Paar päeva pildis ...

Raske nädal on olnud, eks ma olen otsinud tegevust, et saaks mõtted kalli sõbranna kaotusest eemale. Aitäh teile kõigile, kes te toeks olnud olete. Täna sängitati Terje Paikuse kalmistul mulda, nüüd on ta seal koos ema ja isagi, igavene rahu. Aitäh, kallis Terje, et olemas olid! Seda tühjust, mis hinges on, ei täida keegi ega miski, aga ma tean, et sa ole nüüd Ingel, ma tean ... Küll ükskord kõik need luuletused, jutukesed, muinasjutud ja romaanid, mis sul kirjutamata jäid, saavad kirjutatud, aga kusagil teise inimese käe läbi, teises kehas, aga saavad. Head hinged tulevad alati tagasi! Aitäh ka Eerole ja Aarele ja kõikidele teistele! Eile õhtul võeti mind kodust kaasa, esimest korda elus jõudsin Wunderbaari, mis asub tegelikult mu kodust vaid kiviviske kaugusel, otse üle jõe. Aitäh, kallikesed, seda oli mulle vaja! Belka oma eheduses koos bändiga AUGUST URR laval, see oli vapustav! Aitäh, aitäh, aitäh! Erilised tänud ka kallile sõbrannale Avele, kes meid Germoga täna kodust välja viis ja alati olemas on! Sa oled üks väga armas ja kallis hing mulle! Ja muidugi on mul alati olemas ka mu kallis Urmas, juba üle 18 aasta tunnen enda kõrval tuge. Aitäh, mu eluarmastus! Homseks on juba uue plaanid, sestap tõmban täna otsad kokku, lõpetn artikli ja enam kirjatööd tegema ei hakka. Hoidke oma lähedasi, elu on habras! Ja ma tänan teid kõiki, kes te meie jaoks olemas olete! 16. september 2023. Vana-Rääma

Ilmus viimane Nelli Teataja ...

Viimasel ajal on väga palju kurba juhtunud ja ainuüksi sellel nädalal on järgemööda lahkunud mu 3 tuttavat. Ajakirjade MÜSTILISED LOOD ja ajalehe Nelli Teataja saatus on nüüd teadmata, ehk siis katkes, lisaks kalli Anne-Mari lahkumisele ka nende väljaannete elutee. Mis saab edasi? Veel ei tea. Seda näitab aeg. Üks on kndel, kallist Anne-Marit enam tagasi ei saa. Minu sügav kaastunne tema lähedastele. Ja mudugi tahan ma lugejaga jagada mõnda mälestust, olgugi, et mu blogi ei tunnista ammu taandridu ning siinne süsteem jätab ammu soovida. Töö ajakirjadesse Lemmik, Saatus & Saladused ja Müstilised lood tuli mulle põhimõtteliselt koju kätte, sest Anne-Mari pakkus mulle ajakirjanikutööd nende ajakirjade ja lisaks ajalehe Nelli Teataja kaasautorina. Just kaasautorina, sest ajakirjanikuks siiski õpitakse ülikoolis pikki aastaid ning üksnes ajakirjanikuks õppijal on õigus seda tiitlit kanda. Seega jään meelsasti nende väljaannete kaasautoriks, sest see ma ju olengi olnud pikki aastaid. Nelli Teatajasse olen artikleid kirjutanud 10-12 aastat ning ajakirjade kaasautor olen veel pikemalt olnud. Olen selle kõige eest tohutult tänulik, sest kalli Anne-Mariga suhtesime tihti ning ma olen teadlik, et mu kirjatöö läks paljudele väga korda ning aastate pikku oli tekkinud hulganisti fänne, kes mõnikord harva, kui mu kirjatükki väljaajndes ei olnud, tundis muret, et mis ei ole. Lisaks olen tohutult tänulik nende väljaannete siseringkonnale, sest mind valiti mitmel korral ka parimaks kaasautoriks, kuid julgen seda avalikult välja öelda alles nüüd, et kallile Anne-Marile ei tekiks pahandajaid, nagu neid niigi oli. Ja ma olen südamest tänulik võimalustele, mis nende tiitlitega kaasnes. Aitäh, aitäh, aitäh! Ühel aastal saime selle tiitli ka koos Greta Kaupmehega. Tegin neile väljaannetele ka tellimustöid, mida Anne-Mari palus. Ja alati oli ta vastutulelik ning siiras ja aus, kes oli suureks abiks ka minu kirjastuse Kröömike loomisel ning jagas meelsasti juhtnööre kuidas ning mida edasi teha. Sain väga palju abi. Tänud ka Anne-Mari kirjastsele Kentaur, mille kaudu on ilmunud mu 2 esimest lühijutu- ja novellikogu Virtuaalmees ja Röntgennägemisega mees. Seda tühimikku ei täida enam mittemiski ega mittekeski. Kallis Anne-Mari oleks saanud sellel aastal 50 aastaseks ja Nelli Teataja 35 aastaseks. Loodan siiralt, et need väljaanded kestavad pärast elutee katkemist edasi, teeks meelsasti kaasautorina edasi kootööd. Viimasesse (täna ilmunud) Nelli Teatajasse saatsn ka oma luuletuse, järelhüüde Anne- Marile, mis sündis 1 päeva peale tema lahkumist. Tänan südamest ka mu uue raama reklaami eest, kallis Nelli Teataja toimetus! Ma ei jõudnud isegi mitte reklaami raamatu tarvis emailile saata. Alati avaldati reklaam ka Müstilistes lugudes. Veel nii palju on rääkida, niivõrd palju ütlemata sõnu, tunded, emotsooni, tänutunnet ja ... aga kõik ei tule korraga meelde ja kõigest ma ei räägi ka, eks inimestel on palju saladusi, mis ei ole kirjapanemiseks ja lugemiseks kogu universumile, iseasi kui ilukirjanik neid alateadlikult oma teostes ei kasuta, mine tea ... Jään ootama edasist saatust ja loodan südamest, et leidub õige inimene, kes nende väljaannetega edasi tegeleb ja olen südamest tänulik, et olen saanud kaua aastaid teiega koostööd teha. Inglid valvavad sind, kallis Anne-Mari! 12. mai 2023.a. Vana-Rääma

Lumeliblikad

LUMELIBLIKAD Tähed laskuvad maale kusagil põrnitseb vaikus tal on Sinu silmad aga ta ei näe Päev ulatab ööle käed need on jahedad need kõnelevad igaviku keeles ... Aga mälestused elavad kõnnivad läbi Audru Urustesse hingavad elujanu ja armastust lahkuvad Eestimaa pinnalt et ... Täna ei ole enam miski endine ei ole tähti mida loendada ei ole silmi millesse uppuda ei ole Sind On vaid igatsus universumi suurune ja maas lebavad lumeliblikad mis ei sula ka kuumemas suvesoojuses ... /järelhüüe kallile Raini Siinmaale /7.09. 1973 - 2.11.2020/ 7.12.2020.a. Vana-Rääma

Kui ajaring veeretab velge...

   KUI AJARING VEERETAB VELGE...
/mäletastades "Päikesepoiss"Alar Paarasmaad (13.01.1965 - 20.01.2019.)/

Üks blond naabripoiss mängib pallikal palli,
on nägu Tal alati muigel
Ja sombuses päevas polnd Tema jaoks halli
ka sügisel, kui läksid luiged

Kui kaskede lehed on jäädavalt langend
ja hing puhkab taevatribüünil
Kui väljas on jaanuar, kõrged on hanged,
on Sinu teelt heidetud müürid

Kuid Päike ei iialgi looju Su hingest,
ka teiselpool tähtede sära
Sust maha jäid mured ja rõõmud ja pinged,
kui jäädavalt lahkusid ära

Nüüd puhka, mu Sõber, las päev püsib helge
on Päikesevärav sul` valla
Ja ükskord kui ajaring veeretab velge
Sa tuled taas väravast alla.



28. 01. 2019.a. (ärasaatmisel)
Vana-Rääma

Üliemotsionaalne päev...

 ÄRGAKE!

üle hommikuse udu
üle söötis kõnnumaa
üle metsade ja põllu
üle kauni kodumaa

laotub päikse piimjas pale
paotub ilmakaareuks
silub silmi valgus valev
kostub südametetuks

üle kaasikute laante
üle kauni isamaa
üle niitude ja saarte
üle suure ilmamaa

ühendage oma sõrmed
kandke endas armastust
võõras vaen ja võõrad vermed
et ei murraks Eesti ust

tõuske üles eided taadid
tõuske neiud peiud ka
palvetrage ühte hoidke
äratage Eestimaa


4. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

 Tegelikult oli mul täna emotsionaalselt väga raske päev, aga õnneks lõppeb see ühe imearmsa loo kuulamisega, tänu võlgnen selle eest Margrit Kitsele, kes oma lastele mu laulusõnad "Ärgake" elusaks õpetas ja ma ei oska panna tundeisse sõnu mis mind hetkel valdavad.... Suured ja siirad tänud ka Kristi Rootsile kes veidike seda lugu filmis. Nii nägin ja kuulsin ma oma "Ärgakest" esimest korda. Aitäh, aitäh, aitäh! (üritan seda blogisse ka jäädvustada, ehk saan hakkama)

 Täna sai hea Rivo Kajo viimasele teele saadetud ja noore inimese lahkumised on alati väga valusad. Fotosid ma ei teinud, poleks suutnudki. Jääb loota, et Rivol on seal teiselpool tähti veel parem kui siin oli. Head teed!

  Ergole siirad tänud!

 Hing on rahutu, aga sellisel juhul aitab jalutamine, lihtsalt üksinduses jalutamine, kulgemine...Tahtsin nii väga üksinda olla ning jalutasin kodust välja (kepikõnni jaoks on liigesed ja kael veel hellad). Käisin tiiru külapeal, istusime aias, kuulasime linnulaulu ja...siis ma tundsin, et tahan kulgeda sinna kuhu jalad viivad ning lõpuks jõudsin ikka Pärnu jõe äärde, sest vesi rahustab ja annab (muidugi võtab ka!) Kõnelesin veega ja koju tulles oli kuidagi kergem olla ning siis avastasingi "Ärgake!" Sain oma sisemise rahu tagasi...

 Hoidke ja armastage oma lähedasi! Aitäh, et te mu blogipostitusi loete!

Veidi fotosid ka kulgemisest:

kohe läheb Lavassaarde sõiduks...

selles majas elab üks Pärnu kirjanik, kellest pole aastaid kuulda...

Oja tn...

Roheline tn...

Allika tn...

Pärnu jõgi...

...

(peaaegu) valge laev...

,,,

27. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Hüvasti Rivo Kajo!

  * * *
/hüvasti Rivo Kajo! 2.11.1974-19.05. 2018/

Mõni täht särab helgemalt
mõni langeb alla...
ja sa soovid
ja sa soovid...
aga mõni soov ei olegi
määratud täituma

.
Sina soovisid elada
aga elu ei soovinud Sind
vaatamata kõigele
mis Sa elu heaks tegid...
ebaõiglane...
kurb...
karm...

.
Üks täht on taevas juures
ja see on südamega täht
hingega täht
lõputu headuse ja
tahtejõu täht
mis ei kuku sealt alla
IIAL

.
19.mai. 2018.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 75.päev

 Täna jõudsin üle 6 päeva oma lemmikharrastusega tegelema. Niisama kõndimas olen käinud küll, aga vihmaga kepikõndima ei kipu. Väga pikka teekonda ette ei võtnud, kuna eile vaevlesin kohutavate peavalude käes ja põlveliiges tegi ka liiga. Pealavud taandusid alles umbes kella 5 ajal hommikul. Lihtsalt vahepeal sain liiga valusa uudise ja võtsin väga hinge, nagu ikka...Aga täna olen juba peaaegu inimene ning nii saigi koos Külliga mitu asja ühes korda saadetud.

 4,5 km kepikõndi oli täna nii õige. Noh seenemets jäi ka "kogemata" teepeale ette, aga seened olid kõik ussitanud ja hallitanud, ühe puraviku pistsin ikkagi kotti. Läbi Niidupargi kulgesime kallile Mallele haiglasse külla. Endine Malle on tagasi, positiivne, rõõmus ja roosapõskne. Juba järgmisel nädalal saab koju. Juhuuu! Oli taas üks armas kohtumine! Ka  Maiekesega oli rõõm kohtuda, kes juhtumisi samas osakonnas töötab. Tegin ühe pildi ka haiglas sees, aga selgus et neid ei tohi teha, seega lisan blogisse vaid ühe pildi mille Mallest haigla uske ees jäädvustasin.

 Kolmapäeval sain Eesti Kultuurikapitali stipendiumi kätte, seega läheb uus raamat töösse. Uskuge, see uudis tegi siirast rõõmu. Võite varsti mu uut lapsekest oodata, juhuu!

 Muidu katsume ikka rõõmsad olla, vaatamata eluvitsutustele. Loetud päevad on jäänud uue naeratuseni, ehk siis esmaspäev pole enam mägede taga. Täna hommikul äratas mind armas Liis kellega me polnud päris mitu head aastat kohtunud. 2 tundi lausa kadusid kätte. Liisuke, kallike, võid fotolt piiluda milline ma sinu toodud kollageeni maskiga välja näen. Nii saaks tänavale rahvast hirmutama minna. Ausalt öeldes pole ma maske ega näokreeme kasutaunud, aga vist tuleb hakata. No kui sellised põnevad asjad koju kätte tuuakse siis ju tuleb kasutada, onju Liis? Uute kohtumisteni!

 Sügis on, lehed üha langevad ja langevad. Ainuke asi mis mulle sügises meeldib ongi värvid, muidu ma olen rohkem suve usku. Rajal sai ka erivärvilisi puid jäädvustatud ja isegi koos nendega poseeritud. No lihtsalt võrratud! Kui ikka oled mitu päeva koduselt mööda saatnud, oskad seda ilu rohkem näha ja hinnata. Zorro aga hindab iga päevaga üha rohkem tubast elu, kogu aeg ju sajad ja ööd on juba jahedad. Taas on tulnud tal kassivideote vaatamise periood ja alati on ta ka köögis uudistamas kui ma koju jõuan ning poseerib rõõmsasti. No kuidas saab siis mitte jäädvustada? Pole võimalik!

 Galerii ka siia:

naabrinaine Külli, minu rajakamraad ka :)

salaja tehtud fotod tulevadki kõige ilusamad, salaja tegingi :P

ilus sügis(us)

2 km läbitud...

Püha Loomaaed tuli vastu...

lemmikpuu-kask

võrratu vahtra all...

3 km läbitud...

Niidupargis...

haigla juures...

armas Malle :)

küll Zorro rõõmustas et me koju jõudsime :)

oi kui ilus ma olen! :D 

mask...

kassivideod on mõnnad :)

mõne õhtu eest vaatamsine Zorroga videoid...

...

13. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma