Petersoni esikkogumiku suvalisest kohast lahti lõin, lugesin ridu: „Pärnu patroon / Pudeli-Vovka / läkiläki silmini peas / küürus õlgadel / taaradest pooltäis jahukott / kõnetab möödujat / sjenti ei ole … / aitäh / aitäh / lausub mehike / ja lahkub / koni viltu hambus … / Kui juurde lisada sedagi, et olen korduvalt ka ise pidanud tähtsaks kunagi Vovkast midagi positiivset kirjutada, siis tabasin end ühtäkki kolmekordselt juhuste kokkulangevuselt, mis omab juhuslike juhuste maailmas märgatud juhuste esinemise seisukohalt samuti mingit tähendust.
Parimates aastates daam jutustas meeldiva vestlusveetlusega sellest, et luuletaja luuleand ilmnes juba neljandal eluaastal, mil tema armas vanavanaema maise tolmu jalgelt pühkis ja siinse ilma laste hulgast lahkus. „Ma pean kohe luuleread kirja panema niipea kui need minu peas on kindla vormi ja mõtte leidnud,“ selgitas kauane luuletaja, kes nooruses pikka aega üksnes sahtlisse kirjutas, aga hiljem ka paljudes kogumikes mõne enda loodud luuletuse lubas avaldada.
Nüüd on järg jõudnud sinnamaale, et viimaks valmis ka isiklik debüütkogumik „Õitsvate pärnade alleel“. Illustratsioonid joonistas luulevihikusse Kursi koolkonna kunstnik Albert Gulk, kes on eesti joonistuse esireas jäänud kindlaks oma isikupärasele joonistuslaadile ja pole selleski raamatus kasutanud modelli. Joonistada suudab ka Margit, aga seekord polnud ta veel valmis ise oma luuleraamatut illustreerima. „Selleks puhuks peab tublisti kätt harjutama, praegu ei paindu näpud piisavalt hästi,“ ütles Margit, kuid lubas juba järgmistesse raamatutesse ise joonistada.
Luulekogumiku üheks läbivaks teemaks on armastus, mis on arvatavasti kõigis keeltes üks eelistatuimaid sõnu. Kui eesti keeles on ühe sõna alla koondunud mõisted ema armastusest, sõpruslikust armastusest, kirglikust ihast ja muust, siis näiteks kreeka keele vähemalt neli sõna omavad selgelt piiritletud erinevat mõistet armastuse valdkonnas. Margiti raamatus saab jämedates joontes eristada kahesugust armastuse ilmingut, mida täiendavad kaks järelejäänud armastuse tõlgendust.
Ta ise ütles, et sotsiaalne teema puudutab teda pidevalt ja see kajastub alati ka luuleloomingus. Ent valdavalt läheneb luuletaja sotsiaalsetele sõlmingutele hoolivuse ja heatahtliku tähelepanu lävepakult. Margit ei arvusta nõrgemaid või tavapärasest erinevamaid inimesi, vaid kirjeldab neid võrdväärse aupaklikkusega nõnda kuidas keegi indiviidina näib. Kohati tundub, et suhtub valikuta kõigisse mõistvalt kartmatu heasoovlikkusega. Teades, et kodus on tema päevad jagatud raskel kujul meningiiti põdenud poja saatusega, mida ema oma armastuses pole lahutanud mõne hooldekodu seinte vastu, siis seda erksamate kiirte valguses kirgastub Margiti armastus, mida kreeklane nimetab
agape.
Sotsiaalluulele on Margit leidnud oma sõna. Ta nimetab üht meie elu kaasosa sõnaga ’vägelik’.
Siiski algab käesolev luulekogum väga inimlikus tundmuses, mida parimal viisil mõistavad teineteise lähedust ihkavad naine ja mees. Kreeka mütoloogiast tulenev
eros kirjeldab armastust, mida kütab loomulik lihalik himu ja vastupandamatu iha. Paiguti on neis luuletustes ära tuntav ka armastuse
epithemia. See märgib himurat iha, mille kutsub sageli esile isekus või enda rahuldamine.
Sõnade vormimine luuleks on kunst. Seepärast pole kuigi mõttekas luuletusi üksipulgi lahata neid sõnade või silbitusteni lahti lammutades. Nagu kunst, nõnda ka luule peaks andma tundeelamuse ja mingisuguse sõnumi. Iga Margiti luuletus sisaldab võrdsetes osades mõlemat. Olgu selleks kasvõi ainult kümme sõna kolmel real kui ta ise luges: „Võtsin eluaseme laenu / eejahh… / Siin põõsa alla on kuradima külm“.
Margiti luuletused ei küpse laua taga sulge närides või pingsas silpide arvu kokkulugemises stroofideks. Ta ei oska seda seletada, kuidas sünnivad tema luuletused ja ütleb seepärast lihtsalt: „Vanavanaema saadab neid avatud taevaväravalt“. Mitte ainult kolmerealine, vaid tervet lehekülge täitev luuletus on Margiti sõnul korraga ajusagarate vahele takerdunud ja siis peab ta selle kiiresti kinnistama silmadega loetavaks tekstiks. Kui näiteks varahommikune raske uni sunnib pikemalt silmi avama, võib juhtuda, et antud saadetis lahkub jäädavalt püüdmatusse kaugusesse. „Loomulikult on mul siis ahastavalt kahju,“ tunnistas Margit, kes samal ajal ei varja oma üllatust ikka veel, et ta ei kirjuta kunagi luuletust mustandi kujul, mis vajaks hiljem lihvimist või silbituste korrigeerimist. Seda isegi mitte sonettide puhul, mille ühel real peab olema 9 või 11 silpi.
Margit on luuletamisel eripärane sellegipoolest, et ta ei ole kinnistunud teatud žanrite eelistuste juurde. Samahästi sünnivad luuletused haikude, tankade, riimi, proosa, vabavärsina, miniatuursel kujul või laulusõnadena. Viimase puhul on autor andnud viisiloojatele vabad käed teksti sobitada vastavalt helistikust tingitud vajadustele. Margiti luulet meeldib viisistada Papa Jansenil alias Alari Janson, aga on ka teisi huvilisi.
Laulusõnad on ainsad, kus ta lubab teistel pisut sekkuda. Ülejäänud loomingu osas ei lase ta kellegil midagi kohendada ega suunata. Väga iseseisva isiksusena ei tee ta toimetajalegi järeleandmisi kui viimane sooviks näiteks mõne luuletuse tema jaoks mitte midagi ütlevana trükist kõrvaldada. „On loomingut, mille tähendust ja väärtust saan ainult mina ise mõista ja kõik ei peagi alati olema kõigi jaoks ühesuguselt mõistetav,“ kommenteeris Margit luulevaimu haaramatuid piirjooni.
Ta rääkis, et on luuletajaid-asjaarmastajaid, kelle loomingus varjutab sõnumi sisu vaevaline silpide seadmine kindlasse värsimõõtu. Tema nii ei oska. Sõnum vormub samaaegselt valitud luulevormi.
Emakeelt armastades püüab Margit olla võimalikult eestikeelne ja nendib kurvastusega, et praegust arenevat moodsat luulet lõpetatakse näiteks paaris- või paarituarvuliste riimridade puhul viimases stroofis hoopis inglise keeles. Antud juhul on tema arvates tegemist kahe võimalusega: kas tegemist on teadliku moesuunaga või küündimatusega. Margit ei vaidle vastu, et eesti keeles on riimumine võibolla piiratum võrreldes mõnegi teise keelega ja siis on tõepoolest kergema vastupanu teed minnes hõlpsam hüpelda võõrasse keelde. Samas on eesti keel märgatavalt sõnade rohkem kui mõnigi suurkeel. Ja kui peakski millestki puudust tulema, leiab Margit kohe täiesti uue sõna. „Kas sa tead, mida tähendavad varvuskad?“, küsis ta üle laua lähemale kummardudes, endal sädelev kelmikus silmis. Mõtlesin varvastele ja ei pannudki palju mööda. „Varvuskad on varvastega sokid,“ sain vastuseks.
Paistab, et kõik sõnad ei mahu siiski luulevormi või kuidas teisiti seletada seda, et Margitil on käsil ka romaan, millest 8 peatükki valmis. Kui palju valminutele lisa tuleb, seda ei tihka luuletajast kirjanik ennustada. Romaan sisaldab põimikuid lapsepõlvest ja pealkirjaks on „Petu“, mis on perekonna nimest tuletatud kunagine hellitusnimi.
Kui mitte hellitavalt, siis vähemalt tunnustavalt võiks lõpetada käesoleva loo samade sõnadega, mis on kirjutanud luuletaja Olavi Ruitlane debüteeriva luulekogumiku viimasele leheküljele: „Kes ütles et Peterson on surnud? / Selle maa keel… / Luuletab nagu mühin!“
SIIA ka artikli link.
January 15th, 2012
Margit Peterson loeb Maarja-Magdaleena Gildis ahjusooja luulet ja annab oma esimesele luuleraamatule autogramme
Kohad on ka põranda mattidel hõivatud
Hille Kõrgesaar
Eile õhtul toimus Pärnu Maarja-Magdaleena Gildis traditsiooniline luuleõhtu, mida nüüdseks on peetud Margit Petersoni juhtimisel terve aasta, kogunemisega iga kuu teise laupäeva õhtul kell 18.00 gildimaja muusikakambrisse. Targalt ettearvatult varuti seekordseks kogunemise paigaks gildi hoone lakasaal, kus ruumi rohkem, kuid seegi pind näis kitsaks jäävat, sest mitmed jäid seisma sissepääsu ukse juurde. Silm suutis täpselt fikseeritud inimeste arvu lugeda üksnes poolesajani, sest järjest juurde tulevate osalejate hulk ja varem koduteele asunud kuualajad ajasid korduvad katsed õiget numbrit saada kõik püüdlused segamini. Klubi enda liikmeid on 15 ümber. Ent osalejate hulga määramine on kolmanda-neljanda järguline ja olulist rolli etendab pakutav sisu.
Matu-Mutri Võti
Evelin Laanesaar
Timu Sarv
Margit Peterson on küll julge olemisega naine kuid samas ka meeldivalt tagasihoidlik, kellele siiski on vast kõige hingelähedasem inimlik soojus, mõistmine ja soov seda kõike ka sagedaste kallistustega jagada. Margit ei istunud ootuspäraselt rahva ees aukohal, vaid valis olemiseks tagasihoidlikuma paiga tagumiste ridade vahel. Nõnda tuli teda pidevalt teraselt teiste keskelt otsida. Kohalt tõusis ta siis kui paluti ise oma luulet ette kanda. Ehkki luuleread sünnivad tema enda kirjelduse põhjal vanavanaema käest saadetud kingitustena kaugemalt sealtpoolt, eelistab ta kindluse mõttes lugeda oma loomingut kogumiku lehekülgedelt. Margit ütles, et pabistab nii väga. Lugemiseks valis ta erineva žanri ja sisuga luuletusi alates sotsiaalse teemaga, nagu näiteks „Port Arturi kaubanduskeskuse ees“ ja lõpetades kauni sonetiga „Kus maa on ühtes taeva kuldse laega“. Muidugi mahtus nende vahele ka erinevat armastust, mis on sotsiaalse suunitluse kõrval samaväärselt üks tema hoolivamaid teemasid. Debüüt-luulevalimiku esmatrüki kaanele on kirjutatud “Õitsvate pärnade alleel”. Luuleraamatule pealkirja otsides leidis Margit, et kõige sobilikum on seda seostada tema kodutänaval kasvavate pärnadega.
Elmu Sadulsepp, Papa Janson, Natalja Mereäär
Tajo Kadajas
Raamatu esilehel on pikk kümnete nimede loetelu, mis lõpeb lühendkujuga jt… Need on kõik tema head sõbrad-tuttavad, kes toetasid rahaliselt raamatu trükkimist. Paljude toetajate hulgas on märgitud ka Tajo Kadajas, kes oli koos oma ansmabli ja sõnalist osa täitvate inimestega üks õhtu peaesinejaid ning laulis ka Margiti sõnadele loodud laule. Näiteks „Olemise silmapiiril“. Ligemale 40 aastat muusiku ja lauljana laval püsinud Kadajast saatsid kitarril Robert Vood ja klahvpillil Vladimir Petuhhov ansamblist Meie. Lisaks oli Kadajas toonud üllatusesinejad, kellest keegi midagi ei teadnud.
Daivi Jõerand
Kunagine varem pantomiimi ja plastika stuudioteatris tegev olnud Aavo Rebane luges Mihhail Jurjevitš Lermontovi suuremahulise poeemi “Deemon” ainetel enda poolt loodud värsse kuid ta ei jäänud neid üksinda esitama. Järgmise üllatusena tuli dialoogi arendama Natalja Mereäär alias Tulihobu. Keskse tegelasena langenud ingel oli kahe autori poolt paigutunud selles legendis nüüdisaegsesse konteksti. Avo Rebane nimetas deemonit väga tugevaks ja seega kardetavaks isiksuseks. Ettekanne oli osavalt sõnastatud, millele lisas tooni mõlema näitleja meisterlikkus. Eriti üllatav oli see Natalja Mereääre puhul, kes nimetas end üksnes harrastuskunstnikuks, kuid kohati paindus tema kehaline keel täiesti veenvaks tegelikkuseks samasuguselt nagu teevad seda elukutselised näitlejad.
Kristi Roots
Ka Papa Janson, kodaniku nimega Alari Janson on üks Margiti toetajaid nii debüütkogumiku väljaandmisel kui ka luuletaja ande muusikasse vormimisel. Nii kõlas ka Papa Jansoni laulu ja kitarri helide saatel Margiti luulet, mille lõplikkus sõnastuses jäi veel heliloojal ja sõnade autoril ühtteist kokkuleppida.
Margit Peterson vestleb Meelis Sarve ja tema poja Timuga
Papa Janson oli samuti koos Hille Kõrgesaarega õhtut juhtimas. Luuletaja ja ajakirjaniku andega Hille Kõrgesaar küll ise seekord oma loomingut ei esitanud, aga andis oma naiseliku säraga õhtule erilise aura. Õhtujuhi ellu suhtumine peegeldub hästi ka tema ühes varjasemas väljaütlemises: „Elu on väärtuslik aare ning kuldse sisu loomine nõuab parasjagu vaeva, aega ja eelkõige kannatlikkust.“ Selle kõigega saab ta kahltematult eeskujulikult hakkama ka õpetaja ametis.
Heini Soobik helipuldis
Võiks arvata, et näitleja, näitejuht ja ansambliga Pööloy Gläänz tuntust kogunud Meelis Sarv on end juba piisavalt ammendanud, aga eile õhtune esinemine kinnitas enamat. Ühiselt Kalev Koiduga (Koidu Sarv) musitseerides pääsesisid Meelis Sarve häälepaelad lakasaali katuse all väga võimsalt kõlama ja kahe suure mehe vahel rätsepa asendis istuv 4-aastane Timu Sarv pani tillukesel suupillil esinemisega ansambli etteastele hüüumärgi. Ka nende repertuaaris oli Margiti loomingut. Viisistatuna kõlas „Eemal“.
Robert Vood
Meeste hääled kõlasid üldse gildi majas suurepäraselt, võimalik, et ka lakasaali hea akustika selleks kaasa aitas. Seda kinnitas kohe esimesena publiku ette astunud muusik, kirjaniku nimega Matu-Mutri Võti, kes tegi enda sõnul eksperimentaalset bluesi Margiti luuletuse „Une-Mati kaisus“ teksti kasutades.
Hästi rahustavalt mõjus Daivi Jõerand, kes alguses lubas lugeda vaid paar talvist ja mitte talvist lembeluulet, aga õnneks deklameeris ilmekal mahedal häälel rohkemgi.
Margit Peterson Priit Arensiga bändist CLAVIS
Kurgjalt pärit luuletaja Kristi Roots lõpetas oma värsside lugemise lauluks viimistletud luuletusega „Rännak“, mida ise ilma saatemuusikata laulis.
Pärnu luuleklubi Luuletaeva Latern president Evelin Laanesaar ei laulnud ega deklameerinud seekord luulet, vaid luges huvitava ülesehitusega jutustust, kus peategelastena jäid meelde julkjurakad, Õlumats ja veel mõned huvitavad tegelaskujud. Kuuldud lugu tahaks uuesti iseseisvalt ja mõtlikult üle lugeda.
Kindlasti tahtnuks Margititki õhtu jooksul rohkem kuulda, aga teda piirasid aina sõbrad ja luuleraamatu ostjad, kes otseloomulikult kasutasid võimalust ka autogrammi saamiseks. Siiski oli võimalik veel mõned sõnad täiendavalt vahetada. Margit ütles, et viisistatud luulet on tema teada tosinajagu või pisut üle selle ja õhtu kordamineku üle oli tal siiralt hea meel.
Vladimir Petuhhov; lõpuks loositi õhtu osalejate vahel ka Margiti luulekogumikku
SIIA ka link!
June 20th, 2012
Margit Peterson
Pool aastat tagasi trükist ilmunud Pärnu luuletaja Margit Petersoni luulevihik „Õitsvate pärnade alleel“ saab järgmisel nädalal debüütkogumikule uue täienduse. „Avali aegadesse“ on tema teine luulevihik. Vahepeal jõudis ta sõprade abiga trükki toimetada „Sõnaga näkku“, mis koondab samade kaante vahele paljude Pärnumaa autorite luuleloomingu, k.a. Margiti enda loomevaliku.
Kiirelt ja viljakalt toimetav sõnakunstnik ei loo lüürilisi lembelugusid või –laulukesi. Sõnadega mängeldes kõneleb ta elust enesest nõnda nagu see talle silma paistab inimeste olemise ja suhete sasipuntras. Sotsiaalne luule, nagu ta ise ütleb, moodustab Margiti loomingu keskse telje, mille ümber kõik ülejäänu keerleb.
„Elu on nagu jalgratas — selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda,“ tsiteerib kirka olemisega naine Albert Einsteini, keda eeskujuks võttes rühib Margit vaatamata elus eksisteerivatele karjuvatele vasturääkivustele ja ebakõladele edasi nii sõnade ebatasasel maastikul kui ka isiklikus elus, mis polegi alati igal sammul eriti meeldiv astuda.
Maire Tohv näitab raamatu illustratsioonide originaale
Pisike plika
nägu neetidest auklik
paljajalad
liivasel trepimademel
istub nuuksudes
(käed ümber põlvede)
vana kaubalao
varisemisohtlike rusude
vahel
pilk tühjusse
suunatet
Üksik( mürgine)
tattooämblik õlavarrel
ainsamaks kaaslaseks
Eemalt taarub ligi
elatanud onkel
peopesad graffitisiniseks
värvunud
ja ulatab piigale
sarvedega kaheksapöördelise
märjukese
samal ajal õgides silmadega
naisinimese poolpaljaid kassirindu
Margit ja Maire on saanud kutse näituse avamisele
Ometi säilitab Margit kõigil päevadel säravat elujaatavat hoiakut ja ulatab abivalmi käe teinekord endalegi märkamatult. Olgu selleks fooriristmikul liig vaevaliselt teed ületav kaasliikleja või krampides äärekivi vastu pead peksev haige ligimine. „Ma ei saa tänaval kõndides neist ühestki ükskõikselt mööduda ja püüan abistada,“ jutustab Margit, tuues näiteid Pärnu linna tänavail kogetust. „Olen õnnelik, et sain jaanuaris tööd ratastooli haige hooldajana – kuigi palk on naeruväärselt kasin, võtaksin meelsasti veel mõned enda hoole alla,“ kõneleb Margit lendleva kergusega tööst, mis viib kokku tõsiste raskustega. Aga just raskustele vastu seismine ja selle käes abivajajaid aidates tunnebki ta elust rõõmu. Seda teades muutuvad Margiti kirjutatud sotsiaalsed värsid lugeja jaoks enamaks kui üksnes halli mure kirjeldus. Tema sotsiaalse sisuga luule kutsub lugeja kaasa mõtlema ja otsustama kuidas õigesti edasi toimida.
Raamatu järelsõnas ütleb Piret Bristol, et hoopis erinev osa on sotsiaalselt tundlikud luuletused elust tänase Eesti Vabariigi õõvastavates tagahoovides, kus lokkavad vaesus, viletsus, rõvedus ja harimatus. „Luuletaja räägib sellest üsna otseütlevalt,
Metafoorideta,“ kirjutab Bristol, kelle arvates asub Einsteini moto raamatu alguses omal
kohal, sest tegemist on tõepoolest dünaamilise raamatuga.
Margiti õetütar Maire Tohv on kogumiku illustreerinud kõnekate piltidega. Sõnavoolia leiab, et kunstnik on tabanud tema sõnumi sisu väga täpselt. Sõbrannade juttu kuulates heidan uuesti pilgu raamatut illustreerivatele originaalpiltidele ja kiidan kurva näoga kutsut kujutavat pilti. Mõtteis viirastuvad eelnevalt loetud stroofid:
Margit ja Maire kontrastidega Aida tänaval
Kesklinna jõekäärus
lamab
õuekoer
aukus silmadega
kurb pilk
tühjusse suunatet
rebenenud kaelarihm
kõneleb
“olin kord pereliige”
keeles
Pildid tegi Maire segatehnikas, kasutades selleks pliiatsit ja akvarelle. Modellina kasutas iseendast tehtud fotosid, mida hiljem kunstniku käega soovitud viisil kujundas.Trükikulusid kokkuhoides vähendati illustratsioonide värvikust, aga tulemust hinnates võiks arvata nagu oleks see olnudki kunstniku algne kavatsus, sest töö näib ilma värvikirevuseta isegi paremini luulevormiga haakuvat. Maire alustas kunstikalduvustega juba väga väiksena, aga tugeva tõuke sellega edasiminekuks sai ta Pärnu Kunstide Majas Tiina Saidla juhendamisel. „Oled andekas, mine Tartu Kunstikooli, ütles Saidla,“ rääkis Maire täna heade sõnadega oma õpetajast, kes andis vajaliku otsa kätte. Pärast kunstikooli läbimist astus raamatu illustraator Pärnus asuvasse Saksa Tehnoloogiakooli, mille lõputunnistuse võtab ta juba homme kontserdimajas vastu. “Õpingute kõrvalt täiendasin oma kunstialaseid oskusi iseseisvalt arvutigraafikat õppides.”
Margiti luulekogumiku illustreerimine oli Mairele juba kolmas raamat. Esimesena tegi ta illustratsiooni raamatu „Väike deemonite ja vaimolendite leksika“ kaanele ja ümmargused päisliistud.
Millest Margiti hing veel räägib ja millest ta võiks tulevikus kirjutada? Ta räägib hoogsalt ja vaimustunult kui oluline on tema jaoks Eestimaa. „Möödunud aastal oli võimalus Soome tööle asuda, aga ma ei läinud, hing on nii kinni kodu juures, kus ma elaksin pigem vähesest kui lahkuksin võõrsile,“ selgitab luulevaim nii usutavalt, et oleks kurjast tema sõnu mitte tõena võtta. Margit ei luuleta küll rahvusromantismist, aga elab ühe jalaga möödunud aegades. „Ma ei oskagi seda hästi seletada. Tegelikult tunnen end väga noorena kuid hing elab möödunud aegade Eestis. Mulle lähevad korda vanad mööbliesemed, mida olen jõudumööda endale soetanud ja mul on inimestega seda parem kontakt mida vanematega kokku puutun,“ pajatab Margit avasüli sisemaailma kaemusi ja kuulates toob see usutleja trükis oleva kogumiku esimese luuletuse juurde:
Margit vaatab et Rahva Raamatus on viimased luulevalimikud veel müügil: "Sõnaga näkku" ja "Õitsvate pärnade alleel"
Mineviku saladuste salakambris
seitsme kuldroostese luku taga
valgub joovastus ihust
voogava siidina maadligi
Hinge haprad sõrmed
süübivad igaviku kangasniitide
elukeermeisse
Hetkeks sulandud üheseks
maa- ja taevapiiri
violetse päikesepõimikuga
Tallad kõnelevad ajukäärude
kõnelemata keelt
Arvustusele pealkirja kirjutades tabasin end mõttelt kui hästi see sobib hetkel Margiti väikese elukorraldusliku muutusega. Nüüd kui raamat on trükis, kolib ta õitsvate pärnade alleelt (millest debüütkogumik saigi nime) Jakobsoni „Vaeste patuste alevisse“ – paika, mis nime poolest Margiti enda ütluse kohaselt talle väga meeldib ja kus ta lapsena sagedasti vanaonu juures aega veetis. Seega läheb Margit tagasi lapsepõlve maile.
SIIA ka link!
Ühislaulmisest tehti taskutelefoni abil otseülekanne täpse sihitusega haigla palatis lebava Papa Jansoni kuulmekäikudesse
Ühispildi proovivõte
Aimar Roomets
Rüütel astub ühena esimestest lakasaali uksest sisse
Pärnu kirjandusõhtute pidamise harjumus tõi laupäeval Maarja-Magdaleena Gildi lakasaali jälle kokku inimesi, keda liidab ühine huvi sõnalise loomingu, muusika ja autoritega kohtumise vastu. Jaanuaris täituvat teist aastaringi ei tähistatud mingi erilisema pidulikkusega. Selle asemel nauditi iga esineja isikupära ja tema vaimuandeid. Õhtut juhtis Virtsu kandis elav Aimar Roomets, kes luges luulet, mängis kitarril ja laulis esinejate vahetudes vahepaladeks oma loomingut. Aivari lahkel loal said järgemööda sõna Viljandist külla tulnud Rüütel, Kersti Kobi ja Kristel Mägedi, Pärnu PildiPrintsessPilleriin (Pillerin Jürgens), kes luges samal ajal haiglas viibiva Papa Jansoni värskeid värsse, viimaks Steven Vihalem Tallinnast.
Kersti Kobi saab "Urvaplaastrile" autogrammi
Kristel Mägedi
Võrdselt heade näitleja, muusiku ja luuletaja andega Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Kristel Mägedi sarnaneb tunnetatava tajuvusega oma vanaisa Lembituga. Huvitav, et tema veidi boheemlaslik välimus, soeng ja pilk meenutasid vahetul kohtumisel Lembitut, kelle välimuses puudus igasugune boheemlaslikkus. Usun, et vanaisa ja tütretütart ühendab lisaks näitlemise oskusele ka mõlema puhul võitleja inimese vaim. Ka teistes esinejates avanes oma isikupära, mida kuulaja võis nende loomingu läbi aimata ja mõtteaineks kaasa võtta.
*
Kristel Mägedi luulekatke
talle tuli meelde uudistest üks mees
kes oli kukkunud
Lasnamäe kanali servalt alla
ja tema ümber olid kiirabi ja politseiautod
punasinist valgust
vihmamärjale teele näitamas
ja reporter üritas talle mikrofoni nina alla toppida
sest arste ta ligi ei lasknud
too rohmas vaid käega ja
halas et tema teine king jäi sinna üles
Steven Vihalem: "kuid miskit kiirgab, miskit särab / säbruliste sinisilmade tagant / kordumatu isik seal värab / ja samas meid sinu näojoontes taban"
Tänulikud kuulajad
Kõige lõpuks joovastas oma sõnaseade oskusega kuulajaid üle tunni kestnud luulepõimiku lugemisega õhtu peaesineja Contra. Kaugelt nurga mees tutvustas peamiselt oma uut raamatut „Urvaplaaster“, aga laulis ka Jaan Tätte ja teiste tuntud tegijate laule oma sõnadel. Contra kõneles rahvaga muidugi oma tavapärases kodukeeles, aga et ta ka väga head eesti kirjakeelt valdab, selles veendusid kõik, kes tema „Urvaplaastri“ laksatusi imetluse, võpatuste ja naerulagina saatel kuulasid. Kui kõik eestlased oma keelt sama suure au sees hoiaksid, nagu Contra võru keelt ja ei kiirustaks igal võimalikul ettekäändel esimest juhust kasutades kõiksugust vigast võõramaa keelt purssima, siis võiks eesti rahvast saada Margus Konnulaga võrreldav sama austustvääriv kodanikkond. Proovisin teda kiuslikult kõrvalruumis usutledes viivuks liimile vedada ja palusin anda lühikese intervjuu riigikeeles, et tähtsad mõtted ikka eksimatul kombel sulemehe jaoks kohale jõuaks, aga tema pidas õiget arusaamist ajakirjaniku vurle enda isiklikuks probleemiks. Kohe väga meeldis Contra kangekaelselt auväärne hoiak.
Margit Peterson ja Kersti Kobi
15. jõulukuu päeval postitas Alari Janson:
Sõnad ajatolmus
pühid varrukaga puhtaks
ning loed
loed mitu korda
Teeline
kes sa neid ridu loed
sina oledki Aeg
kuni ka sinust saab tolm
Contra
Jüri Soo
Täpselt samasuguselt meeldib ka võru keele ürgse pärandina tänapäeva kaikuv sõnade ilu, mis täiendab siinse riigikeele harjumuspärast lihtsustuvat kulgu säilitamist vääriva raudvaraga. Contra puhul köidab ka sirge rüht mitte ainult suure mehe pikkuses, vaid ka paindumatus ausas hoiakus. Ta ei tee seda mitte üksnes sõnadesse asetatud mõtetes, vaid ka kogu oma olemisega, andmata järele vähemalegi peibutusele. Just viimase märkamine sunnib Contra luulet kuulama kindlaks määratud tasandil.
Viimast laulu aitasid Contral kaasa laulda kõik kirjandussõbrad ja ühislaulmisest tehti taskutelefoni abil otseülekanne täpse sihitusega haigla palatis lebava Papa Jansoni kuulmekäikudesse. Veel tänagi muljetas Papa eelmise õhtu meeldivat üleelamist Margit Petersonile, kelle peakorraldusel kirjandusõhtud toimuvad.
Hetkeline pilk enne ostu Urvaplaastrile
Õhtu lõpetati liisu võtmisega. Selleks koguti kõik sissepääsu sedelid, mida PiletiPrintsPriit (Priit Linnamäe) oli uksel usinasti müünud, laiale taldrikule. Seejärel tõsteti alus Urvaste mehe ette, kes esimesed sedelid prooviks suhu pistis, aga juba kolmandana võetud number kolmega märgistatud sedeli omaniku enda juurde hõikas. Õnnelikuks võidu saajaks osutus klaasikunstnik Jüri Soo Pärnu Maarja-Magdaleena Gildi klaasikojast. Soo saadeti Margit Petersoni luulekogumikuga “Avali aegadesse”.
Kristel Mägedi ja Margit Peterson rõõmustavad Contra tulekust
Aimar Roomets esitab värsse
Kahte kirjandusõhtutega täidetud aastat tagasivaatavalt ja kokkuvõtvalt üldistades ütles Margit, et üksikutel kordadel on ta kahelnud, kas asi viimati sellisel kujul pole ammendumas? Samas näeb ta esinejate pidevat soovi kohale tulla ja kuulajatest ei näikse puudust tuntavat. Esinejatega pidigi see häda olema, et soovijaid on alati rohkem, kui ühe õhtu ajakava seda võimaldab. Üle 8 esineja korraga kutsuda ei või, 6 oleks tema arvates optimaalne hulk. Enamasti loetakse 3 kuni 5 luuletust, sama palju saab ka laulda või pilli mängida. Mõned esinejad ei taha kuidagi lavalt ära tulla, sest elavad heasse kontakti publikuga sedavõrd mõnusalt sisse. Kuna Kaur Riismaa jäi tulemata, siis oli sedakorda esinejatel aega vabamalt kasutada. Kuulajaskond on olenevalt kordadest vahemikus 20 kuni 60.
Contra Aastahing
Contra ja Aimar Roomets pärast liisu võtmist hetkelises "meditatsioonis"
Contra on gildimaja külastanud esimesel ja viimasel korral, aga ka mõned korrad vahepeal. Ta on rahvalaulik ja läheb alati oma värskusega hästi rahvale peale. Eelmine kuu oli peaesinejaks Aime Hansen, kelle monoetendust kuulati hiirvaikselt. Margit jutustas, et Hanseniga sai isiklikult tuttavaks Pärnu Kaubamajakas paikneva Apollo raamatukaupluse kaudu. Enne Hansenit oli peakülaline ansambel Vanaviisi solist Sulev Võrno. Vabakutselist näitlejat näeb Tallinna Teoteatris. Novembris külastas gildimaja Rein Savi, kellel aastaid üle 70. Mees oskab luulet lugeda näitemänguliselt keha liikumist ja miimikat kasutades. Ka Kivisildnik käis tutvustamas oma raamatut „Enne sõda ja kõike seda“. Mart Plaser esitles „Minu teine miljon“. Paaril korral on käinud ja tuleb veelgi Kaidi Kangur.
Tänulikud kuulajad
Lisaks põgusale peaesinejate nimetamisele rääkis Margit sellestki, et ka erinevate autorite luulekogumiku „Sõnaga näkku“ väljaandmist on inspireerinud kirjandusõhtute korraldamine. Üks kirjandusõhtute vaheline loogiline osa on näoraamatu kontol olev Ahjusoe luule, mille kasutust haldab Margit. Tema sõnul tehakse praegu kõige enam ’like’ klikke kurbadele luuletustele. Samas tunnistas Margit, et tema ise ei tea, mis on depressioon.
Võibolla Pärnu kirjandusõhtute menu kirjeldabki parimal viisil pealkirjaks pandud Tajo Kadajase ütlemine, et Tartu vaim oleks nagu Pärnusse kolimas. Ära seletatult olevat ta mõelnud sellega seda, et Taaralinnas ei tahtvat sarnane ettevõtmine nii hästi vedu võtta kui Pärnus. Margit lisas juurde, et ka Viljandis on taoliste kirjandusõhtutega Pärnu eeskujul algust tehtud.
SIIA ka link!
Margit Peterson. Foto: Pilleriin Järve
Kuuldes, et Margit Peterson on võtnud nõuks oma lugejaid tervitada kolmanda luuleraamatuga “Veerekese Pääl”, meenub mulle meie mullusuvine vestlus nädal enne teise luulepõimiku „Avali aegadesse“ ilmumist. Toona toonitas ta Einsteini sõnadega, et elu olevat nagu jalgratas. Selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda! Sedakorda liigub Margit eluäärtel, nagu ta ise ütleb. Sellest ka järjekordse ilmutise pealkiri.
Margiti inspiratsiooniallikas vuliseb elus eneses, millest ammutab loomingulist sõnavara. See ei ole ainult kõrvalt vaatleja kirjeldus, mis saadakse üksnes elunähtuseid luulemõõdikule maha kirjutades. Sotsiaaltöötajana oma igapäeva vajadusi kindlustades asuvad ühiskonna valupunktid Margitil kindlasti pidevalt käega katsutavas läheduses ja nii ühilduvad luulelised mõtted sageli tema isikliku elukogemusega, ega muutu eluvõõralt tuututavaks hädapasunaks.
Margit peab luulet hetkelise hingeseisundi peegelduseks ja teadagi omame me kõik mingitel ajamomentidel mitmesuguseid hingeseisundeid. Ta on korduvalt jutustanud öösiti ilmutatud luuletustest, mis sageli peletavad une silmist ja sunnivad kesk magusamat magamise aega kätt kirjutusvahendite järele sirutama. „Tihtilugu on see just valu, mis sunnib kirjutama. Silmad jäävad valusaks kui näen raske tõve küüsis väänlevat ühiskonda, kes sageli on olnud ise peamine oma viletsuste põhjustaja. Muidugi on eriti valus lähedase häda või koguni tema kaotus.“
Loodetavasti peatselt trükist tulevasse kogumikku on kokku nopitud luulelisuse romantilisem serv, mille sisu katval kaanel ilutseb Pärnu fotograafi Eimar Kulli kogust saadud pilt, ülejäänud illustratsioonid on teinud Pärnu enda tütar, üliandekas Hanna Aleksandra Soobik. Autor soovib oma kolmanda luuleraamatu “Veerekese Pääl” välja anda Hooandja abil.
Vaata videot siia klikkides
SIIA ka link!
“Veerekese pääl” kaante kujundus
„vahel ma mõtlen et… / feministlik ühiskond sigitab / läbi virtuaalmaailma hübriide, / robotinimesi, eluvõõraid ja / lõhestunud isiksusi, loomseid / olendeid, kes ei tea isegi seda, et sitt on leivaisa,“ loeb Margit Peterson oma luule värsiridu meie tavalises kohtumispaigas Rahva Raamatu korrusel asuvas kirjandusliku auraga Piano kohvikus. Esitatud „Feministlik ühiskond“ on üks paljudest Margiti luuletustest, mis valitud tema loomingust kolmandasse kogumikku „Veerekese Pääl“. Ühiskonda vaadeldes annab luuletaja alati edasi tervikpildi. Luulevormi kasutades tekitab ta tillukese sõnumi, millel on jutustusele omased tunnused sissejuhatava mõtte, sisu ja kindlasti ka vastust sisaldava lõpuga. Margit ei püstita oma loomingus üksnes küsimusi ilma neile vastuseid otsimata, leidmata.
Illustartsioon raamatus "Veerekese pääl"
Võibolla ongi ka see üks põhjustest, miks novembris Rahva Raamatu riiulile ilmunud pea sajaleheküljeline valik esimesel paaril nädalal püsis paarikümne enim ostetud raamatu hulgas. Luulekogumiku puhul on see olnud kindlasti eriti märkimisväärne tulemus.
Trükise luulevalik ei ole lahterdatud teemade kaupa. Margit eelistab vaheldusrikkust, et lugeja saaks kõrvuti elu pahupoolega hingata ka värskendavatest tuuleiilidest kantud paremaid elamusi. Luulevärvikus teiseneb veel mitmekesisemaks ja lugejale põnevamaks sellega, et olenevalt sisust kasutab autor ka väga erinevaid värsivorme. Riim, rütm, vaba, proosa, haiku, tanka, sonett, limerik jne. aitavad rõhutada või paremini esile tuua seda, mis parajasti püüab valla pääseda. Näiteks limerik. Mis imelik luulevorm see on? Viierealises luuletuses on kaks esimest rida pikemad ja järgmised kaks lühikesed ning viies jälle pikk. Sõnaseades seotakse luuletust kohanimedega, sest limerik tähistab ka ise üht geograafilist paika – Limerick on linn Iirimaal.
Kuid eluäärte jalgradadel uidates kohtub valimiku „Veerekese pääl“ lugeja peamiselt intiimsete paljastustega. „Just isikupärane intiimsus on siinse saatesõna kirjutaja arvates epiteet, mis ei ole autori loomingu iseloomustamiseks ehk täielikult ebaõnnestunud leid,“ kirjutab saatesõnaks Pärnust Tartusse asunud Kristjan Nasari. „Palusin saatesõna kirjutada Kristjanil, kuna ta oskab väga täpselt minna teksti sisse ja leida sellest ka peenelt paigutatult peidus olevaid terakesi,“ selgitab Margit, kuivõrd ta usaldab Kristjani arvustust. „Mäherdune ürgnaiselike tunnete spekter!“ hüüatab poetessi mõttelendu süüvinud Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi vilistlane Kristjan. Olen saatesõna kirjutajaga sama meelt, kui ta ütleb: „Miks mitte võtta raamat ja kohtuda teineteisega mõnel kauaks meeldejääval tunnil?“
Raamat ilmus kirjastuse Hea Tegu väljaandel sõprade ja “Hooandja” abiga. Margit selgitab, et mullu suvel loominguliste projektide ühisrahastuskeskkonnana käivitunud Hooandja.ee aitab leida toetust loomingulistele ettevõtmistele. Uudne ühisrahastamine võimaldab ühiselt annetades koguda pisikeste summadega kokku suure raha ja on sellisel kujul paljudele oluliseks abiks. Projekti tutvustamiseks luges Margit suvel Vallikraavi aasal Ardi Truija poolt valminud
reklaamklipi jaoks artikli algul nähtud ridu „Feministlik ühiskond“. Käsitletud teema juurde pöördub Margit meie jutuajamises veel mitu korda tagasi, sest see on tema jaoks vaata et olemise või olematuks muutumise küsimus.
Kaaned kujundas Eimar Kull, kes tegi sama töö ka kahele esimesele luulevihikule. Näofoto pildistas Pärnu Postimehe fotograaf Urmas Luik. Kui esimese luulekogumiku ilmumise järel avaldas Margit soovi järgmise või vähemalt ülejärgmise raamatu ise illustreerida, siis nüüdseks näib ta olevat sellest jäädavalt loobunud. Aga võibolla mitte? Igaljuhul sedakorda kaunistas kogumiku lehekülgi tema kaaslinlane Hanna Aleksandra Soobik. Küljendas Vallo Hallik ja toimetamise vastutust kandis Margit-Mariann Koppel.
Margit kinnitab, et ei ole ettelugejana suurem asi, aga sedakorda teeb ta erandi, haarab initsiatiivi ja küsib, kas võib veel lugeda. Ta loeb kümmekond pikemat lugu. Neis igaühes on kindel sõnum ja tähendus, mida ta sedakorda püüab veel täiendavalt lahti rääkida. Eelmise aasta märtsis kirjutatud „Maailma äärel“ kõlab tema suust ka vaiksel häälel selgelt tunnetatava väelisusega ja lõpetades tunnistab, et lugemise ajal kattis teda tibutagi. Jah, seesama, mida oleme harjunud nimetama kananahaks.
Samas mälestab ta õnnetul kombel varalahkunud Diana Aitaid, kes 2011. aasta 26. jaanuari pärastlõunal jalutas puhkuse ajal kodulinnas Pärnus jõe ääres, kus hukkus lume all märkamatuks jäänud kaaneta kaevu kukkumise tagajärjel.
Tänavu kevadel kirjutatud „Laugaste taga“ sai Kersti Kobi tehtud viisi. Kersti on juba viiest Margiti luuletusest avastanud laulu, millele andnud vastava viisi. Üldse on tema luulet paarikümnel korral viisistatud. Praegugi ootavad kolm ansamblit temalt laulu. Aga Tajo Kadajas saatis hiljuti Margitile viisi, millele palus Pärnu teemalised sõnad juurde kirjutada. Varem pole Margit viisile sõnu kirjutanud. Ansamblil PööLoy GLääNZ on käsil plaadialbum, millelt kuuleb viisistatud luuletust „Eemal“.
Margit räägib toas asuvatest täiskirjutatud paberilademetest. Mõttetulv surub peale ja nii peab tal igal hetkel olema puhas leht käesirutuse kauguses. „Ma ei suudaks iialgi luuletust kirjutada arvutiklaviatuuri nuppe puudutades, sest pidev ekraani jälgimine ei laseks enam näha aknast paistvaid katuseid, puude latvu ja taeva all muutuvaid pilvi,“ kõneleb Margit, kes kirjutab oma loomingu arvutisse alles siis kui järgmine trükis peaks soovima ilmale tulla. Tuleku ootel on mõndagi. Järgmise luuleraamatu käsikiri on üle antud kirjastusele JI. Raamat peaks ilmuma kevadel.
Koostamisel on üleriigiline ühisluuleraamat “Elavate Surnute Antoloogia”, ehk ESA, mille väljaandja samuti kirjastus JI ja kuhu pääseb ka 8 Margiti kirjutatud luuletust. Esimese taolise ühiskogumiku paneb kokku Sven Kivisildnik, kes kasutab Margiti poolt facebook’i kontole loodud klubisse “Ahjusoe Luule” koondunud luulet. Ettevalmistused käivad ka järgmise ühisluuleraamatu ilmutamiseks. Selle tarbeks on Margitil juba olemas „Agulis“, millel samuti Kersti Kobi loodud viis ja viisi autori esituses Raadio 2 eetris Koit Raudsepa saates nädala pikkuselt tervele Eestimaale tuntuks lauldud.
Mõtte tasandil käib töö ka „Pärnu kirjarahva antoloogia nr. 2“ koostamisel. Sellesse koondub 14 kuni 16 Pärnumaa autorit – olenevalt sellest kui paljudelt osalemiseks nõusolek saadakse. Kirjastuses Heategu valmib taskuformaadis kogumik, kus igale autorile antakse ruumi 10-leheküljelises mahus. Margit, kes selleski projektis osaleb, ütleb, et Kivisildnik on andnud teemad, millest tuleb kinni pidada. Need on: „väärastunud“, „mandunud“ ja isegi „õnnelik“.
Margit Peterson. Foto: Urmas Luik
„Vahepeal kutsus ajakirja Saatus & Saladused peatoimetaja Anne Mari Alver mind jutuvõistluses osalema, eks näeb…, tähtaeg on 10. jaanuar,“ jutustab kõikjale püüdlev ja jõudev Margit, kellelt võib oodata 2014. aasta sees trükki minevat debüütromaani „Segavereline“. „Romaani kirjutasin aasta ja 8 kuuga, praegu käib illustreerimine ja toimetamine.“
Margit ütleb, et tema proosalised luuled lähevad teinekord sedavõrd pikaks, mis tingivad hoopiski novelli kirjutamist. Ime siis, kui luuletaja võtab kätte ja kirjutab koguni romaani. Aga kohtumise käiguski laenab ta pastakat, et kirjutada. Mitte küll värsse, aga häid soove siiski „Veerekese pääl“ esimesele lehele. Olen varemgi märganud Margiti sõrmes sinise kivikesega sõrmust, kuid pole kordagi lähemalt uudistanud. Nüüd uurisin salaja ja ilma küsimata sõrmusel oleva türkiiskivikese saladust. Sain teada, et türkiissinist peetakse sageli tavatult kõrgelt arenenud tajuga, harukordselt loova ja kaunis idealistlike inimeste auras eristuvaks värvuseks. Sellises auras isikud omavat head üldist vaatlusoskust ja seepärast suudavad kiiresti võtta vastu õigeid otsuseid. Kõiki neid omadusi võib ka Margitis kohata ja küllap seetõttu ongi sellest saanud poetessiga kõikjal kaasas kantav lemmikvärv. Lisaks ilmneb Margiti juures väga häälekalt väljenduv südametunnistuse hääl.
SIIA ka link!
Krulli kohvik
Ärgitatuna lihtsast huvist sai aasta viimasel päeval uuritud, millised sõnumid on loetud tundide pärast lõppeval aastal Pärnumaa uudiste lehel enim tähelepanu pälvinud näoraamatu (facebook) sõprade poolt. Vaatluse all on pingerea esimesed tosin uudist.
Annely Akkermann on üks paljudest uue kohviku külastajatest, kes teeb enne lahkumist ukse kõrval olevasse raamatusse tänuavalduse
Kõige arvukamalt on sotsiaalmeediat kasutavad lugejad klikkinud lingile ‘meeldib’ uudisloo „Krulli kohvik Sindis“ juures. Omanäoline kohvik avati 9. detsembril postimaja ruumes, kus postiteenuste andmine lõpetati mullu 14. märtsil. 252 ruutmeetrit põrandapinda on piisavalt suur 40-kohalisele kohvikule ja köögipoolele, kus valmistatakse sooja toitu, kondiitritooteid, samuti leiba, saia ja erinevaid kukleid. Perefirma Krull OÜ omanikud Urmas Varris ja Kadri Kärg-Varris kinnitavad, et Sindi rahvas võttis uue kohviku kohe esimestel päevadel omaks. Suvel soovitakse hoovi poolel avada ka väliterrass.
Grand Prix võitnud MiRt
Krullist jääb oluliselt maha uudis 26. Pärnumaa vokaalansamblite kontsert-konkursist, mis toimus 13. aprillil Sindis. Võistulaulmise võitjaks kuulutati ansambel Mirt, kes osutus pingerea neljandaks uudises „Mirt andis tasuta kontserdi“. Kuid juhtus nii, et uudislugu sündis ka selle kuu 5. detsembril toimunud Mirdi kontserdist Pärnu Kontserdimaja kammersaalis. See uudis jätnuks näoraamatu klikkde arvult küll ansambli alles 19. kohale, aga liites Mirdiga seonduvad selleaastased uudised kokku, ületaksid tuntud vokalistid uudise populaarsuselt isegi esimest kohta hõivavat Krulli.
Margit Peterson ja Maire Tohv, kes illustreeris Margiti teise luulevihiku
Pärnumaa vokaalansamblite kontsert-konkursi uudisest jääb väga napilt maha ja võtab kolmanda koha teade sellest, et Pärnu poetess Margit Petersonilt ilmub Hooandja.ee abil peatselt kolmas luulevalik „Veerekese pääl“. Nüüdseks on kogumik ilmunud ja sellestki uudis avaldatud. Kui jälle liita Petersoni isikuga seotud kaks uudist, läheks taas raskeks esikolmiku või -neliku pingerea määratlemine.
Oikumeeniline patriarh Bartolomeus osaleb Pärnu Issandamuutmise katedraalis peetaval liturgial
Viiendal positsioonil asub septembrikuine uudis sellest, et Vabariigi Presidendi kutsel Eestis visiidil viibinud oikumeeniline patriarh Bartolomeus osales Pärnu Issandamuutmise katedraalis peetud liturgial, mille järel ülendab Tema Pühadus maestro Arvo Pärdi ja Viljo Vetiku Oikumeenilise Trooni arhontideks.
20. juunil anti Sindi Gümnaasiumi abiturientide lõpuaktusel Dajana Raabile üle kuldmedal ja kooli „rinnanõel“ ning ülieduka lõpetanu nimi kanti kooli auraamatusse. Näoraamatu äramärkimistega asetus uudis kuuendale kohale.
Viljo Vetik ja Arvo Pärt
Seitsmes koht: mais tõi Tiina Tuul oma isikunäituse „Unistustest kantud elu“ Tartust Sindi muuseumisse, kus kunstniku lapsepõlvelinna rahvas nägi mitmekülgselt haritud noore naise pühendumist kaunile loomingule.
Põnevaks kujunenud Põlva kammerkoori laevareis Kihnu osutus pingerea kaheksandaks. 1. augusti õhtupoolikul Pärnust Kihnu suunduva praami Liisi mootor seiskus reisijate sõnul umbes Liu ranna kohal ja plaanitud 2,5 tunnine merereis kestis ligikaudu 8 tundi.
Dajana Raab
4. veebruaril alustati Pärnu Jääfestivali ettevalmistavate jääatraktsioonide ettevalmistamisega, mis tõi samuti hulgaliselt meeldimisi uudisele. Ka Jääfestivali tegemistest ilmus palju lugusid, kuid antud vaatlusel pole siiski mitte niivõrd tegu ühe konkreetse teemaga seonduvate meeldimiste summeerimisega, vaid ikkagi rohkem mingi kindla uudisega piirdumine.
Põlva kammerkoori lauljad Pärnu lahel
Kümnendaks jäi katse uurida võimalust, kas saaks nimetada 2012. aasta lõikes TOP 10-sse mahtuvaid Sindi eluga tihedalt seotud inimesi selliselt nagu nad on silma jäänud ajakirjanduslikult vaatelävelt nähtuna. Sellise ootamatult huvitava ettepaneku tegi toonane Sindi Linnavalitsuse haridus- ja kultuuritööspetsialist Sigrid Jamnes.
Eelviimane oli vaadeldavas pingereas Paikuse lasteaia Mesimumm muusikaõpetaja Kadi Sepp, kes 22. oktoobri hommikul tutvustas oma lastelaulude loomingut Sauga valla Jänesselja mudilastele.
Märtsi alguses korraldas juba neljandat talve IRL-i Pärnumaa naisklubi lasterikastele ja vähekindlustatud peredele mõeldud talvemängude päeva “Siiliolümpia” Pärnu Munamäe pargis. Näoraamatu meeldimistelt pääses kaheteistkümnendana seegi sündmus tosina esimese sekka.
Kadi Sepp, paljude lastelaulude autor
Üsna samaväärsete tulemustega jäid joone alla ajaloopäev Ridalas, Pärlseljal toimunud üleriigiline päästealane noortelaager, jaanuaris peetud Pärnu kirjandusõhtu Maarja-Magdaleena Gildi lakasaalis, segakoor Endla 135. sünnipäeva tähistamine kontsertetendusega “Ajast aega”, naljakuul Sindi Linnaraamatukogus avatud Mati Michelis’e karikatuuride näitus jne.
Kõigi aastate vaates on enim meeldimisi kogunud 2011. a 15. veebruari uudis „Sindi Gümnaasium tahab aidata pisikest Kellit“. Kool soovis abistada oma 5.a klassi õpilase Alo väikest õde Kellit, kes sündis 2009. aasta 1. septembril raskeid tagajärgi tekitanud tervisekahjustusega. Näib, et kaasinimeste mured lähevad meile endiselt siiski kõige rohkem korda.
SIIA ka link!
“Segavereline” peategelane Pent, raamatu illustratsiooni autor on Ariel Marksalu
Margit Peterson. Foto: Urmas Luik
Juhuslikul valikul alustasin toimetamisele mineva raamatuga tutvumist kusagilt keskpaigast. Kohe esimeste lõikude lugemisel kohmetusin, sest ei teadnud kuidas lugu oli hakatusest peale kulgenud nõnda, et nüüd tabasin ette kavatsematult Adelaidet ja Kustit teolt, mida tavaliselt kõrvaliste isikute vaateväljas ei korraldata. Pisut Margitit tundes mõistsin kiiresti, et tegemist pole kindlasti mitte pornoromaaniga ja jätkuval lugemisel justkui isegi samastusin tema nägemusega paljude eestlaste tegelikust elust.
„Ma suht viisakalt püüdsin asja silida, mitte robustselt. Selline ju elu ongi suurel määral. Olen ilmselt julge väljaütleja. Täpselt sealt läks asi pisut erootiliseks tõepoolest,“ selgitas Margit otsekui püüdes tagasihoidlikult vabandada. „Tegelikult on terve romaan valu täis just eestlase elu pärast. Mina, selline eestluse fänn, tunnen valu ja see ilmselt ajendaski kirjutama segaverelist… Eestlased lahkuvad tööd otsides kodudest. Kui ei minda koos perega, jääb naine või mees Eestisse. Pereelu lõheneb, abikaasad kasvavad lahku, eestlasi ei olegi enam varsti…,“ jutustas Margit, kelle sõnul elu ise inspireerib nii palju seda, mida tuleks otse elust maha kirjutada.
Raamatu illustreerib Ariel Marksalu kümne pildiga. Väga andekast kunstnikust tuleb tutvustav lugu pärast raamatu ilmumist
„Mu esimene romaan, nendest paljudest, mida olen elu jooksul alustanud, hakkab sündima. Venis teine aasta ja kaheksa kuud, kuid nüüd on sünnitusvaludes. Kahjuks sain suurelt kulkalt eitava vastuse, aga mu romaan “Segavereline“ tahab sündida,“ selgitas Margit, kes harjunud raskusi trotsides võimalikke võimalusi leidma. Varem on ta luulekogumike avaldamiseks kasutanud Hooandja abi, aga sedakorda loobus, kuna Hooandja võtab ühe osa endale. „Seega mõtlesin korraldada
facebookisnn “toetuskampaania”. Seni on hästi läinud ja loodan ka viimased puuduolevad 500 eurot kokku saada,“ ütles naine, kes nimetab ennast vabakutseliseks sõnaseadjaks. Varem on temalt ilmunud 3 luulevihikut. Lisaks neile on ta toimetanud Pärnumaa autorite ühist punkluule kogumikku „Sõnaga näkku“. Esimesele järgnes „Sõnaga näkku 2“, mida täna esitleti Tallinnas.
SIIA ka link!
