Kuvatud on postitused sildiga mõtisklus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga mõtisklus. Kuva kõik postitused

reede, 2. august 2019

Milline päev...


 Jah, see on tohutult vajalik uudis, ma ei saa teatamata jätta. Lausa eluline :)
Noh? Põnevil?

 Ma olen ise ka põnevil, siiani. Ja jätkuvalt õnnelik, et suvi (ja ka igasugune teine põhjus) toob Pärnusse palju häid sõpru, nii juhtub tihti, et lausa igal päeval külastavad mind sõbrad. Aga tegelikult kaovad aastad nii kiiresti, me polnudki Kerstiga ligi 2 aastat kohtunud. Müstika!

 Aitäh armsa päeva eest, kallid Kersti ja Raul! Te olete mulle kallid.

 Aga tegelikult tunnen ma ennast täna juba inimesena ka, vaid ühel korral olen valuvaigisteid võtnud ja näost hakkan ka juba inimeseks saama, kui veel...ah, ega ma kõigest ka ei räägi.

 Uborkatasin üle saja aasta ja selle juurde kuulub loomilikult ka viirukite ja salvei põletamine. Salvei lehed panin purki aga ma ei raatsi varsi kunagi ära vista, sest neid suitsutades saab eluaseme energiat puhstada, tegin seda minagi. Ja kütsin pliiti ka, sest 20 sooja on minu jaoks sama  mis 20 külma. 
27,8 sooja on hetkel elamises, soe, jeee! Ja noh õuet kütsin ka.

Ahjaa, unustasin mainida, et hilisõhtul tegeime Reedaga hääleharjutusi, peaproovi, noh! 

 Nüüd lähen lugema, ei raatsi kallist aega netis raisata.

Olge armastatud ja õnnelikud!
kimbuke...
suitseb...
ilusad ja head

2. august. 2019.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 22. juuli 2019

Mööda juuri...





 Viimased 2 nädalat on mu elus olnud väga kirjud. Viimase nädala sisse mahuvad sünnipäev, nimepäevad, 14. aastapäev, matused, pulmad jne ... Emotsioonid kõiguvad äärmusest äärmusesse. Täna hommikul oli üle pika aja see päev kus ma ei pidanud vara ärkama, aga ärkasin ikka, bioloogiline kell ajas mind juba peale 8 üles.

 Eile sõitsime noorema vennaga mööda kodukandi radu. Germo oli ikka ka kaasas. Juba peale kella 10 startisime Pärnus Lääneranna valda. Venda ootades käis ilge pauk ning mu kodutänav kihas rahvast, sest liinibuss sõitis autole uksele) otsa. Ja endiselt kihas ka Uku esine rahvast. Meie manööverdasime ennast linnas välja teisi teid pidi.

 Endiselt on kalli Ema aed Lõpel lilledest tulvil ning nüüd on ka äädikapuu 3 uut võrset ajanud, küll need on armsad! Nii möödusid mõningad hetked kalli Ema aiamaal ja kodus ikka ka. Siis suundusime edasi.

 Olen sündinud endises Koonga vallas (praegu Lääneranna vald), Veltsa külas, mis asub mõni kilomeeter kuulsast Mihkli külast eemal, üsna Mihkli laadaplatsi ja kalmistu lähistel. Ma ei olnud aastakümneid käinud oma sünnikodu vaatamas ning eile me põikasime Veltsa külla sisse. Minu õnneks on maja alles, kuid Veltsa küla on üsna inimtühjaks jäänud. Minu kodumajas elatakse. Ehk siis see samune silikaadist hall kortermaja - see ongi minu esimene kodu. Elamsime alumisel korrusel, vasakut kätt.
  Üks selle maja elanik tuli oma kurja koera Reksiga (kellest sai kohe mu suur sõber) välja ja keelas koera, kellele ma kohe pai tegin. Ma ei karda ühtegi koera. Nii see reks kogu aeg niutsus ja sõprust tugevdas.

 Veltsa külas on vaid mõni üksik suitsev korsten, paljude majade katused on tänaseks sisse vajunud ja unustustehõlma jäetud. Õnneks uhkes pargimajas, kus kunagi elas Ülo Roosileht, ikka elatakse, aga ka mitte aastaringselt. Noorem põlvkond hoiab kodumajal hinge sees just suviti. Seda oli rõõmus tõdeda.

 Edasi kulgesimegi Mihklisse, kus malevlased tööd tegid ja laadajärgset platsi korrastasid. Lava oli veel üleval. 20. juulil toimus ju järjekordne Mihkli laat, lausa 31. korda juba. Ise ma sellel aastal sinna ei jõudnud, ei plaaninudki. Tegelikult juba 12. juulil algas see kirikukontserdiga. Nagu ikka.
  Üsna laadaplatsi lähistel ilutseb iidne Mihkli kalmistu, kuhu sai ka meie maailma kallim Ema maetud. Veetsime selles rahupaigas tunde ning viisime Lõpelt, kalli Ema aimaalt sinna ka sülemi liiliaid, mis olid Ema lemmiklilled. Ka vanaema ja vanavanaisa haual sai käidud ja küünal süüdatud. Kogu Mihkli kalmistu säras küünlatuledes, sest just laadapäevil jõuab kaugemaltnurga rahvas oma lähedaste kalmudele.
 Lonkisime ka Mihkli kalmistu vanemas osas, mida rahvasuu kutsub Saksa aegseks kalmistu osaks. Ka vana kabeli, millest on alles jäänud vaid varemed ja üks ristike, juures käisime. Mihkli kalmistu on kenasti hooldatud ja ääristatud paekivi aiaga. Kogu Mihkli maapind on paene, üks paesemaid pindu Eestis.

 Edasi sõitsime Lihulasse, Birgiti trahterisse sööma. Seal on hästi maitsvad toidud ja seal toimusid kolmapäeval ka kalli Ema peied.
  Teel Pärnusse tagasi põikasime ka läbi Oidremaa külas, seal elab üks mu vendadest perega. See külake on mulle väga armas siiani, sest seal veetsin ma oma nooruse (kõlab jah nagu ma oleks vanainimene) :) Sellest külast kirjutan ka oma järgmises lasteraamatus PETU VAHETAB ELUKOHTA, mille kirjutamine hetkel kahjuks seisab, aga vähemalt pool raamatust on kirjutatud. Küll tuleb ka aeg, mil ma edasi kirjutama hakkan.

 Aga mis ma siin ikka, fotod kõnelevad ju ka.
Vennale Matile suured ja siirad tänud selle turnee eest! Aitäh!
imekenad Jaapani äädikapuu tõlvikud
imekena Jaapani äädikapuu Ema aiamaal
üks äädikapuu kolmest võrsest
lilled Ema aiamaal
lilled Ema aiamaal
lilled Ema aiamaal
lilled Ema aiamaal
imeiludused kalli Ema aiamaal!
kalli Ema lemmiklill on Liilia
lilleke Emaksese koduläve ees...
minu sünnikodu(maja) Veltsa külas
kalli Emakesega...
meie Germoga kalli Ema (Vanaema) kalmul...
perekond Tambergi (Ema poolse suguvõsa) rahula...
siin puhkavad minu vanavanaisa ja vanaema. vasrti lasen ka hauaplaadi teha...
aatakümnete eest käisin ka selle ausamba avamisel...
mälestusmärk, kus alles 12. juulil mälestamas käidi...
vana kabeliküngas (varemed) ja ristike
kallis Ema puhkab...
...
avarii meie tänavas, Uku ja Aleksandi vahel...


turnee 21. juuli
blogimine 22. juuli. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 18. juuli 2019

Uus soeng nimega "Kuimaeiolekslokilammas"


 Päris mitu päeva on viimasest blogimisest möödas ja päris mitu asja on selle aja sees juhtunud. Eks ma jõudumööda jäädvustan need ka blogisse.

 Täna on natuke rahulikum päev kui viimastel nädalatel olnud on. Sain ka lõpuks kõik vajalikud asjad korda aetud ja veidike endale mõelda ning ennast lille lüüa, sest juba homme ootab ees uus turnee, uus üritus - pulmad. Sestap ma täna ennast Ülejõe Ilusalongis lille lüüa lasingi, ehk siis käisin juuksuris, juukseid sirgendamas, nagu fotolt ka näha.

 Ka kulmud ja küüned on Ülejõe Ilusalongis tehtud Evi poolt. Aitäh! Olen nii kulmude, küünte kui ka soenguga väga rahul! Ei ole tegemist geelküüntega, täitsa oma küüned on, kaetud geellakiga. Ja need ma lasin just seda värvi teha kalli Ema austuseks, sest ta kunagi ütles, et mulle pidavat see värv väga hästi sobima. Ema teemal ma rohkem ei peatu, Ta oli, on ja jääb mulle maailma kallimaks inimeseks!

 Mõne tunni sain ka laupäeval, 13. juulil Rääma Rahva Oma Päeval raamatuid müüa, siis hakkas sadama ja ... Aga see polegi oluline, kordi olulisemad on tunnid, mille saime koos õdede ja vendadega koos veeta, sest oli, lisaks kalli Ema sünnipäevale ka minu ja kahe õe nimepäev. Mõni foto sai ka jäädvustatud RROP ist, ka Pärnu Postimehe fotograaf oli kohal, kuid tal ei tulnud fotod välja, aga õnneks minu enda fotod tulid. Väike mälestus ikka.

 13. juulil sai ka Audru Valla Vapimärgi omanik, armastatud pedagoog ja rahvatantsu õpetaja, hea Elma Killing endale Pärnumaa Omavalitsuste Liidult (MTÜ Aruvälja ja Suurküla selts) omaenda pingi Aruvälja kultuurimaja ette. Mul oli ka au seda oma käega katsuda, seal hetke istuda ja pingi omanikust, minu kalli Ema kallist sõbrast Elmast pilti teha. Aitäh, kallis Elma, et Sa olemas oled!Sa oled selle au kuhjaga välja teeninud. Palju, palju õnne!

 Selle nädala kolm viimast päeva on plaaniderohked, puud vajavad ka tegemist, mille võtan ette laupäeval, pühapäevaks on plaanis üks väljasõit. Ehk algab uus nädal rahulikumalt, tahaks ju traditsioonilistele Pärnu Bluusipäevadele ka jõuda, need on mu ühed lemmikud muusikapäevad üldse. Toimuvad 24. ja 25. juulil. Ootan juba. Ja alles peale seda võtan ühe kirjatöö tõsisemalt käsile. Tegelt kirjatöid on päris mitu, mul pole lihtsalt olnud viimasel ajal inspiratsiooni ja motivatasiooni, kuid värske luuletuse jäädvustan ka blogisse. Ma ei ole tõesti kirjutamist lõpetanud! (vastus mõne tuttava murelikule küsimusele).


/Hüvasti, kallis Ema! ... /
.
Sa andsid meile kõik
mis eales suutsid anda
Hing tulvil armastust on ...
süda nutab sees
.
Ei ole ilmas antud rohkem
raskust kanda
Ei rohkem kui on pärleid
eluhelmekees
.
Veel viimseid hetki paistab
päike Sinu peale
Näe, nutab taevas
viimseid kurbuspisaraid
.
Su kalmult, kallis Ema
lahkuma nüüd peame
Et taaskord mälestama tulla
siia vaid ...
.
Siin oled sündinud
ja siin Sa saad ka mullaks
et meie juured ikka
kodupinda jääks
.
Et võrsuks sugupuu ...
Et aated muutuks kullaks
Ka siis kui ületada
tuleb kõrged mäed
.
17. juuli. 2019.a.
Kell 1.06 - 1.35

 Aitäh kõikidele, kes te mulle toeks olete olnud!!! Armastan!
ah, ma ei saa sonksi ilusti püildile!
da-da-da-da-daaaa :)
niisiis...
väike mõttepaus...
uhke!
armas Elma istub oma pingil
Germo ja maja
vana kultuurimaja makett, Elma kunagine kodu- ja tööhoone. Elma ikka ka.
2 pingikest Aruvälja kultuurimaja juures
Aruvälja kultuurimaja
Emmekese 84.....
laualina kattis end ...
selline pesa siis ....
antiik ja mina - kes meid suudaks lahuta!? ;)
koos nunnu teadetetahvliga, mille tuul kogu aeg pikali ajas...
rahvas uudistab :)
RROP- il pakkusin ka kohvi ja kommi. Kommid Eve poolt


18. juuli. 2019.a.
Vana-Rääma



reede, 10. mai 2019

Haigused ei küsi....


 See on vana tõde, et haigused ei küsi tulekuks luba. Valus tõde...
Täna hommikul sain kõne, kus selgus tõsiasi, et olen hüpertoonik ja diabeetik. Lisaks on mu kolesterool ülikõrge. Nüüd ma siis söön peoga tablette ja ootan oma saatust.
 Miks ma sellest avalikult kirjutan? Aga selleks, et te kõik läheks kontrolli, kui tunnete ennast halvasti. Lisaks olen ma inimene, kes peab mure endast paberile panema, kuigi viimasel ajal kirjutan vähe n.ö isiklikke blogipostitusi.

 Aga nüüd algusest....

Üleeile, ehk siis 8. mail külastas mind sõbranna, kes ise on diabeetik. Tal olid kaasas veresuhkru mõõtmise instrumendid, nii ma kohe avaldasin soovi, et tahan oma veresuhkru taset mõõta. Suur oli meie mõlema hirm, kui aparaat näitas, et veresuhkur on mul 19,9. Mõõtsime uuesti, siis näitas 19,1. Õnneks oli kolmapäev, mil mu perearst võtab vastu õhtu poole, nii ma talle helistasingi, sain aja eileseks, hommikuks kell 8.10.
Kurtsin oma muret (kirjutan kohe pikemalt mis mureks) ning perearst saatis mind analüüse tegema, minult võeti lausa 5 topsiku täit verd ning jäin tänast hommikut ootama, et oma saatusele vastu minna.
 Teate, väga raske oli eile hommikul jalgsi Perearstikeskusesse minna ja tulla, see teeb kokku umbes 4 km minu kodust. Läksin ju söömata ja joomata, suu kohutavalt kuivas ja väga nõrk oli olla....

 Alles detsembris olid mu näidud täitsa korras, veresuhkur oli 5,8 ja ka kolesterool oli korras. Ning vererõhk oli ka korras. Jõulude ajal vallandusid Germol lausa nii kohutavad epilepsiahood, et enne kiirabi kohale jõudmist oli Germo mu käte vahel suisa sinine. Siis ma haigestusin...hoidsin ju välisust lahti ka veel, et jaguks õhku. Germo hood saime kontrolli alla, haiglasse ei läinud, sest kiirabitöötajad arvasid, et ma saan ise paremini nende hoogudega hakkama jne...
 Ma haigestusin hullu köhasse suisa pooleteist kuuks. Köhisin ja rögastasin, köhisin ja rögastasin, rögastan siiani. Panin muidugi selle rohkem suitsu arvele, sest olen nikotiinik.
 Miks ma kahtlustasin endal diabeeti? Sümptomeid oli ja on liiga palju. Hakkan neid nüüd loetlema:

 1) viimase aastaga on tekkinud mu varbaküüntele küüneseen
2) organismis vohab pikemat aega pärmiseen, mis ei alla ühelegi ravile
3) põdesin (põen) kroonilist paradontiiti, mille tagajärjel langesid (või tõmmati) kõik alumised hambad suust, vaid 1 jäi alles. proteesid ei taha siiani istuda, tekitvad villid. lisaks lõi põletik lõualuusse. ja eelmisel aastal võtsin mitmeid kordi antibiootikume, mis lõhkusid mu mikrofloora, polnud abiks ka probiootikumid. antobiootikum raviv põletikus kohta aga lõhub kõik muu...
4) krooniline kõhukinnisus, vaid tablettide abil saan number 2 häda teha
5) valutavad pidevalt kõik liigesed ja lihased (diabeet, reumat ei leitud)
6) kohutav joogijanu ja suu kuivus pidevalt
7) tihe urineerimine, eriti veel öösiti
8) kaalu järsk tõus (sain kepikõnniga 30 kg maha, aga nüüd olen suisa 9,5 kg tagasi võtnud)
9) käivad igasugused erinevad isud peale, näiteks coca-cola isu, mida ma pole kunagi armastanud
10) kohtav väsimus, uimasus ja vatist olek
11) pistelised peavalud (surve meelekohtades ja kuklas)
12) aeg-ajalt süda läigib, isegi lõhnad ajavad iiveldama
13) üleüldine limaskesta kuivus ja ärritus
14) kogu aeg on külm, isegi siis kui elamises on 33 sooja
15) pidevalt olen näost punane, rajalt tulles naeran et sain tuult
16) ei saa enam kepikõndides rütmi kätte, väga raske on, jõuetus luis ja liikmeis, kuigi tahtejõudu on
17) hingeldan ja higistan iga liigutuse peale ning higihais on läinud spetsiifilisemaks
18) pean kogu aeg jälgima kuhu ja kuidas astun, jalad ei taha sõna kuulata
19) liigestele on tekkinud reumatunnused, mingid imelikud munad (aga reumat ei ole)
20) pikali olles, tekib kogu aeg mingi vastik röga...

 Ühesõnaga need on need sümptomid mis mulle hetkel meenusid. Võimalik et neid on veel. Aga kallid sõbrad, olge head ja minge kontollige oma vererõhku, veresuhkrut ja kolesterooli, enne kui on hilja!

 Täna ostsin välja oma rohud, võtan kokku 4 tabletti päevas kolesteroolitablette, hüpertooniatablette ja suhkruhaiguse...

 18. mail lähen endokrinoloogile, siis selgub millist ravi hakkan edaspidi saama, kas hakkan ennast süstima või jäävad tabletid. Seniks pean ennast hoidma, ei mingit kepikõndimist ega...sest mul on nii infarkti- kui ka insuldi oht.

 Jah, eile õhtul lausa kartsin magama jääda, tundsin surmahirmu. Tõsiselt. Elus esimest korda. Täna oli hirm kas jõuan apteeki ja tagasi. Jõudsin. Vahepeal väsisin ja istusin. Jõuetus kestab ja peas surub. Helistasin uuesti perearstile ning ta soovitas võtta vajadusel paracetamoli või dolmeni, ei iial ühtegi ibo-ga algavat valuvaigistit, sest need on südame surmad.

 Tüdrukud, esimesel võimalusel viin teile raamatud posti, aga praegu olen rangel voodirežiimil ja eile hommikul unustasin raamatud kaasa võtta. Palun vabandust!

 Ärge siis väga muretsege, kui ma siit pikalt eemal olen, ei jaksa eriti istuda ega liikuda, rohkem vegeteerin voodis. Ja ärge mulle väga helistama ka hakake, ma ei jaksa telefoni käes hoida. käsi sureb...Aga ise ma surema veel ei hakka, ravitsen ennast kenasti. Küll ma kosun.

 Järgmisel nädalal tuleb juba jalgel olla, sest 16. mail liigun naistearstile, 18. mail endokrinoloogile ja 20. mail mammograafile. Eks näis mis ja kus ja kuidas edasi asi kulgeb.

 Muresid on viimasel ajal väga palju olnud ja tegelikult olen juba paar nädalat justkui vatist olnud, eks igasugused üleelmised (just veel lähedastega) rõhuvad ja tekitavad sisemisi pingeid, millest sünnib stress ja siis juba immuunsus nõrgeneb.

 Süda pupaerdab, kobin kotile.

Hoidke ennest ja oma tervist!
hüpertoonia ehk kõrgevererõhutõve raviks
kolesterooli alandamiseks
veresuhkru alandamiseks

10. mai. 2019.a
Vana-Rääma

kolmapäev, 17. aprill 2019

Rada 146.päev

näost punane ja veidi väsinud, aga õnnelik, 1 km veel koduni....

 Jah, täna ma ei kepikõndinud rajal, täna ma kõndisin mitterajal. Olgu, olgu, rada ju seegi, aga natuke teine ja natuke teistmoodi. Ma nimelt kõndisin Ristikusse arsti juurde ja tagasi, kokku siis sai 6 km läbitud. Miks sõita bussiga, kui saab ka jala?

 Kuna eile meid tõmmati rajalt maha ja tegelt oli see isegi hea, sest ma polenud eile heas füüsilises vormis. Aga midagi jäi nagu vajaka, vist sai siiski liiga vähe kilomeetreid liigutud. Nii ma siis otsustasin, et liigun jalgsi Ristikusse arsti manu. Ja sedakorda siis üksinda. Germo liikus ehk oma liikumisvajaduse hoovis ära.

 45 minutit võttis aega, seega kõndides liigun kordi aeglasemalt, kui kepikõndides. Ja ega ma ei kiirustanudki, olen kord selline inimene kes mitte üldse ei salli viimaseid minuteid, sestap, kusagile minnes, lähen alati varem kohale.

 Enesetunne on väga hea. Natuke hüppeliigesed on kanged, aga ei midagi hullu. Lihtsalt niisama kõndimine ja kepikõndimine on tohutult erinevad. Ja kepikõndimine on kordi koorvamav ja mõnusam. Ja pealegi hakkas jube palav, kuid mul oli vaid õhuke jope peal ja, igaks juhuks, ma ei julenud jopest loobuda, sest tuuleke liikus koos minuga.

 Haigla fuajees mängis mingi bänd ka, seega sain arstikabinetist naastes kontserdist osa. Ma ei tea küll kes need tegelased olid, aga hästi musitseerisid. Ja haigla kõrvalhooned üha kerkivad. Varsti on hoone sama suur kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla, või Tartu Maarjamõisa haigla.

 Ärge nüüd muretsema hakake, ma ei põe surmahaigust, lihtsalt tavaline kontroll. Mai kuus saan kahel korral taas sama rada kõndida. Kõik on hästi.

Olge mõnusad!

Fotod:
mööda Ilvese tänavat...
legendaarse poeedi PILIKELLUKSESE (Urmas-Armas-Ingel Tigane) kodumaja on päikest saanud :)
keerasin Rohelisest Ojasse, võtsin hästi kurvi välja :)
Oja kivilinna osa...
vanasti panin ikka arstile minnes kinga jalga, aga nüüd selle, mis on mugavam...
peaaegu kohal, seal nad ehitavad...
olengi kohal...
musitseerivad (minu auks?) :)
armas Rääma koolimaja
ikka mööda Oja tänavat, Kaevu peatus paistab
natuke veel ja kodus. Piiri tänava ja Ilvese nurk


17. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma