Tänases Nelli Teatajas!

 Mõnikord kirjutan ma ka ajalehes Nelli Teataja ning täna ilmunud numbris on sisukas artikkel Ema Enest ehk Ene Raudkatsist. Soovitan lugeda! Ene on põnev ja päikeseline persoon. Aitäh maailm, et meid kokku viisid! See juhtus aastate eest Kuremaa raamatukogus, kus ma oma raamatuid esitlemas käisin.

 Minu elus on üldse hetkel teised tuuled, sellised põnevad ja isegi pisut atraktiivsed, sestap teen ka netivabu päevi. Aga igale asjale oma aeg ja hetkel ma pikemalt ei kirjutaks.

 Täna nägi ilmavalgust ka mu uus luuleraamat "Ärgake", järjekorralt nr 9. No kui ka lasteluule raamat hulka arvestada siis lausa kümnes juba.  Selle küljendas Vallo Hallik, kujundas Katrin Meema, kaanepildi tegi Jana Valge, toimetas Irene Õmblus ning asjatas muidugi ka Heli Hallik. Välja andis kirjastus Hea Tegu. Aitäh, minu inimesed! Tohutult ilusad kaaned!

 Ahjaa, ma ikka pean oma asjatamisi ka siin blogis jäädvustama, ühel päeval ju harjutasin roostes käega joonistamist, teisel päeval kurnasin tinktuure pudelitesse. Liikunud olen ka, aga mitte kepikõndides, kuid küll ma taas rajale jõuan. Kirjatööd on palju olnud ja see seab mõningaid piiranguid. Ja tegelen ka reikiga, nüüd teen taas endale igapäevaselt ja korra nädalas olen ka teisele inimesele teinud. Kui saan endale massaažilaua, võtan aktiivsemalt ette. Lisaks on mul veel palju plaane, millest siin avalikus blogis ma ei kirjuta.
  Mis sellest kasu? Aga vaat niipalju on kasu, et ma ei tea enam ammu mis on külmetushaigused, kuigi eelmisel talvel olin lausa kaks korda kuu jooksul haige. Aga, lisaks reikitamisele, on mul veel omad nipid j asjad, tervislik toitumine, kodu energeetika korrashoid jnejne....no silvatamine ka jne... Aitab hetkel sellest!

 Lisaks jäädvustan ka selle, et minu romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" troonib Heli kirjastuse edetabeli tipus. Seda siis müügiedetabeli omas ja jaanuari seisuga. See lisab päikest päeva. Raamatud hakkavad poodidest otsa saama, minu käest saate veel osta!

 Igal juhul olen olemas, elan ja helan ning olen õnnelik. Ilus aasta on alanud ja ma südamest loodan, et kogu aasta kujuneb selliseks. Soovin ka blogilugejatele imelist aastat!

Armastan!

jaanuari TOP

päevakangelane Ema Ene

armas Ene abikaasaga

minu armas uus luuleraamat

natuke ikka ju mu sõpra Marco Tasast meenutab? :)

tinktuurid riiulis

7. veebruar. 2020.a.
Vana-Rääma

Mees minevikust

   Illustreerisin veel ühe oma lühijutu...

MEES MINEVIKUST

Looklev rada viis metsatukka. Sinna kus lapsena mängimas käisime, kus toona asusid taluhooned ja metsakuiva kuuse otsas istus must ronk kes varastas läikivaid esemeid ja riputas need nagu jõuluehted puu okstele. Toona meie, lapsed kartsime et ronk nokib meil silmad peast, kuna need ka helgivad. 

  Talu perenaine oli pime nagu tuntud selgeltnägija Vanga ja küla kurimutid armastasid rääkida, et ronk olla perenaise nägemishäires süüdi. Veel pajatati, et lind olla perenaisele teejuhiks olnud, istunud ta õlal ja toksinud nokaga selles suunas kuhu mutt liikuda tahtis. Rääkida ju perenaine mõistis. Kas see ka nii oli, ei oska ütelda kuna oma silm ei ole näinud. Räägitakse ka, et talus olla olnud üks kambrike lausa ronga poolt varastatud kulda ja hõbedat tulvil, et ronk olla nagu metalliotsija olnud, minnes kohale kus maapinnas metall asus, hakkas lind rahutult seda kohta nokaga uuristama ja jalgadega augustama. Nii kaevanudki kord sulane vana aida tagant välja sõjaaegse rahapaja, mille väärtus ulatunud tuhandetesse. Küla teab mis küla räägib! Tihtilugu on külajuttudel tõepõhi all. Igal juhul peale seda hakkas talus kõik õitsema. Isegi vana roostes käsiader visati ulualuse nurka ja talupidamisse ilmusid traktorid. Ka sulane, kes muidu käis aastaringselt ühtede ja samade, paigatud roobadega, sai endale uued riided. Pole siis ime, et külarahvas ei tundnud poe ees märjukest kuukavat meest äragi.

  Jõudnud taluplatsile kus iidse talumaja olemasolust andis märku vaid aastakümneid tuult ja tormi trotsiv korsten, jutustasin ma kaaslasele järgmise loo.

"Ühel päikeselisel suvepäeval kui me koos kahe sõbraga vargsi taluhoovile hiilisime, komistas üks kamraadidest vastu kivi ja kukkus auku. Mina ehamtasin näost lubivalgeks kuna silme ette kangastus repliik "Viimse reliikvia" filmist, kus üks tegelastest maaalusesse sügavikku kukkus. Mu hulljulge sõber, kes armastas ekstreemsusi, viipas mulle käega et hüppaksime kaevikusse kukkunud sõbrale järele. Mina lõin põnnama ja äkki nägin oma seljataga pimedat perenaist seismas, kes ähvardas meile miilitsa kutsuda kui me kohe võõrastest valdustest ei kao. Kõrvad ludus lahkusime kahekesi lagendiku suunas, ise hirmul ja teadmatuses mis saab lõksu langenud kambajõmmist. 

  "Oota! Vaata, meie kadunud sõber istub perenaisega pihlapuu all ja puhub ilmselt mullikesi!" semu ulatas mulle binokli. Jah, pidin rõõmust tõdema, seal nad tõesti istusid, kuid kuidas see kõik juhtus, see pani imestama. Ega me ei saanudki teada kuna sõber väitis et ta ei tea midagi. Meil tekkis muidugi kahtlus, et perenaine sundis teda vaikima, kuid kahtlus ei leidnudki kinnitust. Spekuleerida võib ju mitmeti, kuid tõde teavad ilmselt vaid kaks asjaosalist. Igal juhul peale seda keeldus päästetu meiega kampa löömast ja üleüldse nähti teda harva maal vanavanemate juures aega veetmas. Tänaseks olla temast saanud ufoloog ja ta pidavat tegev olema ulmemaailmas. Küllap nii ka on, aga kas sellel on mingi seos antud intsidendiga või mitte, seda teab ilmselt vaid vanajumal taevas. Ja kui aus olla siis me ise ka enam selle talu hoovile ei kippunud, ehkki unistus ratsa rikkaks saamisest püsis meelis."

   Kui olin oma lapsepõlvelegendi jutustamisega ühele poole saanud, avastasin, et olin vestelnud tuulega. Minu teekaaslane istus vana pihlapuu all ja oli süvenenud lahti harutatud paberist panderolli lugemisse. Tema kõrval istus must ronk ja askeldas kateloki kallal mille sisse teekaaslne oli tühjendanud vana roostes paja sisu.

   Ütle veel, et ajalugu ei kordu!

27.12.2014.a.

Mai

27. 09.2015.a.

Mai

Järgmise lühijutu illukas...

***

Taarus öös mees kõrge kukkumisega, soni kuklas viltu.
Ei aimanud ohtu mina- sinisilm.
"Neiu, (no milline kompliment) kas tohib teie käest tuld paluda?" küsis laemaalija viisakalt.
"Aga palun!" vastasin, kerge iroonia huulil. Endal tibutagi seljas, kuna härrase sõrmeküünte alt haigutasid vastu leinarandid ( nii nimetan ma enamasti pesemata küünealustega inimkehastusi, enamasti kodutuid või kriminaale).
Liikusin vaikselt kodusuunas, kuid....toibusin sireeni ja enda ümber askeldavate rohelises kostüümis tegelasi nähes.
"Hei, kas teie tellisite takso?" hüüdis turvariides härrasmees viidates minule, kui ma EMO ootekoridoris aega surnuks lõin.
Noogutasin ilma, et oleksin mäletanud midagi möödunust.
Kui koju jõudsin lõi kell alanud päeva kolmandamat tundi. Pojad juba loomulikult keerasid teist külge.
Uksekell....
Süda ilmselt jätti lööke vahele.
Uuesti uksekell.
Seadsin sammud ukse suunas, et mitte tüütul öökülalisel häirida laste und.
"Kes seal on?" küsisin väriseval häälel.
Vaikus.
"Mida te tahate?" küsisin uuesti. Ikka vaikus.
Suureks ehmatuseks avastasin, et uks ei olnudki lukustatud.
"Kes seal on?" küsisin veel korra.
Ja uks avanes...
Minu ees seisis too sama laemaalija, ulatas viisakalt mulle mu mobiiltelefoni ja lahkus,sireeni saatel.
Ja mina ei märganud isegi tänada...

02.04.2010.a.

Kooli

27. september 2015.a.

Mai

Astraaluni (lühijutt)

  Illustreerisin oma järgmise lühijutu.

ASTRAALUNI

Oli sügisöö.
Kuu kumas mornil ilmel kaugusse. Tema magusvalus pilk helkis kui klaasistunud jääkristall. Ometigi õhkas taevaketta pale nii helavalt ja purpurpunane naeratus ta huulilt ei hajunud hetkekski.
Seal ma seisin, keset lagendikku ja lükkisin taevanööpe ahelasse, kui palvehelmeid. Üks, kaks, kolm....kuraditosin. Täht langes laotusest. Orioni väänlev kere hajus, ilmus, taas hajus...
Seilasin kui pimeduses ekslev kapten keset ulgumerd, kui väeti lapsuke, kes astus just oma esimesi samme, kui hetk tagasi munast koorunud tibu, kelle tiivad veel ei kanna.
Lõkkesuits puhus pilved taevalaelt ja mina...üksik hing, pagesin iseenese eest peitu, sest sinu viimased südamega lausutud sõnad ei lasknud mind iseendaks jääda.
Kusagilt kaugusest riivas kõrvu vilin, selline kilehäälne kriuksatus, mis tiris mind hetkeks reaalsusse tagasi? Ja siis see potsatus...Kas tõesti ei ole siin maailmas ma üksi? Või siiski?...
Tõusin kivitoolilt ja sammusin sihitult kaugusse, pimedus juhatamas teed. Ja taevas, see taevas...tundsin, et tema on vähemalt minuga.
Korraga tiris mind maadligi märga uppunud jalg.
Veel sammuke ja maa oleks mind üleni endasse haaranud.
"Seis! Ei sammugi rohkem!"...kuulsin kusagilt käsklust. Ja see hoiatus mõjus...
Kummaline!
Hetk endaga olemist...
Pöörasin ümber ja suundusin valgusketta poole, kuid oh õnnetust! Ei saanudki astuda. Taas mütsatus...ja avastasin end keset ööd istumas voodilt, laubal vaevahigi.
Kummaline, vasak jalg põlvest porine.

27.09.2015.a.

Mai 

Alustasin oma ühe raamatu illustreerimist

   Siis kui laupäeva õhtul inimesed lõõgastuvad ja sõpradega väljas käivad, mina illustreerin. Ei saa ju lasta juhust käest, kui inspiratsioon peale tuleb. Pealegi on mul kodus hulgim käsikirju kiletatutlt ja kaanetatult ning mu ammune unistus on mõni enda raamat ise illustreerida. Ma ei saa väga hõisata kas ma ka mõne asjaga ühele poole saan, kuid unistamine ei ole ju ometi keelatud :)

  Jah, pilt on tõesti erootilise alatooniga, aga nii üks mu jutuke mind ennast inspireeris. Ja loomulikult ei ole ma mingi proff, seega on proportsioonid nihkes, kuna ma pole aastaid enam joonistanud. Ja üle kõige meeldib mulle inimesi joonistada, on kogu aeg meeldinud. Käsi vajab harjutamist. Aga algus on sisse tehtud ja aina edasi!

  Enne illustreerima hakkamist sirgeldasin niisama. Mingi meesterhavas peaks see olema. Poolik on ta ka, kuid ma ei teagi kas teen ta valmis, selline ta sai.
  Ja igasugune kriitika on oodatud, ma ei ole kriitikahell :)


Täna öösel ma ei maga! :)

27.09.2015.a.
Mai

Joonistan!

  Joonistan! Juba pikemat aega näpud sügelevad. Poiss siin viimasel ajal muudkui joonistab ja täna võtsin ka paberi ja pliiatsi ning asusin asja kallale. Hiljuti kinkis üks kallis sõber mulle karbitäie harilikke pliiatseid, häid pliiatseid ja no, tuleb ju tööle hakata. Äkki saab sellest isegi kunagi asja.
  Lapsepõlves möödus enamus aega mu päevadest joonistamisele. Ema ei jaksanud mulle nii palju vihikuid osta, kui neid täis joonistasin. Isegi küünla valgel sai joonistatud, kuna oma majja kolides meil seal algul voolu ei olnudki.
  Kooli ajal ehtisid mu joonistused kunstiklassi seinu ja neid oli seal ikka hulgim. Ja kunstiringis sai ka õpetaja soovitusel käidud, kuigi see eeldas hilja õhtul koju jõudmist ja pimedas kahte kilomeetrit üksinda jala koju minemist. Muidugi soovitas õpetaja ka kunstikooli minna, kuid tema soovi ma täide ei viinud. Aga ega ma pole aastaid ka joonistnud enam, kuigi see kirg on minu sees kogu aeg kipitanud.
  Jah, joonistan rastadega ennast, kuigi minu nägu ta just ei ole :)

Mul on ka siiralt hea meel, et poiss on taas joonistama hakanud! Ehtisid tema joonistused kunagi Lavassaare poe aknaid ja 4 aastat õppis ta isegi Pärnu Pühapäevakoolis kunsti, kuid jättis pooleli.
  Täna jääb ka minu töö pooleli, sest hakkan ennast lille lööma raamatuesitlusele minekuks, kuna täna kell 17.30 esitlevad Kerttu Rakke ja Janek Muru oma ühisraamatut Pärnus Rahva Raamatu kohvikus Piano.
Siia veel üks variant.

Ilusat reedet! :)
25. september 2015.a.
Mai