Olen nagu hamster

  Jah, te näete õigesti, mul on pool nägu paistes, olen nagu hamster. Viimased 2 kuud on üks jama teise otsa. Portugali reisi ajal algas hambapõletik mis siiani aina uusi üllatusi toob. Eelmisel nädalal (pmst terve oktoobri kuu) käisin kahel korral lausa hambaarstil, sain ka oma proteesid kätte, mis tänaseks istuvad kenasti ja probleem oleks nagu lahendatud, aga...

 Dr. Pilisner näeb minuga ikka kurja vaeva, sest esineb halbu üllatusi. Möödunud neljapäeval juhtus aga selline asi, et enne viimase katkise hamba väljatõmbamist pidi dr. mulle mitu tuimestavat süsti tegema, aga need ei mõjunud. Arstil oli õigus, et kusagil on põletik sees. Oligi. Ta tõmbas hamba välja ülevalt, sest seda polnud enam mõtet parandada, auk oli suur. Aga põletik pakitses alumise hamba all. Selline nähtamatu põletik. Nii ma siis olingi vapper ja kannatasin tuimestuse mõjuta hamba väljatõmbamise ära. Jah, üks pisarake voolas mööda põske alla ja ma kannatan valu hästi. Selle kohaga on asi korral, haav parenes üsna ruttu. Aga eile hommikul tõusin hamstrina. Täna helistasin arstile ja ta võttis mind kohe vahele. Jah, päris palju mäda tuli põske ja iget pigistades kahe (alumise) tagumise hamba vahelt välja. Nüüd pigistan ise aeg-ajalt ja peale seda loputan suud ühe vedelikuga, mille arst mulle andis. Õnn on see, et hammas ei valuta ja üleüldse ma mingit valu ei tunne, lihtsalt vahepeal tuksub mu põsk, nagu süda. Aga enesetunne on hea ja usun, et lähiajal muutun inimeseks tagasi.

 See on siis põhjus miks ma pole enam rajal käimisest kirjutanud ja rajale saanud. Lootsin sellel nädalal minna, aga....Terve eelmise nädala võitlesin mingi viirusega ja loogiline on see, et viirus võtab kõik hellad kohad ette, ilmselt sealt see põletik ka hamba alla tekkis. Aga rajale ei saa ma kahjuks veel nii peagi...

 Muidu kulgeb siin koduvangina elades hästi, olen kirjutamislainel, artiklid, käsikirjad ja teised kirjutamistööd. Eile südaööl sain ühe käsikirjaga ühele poole ning kohe hakkan teisega tegelema. Mõnes mõttes on kodurežiim isegi hea, aga liikumisest tunnen jah puudust.

 Kahjuks olen ma sellel aastal ära öelnud 10 raamatu esitlusest, aga Treimanisse mineku plaan on olemas. Ja just hambad on olnud takistuseks. Luban järgmisel aastal aktiivsem olla, sest pakkumisi tuleb pidevalt. See on mõnus tunne kui sind lugejatega kohtuma oodatakse ja su raamatuid loetakse ja ostetakse. Aitäh!

 Hoidke ennast! Igasugused viirused liiguvad ringi. 
Kena nädala algust!


30. oktoober. 2017.a
Vana-Rääma

Koostan raamatut

 Kui oled juba mitmendat päeva kodurežiimil, käid vaid tiiru hambaarstile ja poodi, on paras aeg tegelda raamatu koostamisega. Just koostamisega, sest see käsikiri on kirja pandud ühe kalli inimese poolt, mina trükin arvutisse, korrigeerin jne...Olengi selle raamatu koostaja. Luban, et tuleb põnev raamat!

 Jah, täna ma saan naeratada juba täiel rinnal, kuigi homme lähen taas hambaarstile. Üks ja ainuke katkine hammas, mis mul suus veel pesitseb, tuleb välja tõmmata. Veel on veidike mässamist ja saan asjaga ühele poole. Ja nagu tellimuse peale helistati mulle täna ka ühest raamatukogust, ikka esinemise suhtes. Olen hammaste tervise pärast ära öelnud sellel aastal juba 10 esinemist, aga Treimanisse ma lähen ja üsna lähiajal. Kuid sellest kõigest kirjutan hiljem. Oli ju Treimani kultuurimaja (kus asub ka raamatukogu) esimene koht kus ma kunagi lavale astusin, esimeses klassis tuli mingit näidendit esitada, olin lill, roheline kleit oli lille vars ja peas olid valged kroonlehed, ehk siis (vist) olin karikakar, kuid võin ka eksida. Aga igal juhul just see oli  minu elu esimene lava. Nüüd ma õnneks enam ei värise ja tegelikult esitlen oma lasteraamatut PETU Treimanis (või Metsapoole koolis) Metsapoole Põhikooli algklassidele ja hiljem räägin oma raamatutest ka suurtematele õppuritele. Just Metsapoole koolis alustasin ma kooliteed ja, usukuge mind, lähen selle kooli laste, õpetajate ja kooliga "kohtama" vaid suurima hea meelega. PETU järg PETU LÄHEB KOOLI on kirjutatud just sellest ajast, kuid selle ilmumisega läheb veel aega, illustraator töötab. Olen põnevil. Ahjaa, naabrinaine Külli jäädvustas hetke kui mu nina all auras Goldrex Hotren, mille hea Maarja tõi ja ise lobisesin telefonitsi Treimani raamatukogu juhatajaga.

 Külli ja Germo on 3 päeva järjest oma jalgu, keppe ja rada kulutanud. Täna läbisid nad 7 km. Te ei kujuta ette kuidas ma tahaks ka minna! Aga nad on ikka väga tublid küll.

 Aga nüüd kaon taas käsikirjaga siit eemale, et taas tagsi tulla. Olge ikka hoitud ja armastatud!

Fotod:

Külli ja Germo eile enne rajale minekut...

Germo ja Külli täna enne rajale minekut...

vestlen Treimani raamatukogu juhatajaga...

25. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 76.päev

Sven paneb tähtsad näidud funakama...

  Kui sa öösel kell 1 avastad et tahad rajale minna ja leiad ka kamraadi kes sinuga kaasa tuleb on elu ikka ilus küll. Kui ikka oktoobrikuu teises pooles üllatab ilmataat sind suviste ilmadega on patt need maha magada. Nii me Sveniga öösel Jaansoni rajale sattusimegi. Hea et mul on selline "naabrimees!"

 Mõnus väsimus on ja põlved ka enam ei valuta. Svenil oli mõnus lambike peas, sain ka mõne pildi jäädvustada. Öösel on ju rada pime ja suht libe, et ilma valguseta seda läbida. Peab endale ka lambi soetama.

 Ausalt öeldes kadus see 6 km nii ruttu et ei saanudki aru. Mingi tunnikese käisime. Nüüd veel mõned fotod siia ja siis pessu ning magama, sest lubasin homme Germoga rajale minna.

 Ahjaa, sain täna (nüüd siis juba eile) uued hambad ka suhu ja saan taas naeratada. Tänud võlgnen dr. Aivo Pilisnerile, aitäh! Nüüd tuleb see positiivne energia ja enesekindlus taas rajale panna, sest eile näitas kaal, et 1 kg on juurde tulnud, aga käisin sünnipäeval, šašlõkitasime ka jne...Kuid kohe on tunda, aga küll ma sellest jagu saan. Aga 19 kg olen endiselt kergem. Jee!

 Fotod:

kell on 01.05, ootan nurga taga Sveni

öine Rääma tänav...

2 km läbitud...

3 km läbitud...ja tagasi

naeratan nüüd jälle ma ...

17. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma

Vihma keeluloitsu on vaja...

uhkes üksinduses...

 Kuigi mulle tegelikult meeldivad vihmased ilmad on asi liiale läinud. Ma ausõna ei taha iga päev ennast vihmamärjana tunda, sest põlved ja randmed annavad tunda, hakkavad lausa valutama kui vihmamärjaks saavad. Reuma algstaadium? Tahaks loota et ei. No igal juhul olen sunnitud, nii raske kui see on, loobuma rajalt kepikõndimist kuni vihm taandub. Aga ma liigun ikka, ilma keppideta. Lihtsalt ei suuda päevast päeva kodus istuda ja oodata millal vihmasadu taandub. Kepikõndida on raske, sest ühe käega tuleb vihmavarju hoida, sest keebid ei ole mulle, kapuuts peas ei seisa jne...tohutult häirivad. Nii ma siis otsustasin nüüd iga päeva mõne tunni lihtsalt kõndida. Vihmavarjuga. Tänagi tegin seda.

 Kui eilne hommik algas kikutohtrile minemisega, siis täna jalutasin kesklinna. Muide, hambaarst Aivo Pilisner on nüüd juba uude kohta kolinud ja mul oli eile au nn ajalugu teha, olles uues majas esimene patsient. Ülejõe Hambaravi asub nüüd Ülejõe Apteegiga ühes majas, sissekäik apteegi nurga tagant ja Pilisneri kabinet asub kohe alumisel korrusel, vasakut kätt. Mul oli aeg küll kinni pandud ja sain kenasti ära käidud kuid uusi patsiente registreerib ta hetkel alles järgmiseks nädalaks. Minge registreeruma, sest ta teeb tõesti head tööd ja hinnad on taskukohased. Saan oma naeratuse tagasi juba esmaspäeval, 16. oktoobril, jee! Kellel huvi mis maksama läheb, küsigu mu fb-s privas, sest ma ei tea kas avalikult avaldada võin. Mina olen igal juhul rahul, viisakas teenindus ka ning toredad abilised tohter Pilisneril ka.

dr Aivo Pilisneri kabinet

ooteruum...

 Täna käisin, lisaks postimajale, Tanja juures kulme tegemas. Ehk siis tegelikult ikka tema tegi ja mina olin nn modell (ohh, uhke sõna!). Tanja ehk Tatjana on töötanud kulmutegijana juba 45 aastat, ta on vilunud ja hea ilutegija. Mulle meedlib, et ta teeb just sellised kulmud nagu klient soovib, mitte ei tee paksusid Brežnevi kulmusid, nagu mõni...Ja hind on ülisoodne, vaid 5 eurot. Mäletan kui olin laps käisin tihti Emaga kaasas kui ta Tanja juures kulme ja silmi värvimas käis, Tanja oli ka tema lemmik, praegu mu 82 aastane Ema enam kulme värvida küll ei lase. ELIA salong, kus ta töötab, asub Pärnus, Rüütli tn 16. Soovitan! Aga enne tasuks ette helistada sest tal on väga palju kliente.

 Inspiratsioon on jalga lasknud, kuid ootan teda koju, sest kirjutamistööd on palju ootamas. Aga ma ei saa sundida, kui inspikas trikke teeb. Ja ma ei ole ka lugemislainel hetkel, kuigi päris suur ports põnevaid raamatuid on öökapil ootamas. Aga küll ma jõuan. Lihtsalt natuke kahju on ajast, mis vahel lihtsalt  möödub. Praegu on kuidagi selline periood, ilmad on vihmased, päevad lühikesed ja magada ka liiga palju ei jaksa. Heh! Ma tean et mõni unistab et saaks kauem magada, aga mina ei taha, tahaks tegutseda, kepikõndida, kirjutada jne...aga mõtted on mujal. Kus? Seda ma ei reeda ;) Ühesõnaga küll kõik paika loksub, ilmselt on mul hetkel eneseotsimise aeg aga see ei kesta igavesti. Lubage mul salaik olla. Lubate ju?

 Veidike fotosüüdistusi ei tee paha, onju?

vihmane Pärnu...

inimtühi Jaansoni rada...

vaid mõni inimene liigub kesklinnas...

jõgi on peaaegu kaldaga triiki...

sügisene rada..

toolid mullas...

värskelt värvitud, paistes, aga õnneks peenikesed...

ELIA salong

10. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma