Lapse silmadega mees

LAPSE SILMADEGA MEES. Siis, kui sügiskaamos näitab oma kõige nukramat nägu, enne advendiaja algust, novembrikuu lõpus, kui maapinda veel ei kata valge lumi, mis kaamosele veidi rõõmsama ilme annab, meenun ma koolivennale. Teda ei ole aastajagu päevi mu elus põhimõtteliselt olemas, sest muul ajal mind lihtsalt ei ole talle vaja. Aga nagu aamen kirikus, ei oska ta minuta mööda saata novembrikuu viimaseid nädalaid. Vahel ma olen, veidi küll murelikult, lihtsalt poole päeva pealt pannud telefoni hääletuks, et eirata ta kõnesid. Tõsi küll, nii pole vast ilus, aga ma siiski tunnen, et vajan ka enda elu. Lisaks hoian ma ka loomeperioodidel telefoni hääletuna, sest üks pisike telefonihelin võib rikkuda su sünnivaludes luuletuse või koguni romaani. Eks minuga nõustuvad loomeinimesed, sest teistele ei olegi määratud seda mõista. „Ma ei suuda, saadaks kõik kuradile, nii kodumaa banaanivabariigi kui Soome. Lööks kõigile käega ja saadaks kogu maailma perse!“ Ei ole just meeldivad sõnad päeva aögatuseks, mil ma unustasin ööseks telefoni hääletuks panemata ja hommikul peale kella kuut ta juba helistas, sest Soomes algab tööpäev varem ja temal läheb väidetavalt uni juba kella viiest. Eks bioloogiline kell ikka äratab, olen seda ka ise tõdenud. „Oot-oot, rahu nüüd! Mis juhtus? Miks sa ei maga?“ Ma lausa ehmusin, sest alati peale kellade taaskeeramist läheb mu režiim sassi, eriti ei adu ma une pealt kes ja kus ma olen, sest ma olen seda meelr, et unest äratamine ei ole ilus, inimene peaks saama oma unenäod lõpuni vaadata, muidu on ta kogu alanud päeva tusane ja kuri. Lisaks sellele, ei suuda ta eristada unelmat reaalsusest. Ja, tõele näkku vaadates, pole isegi parimale sõbrale sünnis helistada nii vara, kui sa veel tead ka, et ta ei ärka kuke ja koiduga. Aga mis ma siin ikka targutan, ega vaimselt ebastabiilne ja deperessiivne inimene ei mõtle selle peale, hea, et ta üldse enda pealegi veel mõelda oskab ja julgeb. Tegelikult Eestit banaanivabariigiks nimetada on äärmine banaalsus või suisa rumalus, sest riiki, kus sa oled sündinud ja kasvanud ei tohiks maha teha ka siis, kui oled endale elamiseks leidnud meeldivama riigi ja tunned seal ennast õnnelikuna. Aga koolivend seda kindlasti ei tunne, sest iga aastaga süveneb ta labiilsus ning iga aastaga enam olen kannatajapooleks mina. Ma olen tegelikult hea kuulaja kuid olen ka korduvalt mainitsenud koolivenda, et ta enne lõunat mulle ei helistaks, sest eriti une pealt tuldud kõned on minu jaoks võrreldavad heakst muinasjutust välja kangutamisega. Ja see pole meeldiv kogemus. „Mis siin ikka juhtuda sai! Elekter seal banaanivabariigis üha kallineb, toidukaubad om juba kahekordse hinna saanud, eluaseme soetamine on maailmas üks kulukamaid....“ „Oot, Valev, rahu, sina ju elad Soomes, need asjad ei puutu sinusse. Või?“ Ega ma ju ei teadnud temast aastajagu päevi midagi, äkki on kodumaale tagasi naasnud, käis peast mõte läbi. „Ah, et ei puutu. Te, eestlased olete eriti ülbeks seal läinud! Rassistid olete niikuinii!“ Ah, et kohe kui ma julgesin tõtt öelda, hakkas koolivend minu suunas sappi loopima, nagu temast oleks ühtäkki soomalane saanud. Alles aasta eest kurtsis ta kuidas soomlased eestlasi rassistidest tembeldavad ja nüüd saadab koolivend need sõnad minu suunas, veel nii valusalt, et ma tunen lausa füüsilist valu. Katkestan kõne, sest mul ei ole mingit tahmist une ajast negatiiset kõne jätkata. Minu tervis ja heaolu on ikka mulle endale kõige olulisemad, millele järgnevad sõnumid lähedastelt. Valevit ma siiski lähedaseks ei pea. Me ei suhelnud isegi kooliajal, tema oli minuat neli klassi ees, egas iis ju minu suguse algklassi tatikaga suhelda ei kõlvanud. Aga ükskord kooliõe sünnipäeval unustasime ennast lobisema hommikutundideni, sealt meie suhtlus alguse saigi. Tõsi küll, mingi aja möödudes üritas koolivend mulle isegi serva teha, aga ma olin konkreetne ja saatsin ta minema, sest ma olen seda meelt, et kui su elus on kallis inimene olemas, ei vaja sa teiste meestega intiimset kontakti. Las ma kõlada mõne jaoks nagu vana inimene, aga eelkõige näitab truudus austust partneri vastu, armastusest rääkimata. Kulunud väide; „truudus on juhuse puudus,“ on väha negatiise energiaga ja labane väljendus, mille on ilmselgelt välja mõelnud ja õelnud isasinimene, kellele on antud seksuaalenergiat mnitme mehe eest. Või ... Alles lõuna paiku, kui läksin telefonilt kellaaega vaatama, märkasin ma portsu vastamata kõnesid ja teise portsu sõnumeid.. Värisevi käsi valisin koolivenna numbri kuid mulle vastati soome keeles, kuid ma ei saanud sellest aru. Sinna see asi jäigi. Rohkem ma torkida ei tihanud, kartuses, et löön äkki oma helistamistega teha ellu lõhe, et äkki tal on soomlannast naine, armukade ja kuri. „Tere, kuidas läheb?“ Paar nädalat hiljem ehmatasin selle tervituse peale, sest tundsin juba läbi telefoni, et Valev on teises energias. Mul ei tulnud esimese hooga ühtegi sõna üle huulte. „Ma väga vabandan, kui olen sulle haiget teinud. Vabandan ka nende totakate sõnumite eest. Ma tõesti ei olenud enam mina ise. Kui sa mulle selja pöörasid, tundsin ma ennast ihuüksinda siin maailmas ning leidsin, et mu elul pole mõtet. Ma... „ „Mida, Valev!?“ Ma sain pisut isegi kurjaks, sest ma polnud edasisest tekstist huvitatud, niigi oli kõik selge, Ta tegigi selle ära, tahtis oma elu võtta .... „Noh, ju elul on siiski mind vaja, et ta mul minna ei lasknud!“ Valev isegi naljatas. „Tead, ma helsitasin ka koju ja palusin, et mu soomlannast abikaasa hävitaks kõik mu musta värvi riided, sest isegi koomas olles sain ma sinult sõnumi, et ma ei tohi musta värvi riideid kanda, need blokeerivad energiaaid ja süvendavad depressiivsust.“ Valev tundus ühtäkki nagu õnnelik laps, kes on ilma jäänud ema armastusest ning alles nüüd ma mõistsin, et oma emaks oli valinud ta mind, kuigi ma olen temast noorem.... 8. november 2022.a. Vana-Rääma

Pühi ise kah

PÜHI ISE KAH Detsembrikuu palg on juba väga härmas ja maaema on talvekardinad ette tõmmanud. Selle aasta esimene talvekuu tuli ootamatult. Kargus ja külmus ehmatasid oma kiire rünnakuga. See oleks nagu ajas tagasi viinud, seitsmekümnendatesse, mil talved olid lumerohkemad ja külmemad, sooja ei saanudki, tuli ikka kaks paari lambavillaseid kindaid kätte panna, kui soovisid, et külm näpuotsi valusaks ei külmetaks. Oi, kuidas ma igatsen neid viltsaapaid, mida mõningate aastakümnete eest veel toodeti. Toona sai need veel eriliselt ilusaks tikitud, ikka eestlaslikud rukkililled ja viljapead külgedele, nii olid tehtud tüdruk. Ja, ausalt öeldes, nendega jalad ei külmetanudki ning toona sai ka pärisvilte kantud, sest ilmastik oli teistsugune või isegi kliima tundus teistsugune. Küllap ikka sellel globaalsel soojenemisel on oma roll ning talved on muutunud üha vesisemaks ja lörtsisemaks. Teistsugune. Vähemalt algus. „Tahaks nii soojale maale. Iga aastaga üha vähem talun ma talvekülma ning vähemalt unistustes viibin troopikas, maal, kus puudub kargus ja lumi, mis mulle sugugi ei sobi. Tegelikult ei ole kunagi sobinud, kuigi oma maa sool ja juured on minu jaoks eriliselt olulised. Aga ega ma ei plaani jäädavalt minna. Saaks 5 külma kuud soojas troopikakuumuses elada ja ülejäänud 7 kuud Eestis, julgeks ma ennast maailma õnnelikumaks inimeseks hõisata. Aga ... Tõsi ta on, et ma hetkel seda luksust endale lubada ei saa, aga suurelt unistades saan, tean, et saan. Olen muutunud aastatega tasakaalukamaks, minu kärsitus on tasapisi kellegi teise hinge pesa tegema hakanud ja ma suudan oodata, suudan kannatada ja käituda tarmukalt ja tasa, et oma unistused täide viia. Vähemalt nii ma arvan. Ja tunnen.“ „Jaaa, „käis Jane välja pika fraasi, millele ühtegi sõna ei järgnenud. „Jajaaa, no sina oled vana lumeinimene ja kirud kuumust maa põhja. Ega ma seda pahaks ei pane, kui sa suudad paremini sulanduda oma isamaa kliimasse, erinevalt minust. Ma olen isegi kade,“ tõdesin ja ütlesin oma arvamuse välja. „Hmm...ok, kui sa just nii arvad!“ Jane nagu hõiskas need read välja, endal salakaval nägu peas. Ega ma, õigupoolest, tunnegi Janet vaid mõne reaga, kui nii öelda võib. Me tutvusime alles septembris, kui ma töö- ja elukohta olin sunnitud vahetama, sest minu kandidatuur osutus sobivaks ning ma olin sunnitud kodulinna tolmu jalgelt pühkima, et siis pisikesse provintsi tööle tulla. Tõsi küll, kodulinn jääb kodulinnaks ning sealne kodu on mu päriskodu, erinevalt provintsilinna kallist üürikodust, aga nii peab see olema ja nii ka ilmselt see jääb, sest jäädvalt oma kodulinna ma siiski hüljata ei suudaks, selline võimas patriotism tõstab aeg-ajalt minus pead, või koguni kätt. Igal juhul ma elan maailma ilusamas ja parima energeetkaga linnas, seda hüljates ilmselt läheks minust palju kaotsi, kui mitte suisa pool mind. „Eee... tegelikult ma polegi eestalne ja see siin pole mu sünnimaa, või isamaa,“ teatas Jane ühtäkki. See mõjus mulle nagu ämbri täis külma vett krae vahele, sest minu arvamuse järgi nägi ta tüüpiline haapsalulalne välja, pisut endasse tõmbuv, mitte eriti seltsiv ja tõrges ning introvertse loomuga. Vaikisin, sest pidasin seda kõige õigemks tegevuseks. Jah, kui inimese ennast ei ava, siis me ju ei teagi temast midagi, teame teda vaid oma kujutluspiltide järgi, nagu mina antud juhul teda tüüpiliseks kohalikuks pidasin. „Ma, mind lapsendati Eestisse ....“ kogeles ta veidi enne, kui suutis need saatuslikud sõnad üle huulte öelda. „Aa, ahsooo , okei ... no sorry,“ laususin ma üle huulte sõnad, mis oleks kõrvakuulaja minu eestluses kahtlema pannud. Paraku kasutab iga teine juba erinevatest keeletest tulnud väljendeid ja see paistab uus normaalsus olevat, või isegi veiedi vanamoodne, sest tänapäeval sõnakasutus üha uueneb ning võõrapärased sõnad kipuvad kohati isegi lauseid arusaamatuks muutm. Kahjuks. Väga kahjujs, sest nii võib meie pisike kuid üks maailma ilusamaid keelgi välja surra. „Oot, mis rahvusest sa siis oled?“ Ega mulle ei andnud see teema enam asu. „Eestlane olen. Passi järgi ju eestlane. Aga tegelikult sündisin türklasena. No üldse poleks ma uskunud, et Janes voolab sellise temperamentse rahvuse verd, kuigi nahalt on ta jah veidi tõmmum, kui tüüpiline eestlane, kui nüüd vaatama hakata. Aga sinised silmad... kuid türklased ju ei olegi suurelt jaolt pruunisilmsed, pigem tumepruunide või suisa mustade juustega aga siniste silmaiiristega. „Ahsoo,“ samal ajal koketeerisin ja kogelesin. Endalegi tundusin kummalisena. Aga ma tean ka põhjust. Kunagi mingit aega oli mul mingisugune messenger, kus ma midagi teha ei osanud, eiramise aasemel muudkui võtsin sõbrakutseid vastu ja enamus mu listis olid türklased ja pikemalt ma sellel teemal peatuda ei tahaks. See, mis jäi veebikaamerate taha oli pehmelt öeldes perversne, aga tegelikult kriminaalne. Üsna ruttu lasin oma tollase konto sulgeda, sest ma tõesti ei otsi internetist intiimsust, seda on mu elus piisavalt. Just see tõik pani mind veidralt käituma, sest tagantjärgi tundub see isegi naljakas, aga tookord sain ma shoki ja empaatikuna kujutasin ennast noore tüdrukuna, kes on sattunud samasse situatsiooni, ega oska käituda. See on amoraalne ja kohutav. Siinkohal ei taha ma vihjata ükenes türgi rahvusele, sest some on amoraalset tegevust nii tulvil, aga suurimad süüdlased tegutsevad edasi, politsei oleks nende ees nagu võimetu. Aga see on teine teema. Palju sügavam ja kordi valusam, kui hetkeline suhtlus Janega. Kuigi, olgem ausad, ka lapsendamine on üks valusamaid teemasid üldse. Eriti siis, kui satud kurja kasuema hoole alla, kes sulle armu asemel aktiivselt hirmu üles näitab ja mitte üksnes ei näita. „Jah, ma väga armastan tegelikult Eestimaad ja oma kasuvanemaid, keda ma ikka oma pärisvanemateks pean ja kutsun ka. Tõsi ta on, et miski mind kisub soojemasse kliimasse ja süda ihkab midagi, millele ma ei oska isegi viidata, aga kindlasti ei vihka ma kaunist ja lumerohket Eestimaa talve ning ma lausa ootan seda. Sellepärast mulle tundub naljakas, et sa soojemasse kliimasse soovid minna. Mina peaksin soovima, aga armasan oma kodumaad, oma Eestimaad!“ Jane jutt tuli nagu lindilt ja mulle tundus, et ta isegi ei jõudnud vahepeal hingata. Alles nüüd avastasin temas türklase temperamendi, või õigupoolest ei avastanud, sain temalt vihje ja nägin seda. „Tead, mina elasin eelmises elus soojal maal, küllap sellepärast ihkan sinna, ihkan atagasi,“ olin endas nii kindel ja ütlesin oma tunde ja arvamuse välja, millest küll Jane aru ei saanud. Ta lihtsalt ei teadnud eelmistest eludest midagi, polnud kuulnudki, arvates, et ka minul on lapsepõlvesaatus mu eest ära otsustatud. Aga selgitades asja mõistis ta mind ja hakkas ka eelmiste elude vastu huvi tundma. „Eriti armastan ma jõuluaega, see lähendab ja liidab meie pere. Tunnen ennast just jõulude ajal maailma õnnelikuma inimesena, sest selle perioodi saan veeta oma lähedastega koos.“ Jane nentis tõde. „Siis oled sa tõesti õnnelik inimene. Minule jõulud üldse ei meeldi, või õigupoolest meeldiks jõule veeta soojal maal, tõsi ta on, et ühe värske kuuseoksa võtaks endaga, sest palmipuu, mis on mu lemmikpuu, mulle jõulumeeleolu ei too, või ehk isegi tooks, ma seda veel ei tea. Aga jõulud palmi alla on olnud tegelikult kaua aega mu unistustes, ja ükskord ma oma unistused täide ka viin.“ Sattusin suurelt ja häälekalt unistama, mida Janele meeltmööda oli. „Tead, kui ma satuks Türki, äkki ma tunneks ja mõtleks teistmodi, ikkagi tolle maa sool ja juured .... aga ma ei taha sinna sattuda, mind ei kisu sinna, või .... siin taga on mingi konks, mingi kummaline vastuolu. Tahan ise mõeda, et mu praegused vanemad päästsid mu elu, mind Eestisse lapsendades ja ilmselt nii see ka oli, sest muidu ihkaksin ju juurte juurde.“ Segadus Jane meeltes üha võttis maad. „Aga miks sa ei küsi nend ekäest?“ Olin hämmingus. „Ma ei taha neile haiget teha, sest ma armastan neid väga!“ Jane ütles need sõnad siiralt ja sellega oligi kõik öeldud. „Pühi ise kah!“ Soovisin naljatades süõbrannale häid jõulupühi, mis oli meil sellisel näol juba kombeks saanud. Selline lause tekitas alati hea tunde ja manas muige huulile. 25. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

Sügavas Eestimaa mullas

SÜGAVAS EESTIMAA MULLAS „Ma ei tea enam mida teha, ma tahan siit ära,“ lonksas kooliõde kohvi, silmad kurbust täis. Mis nüüd küll juhtunud on, mõtlesin mina endamisi, teades kui patriotistlik Vilja on. Kunagi ta isegi uhkeldas oma eesnimega, et tal on energeetiliselt ülihea nimi, maa sool, nagu ta ise väitis. Lisaks just Vilja kirus eestlasi, kes kodumaa tolmu jalgelt pühkinud oli. Ka ei mõistnud ta perekondi, kus perepea Soome teenima suundus. Lisaks ta lausa vihkas Soome turiste, pidades neid matslikeks ja kasvatamatuteks joobariteks, kes meie kaunist kodumaad ainult lagastavad. Aga nüüd ... „Oehh, mida aasta edasi, seda vähem talun ma meie niisket ja külma kliimat. Oleks vaid võimalik, poeksin karu kombel talveunne ja ärkaks alles kevadel, siis kui enam seda kargust ei ole, kui maailm ärkab. Ma ei kujuta ettegi mis talvel saama hakkab. Raha ei jagu, et puupliit või kaminahi elamisse ehitada ning elektrit ma varst enam maksta ei jaksa.“ Ahaa, selles on siis asi, mõtisklesin. „Jah, kunagi olin ka teist meelt, aga meie niiske kliima nagu soosiks reumatiiti haigestumist, ma lihtsalt ei suuda enam, kõik liigesed valutavad ja ette tuleb päevi, mil mu näpud on niivõrd paistes, et ma ei suuda isegi ühtegi tähte kirjutada.“ „Jah, mäletan kuidas sa ei sallinud turiste ja niinimetatud jooksikuid. Kuidas sa ikka ja jälle tulid ja kirusid kui keegi läks. Mina olen seda meelt, et kui ikka maailma väravad on valla ja mujal parem elu on, tuleb minna. Keelata ja kiruda ei tohiks. Seda, kas sa hiljem oma juurte juurde naased, näitab aeg. Me kõik oleme erinevad, mõni kodustub võõrsil kiiresti, teine üldse mitte ning sundolukorrad tihti sunnivad minema, eriti nooreperede isasid, sest Eesti elu on üks kallimaid aga pere vajab ju toitmist. Ega neilgi seal kerge ole, Soomes resideeruvaid perepeasid sõimatakse kalevipoegadeks ning ega nende elugi seal meelakkumine pole, oled nagu ori ja kohalikul jagub jultumust sinuga käituda nii nagu tahab. Samas jah, ega eestlane ise ka just kukupai alati ei ole, lähiajaloost mäletame mitmeid pangaröövidega seonduvaid olukordi. Kohati olid nõuka piirakgutest pääsenud eestlased nagu puuriloomad, kes esmakordselt loodusesse põõsevad ning ei oksa selle vabaduysega midagi peale hakata.“ „Jah, eks ta ole. Ma pole mõelnudki päriselt lahkumise peale. Oleks mul seda va mammonat rohkem, läheks oktoobris soojale maale ja naaseks märtsis. Ülejäänud aja elaks ikka oma armsal kodumaal. Aga milline töökoht seda ikka soosib ja niinimetatud jooksikuid tagasi võtab. Oma firma tegmiseks pole mul raha, motivatsiooni ega midagi. Olen ilmselt liiga fantaasiavaba inimene, et midagi originaalset välja mõelda, tavaline hall hiireke tänavalt lagunenud maja rusude vahelt. Mingit kaugtööd oleks vaja, mida saaks teha ka teisest riigist. Ma ei arvagi, et ma näiteks Ameerika mandrile peaks pagema, pigem ikka Euroopasse, Vahemere manu ning teeks oma tööd arvutis, kuid see tundub rohkem noorte maailm olevat, mina, viiekümne viie aastane naine ilmselt ei õpi enam ära nii peeneid töid, need on minu jaoks nagu raketiteadused.“ Jah, tuleb tõdeda, et ka mina olen koduvalt minemise peale mõelnud ja sama mustri järgi, nagu Vilja. Jäädavalt minna ma siiski ei sooviks, või mine tea. Ega ma pole väga pikalt välismaal viibinud, et tunnetada kas ja kui suur on mu koduigatsus. Eks see selgub ajapikku ja oleneb ilmselt suurenisti ka keskkonnast kus sa viibid. Aga külma ei talu ka mina, kuigi reumat ma ei põe, aga iga aastaga enam ei talu ma talve, sellel aastaajal istuks ma kodus ja kirjutaks, kuigi ma ei suuda ka seda teha, sest ma vajan liikumist, just liikumine annab mulle energiat, mida me kõik elauks väga vajame. „Tahaks kusagile Hispaania kanti vist, seal on nii head venid ja soe,“ unistas Vilja häälega. Kummaline, et vein tõmbab kusagile. Mind küll mitte ja ega ma, ausalt öeldes, ei saa aru veini joojate fenomenist, sest ma jäletan veine ja üldse alkoholi, kuigi olen seda ise ka elus hävitanud, aga enam aastaid mitte. Pole ma ka iial öelnud, et mõni alkoholi sisaldav jook oleks hea, sest need ei maitse mulle, eranditult mitte ükski. Sestap ei mõista ma inimesi, kes isegi somes kiitlevad kuidas nad igaõhtuselt veini manustavad. See ei ole hea, see on paha, alkoholism, mis vajab ravi. „Väike vein igal õhtul, hmmm...ma ei jõua ära unistada,“ paneb Vilja lausa silmad kinni. „Nojah, aga mida sa siis ootad, vii oma unistused ellu,“ muutn selel tobeda veini ülistamise peale pisut isegi järsuks. „Ma ei suuda raha koguda. Õigupoolest polegi enam võimalik, elu ju kogu aeg kallineb.“ Vilja silmad tõesti kõnelesid mure keeles. „Suudad ikka, iga inimene suudab, kui ta seda tõsiselt soovib. Algatuseks pane kasvõi 10 eurot kõrvale, või too minu kätte sukasäärde, kui sa tunned, et ise koguda ei suuda. See on ju ikka nii, et kui seemne paned mulda, hakkab ta ühelt maalt ika idanema, muidugi siis, kui teda ikka kastad ka. Kui on algus sisse õnnistatud, on ülejäänud teekond ainult boonuseks. Uusu, ma tean, mida räägin.“ Endalegi üllatuseks pakkusin kooliõele sellist varianti. Möödus paar kuud ning selel aja sees oli kooliõde suutnud lausa iganädalaselt raha kõrvale panna, arvestades välja nädla söögiraha ning ülejäägi tiksutas kasasses. Tema menüü oli muutunud kordi tervislikumaks ning nipet-näpet ta endale enam ei soetanud. Lisaks paiskas ta mittevajalikud esemed somesse müüki ning ka sealt tiksus ta kassasse korraik mammona. „Hei! Seal kus on, tuleb juurde!“ Olin lausa üllanud kui rõõmsal häälel ükskord Vilja mind läbi telefoni vana tuntud fraasiga tervuitas. „Olen üks suur kõrv!“ Vastasin talle ka kulunud fraasidega. „Jess! Ma olen maailma õnnelikum inimene, ma võitsin bingoga kopsaka summa ja aidaa sa karge põhjamaa!“ Oli isegi pisut hämmingus, kuid samas tundsin siirast rõõmu, et olin suutnud külluse kogumise mõtte, ja mitte üksnes mõtte, kooliõele pähe panna ja nüüd oligi ta oma unistust täide viiimas. Ma tõesti tunnen siirast rõõmu, sest kui sa oskad ja tahad rõõmu tunda, tunned seda ka lähedaste õnnestumistest, mitte üksnes enda omade. Nüüd ma olen pisut isegi kurb, sest kooliõde on oma plaani juba teostamas, aga minu plaan on alles lapsekingades, no olgu, juba ehk mürsikukingades, aga ikkagi ... Jah, ka mina lähen ükskord, lähen soojale maale, et tagasi tulla, sest ka mina tunnen, et mu juured on sügavas Eestimaa mullas. 7. oktoober 2022.a. Vana-Rääma

Ka pedagoog on inimene

KA PEDAGOOG ON INIMENE Vihm üha klimberdab aknaklaasil nagu oleks Motzardi 21. klavierkonzertile sattunud. Sama moodi klimberdas sügis ennast kirevama kleidi ostule marketisse, sest suvekleidiga võib sügise ära hirmutada, kuigi vananaistesuvi jäi tänavu niigi hiljaks ja ta isegi ei vabandanud meie ees, mida iga soojalembelise indiviidii hing ihkaks. Aga eksimine on inimlik olnud aegade algusest saati. Pole ka täna erndeid. Viimase septembrikuu päeva otsustasin teha niiöelda kodukitli päevaks, sest võimaluselt võimaldan endale neid päevi vähemalt paar korda kuus. Aga sellel korral sain vahetult peale hommikusööki võõralt telefoninumbrilt kõne. „Tere hommikust ja vabandust, et tüütan! Loen teie lugusid ja olen, pehmelt öeldes, kade, sest teil näib ideid jaguvat ja fantaasia on ka fenomenaalne. Ausalt öeldes olen teie kontakte ammu otsinud, aga ega ei olegi nii lihtne neid leida. Ahjaa, Meeri olen. Pedagoog.“ Kuulan ja imestan, et millistest lugudest käib jutt ja mille peale kade ollakse. Lisaks ei tunne ma omateada ühtegi pedagoogist Meerit. Ja ainult ühte Meerit ma tunnengi, aga see pole küll tema hääl.Minu teada pole Meeri ka ametit vahetanud. Kortsutan kulmu ja sügan silmanurka, kuid ka sealt ei tule ühtegi tuttavat Meerit nagu ei tule mul ka üle huulte ühtegi sõna. Vaikin. „Kas ja kuidas teil ajaga on? Mina vabanen töölt pärastlõunal. Oleks tore kohtuda. Kas?“ Vaikus võtab maad. Kummaline, et keegi võõras tunneb minu aja vastu huvi, tõesti kummaline. No mitte ei taha kittelkleiti linnariiete vastu vahetada ja nägu pähe joonistama hakata. Ei jõua õiged mõtted ja sõnad minuni, vaikimine on endselt mu parim kaaslane. „Hmm, kas te olete ikka kuuldel!?“ Võõras köhatab häält puhtaks, või otsib ta niiviisi minuga kontakti, sest ilmselt vaikimist ta ei oodanud. „Ikka olen kuuldel ... „ja kõik sai öeldud. „Olgu. Aga ma praegu lõpetan, pean tundi minema. Suhtlemiseni!“ Sellega kõne piirdus. UudishimU minus tõstis pead, tõksisin võõra telefoninumbri internetis otsingumootorisse aga targemaks ma ei saanud. Jah, ma ei ole just kõige teravam pliiats internetimaailmas, ikka üsna tihti vajan teritaja abi. Lõin käega ja unstasin ennast lugema, sest viimasel ajal saan seda kirge üha harvemini rahuldada, sest aega lihtsalt napib ja igasugused teised tegevused ja tööd võtavad oma osa. Unustasin kõne ja toimetasin oma asju edasi. Niiske ja rõske sügis sundis pliidi alla tuld tegema ja toidud tulidki maitsvamad ja kodusemad. „Ma olen teie ukse taga. Paun avage!“ Kuulen läbi telefoni sama häält kuid mind hämmastab, et üks pedagoog niiviisi mu ellu tungida tahab. Mõnikord, nagu ka täna, tunnen hetkeks, et empaatia minus laseb mind ära kasutada, sest pean mugavustsoonist välja astuma ja hakkama tegelema võõra inimese probleemidega, sest juba ta hääl kõneleb murede keeles. Niipalju siis endale mõeldud ja lubatud kodukitli päevast, pomisen endamisi ja lähen avan ukse. „Prrrr, see paganama vihmavari ei pea üldse enam vihma, on teien nii vana, aga elu üha kallineb, palgad järgi ei jõua, ei jaksa mina uut ka osta!“ Võõras raputab uksetaga vihmavarju enamvähem kuivaks ja asetab minu imepisikesse esikusse, muudkui otsides kohta kuhu see ära mahutada. Vaatan teda hämmastunult ega oska ikka veel ühtegi sõna öelda. „Niisiis,“ kutsub ta ennast mu poja tuppa pöehmele sohvale istuma ning mina longin nagu poolemeelne tagant järgi, mal veel häbi ka, et kodukittel seljas ja hommikupesu veel ka võtmata. Tunnen kaena all higi lehka ja tahaks maa alla vajuda, kuigi olen omas kodus ja oma kvaliteetajas, või õigupoolest hetk tagasi veel olin. „Vaadake, kohe on tulemas õpetajatepäev, mul on, pehmelt öeldes, juhe täitsa koos. No ikka totaaalselt koos, nagu vanaema lõngakera, haruta millisest otsast tahad, ei hakka kusagilt see lõng jooksma. Vajan teie abi. Või noh, äkki sinataks?“ Vaatan teda vast endiselt jahmunud pilguga ja püüan seostada ennast õpetajatepäevaga. Meenub kuidas kooliajal sai sellel päeval õpetajaid asendatud ja vajun muigelsui mälestustesse. „Ma teadsin! Mu sisetunne ütles, et ma saan teilt abi!“ Meeri tõlgendas minu muigel ilmet valesti, arvates, et kohe tõttan talle abi andma, ehkki ma ei olnud siiani aru saanud kes see naine päriselt on ja miks ta siin on. „Mida te või sina minult ootad, sorry?“ Mind hämmastas kogu see tutvus algusest saati. Olen ju ise karmi nõukaaja kasvatisega, pedagoogd minu teada nii ei käitu. Nad ka ei valeta mitte kunagi, nagu mainiti ka hetke aja popimas meelelahutussaates, mis küll püüab müüti murda. Kas just saade ise, aga seles osalevad pedagoogid. „Ideid. Sooviksin, et genereeriksite mõne põneva idee seoses läheneva õpetajatepäevaga. Teil on hea fantaasia.“ 'Lõpuks saan selgeks mida minult vajatakse ja oodatakse. „Ma luban, kätt südamele pannes, et ei kasuta neid ideid kurjasti ning panen nendele teie nime alla.“ lubab Meeri. Ma jälle ei jõua ilmselt temaga ühte sammu astuda. Kuhu ta need siis kirjutada kavatseb, et minu nime alla paneb? Ja siis jõuab mulle kohale üks vana ja armastatud idee. Pakun selle lahkesti välja. „Minu meelest oleks kõige vingem kui teie – õpetajad – kehastuksite nõuka aja õpilasteks, paneksite need sinised mütsid kooli minnes pähe, selga sinised miniseelikud/poisid kukepüksid ja valged vormiplusid ning ikka need ehedad koolisussid, mida nõuka-ajal kõik lapsed koolis kandsid, eranditult. Selga pange ka ranitsad ning äkki on võimalik kusagilt ka suleped ja tindipotid välja võluda. Oge nagu esimese klassi õpilased, kes vaatavad süütu pilguga helge tuleviku suunas. Kuid, üht ma ei julge soovitada mie kurjas ja segases ühiskonnas, Leninit igaks juhuks ärge ülistage, sest paljud tegelased ei pruugi mõista seda hetkel, msi on ka mõistlik. Aga ega alles kooliteed alustav laps ei osanud ka nõuka-ajal Leninit ülistada, seega võtke vabalt ja rivitult. Kas sobib?“ „Geniaaalne! Supergeniaalne! Ma teadsin, et ma saan sinult abi, ma teadsin, võtab Meeri ridikülist suure šokolaadi, ualatab selle tänutäheks mulle ja lahkub sam aruttu nagu tuli. Vaid vihmavari minu kitsukeses esikus kõneleb – mul käis külaine- keeles. Vaatan iga natukese aja tagant telefoni. Õpetajate päeva oli juba mitme päeva eest, aga lubatud kõne ei tule. Pagan küll, oli mul vaja seda kõnelogi tühjendada! Jõuan mõtteis kiruda kui tulebki kõne; „See oli maailma vingem õpetajatepäev ja ma pälvisin kõikide kolleegide heakskiidu ja, nagu ma lubasin, ei jätnud ka mina sinu nime mainimata ja meie armas koolipere ootab nüüd pikisilmi sind meile külla, eks sa juba vast ise aimad mida esitlema.“ Jah, esimene veerand saab oktoobriga ühele poole ning november ei ole enam mägede taga. Ehk on selleks ajaks mu järgmine lasteraamat ka ilmavalgust näinud, on hea ju koolilastele kohe uut raamatut tutvustada. 30. september 2022.a Vana-Räämma

Elu vanavanemate talus

ELU VANAVANEMATE TALUS „Palun too kaevust vesi enne ära kui sa põllule lähed. Mul on peopesa juba villis, ma lihtsalt ei jaksa nende kodutöödega hakkama saada.“ Pealinnas sündinud ja kasvanud noor pereema Karita ei suutnud kuidagi maaeluga leppida. Kogu elu pealinnas elades ei olnud tal õrna aimu ka mitte mida kujutab endast elu maal. Kunstripsmed ja geelküüned ning kõikvõimlikud massažid ja iluprotseduurid võtsid suure osa tema ajast. Lisaks käis noor naine peaaegu igapäevaselt jõusaalis ja erinevatel tantsutreeningutel, sest oma saleda talje eest tuli ju hoolt kanda. „Rahu, ainult rahu, toon ära. Aga ole siis muss ja pese need seakünad enne ära ka, need on juba liiga ropud. Olgugi, et sigadele pole see oluline.“ Penno nentis, et aeg-ajalt võiks siiski loomade toidukausse pesta, nii ei saa parasiidid ligi ja paljuneda. Tegelikult pidasid noored salAja sigu, sest nad ei olnud ametlikult talunikud ja nii, nagu nõuka ajal, võtad endale sead ja kasvatad, enam lubatud pole. „Väkk, ma jälestan seda tööd! Fakk, ma vihkan seda Eesti elu! Oleks need elektrihinnad normaalsed, poleks vaja siia kokasse kolida olnud!“ Nii nagu Karita ütles, nii ka mõtles. Kevadel oli nende pere otsustanud Penno vanavanemate tallu, mis juba paar aastat tühjana sesis, elama kolida, sest elu linnas üürikorteris muutus iga päevaga üha kallimaks. Lisaks sellele, et korteriomanik üüri tõstis, muutusid ka kommunaalkulud igakuiselt kopsakamaks, eriti elektriarved. Karita polnud üldse vaimustuses, et ta protseduurid saamata jäävad, aga äsjane uudis, et nad saavad lapsevanemateks, pani teda Pennoga nõstuma, elu maal tuleb odavam, kuid mitte kergem. Naine võttis halli alumiiniumtoobri, täitis selle kaevuveega ning valas seakünasse, mile peale aktiivsed koduloomad kohe seda lürpima hakkasid. „Kaduge minemaaaa! Aaapii, nüüd ma olen üleni pasaga koos! Väkk, ma hakkan oksele!“ Karita pühkis oma ligast otsmikku ja kadus öökides loomalauda nurgataha. Sead pääsesid laudast lahti ning tormasid põlluservale püherdama. Karita istus maha ja lihtsalt nuttis. Lisaks sellele, et ta hommikud algasid öökides ja oksendades, pidi ta päeva jooksul seda ebameeldivust kordi uuesti üle elama, sest kogu aeg iiveldas. „Siit sünnib pikk poiss, kui süda pidevalt paha on,“ targutas ämm, Penno ema Berta, kes aeg-ajalt maale noortele appi tõttas, sest vanaemaks saamine oli tema jaoks maailma kõige meeldivam uudis. Ja sündiski. Pen kaalus sündides suisa 5 kg ja oli 55 cm pikk. „Ikka õige mehemürakas, uus talumees, kes suudab ka seitse vakka tangusoola üksi alusele laadida,“ rõõmustas Karita isa, põline pealinlane, kes oli ennast vaid kultuurselt maamehetöödega kurssi viinud, luges palju ja käis kõik teatrietendused läbi. „Tõusta tuleb ikka kuke ja koiduga, et vili õigel ajal salve ja kartul mulda saaks! Egas maaelu pole meelakkumine! Tööd tuleb teha ja vaeva näha, et kõhutäit saada!“ Jah, targutada Penno äi oskas, aga kätt talutöödele külge panna mitte. Siidikäpp, muheles väimees endamisi, aga jättis selle targu enda teada, sest äiaga riidu minan ta ei soovinud. Äi oli lahke mees ja toetas noort pere materiaalselt. „Penno, kui Pen ükskord suureks saab, siis peaksime ikka elektri majja panema, muidu tal jäävad siin poolpimedas silmad haigeks,“ nentis Karita, kes polnud üldse õnnelik, et nende elamises andsid valgust küünlaleegid ja vanad pirrulambid, mille keegi meistrimees oli töökorda seadnud. „Kannatust, kallis abikaasa, kui me selle kohutava elektrihinna tõusu elame üle, elame ehk kunagi päris hästi. See, mis hetkel maailmas toimub, ja eriti veel Eestis elektrihindadega, pole kaugeltki normaalne. On viga valitsuses või kotermann kusagil mujal tegutsemas, seda ei oska meie öelda, aga mu kadunud vanaisa armastas alati öelda, et peale vihma tueb päike välja. Ise samal ajal taevasse vaadates. Vanaisa ma usun, tema ütemistes oli alati tõetera sees. Kui ma väike olin, uskusin, et mu vanaisa on võlur, sest tema soovid läksid kohe täide. Lisaks pidasin ma vanema nõiaks, sest tal kogu aeg midagi podises pliidil ning kogu taluköök oli ravimtaimede lõhna tulvil. Ja tema juurde käis palju rahvast neid tinktuure ja reviteesid ostmas, või kinkis vanaema neid niisama, egas mina ei teagi. Aga iga mure jaoks oli tal alati midagi sahvrist võtta, mõni tinktuur või leotis. Ning alati peale nende tarbimist sain ma kohe terveks ja tugevaks. Karita kuulas huviga abikaasat ja ta isegi vaimustus. „Kui õige hakkask ka neid tinktuure ja leotisi keetma, aga ma ju ei oska, ei tunne taimi ega oska nendega midagi peale hakata. Kes mind küll õpetaks?“ „Ohoo, mu naine hakkab maaleuga harjuma, ohoo!“ Penno tõesti tundis siirast heameelt oma naise üle, kes lõpuks hakkas maal elamisega leppima. „Ja elektrienergia kokkuhoiu eest võiks me talveks kogu perega soojale maale puhkama sõita,“ tõdes Karita. „No see oleks armas, aga sa unustad tõsiasja, et meie pudulojused vajavad meid ka talviti!“ nentis Penno. Karita mossitas. „Olgu-olgu, ehk leian emaga kompromissi ja ta tuleb siia meie reisi ajaks, aga vaid üheks kuuks,“ tegi perepea järelandmisi. „Jess, ma armastan sind!“ sõlmis Karita käed ümber abikaasa kaela ja andis talle musimopsi. 11. september 2022.a. Vana-Rääma

Uhh, küll mul ikka vedas!

UHH, KÜLL MUL IKKA VEDAS! Gerolin kohendas lakki täis soengut, pani kingalusika abil tikkkontsadega kingad jalga, sikutas kollast minikleiti allapoole, et tuharad ei paljastuks, vaatas korra veel taskupeeglisse, et huulevärvi värskendada ning astus ettevaatlikul sammul koduuksest lifti. Tal oli vedanud, sest ega tikkontsadel kõndimine ei ole kerge, kui alles mõne päeva eest seda harrastama õppisid. Tegelikult inimene õpib kogu elu. Aga lift asus otse ta koduukse vastas. Lift avanes ja selles seisis kahemeetrine meesterahvas, kelle pilk sirsäärsel Gerolinil peatus. Õigupoolest just tema säärtel, sest need tundusid eriliselt pikad ja peened, sest tikkkontsad lasevad neil nii paista. Gerolin tundis ennast ebamugavalt, kuigi ise ta oli oma provokatiivses välimuses süüdi, kui seda süüks panna saab. Aga üks oli kindel, naine armastas tähelepanu rohkem, kui keegi teine. Vähemalt rohkem kui pajud teised või tema isiklikud tuttavad. Juba enne näljadieedi alustamist toppis ta selga üliminisid seelikuid, mis ta figuuriga just sõbralikult ei käitunud, sest tuharad kippusid seelikujuppi ülespoole sikutama ja mitmel korral leidis neiu ennast piinlikust olukorrast, aga see ei heidutanud teda. Ikka ja jälle riietus ta väljakutsuvalt. Nähes võõra meesterahva pilku endal, ta veidi kohmetus aga samas nautis seda. Vaba ja vallalise neiuna armastas ta erinevaid väljakutseid, ega löönud risti ette ka üheöö suhete ees. Ta oli minetanud tõiga, et üheöösuhe on litsakuse tunnus, sest noorte seas oligi popp teadmine mida rohkem sul sekspartnereid on, seda pandavam sa oled. Lift avanes esimesel korrusel ning viisakas noormees viipas käega, lastes neiu esimesena välja. „Aitäh!“ Gerolin prunditas huuli, tegi õlaga nõtke liigutuse ja pilgutas noormehele vasakut silma. „Kas ma saan teile kasulik olla?“ Noormees tundus tõesti aupaklik. Aga eks seksikad kehavormid ole ennegi meesinimesi ära teinud. Ja mitte ainult, ka naised ihaldavad seksikaid kehasid ja paljude jaoks ei ole ju isegi tähtis kummast soost seksika kehaga indiviid on. Ega lihahimu alati vanust ega sugu ei küsigi. „Eemnee, „ pomises Gerolin midagi beibelikku ja arusaamatut. „Kuidas, palun?“ ei saanud noormees aru. „Saad olla mulle kasulik küll, kui viid mind esinduslikku restorani lõunale.“ Neiu oli oma veksli välja käinud, nüüd tuli oodata mehe reageeringut. „Ja kas teil on mõni neist nimetada ka? Minu nimi on Lenno,“ ulatas noormees käe. „Gero olen. Õigupoolest Gerolin, aga sõbrad kutsuvad mind Geroks ja mulle meedib see rohkem.“ Gerolin muheles ja otsustas oodata ära Lenno pakkumise. Lenno avas uhke roosa Cadillaci ukse, juhatas neiu autosse ning peagi liikus masin mööda linnatänavaid. Gerolin nautis seda sajaga. Esiteks polnud ta kunagi Cadillacis istunud ka mitte aga nüüd, boonuseks veel näokas noormees ja möödujate kadedad pilgud. Või nägi neiu neis kadedust, võta siis kinni. Auto peatus uhke luksusrestorani kõrval ning sohver avas Gerolinile ukse ning ulatas käe. See oli neiule esimene kord elus, kus ta ennast tõelise printsessina tundis. Lausa uskumatu oli see kõik talle. Endale üllatuseks tundis ta seda vana tunnet, millest vanad inimese rääkima kippusid, ta kõhu olid hõivanud kõhuliblikad ja seal oleks neid olnud justkui suurem pesakond. „Uskumatu, ega ma ju ometi armunud ei ole! Hakkan vist ära pöörama!“ Gerolin pidas enesega sõnatut monoloogi. Kalarestoran, mis oli linna hinnalisem ja väljapeetum, pani algul neiu nina kirtsutama, sest ta omast arust ei armastanud kalatooteid. Kui vanaema kala praadis, kadus Gerolin tema koduseinte vahelt nii kauaks kuni mereasuka lehka enam toas polnud. Kas tahtis ta printsessi mängida, või ajas see teda tõesti öökima, seda teab vaid tema ise. Valgest veinist veidi svipsis toodigi viimaks kalavaagen lauale ning see oli hõrgutisi tulvil. Endalegi märkamatult tõstis Gerolin vaagnalt kalmaare oma taldrikule ja sõi isukalt, nagu ei kunagi varem. Lisaks veel kaheksajalad ja krevetd, kõik maitsesid imeliselt ja hästi. Ainult, et iga vähekese aja tagant võttis Gerolin ridikülist oma taskupeegli ja värskendas huulevärvi. „Kas sa tead miks mu valik sinu kasuks osutus?“ Lenno avaldas tõe nende viiendal kihlumisaastapäeval. „Sa ära hakka ennast huvitavaks tegema ja midagi välja mõtlema!“ Gerolin ei tundnud üldse sõbralik, sest ta veidike pelgas oma otsekohest meest, kellel oli alati mingi vürtsitera tagataskust võtta. „Aga kui ma just tahangi ennast huvitavaks teha? Kas ma siis polegi sinu jaoks enam atraktiivne ja põnev?“ Lenno kruvis teemat üles. „No oled , oled, aga ära hakka.....!“ „Kallis naine – Lenno poetas plaattinast südame naise pihku – palun tule mulle naiseks! Ahjaa, ma valisin sinu, sest sa armastad kalu,“ muigas mees ja tuli tõega lagedale. „Uhh, küll mul ikka vedas,“ suudles naine meest vastu ning suvatses vaikida kuidas ta enne nende tuvumist igasugust kala jälestas. 1. september 2022.a. Vana-Rääma

Pane oma hõlmad koomale

PANE OMA HÕLMAD KOOMALE Kuu, see verevärvi kuu oli täna eriti lahmakas. Ma pole enne elus sellist kuud näinud, kuigi olen kuu usku ja suhtlen selle kõige võimsama taevakehaga pidevalt. Aga see verine kuu, see on tõesti hõivanud mu meeled. Ma ei suuda isegi elementaarsemid toiminguid lõpuni viia, ikka ja jälle maalib kuu ennast silme ette. Ikka ja jälle ta üha suureneb ning tõstab ennast männimetsa tagant välja, et ma ikka teda tervenisti näeksin. Kunagi, kui ma väike olin ja järjekordset vestlust kuuga pidasin, lausus vanavanaema, et ma olen kuulaps. Et paljud minuealised pigem kardavad kuud, põgenedes kuu saabudes tuppa. Et mina olen erand, minu silmadesse ilmub kuu saabudes mingi eriline helk, mis püsib seal kuni uinun. Ka täiskuuöödel pidavat ma rahutult magama ja kogu öö ainult kõnelema, ning mitte üksnes. Jah, ema pidas mind tõesti kuutõbiseks, sest ma isegi mäletan kuidas ma lapsena öösiti mööda elamist kondasin ja midagi ainult ilmselt enesele arusaadavas keeles pomisesin, või suisa manasin. Joig on see, mitte mana, oskas vanavanaema alati emale märkuse teha. Mitte, et ma midagi aru saaksin, ma arvasin, et joig on jonnimine ning näitasin vanavanaemale isegi solvumist. Aga tema, kas ei pannud seda tähele, või ei saanud aru, piidles ainiti mu helkivaid silmi ja oli nendest suisa vaimustuses. Huvitav miks kuu küll mulle nii eriliselt mõjub? Miks teised inimesed näevad temas üksnes suurt ja tähednuseta taevakeha? Miks mina muutun kuu saabudes alati ülitundlikuks, lausa nii tundlikuks, et pean enda ohjamaist raskeks, aga teised mu tuttavad ei märkagi kuud. Jah, ma mäletan kuidas ühel öösel, kui ma olin just kolme aastaseks saanud, hiilisin ma salaja õue, sest ema pidas sünnipäeva ja uks oli lukust lahti. Kuna möödunud päev oli mulle pisarad silma toonud, et ma ema käskudele ei kuuletunud, otsustasin kuuga oma muret jagada. Ja uskuge, peale seda hakkas mul kergem. Kuu kõneles minuga, ta ütles, et kuni olen laps, võiksin ema sõna kuulata, eriti veel päeval, millal ema ona sündimise päeva tähistab. See on talle väga oluline. Ja üleüldse kõneles kuu, et elementaarne viisakus on elus edasiviiv jõud. See on hea energiaga teguviis, mis muudab, mitte üksnes sinu, vaid ka sinu sõpruskonna üha positiivsemaks ning nad ei näöe enam kolli seal, kus seda ei ole. Nii see ka on. Kui ühel heal päeval ema taas pahandas, et mu kleidnööbid olid lahti ja mainitses neid kinni panema, aga mina ei pannud, sest nööpe lihtsalt ei olnud, aga ma ei julgenud sellest emale rääkida, kartsin riielda saada. Nimelt olin ka poistega puu otsa roninud ning alla naastes kleiti pidi oksa külge jäänud. „Sa näed välja nagu kassi-imetaja, pane oma hõlmad koomale,“ tõreles ema. Küll mina nuputasin ja kujutöesin milline küll kassi-imetaja välja näha võiks, kas tal on sarnaseid jooni minuga, aga vastust ma ei saanudki. Hiilisin salaja tuppa ja panin teise kleidi selga ning õhtul, kui kõik juba magasid, hiilisin kööki ja õmblesin kleidile uued nööbid ette, mis sest, et need olid erivärvilised ja kujulised, vähemalt olid ees, aga ma ei osanud arvastada kas nööp ka nööbiaugust läbi mahub. Omast arust olin suure tööga hakkama saanud ja rõõmustades vajusingi unenägudeta unne. „Tere, vabandust, kas te oskate öelda kui kaugel asub siit lähib majutusasutus? Jah, ma ei ole moodne, ei kasuta mingeid äppe ega asju, lihtsalt kulgen omasoodu mööda kalli kodumaa kauneid paiku ja vajadusel lepin puhkamiseks ka tähistaeva all, aga mõnikord, eriti täiskuuöödel, armastan eluruumis puhata. „Teereee, ahjaa, okei... noo,“ ei suutnud ma koheselt õigeid sõnu leida, sest taas oli teemaks kuu. „Noo?“ Võõras mees vaatas mulle oma suurte roheliste silmadega otsa ja ootas vastust. Seisin nagu keeletu, ühtegi verbi enam üle huulte ei tulnud, sest verine kuu ja noormehe sügavad silmad uputasid mind enesesse. „Hkmamhh, vabandust!“ Ta äratas mind justkui letargiast. „Ahsoo, no seda, et ... mida te küsisite? Kuidas saan teile kasulik olla?“ „Kasulikkust ma teilt ei oota. Pigem sooviksin öömaja.“ „Minult palute öömaja?“ Ma lausa ehmatasin. Üksi siin metsasopis elades polnud ma iial arvanud, et ma julgen vastu ööd võõrale teelisele öömaja pakkuda, ent ometigi ma tegin seda. „Kas sa mäletad meie esimest kohtumist ja tutvumist?“ nostalgitses Ranet 10 kooselu aasta täitumise järel, laskudes ühele põlvele ja ... „Vaata, ta on taas kohal! Jaa-jaa-jaa,“oli mu vastus,mille Ranetile edastasin, pärast täiskuuga kõnelemist. Ja ma ei pannud enam oma hõlmasid koomale, vähemalt mitte abikaasa ees. 1. september 2022.a. Vana-Rääma

Vaid üks sõna

VAID ÜKS SÕNA Sumedad augustiööd on Riinu lemmikud. Olgugi, et argipäeviti tuleb ennst juba kell 5 voodist välja ajada, et õigel ajal teise linna tööle jõuda, ei suuda Riin augustis magada või õigupoolest piisab talle vaid neljast ööune tunnist. Kui Riin oli väike, soovitas vanaema alati ööseks külgkardinad akna ette tõmmata, sest vastasel juhul võib inimene kuutõbiseks jääda. Kõlab põnevalt, mõtles Riin juba lapsena. Kui vanaema oli Riinu toa ukse enda järel sulgenud, uskudes, et tütretütar magab, hiilis tüdruk salaja voodist välja ja eemalds paksust mööbliriidest külgkardinad akna eest. Tõsi küll, seda kõike tuli ettevaatlikult teha, sest mõnikord armastas vanaema suisa mitmel korral lapselapse und kontrollimas käia. Lisaks kippusid need poolroostes tsiinid mingit veidrat häält tegema, kui veidikenegi kardinaid liigutada. See oli selline meloodia, mida Riin oli kuulnud augustiöös rohutirtsudelt ja alati siis meenusid vaarisa sõnad „tirtsud mängivad viiulit, on aeg unedemaale minna.“ Ühel augustiööl, mil tirtsud taas viiulit mängisid, unustas Riin ennast seda imelist meloodiat kuulama ja kaasa ümisema. Ta läks süvitsi meloodiasse nii sisse, et tajunud isegi realset maailma. Eksisteerisid vaid tema, tirtsud ja viiulisonaat. „Isvinite, vam spitski jest?“ Võõras hääl lausa ehmatas Riinu reaalsusesse tagasi, aga ta ei mõistnud mida öeldi ja kus kohast see hääl tuli, kui tuli. Ta ei olnud päris kindel kas ta üldse kuulisiki mingit häält või oli, või tuli see hääl tema peast. Aga see hingus, see mehe lõhn, mis oli tema meeled vallutanud, ei saanud tulla üksnes sumeda augustiöö tuulest, sest siiani oli tuulevaikne olnud. „Devotška, isvinite, vsevo horoosevo!“ Taas see sama hääl ja need võõrad sõnad. Riin ei mõistnud vene keelt, kuigi ta vaarisa olla Siberis üles kasvanud eestlane ja nende kodune keel olevat isegi venekeel olnud. Riinu kooliajal domineeris juba inglise keel, vene keel oli üldse üks raskemaid aineid tema jaoks, ainuüksi selle võõrkeele pärast oleks teda isegi kunagi klassi kordama jäetud ja just selle keele mitte külgehakkamise pärast ei ehtinud Riinu foto autahvlit. Olgugi, et mõne hetke pärast noor naine avastas enda kõrval võõrkeelse mehe, vaatas ta teelkäijat ehmunult, sest Riin ei osanud tõesti arvata, et tema kodurannas keset südaööd keegi võõras teda üldse kõnetada võib. Lisaks oli tegu eramaaga, erarannaga, mis oli üldkasutavast rannast piiratud aiapiiretega. Jah, nii mõnelgi korral oli mõni kirglik ujuja kogemata nende randa eksinud, aga vabandanud ning lahkunud. Kuidas nüüd, sumedal augustiööl üks võõras ja ilmselt jultunud meesterahvas tema eravaldustesse sai või tulla julges, oli mõistatus. Kas siis Mauser, kratntsitõugu perekoer, kes iga väiksemagi liigutuse või heli peale verest välja läks, tõesti ei reageerinud, või oli naine nii omas mullis ega kuulnud midagi? Riin tõusis kivilt, tõmbas peoga üle liivste tallaaluste, urgitses varbvahed puhtaks ning mingi kummaline energia haaras teda endasse. Mingi sootuks teistsugune. Nagu ei asuksi ta omas kodus, oma kohu hoovis, lemmikkohas. Nagu viibiks ta võõramaa kliimas, kus ettekandjaist latiinomehed talle oma lumivalget naeratust naeratavad ja latiinotüdrukud postitantsu tansivad ja puusi hõõritavad. Ta nägi vaimusilmas isegi ühe kunagise lemmiknäitleja naeratavat nägu, see ehe tsunglimees Ricardo Leon oli ise lausa kohal. „Hmm ...“ tegi keegi taas häält. „Pagan, mida? Kas Ricardo ise kõhatas? Kas ta hakkab mind nüüd kõnetama? Kas ma saan oma iidoliga tuttavaks? No ei ole võimalik! No ei ole mitte võimalik!“ Mõnikord ongi unistused nii reaalsed, et raske on ennast nendest välja saada, nad tulevad, nagu reaalsena tunduvad unenäodkii, sinuga päevategevusse kaasa ja ei lahku sealt enne kui uus päev silma teeb. „Hmmm, hkmkhh...“ alles nüüd tabas Riin, et on ikkagi kodurannas ja teda piidleb sumedas augustiöös slaavi päritolu meesterahvas, kelle silmaiirised on musta värvi, nagu lõunamaa öö ja hambakaart on nii perfekntne ja valge, milline on üksnes mittesuitsetajale omane. „Mida te tahate!?“ Riin ehmatas ja endalegi ootamatult sähvas. „Miida, miida, miina soovin tuult,“ sõnas võõras, tugev aksent juures. „Tuult ja tuult, mismoodi mina teile tuult anda saan, kummaline!“ Naine oli hämmingus. „Miina ole kuutõ pine, kuutõ pine olen, miina joole kumaaliine!“ Riin manas esimest korda muige huulile ja seda pani tegema vaid üks sõna, nagu lapsena. Ta hakkas suurel häälel naerma ja varsti naersid öised unetud koos. Nüüd nad naeravad koos juba üle kümne aasta ja magavad tähistaeva all, ilma külgkardinate ja ruloota. Vaid üks sõna võib muuta su elu! 9. august 2022.a. Vana-Rääma

Unes või ilmsi

UNES VÕI ILMSI Suvi oli lõppeks kätte jõudnud, kuigi mõnel päeval tuli tahmine vatijopet kanda. Kord kuumas kõrvetav päike ja järgmisel päeval sadas nagu oa varrest. Kogu maailm näis hall ja sompus. Niisamuti oli sellel aastal ka kevad pikalt tulemise vaevas. Kollased lumesäilmed turritasid alles mai algupooles autoparklate ääris. Esimesed kevadlilled pistsid oma pea lume seest välja ning külmusid, sest öökülm näitas oma väge ka alles mai kuus. „Pagan, kui nii edasi läheb, võtan ma oma seitse asja ja lasen kodumaalt varvast! Oota seda suve nagu hingeõnnistsut ja siis jääb ta meile ka veel vaevu kaheks kuuks, kui sedagi. Mind on siiani tagasi hoidnud suvisesse troopilisse kliimasse reisimine üksnes see, et ma ei talu päikest. Mu hele nahk on pigmendivaene, kõrbeb kohe ära, muutes mind põrsaroosaks. Peale seda koorub nahk maha ja ma olen taas valge. Albiinode kiiks.“ Leen, valgetverd soojalembeline õbluke noor naine, kes kartis hirmsasti külma ja talvekuid, ei suutnud ilma jopeta väljas käia ka siis kui termomeeter näitas alla kahekümne soojapügala. Enda üle nalja teha ta mõistis. Irvitajatele oli tal kohe vastulause olemas, eriti neile, kes tema suunas näppu viibutama kippusid. „Okei-okei, las ma olla valget verd ja vähe lollakas, aga sina oled tõmmut verd ja puhta tola,“ sähvas ta ükskord ühele slaavi verd mehele, kes talle ligi tikkus. Leen lihtsalt ei salli nilbeid mehi, kes suuga teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi. Malbe tuuleiil üha rebis Leenu päiksekollase sitsiriidest minikleidi siilu, kui naine raannapingil enda õlgadelt kampsuni eemaldas ja paljajalu mere suunas liikuma hakkas. Leen tajus, et keegi jälgib teda, kuigi rahvast oli rannas murdu ja siiani polnud ta ka üksinda mereääres käies hirmuenergiaga sinasõprust tundnud. Aga täna oli teisiti. Tahaks nii vette minna, aga ujumisriided jäid kahjuks koju ja pesu väel ei raatsi minna, liiga hinnaline pesu veresoolasele veele allumiseks, nentis Leen. „Hei, kas te saaksite mu esemetel silma peal hoida? Ma silkaks korra vette, nonii väikeseks jahutuseks ja olen kohe tagasi. Siis olen nõus teie asjadel silma peal hoidma. Näen, et teil on ujumisplaanid. Või ma eksin?“ Viisakas, keskeale läheneb atleetliku kehaehitsega noormees, kes Leenu silmas, ei kaotanud lootust naisega tutvuse teha. Algus oligi juba tehtud. „Hmm, paistab arukas mees olevat. Aga kas ....“ mõtiskles Leen. „Ma läksin, olen kohe tagasi!“ Noormees ei jäänud naise vastust ootamagi, juba jooksis ta valgete tallaaluste välkudes merevette. „Hmm, paistab viisakas mees ka olevat. See on minu jaoks väga oluline, sest viisakaid mehi otsi kasvõi tikutulega, isegi siis ei õnnestu leida. Nad oleks nagu maapealt osta saanud. Nagu dinosaurused, kes olevat kunagi olemas olnud, kui olid. Ega siin ei saa enam millegi ega kellegi peale kindel olla. Kogu maailm on muutuses. Kogu inimkond on hullumas, sest vandenõuteooriad, mida massiliselt sotsiaalmeedia platvormidel liikvel on, võtavad üha suuremaid mõõtmeid ja inimkond lihtsalt muretseb ennast hulluks, Usaldus on kadumas, ka usk, eelkõige iseendasse. Ah, jälle ma oma mõütetega, kipun ka juba üle mõtlema.“ Leen võttis kampsuni ja sättis selle rannaliivale, otse võõra mehe esemete kõrvale, sest ta ju lubas, mis sest, et vaid mõtteis, noormehe asjadel pilku peal hoida. „Noooh, käidud, „võdistas noormees õlgu, nagu oleks tal külm. Ta võttis saunalina ning sensuaalsete liigutustega hakkas oma keha kuivaks hõõruma. Leen põrnitses võõrast, ega osanud midagi kosta. Tõsi küll, mees erutas teda, mis naist ennast ka üllatas, sest tagasihoidliku naisena ei julenud ta tavaliselt isegi vaadata temperamentsete tüüpide poole. Eriti veel siis kui asi erootika valdkonda hõlmas. Jah, süütu Leen hoidis ennast selle ainuõige tarvis. Vähemalt nii ta lootis. „Vutt-vutt, mine silka vette, ära lase ennast mitu korda paluda,“ tegi võõras Leenule silma. Naine jahmatas, aga mingi imeline jõud eemaldas tal riided seljast ning juba nägigi ta ennast alati vette jooksmas. „Vau, on ikka mõnele naisele keha antud, nagu liivakell,“ jäi noormees lausa ammulisui päikessesse ja merevette kaduvat keha piidlema. „Gaius,“ ulatas noormees neiule käe, kui viimane ennast kampsunile istuma sättis. „Leen,“ jäi ka neiu napisõnaliseks. „Oled sa kohalik?“ Gaius tõesti tundis neiu vastu huvi ja mtte üksnes erutava figuuri pärast. Eemalt naist tulemas nähes tabas noormees mingi sõnaseletamtu tunne, mille kohta tahaks ta öelda äratundmisrõõm, aga veel ei ütle, sest ammu teatud tõde on see, et välimus võib olla petlik. „Jep, olen kohalik. Aa sina?“ Leen otsustas ka sinatada, nagu noormees teinud oli. Pealegi alati peale tutvumist läkski ta sina peale üle. „Olen kapten valgelt laevalt. Laev randub sadamas ja pootsmann magab seal peatäit välja. Tulin vaatama kuidas kohalikud pruudid suvitavad ja võta näpust ...“ võttis Gaius demonstratiivselt oma näpust ja mudis seda. „Ehee, võtan näpust ja võtad käe?“ Leen ei olnud suupeale kukkunud. „Umbestäpselt jah,“ muheles Gaius, kes väitis ennast pärnakas olevat, nonii sünni poolest. Kelle vanavanemad elavad siiani suvepealinnas. „Kas ma tohin sind õhtusöögile paluda?“ Gaius vaatas kella ja korraga hakkas tal väga kiire. Ta pakkis ujumisriided ja asutas ennast minekule, poetades vastust saamata Leeni pihku visiitkaardi. „Tervitusi teisest ilmast. Sinu Gaius Valgre,“ jäid neiut koduteel saatma tervitussõnad visiitkaardilt. Möödusid nädalad, kuud, aastakümned. Vananev blond naine, rätikmeretuulte trotsimiseks ümber pea seatud, kõnnib aastaid mererannas, oodates valget laeva ja Gaiust. Gaius Valgret. Valget laeva ei ole, ega Gaiust ei tule. On vaid Kuursaal, Raimond Valgre skulptuur ja meloodiad mis aastaringselt mööduja kõrvu ja hinge paitavad. On vaid unistus Gaiusest, kellest pole keegi midagi kuulnud, kas üldse Leengi, aga kõrvus kumiseb viis laulule „Peagi saabun tagasi su juurde.“ 17. juuni 2022.a. Vana-Rääma

Õigel ajal õiges kohas

Lõunatuul puhus nii magusalt, et pani nii mõnegi mööduja ümisema, kasvõi habemesse. Õige päev pesu kuivatamiseks. Kes suvesoojaga ikka pesu umbsesse tuppa kuivama riputab! Birk, uje, rohesilmne noormees, kes sai kogu aeg millegagi hakkama või siis, väidetavalt, ei saanud üldse, riputas parasjagu oma hinnalisi kollaste karudega stringe nöörile, kui kamp nolke temast möödus. „Räige, emane ilmselt, ükski normaalne mees stringe ei kanna!“ avaldas üks kambajõmm oma arvamust. „Mida hekki, kollaste karudega ka veel! Puhta beebi. Raudselt pedokas!“ sähvas teine. „Mida fakki, kutid, te oleksite nagu vanavanemate aega kinni jäänud! Kui ma oma lillad stringid teile silme ette toon, kas siis sildistate ka mind eiteakelleks!?“ ei mõistnud üks noormees sõprade reaktsiooni. Birk, kelle eesnimi külvas alati segadust, oli tegelikult hämmingus. Kuigi ta pole noormees, kes moega kaasas käib, meeldib talle tänapäeva mood väga, sest sellel puuduvad raamid. Kunstnikuhingega inimesena armastab ta just värve ja oli seda meelt, et igaüks kandku millise värviga rõivaid tahes, ega riie ju meest ei riku. Või? Jah, ega ta ise ka mürsikueas just paipoisi imagot välja ei kandnud ega andnud, kuid ta ei mäleta et oleks kedagi riietuse pärast siaunanud või avalikult mõnitanud. Kevadeti, kui kasepuu oma hiirekõrvu taeva poole sirutama hakkab, ei suuda Birk enam umbses eluruumis pesu kuivatada. Tõsi küll, iga inimene ei pese ka ilmselt nii tihti pesu kui Birk. Hüperhidroosi ehk liighigistamisega kimpus oleva inimesena ei kanna noormees kunagi kahte päeva järjest ühtegi riietuseset ning palavate ilmadega vahetab ta oma garderoobi veel tihedamini. Küll on teda selle kõige pärast kõõrdpilguga vaadatud, küll pedeks ristitud. Inimesed on ju õelad. Kui julged olla sina ise, saad ilmtingimata kaele mõne sildi. Sildiatamine oleks nagu tänapäevane moehaigus, ilma milleta mõni inimene elada ei saa. Pesupesemisele lisaks armastab Birk kaski. Juba lapsena tekitasid need puud temas tibutagiefekti, millest isegi ta vanemad aru ei saanud. Puu nagu iga teine puu, armastasid nad öelda, kui poeg kasest vaimustatult rääkis. Lisaks pesupesemisele kollektsioneerib Birk ükssarvikuid ja tema kogu on lausa 250 pealine. Ajavad mind kodust välja, armastab Birk korrata ema sõnu. Miks just üksssarvikuid, seda ei oska ta ise ka selgitada, aga niikui ta mõnda müügil näeb, ei ole tal kunagi rahast kahju. Nii ongi ta teinekord salaja mänguasjade poodi hiilinud, hoidmaks ära uusi silte, millest saaks ka juba paraja kollektsiooni kokku. Kevadeti käib Birk kodutäva lõpus asetsevat maarjakaske kallistamas. Sosinal räägib ta kasele ära ka oma mured ja soovid. Seda rituaali on ta harrastanud niikaua kui ennast mäletab. Noormehel on tulnud ette ka situatsioone mil nii mõnigi tuttav puukallistamisele peale satub ja jahmunult teda silmab, aga ta õppinud aastate pikku sellest mitte välja tegema. Ühel järjekordsel reisil, mida kirglik reisisemu armastab, mis sellel korral päädis Šotimaa pealinna Eidenburghi külastamisega, tundis Birk äratundmisrõõmu. Just selle riigi rahvusloom on ükssarvik. Nii hakkski lahti rulluma teemadejada, huvi esemete vastu, mida noormehe kollektsioonid sisaldasid. Tuli tõdeda ka tõika, et ehk see tolerantsus riietusstiili suhtes tuleb ka Šotimalt, sest seal kannavad mehed seelikut ehk kilti. Veelgi rohkem hämmingusse sattus Birk siis, kui sai teada, et tema nimi on ka Šoti nimi. Iga inimene satub õigel ajal õigesse kohta vaid siis kui ta viibib õiges energias ja laseb oma ellu positiivsuse, blokeerides negatiivse energia, mis kipub elusid lõhestama ja hävitama. Birgil tekkis sügavam huvi kõigi ja kõige vastu, mis ta elus on, oli ja võimalik, et ka tuleb just Šotimaa reisil olles.. Nii sai ta ka teada, et tema nimi tähendab kaske ehk kasepuud. Siit sai ta ka vastuse, mida ta tegelikult ise ei otsnudki, miks kasepuud talle eriliselt mõjuvad. Tõsi küll, Birk on eestlaste hulgas vähelevinud nimi ning tuntust on toonud sellelel nimele üldse üks kirjanik, kes tegelikult on naissoost. Ju on ka temal oma põhjus, miks ta enda kirjanikunimeks mehenime valis. Mõnikord ajendab seda tegema ka meesenergia ülekaal ja seda naisterahva puhul või ka vastupidi. Nimi ei rikugi meest, kui mees ise nime ei riku. 8. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Taevasiniste silmadega mees

TAEVASINISTE SILMADEGA MEES Kell tiksus esmaspäeva kaheteistkümnendat tundi, kui vastu hommikut koju naasnud Gert ärkas. Ta ringutas, loivas ennast voodist välja, pani pruunikarvalised toasussid jalga ja siis läks juba tualetti kusele minekuga kiireks. Väga raske oli silmi lahti hoida, uni piinas meest ka ihuvajadusi rahuldades. Ta lonkis tualetist välja, asetas sussid voodialla tagasi ning unustas ennast uuesti voodisse. „Gerttt! Geeert! Seniiline oled juba või!? Jeerum küll, kelle otsa ma küll komistanud olen!“pröökas pahatujuline Marle, avastades oma jalge alt uriinimärja lambanahkse tualettvaiba ja märja siidiriidest prilllaua. „Mida sa karjud! Ma ju ütlesin sulle, et riidest prillaud ei kõlba mitte karu hänna alla ka mitte! Kui ikka on kiire ihuvajaduste rahuldamisega, ei hakka sul keegi puuda paberit prillauale laduma. Või sina hakkad? Ma tahaks näha kui mõni vereplekk ...“ Gert vihastus, keeras pea akna poole ja juba kostuski norinat. „Ma tahaks näha, ma tahaks näha ... ma tahaks ka teada kus sa öö otsa hoorasid, et nüüd ei tule isegi oma ihuliste hädade väljutamisega toime! Pekki küll, mida ma siin üldse rabelen!“ ühmas Marle, tõmbas parema käega üle otsmiku, lajatas kurakätt tualettruumi ukse kinni ja kadus vannituppa. Sealt naastes otsis esikusahtlist fööni, kuivatas juuksed, pani seksika pesu ja miniseeliku selga ning kadus nagu tina tuhka. „Oi, ma veel sulle teen! Lähen tõmban mõne isase hoovi ja ei löö millegi eest risti ette! Teen sulle tagasi kõik selle, mida oled mulle teinud, va hoorapurikas!“ Naine kirus lausa valjuhäälselt linnaliinibussis oma meest, mille peale nii mõnigi memm pead vangutas ja Marlest eemaldudes käega rehmas. „Jah, kevadel lähevad ka luuad õide!“ pidas üks joogine meesterahvas kommenteerida. „Tänapäeva noorus on ikka hukka läinud, välgutatakse oma pekiseid kannikaid, pole häbiotsagi!“ „Selline tahab veel kunagi emaks saada! Ärgu hiljem kurtku, et viljatu on!“ Kommentaare aiva sadas ühistrantspordis ning see kõik häiris Marlet niivõrd, et ta astus 2 peatust enne bussist välja, et rahuneda ja mõelda. Kerge klomp tõusis kurku. Mitte keegi ei ole meist rauast, südametu ja kalk. Kõigil meil on hing sees, selles pole kahtlustki. Kas ma tõesti näen luua moodi välja? Kas mul tõesti on kintsudel tselluliit? Kas ma üldse tahan emaks saada? Kas ma üldse saangi lapsi? Kõik need küsimused hakkasid noort naist piinama. Marle mäletab kuidas ta kunagi häbenes miniseeliku kandmist, kartes, et tema kintse katabki tselluliit mida vaid teised näevad, kuigi ta sõbranne eitas seda. Lisaks rääkis kunagi ta ema talle, kui ta Marlet kandis ja üsna sünnituse eelses olekus oli, küsisid ühed puberteedieas noormehed linnatänaval ta käest kuhu poole luuad pühivad, viidates muidugi Marle emale. See ajas muigi Marle emat naerma, kuigi ta nägi pigem maakera moodi välja, aga natuke riivas siiski hinge ka. Omast arust on ta kena naine ja veel raseduse lõpukuul, mil abikaasa teda suisa kätel kandma kippus. Taas seisis naine küsimuse ees kas ta üldse tahab emaks saada. Tõsi küll, kui ta teismelisena lapsehoidmisega raha teenis, unistas ta varajasest emadusest, kuid nüüd oli küsimuse ees. Sisetunne kõneles vastakas keele, küll soovis ta endale sellist staatust, küll mitte. Marle arvas, et lapse soetamiseks on aega vaja, et praegu on vara ning ta polnud ka päris kindel kas Gert last soovib või saab, või kas ta ise Gerdiga lst tahab. Vastusteta küsimused aiva vaevasid ta pead, kui ta tikkkontsadel mööda kõnniteed pubi suunas kõndis ja peas ikka vaid mõte Gerdile kätte maksta. Must toonklaasidega auto peatus miniseelikus naise kõrval, mille peale Marle ei reageerinud. Igasuguseid perverte on maailmas ja üha kaob inimesi, nagu vitsi vette. Kaovad ära nagu poleks neid kunagi olemas olnudki. Eriti jäletas Marle bemme, sest tema kogemuste ja nägemuste põhjal kimasid nende ga ringi mõttetud rollnokad, kes tööl ei käinud, aga vanemate rahakoti kallal küll. „Hei, neiu, kas saaksin teie jalavaeva ehk vähendada?!“ keris viisakas noormees auto aknaklaasi alla ja Marle oli nagu hetkega ära tehtud, sest need taevasinised silmad, sis talle otse südamesse vaatasid, lausa tõstsid naise võõrasse autosse. Ta istus ega lausunud ühtegi sõna. Noormees naeratas ja Marle aimas, et ta käest küsiti midagi, kuid ta ei teadnud mida. „On teiega kõik korras? Kas sõidame haiglasse või loodusesse?“ Helesiniste silmadega noormees tõesti muretses, sest Marle pilk oli kõike muud kui rahulik. „Ah? Misasja? See, et ....“ „Ära karda mind. Läheks sinatamise peale üle, muidu ehk jätangi totaks mulje? Ma ei tee sulle liiga.“ „Ma, ma ... ma olen Marle.“ Naine ulatas käe. „Gert,“ ulatas mees aupaklikult tutvumiseks oma käe. Nii suuri silmi polnud Marle endal ealas näinud, aga nüüd vaatasid need talle vastu autopeeglist, mille ta just meigi kohendamiseks avanud oli. Mis pagan mul nende Gertidega küll on? Mu esimene armastus oli Gert, praegune elukaaslane on Gert ja nüüd .... mõtiskles ta endamisi. „Sa oled kuidagi nii, nii ära ... omas mullis. Kas juhtus midagi? Saan sind kuidagi aidata?“ Gert oli aupaklik. „Hea küsimus. Ah, lähem siis sinna loodusesse,“ võttis naine pakkumise vastu. Talle jõudis nüüd alles Gerdi küsimus kohale. Need silmad .... Paari tunni pärast sõidutas Gert Marle otse kodumaja juurde, andis talle visiitkaardi ja lahkus sõnadega;“Tänan sind südamliku päeva eest, kaunis naine! Kohtumiseni“ Jah, päev kujunes tõesti südamlikuks, üks üllas hing suudab pahelised mõtted ja teod ära hoida ja vaid juba oma olemusega maailma kaunimaks paigaks muuta. Marle oli õnnelik, unustades hommikuse intsidendi. „Kus sa ringi keppisid, lirva!?“ Gert, kes oli ohtralt kesvamärga pruukinud, tormas nagu tuulispask naisele kallale. Eks armukadedad ole ikka need, kes ise pole patust priid! Marle, suutes ennast vägivaldse mehe haardest vabaks rabeleda, helistas ruttu teisele või õigemini kolmandale Gerdile ja tänaseks on noored oma esimese lapse ootel, kes peaks sündima juba lähipäevil. „Sa oled kõige imelisem naine, kes mu eluteele sattus! Oleks sa esimesel kohtumisel pealetükkiv olnud, poleks ma sulle visiitkaarti andnud,“ tõdes mees. Eks esmakohtumine määrab elus palju, sama palju nagu nimemaagia ja silmad, mis sinust läbi näevad. 28. märts. 20220.a. Vana-Rääma

Vend võitleb venna vastu

„ Vend võitleb venna vastu pole enam ammugi võõras nähe!“ Sotsiaalmeedial ja ajakirjandusel on võime meelitada ligi lugusid ja inimesi aktuaalstetel teemadel. Nii leidsingi ma postkastist sisuka loo võõralt inimeselt, kes oli pisarsilmil lugenud lugu Nelli Teatajast, mille ma sinna kirjutasin. Teemaks jätkuvalt Ukraina ja selle kohutava genotsiidi all kannatava maa ühtehoidev ja perekeskne rahvas. Nii ma siis kõne tundmatule võtsingi. Maie Võrumaalt, kes lahkelt oma eesnime kasutada lubab, pajatab järgmise loo: Olime üheksakümnendal parasjagu Kiievis sugulastel külas, kui Eesti vabaks sai. See, millise küllusliku laua sugulased meile selle rõõmustava taasiseseivumise uudise puhul korraldasid, ei lähe siiani meelest. Nagu öeldakse- laud oli lookas nagu äke! Kogu suguselts oli kohal ja pidutses. Kogu hiiglaslik ukrainlastest suguvõsa. Kohati tekkis tunne nagu oleks Ukraina taasiseseisvunud, sest temperamentsed idaslaavlased näisid rohkem rõõmustavad kui meie. Aga paraku siin mängibki rolli loomus. Meie, võõrsil olevad eestlased ei saanud sõnagi suust, sest nutuklomp oli kurgus ja sõnu lihtsalt ei tulnud. 50 aastat okupatsiooni oli oma valusa jälje jätnud. Kidakeelsus ei ka ole just, selle kohutava okupatsiooni pärast, eestlasele võõras. See idaslaavi rahvas on kõike muud kui külm ja rassistlik, tõdesime juba tookord. Neli päeva hiljem, 24. augustil kuulutati välja Ukraina iseseisvus. Oleks me teadnud, et see loetud päevade pärast juhtub, poleks me eelneval päeval ilmselt koduteed jalge alla võtnudki. Oleksime rõõmustanud koos heasüdamlike ukrainlastega, kelle lahkust ja viisakust ma iial ei unusta. Kuulus ju Ukraina eelnenud 69 aasta vältel Nõukogude Liidu koosseisu. See stepirohke Ida-Euroopa lauskmaa on üle elanud kohutavaid kannatusi ja terrorismi. Elab nüüdki. Seega „vend võitleb venna vastu“ pole enam ammugi võõras nähe. Tegelikult kestab vene-ukraina sõda juba ammu, praegu lisandus sellele Putini sõda, mis on veel julmem ja halstamatum. Ajalugu kordub ja sõjaroimarid juhivad endiselt seda suurriiki. Karpaatides asuvad ürgmetsad, mis kuuluvad ka Ukraina koosseisu, on oma floora suhtes maailma ainulaadsemad ja viimased, kuuludes lausa UNESCO maailmapärandi hulka. Ja see kõik hävitada sõjakurideos Putini käsilaste poolt on sõnuselatamatu ja andestamatu. Minu poeg, kes kunagi ukrainlanna kosis ja kakskeelsed lapsed soetas ja kattis, jäi Ukrainale truuks surmani. Just surmani, sest see kohutav genotsiid röövis minult kogu mu pere. See maa, kus mu poeg ennast õnnelikuna tundis, on just seesama maa, mis meie kõigi slme alla halastamatult hävib. Olen nagu üksik ulguv hunt siin maailmas, sest minu ainuke võsuke, ta abikaasa, lapsed ja lapselapsed on lahkunud mu ammuläinud abikaasa juurde. Selle teadmisega on kohutav harjuda, kui mitte võimatu. Ja eg ma ei tahagi harjuda. Oma ülejäänud elu kavatsengi elada ukrainlasi aidates, niivõrd-kuivõrd see võimalik on, sest igas särasilmses Ukraina lapses näen oma lapselapsi ja lapselapselapsi, kes on tänaseks saanud üheks kaduvikuga. Saaks nende tuhagi kodumaale tuua, mõtisklen kuid leian, et minu poolt oleks see egoistlik, nad ju ongi oma kodumaal....Ja uskuge, see karm kaotus viis kaasa ka minu hinge. Mind justkui poleks olemaski, kuigi mu keha eksisteerib endiselt. Mõnikord patja nuttes mõtlen, et milleks? Armas Eesti rahvas, palun olge tolerantsemad ja ärge nähke kolli seal kus seda ei ole! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Vereside on jääv

VERESIDE ON JÄÄV Mark ärkas. Tõsi küll, äratuskell tema öökapil oli ammu juba ka kordustirisemise lõpetanud, kuid mees armastas alati peale helinat edasi lesida. See komme oli talle kunagi ka töökoha maksma läinud aga mõnest lemmiktegevusest ongi raske loobuda, isegi siis kui see muudab su elu. Parim sõber Sten, kellega nad koos olid pool ilma läbi rännanud, mainitses sõpra telefoniäratuse peale ärkama, aga Mark, konservatiivse mehena armastas ikka sisseharjunud rutiini. Lisaks viis see teda tagasi lapsepõlve, Pärnumaa pisikesse külakesse vanavanemate manu, kus Mark kõik oma lapsepõlvesuved veetis. Ka maailmareisidele vedas ta alati ärakuskella kaasa. „Pagan, pekki keerasin kõik! No täitsa pekkis!“ Mark ei jõudnud ennast ära kiruda kui silmi avades avastas ta et töövestlus algab poole tunni pärast ja uus töökoht, mis tõotab palju kopsakamat sissetulekut, millelel oli tihe konkurents, asub teises lillaosas. Lisaks ei suutnud Mark ärgata ilma kohvita. Heal juhul tarbis ta keedemuna ja banaani kõrvale lausa kaks tassi kanget musta pätikohvi. Mees jõudis õnneks napilt kohale, täpselt siis kui kabineti uks paotus ja siresäärne meelas sekretärineiu teda nimepidi kutsus. Mehe süda tuksus kordi kiiremini, sest ta ei sallinud viimaseid minuteid. Lisaks töövestlusele viimasel minutil jõudmine ei teinud meelt just kõige teravamaks ja rõõmsamaks. „Mark Samarüütel, nonii,“ rohkemat Mark ei mäleta, kõik ülejäänu toimus nagu udu või vati sees. Mees arvas, et tema kandidatuur on läbikukkunud ja ta vandus tulist kurja, aga süüdistada oli ainult iseennast, ei kedagi teist. Õdakul, kui mees oma korteri aknast mere taha loojuvat päikest vaatas, helises telefon. „Pagan, need mögafonid võivad ikka vahel väga tüütud olla!“ Mees porises aga vastas kõnele. Mõne hetke pärast oli ta uni nagu peoga pühitud, sest uudis, mis läbi telefoni kõrva paitas, oli ülimeeldiv. Mark saigi tihedast konkurentsist läbi ning ees ootas teda pea ees tundmatusse vette hüppamine ja seda juba loetud tundide pärast. „Pagan, kuhu ma selle taimeri pannud olen!?“ Nüüd tuhises mees mööda kööki nagu tuulispask, sest ilma kohvita hommikut ta alustada enam ei soovinud. „Ärka üles! Äratus, Mark!“ Mees ehmatas kui kellegi hääl teda kella asemel hommikul äratas. Ta vaatas kella, see näitas alles viiendat hommikutundi, liiga vara oli ärgata. Kahte tundi oma uneajast ta kaotada ei soovinud. Ta kohendas patja, silus lina, sättis ennast südamepoolsele küljele magama kui korraga võpatas. Margile ei andnud kuuldud ärataja asu. Ta hiilis tasahilju koikust välja, sussisahinal kööki jõudes arvas mees hetkeks ninasõõrmeis tundvat värske kohvi aroomi, aga näha polnud kedagi. Mark sügas vasaku käega kintsu, paremaga kukalt, nagu otsiks sealt vastuseid. Olgugi, et ta kehosad vaikisid tummalt, sundis miski meest paigale tarduma, sest ta tundis kellegi kohalolu, hingust. „Kuule, lõpeta see peituse mäng! Kes sa oled?“ Endalegi uskumatult kõneles mees tühjas köögis iseendaga. Kuri kahtlus, et katus hakkab ära sõitma, hiivas mehe meeled. Hirm, kes oli tema ajasagarate vahele pesa teinud, ei andnud asu. Mark avas sahvriukse ning vaatas kõik riiulid läbi, kedagi ei olnud. Ennist või ennast mitteuskudes kobas ta need ka veel kätega üle. Ei tulnud ka sealt ta küsimustele vastust. „Hmm, skisofreenia on üks paganama kaval ja osav tegelane, ei ta küsi kas ja millal tulla!“ Mees kartis juba, et haigus, mis suguvõsaliini pidi üha süveneb, on tulnud nüüd tema juurde teed sillutama. Ta astus esikus asuva peegli ette ning jälgis mõnda aega ennast, kõik tundus kõige paremas korras olevat, miski ei viidanud kõikvõimsale haigusele. Ta võttis telefoni, et teha üks varahommikune kõne oma meditsiiniõest õele, kes sellisel ajal juba nagunii ärkvel on, kui kuulis korraga taas; „Ärka üles! Äratus, Mark!“ Välgukiirusel tormas mees tagasi kööki, sealt magamistuppa ja jälle kööki. Keeras lukust lahti korteriukse, kuid ühiskoridoris valitses lausa haudvaikus, kuigi vahel sellisel kellaajal kostub sealt uste sulgemist ja võtmete kilinat. Äkki helises telefon. „Tere hommikust vennake!“ Tervitas kaksikõde teda reipal häälel. Mark vaikis. „Uu, oled sa elus või surnud!?“ Õde naljatas, sest teisepool telefoni tervitas teda vaikus. „Seda, et ....!“ „Just seda jah! Olen juba all, oled ikka tulemas?“ Õde muutus kärsituks, sest minutid tiksusid halstamatult. „Ahjaaa, oihh, kohe olen all!“ Margile meenus alles nüüd mis kokkuleppe ta õega eelneval päeval sõlminud oli. Ta keeras ukse lukku ja lausa tormas treppidest alla. „Sauh! Tead, mul on mure!“ Kohe autoust avades hakkas ta õele oma luulusid kurtma. „Olen üks suur kõrv!“ Teatas Margot rõõmsalt, kuigi nägi venna pilgus hirmu, mida ta seal varem kohanud ei olnud. Vestelnud oma nägemustest ja kuulmistest kohmitses õde ja lausus;“Tjah, nüüd ta siis jõudis sinu manu ka. Mina olen sellega juba aastaid harjunud. Ei pööra isegi tähelepanu enam. Kummalisel kombel pole ma sulle sellest rääkinudki. Ju ma siisei pidanud vajalikuks. Minule annab ta endast ikka igakuiselt märku. Isegi põnev on, sest hommikumeiki tehes teen ka temale, võtan mõnikord endale ärkamiseks topeltaega, ja mitte ainult ärkamiseks. Ära vaata mind nii kummaliselt, ei põe meist kumbki skisofreeniat. Lihtsalt, kui sa mäletad, sündis meid kolm ja meie õde Marget lahkus üsna kohe siit ilmast, kuid vereside ei kao ka siis, kui oled ammu juba maamullaks saanud. Ära muretse, kallis vennas, surnu ei tee kunagi halba. Liiati siis veel oma lihane õde. Ei, ei!“ Margot suutis venna, keda ta kaksikvennaks nimetas, maha rahustada. Võibolla poleks tohtinud nad teineteist kaksikuteks kutsuda, sest nendega oli siiski kolmas veel ... võibolla just sellepärast annab Marget ennast neile märku, ega saa rahulikult sealpool olla. Võibolla on asi siiski veresidemes. Kõik võib olla, aga üks on kindel, diagnoosi paneb siiski meedik! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Tahan koju

Tahan koju Teise kevadpäeva hommikul, kui sean samme apteeki, peatab mind tumedapäine naine, küsides kus asub maaliini bussijaam. Selge, mittekohalik, adun. Vahepeal keelab ta umbes kolmeaastast last, kes viimased lumeriismeid suhu toppima kipub. Tunnen ära keele, mida olen lapsena kuulnud, nõuka ajal, mil Eestimaad ehitasid väljamaalased, nagu nüüd kalevipojad Soomet. Nii on vist aegade algusest olnud, tõden. Näitan muudkui näpuga kesklinna suunas ja praktiseerin oma konarlikku vene keelt, mis kunagi oli ladus, aga vähese praktiseerimise pärast roostetab. Endalegi üllatuseks saan vestlusega hakkama. Temperamentne väljamaa naine, pisike viril laps kaasas vaatab mind nõutult ning otsib õigeid sõnu. Pole temagi ilmselt keeltekooli lemmik. Mõne hetke pärast avastan ennast noort peret bussijaama suunas saatmast ja me muudkui vestleme, nagu vanad tuttavad, kes üle aastate kokku said. „Oleme pärit Mariupolist, Ukraina riigist, ehk siis oleme sõjapõgenikud,“ takerdub nooremapoolse naise jutt püisaraisse. Lasen tal hingata ja ootan kannatlikult millest ta veel rääkida soovib, sest kuulaja roll on mulle kogu elu omane olnud. „Me, ma ... minu mees jäi sõtta, õigemini läks sõtta. Ta töötas enne Eestis, siin samas linnas aga ta läks kodumaa eest võitlema, „pisarad aiva segavad muljetamist. „Mina, mu poeg ja ema naasesime Eestisse ning mehe töökoht, kes mu mehe elamise eest maksab, lubas meie perel siia jääda. Lisaks on mu ema haige, me vajame rahu ja oma perega olemist. Lein ka veel kestab, sest paar päeva enne Putini süda algust matsime minu isa. Ema on sellest ajast saadik justkui poolemeelne, vahel ei tunne ära kes ta on ja kus ta on. Elab ainult rahustite najal ning hetkel jäi meie uude koju magama. Ma keerasin ukse lukku, igaks juhuks.“ Kuulan ning löristan nina, silmad veekalkvel. Ei sõanda ühtegi sõna sekka öelda või õigupoolest ei suuda, hing on hell. „Tahan koju!“ puhkeb noor naine nutma ning tema laps lausa röögib. Emban nõutult võõraid, sest sellises olukorras ei oskagi nagu muud teha. „Me soovime Tallinna sõita, sest osad sugulased on alles seal. Me tahame koos olla. Nad on nõus isegi ise Pärnus korterit üürima, sest meie suguvõsa on väga ühtehoidev ja hooliv. Vaid nii tunneme natukenegi kodusemana ennast, kui üldse nii öelda võib. Lisaks kurtsid sugulased, et nende lapsed tahetakse Tallinnas vene lastega ühte kooli panna, mitte keegi ei ole nõus. No see ei ole õige! Juba hetkeks mu sugulased kahtesesid, et siia põgenesid.“ Kuulan ja imestan, kas tõesti? Aga sekkuda ikka ei suuda. „Kas sa kujutad ette mis siis toimuma hakkaks? Õudne! Sõda siia ka vaja pole!“ nuuksub Oksana ega suuda ennast talitseda. „Tahan koju tagasi! Nii väga tahan! Õnneks oleme siiamaani igapäevaselt mehega saanud telefonitsi suhelda aga iial ei tea mida järgmine päev tuua võib, Mitte iial! Ja ma nii loodan, et see kohutav genotsiid lõppeb, et me saame koju tagasi, kuigi meie kodumajast polevat enam isegi rususid järel. Aga see ei ole takistuseks, ehitame uue ja. ..“ Märkmatult oleme jõudnud maaliini bussijaama ning minule üllatuseks vaatavad nad korra uksest sisse, sõiduplaani suunas ning juba astuvadki hoonest välja. „Jätsin meelde ja olen väga tänulik, et viitsisite meid saata. Ma tõesti tänan. Südamest.“ Selle südamliku täna nimel võtan väljamaalasi taas kallistada. See on ju nii vähene mida suudan sõjapõgenike heaks teha. Jooksen r-kioskisse ja ostan sealt Kinderi üllatusmuna ning ulatan lapsele. Nutt ja uni on nagu peoga pühitud. „Suured tänud ja kohtumiseni!“ jäävad mind koduteele saatma süsimustade silmadega nääpsukese ukrainlanna südamega lausutud sõnad ja veekalkvel silmad. Mine tea, ehk tõesti kohtume! Slava Ukraini! 21. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Hirmule ma piletit ei broneeri

HIRMULE MA PILETIT EI BRONEERI Karge talvehommik oli kaanetanud kogu magalarajooni hoovi. Olgugi et eelmisel hommikul oli kõikjal ümbruses alles kerge kirmetis. Eks inimene kipub ikka ütlema et talv tuli üle öö, kuigi tegelikult on meie armsal kodumaal alanud talv ka juba oktoobris. Justnimelt alanud, sest alati ei sula ka esimene lumi ära, nagu jääb ka esimene armastus hinge alles ka aastakümnete pärast, ka siis kui oled teise armastatuga elanud kasvõi pool sajandit abielu. Kaidi astus tippides üle hoovi, et jõuda autoni, mille ta oli eelõhtul sunnitud palju kaugemale parkima, sest kellegi võõra masin oli ennast uhkelt Kaidi Fiati asemele parkinud. Just masin, sest see sõiduriist meenutas veneaegset sapakat, milleks antud autot kutsuti. Mõni nimetas teda isegi kurgikäruks, mõni invataksoks, kuigi tollel ajal invatakso teenusest ei teadnud keegi midagi. Aga mine tea, ehk mõni prohvetlik inimene ju ikka eksisteeris, lihtsalt tollel ajal olid kõik vähegi uhhuumad inimesed vagusi, nad ei julgenud oma nägemustest iitsatada ka mitte, kartes rahva põlu alla sattuda. Naljakas. Kummaline. Aga nii oli. „Kurjam küll, nagu kits libedal jääl!“ Kaidi pomises endamisi, lootuses et keegi teda ei kuule, ei näe. „Õppige l täht ära! Ha-ha-ha!“ Tundmatu, massiivse alalõuaga ning tumedas rõivas ning kapuutsiga kodutu välimusega mees tegi omast arust nalja. Kaidi jaoks oli asi naljast seitsme valgusaasta kaugusel. Esiteks see solvas naist ning teiseks hirmutas võõras varahommikul Kaidit niivõrd, et ta kukkus, aga mitte libedusest. Hirm niitis naisel jalad alt. „Kas minu sugune mees võttis kohe jalust nõrgaks? Ja-jaa, eks ma oma mehisusega ole naisi nagu loogu kunagi niitnud, pole mul nüüd vanuigi ka häda kedagist!“ Mees irvitas aga millegipärast tundis Kaidi ennat ühtäkki turvaliselt, hirm oli nagu peoga pühitud. Ühest küljest arvas naine et ükski pedofiil või mõrvar ei kasutaks sõna „vanuigi.“ Kaidi jaoks on sellel sõnal veel eriline tähendus, sest tema kadunud vanataat tarvitas seda sõna igapäevaselt. Äkki tundiski Kaidi vanaisa kohalolu ja hirmud kadusid nagu nõelad heinakuhja. „Jajah,“ ukerdas Kaidi ennast püsti, rehmas käega üle põlve ja mantlisiilu, lükkas tutimütsi silmilt ning võttis uuesti suuna auto juurde, sest aeg surus peale. Tipptundide pärast oli ta ennegi tööle hilinenud. Kuigi ülemus oli selles suhtes silma kinni pigistanud, ei julgenud naine meelega ennast magama jätta, küll aga aitasid sellele kaasa temast mitteolenevad takistused. „Hüva päiva!“ Mees saatis teda ingliskeelsete sõnadega aga Kaidi pidas vaikimist õigemaks. „Hüva, hüva,“ pomises ta moka otsast lootuses, et mees ei kuule. „Ära sa ütle, ka üle lähilombi käinud! Uute kohtumisteni!“ Mees irvitas, tõstis lehvituseks käe, keeras selja ning asutas ennast minema. „Appi, mida see nüüd pidi tähendama!?“ Seda küsis Kaidi juba sõnatult. Hirm, mis talle mõne aja eest selja pööranud oli, tuli tagasi, istus naise kõrvale autosse, pani Kaidi käed ja jalad värisma. Raske oli sidurit lahutada aga sõita tuli, nüüd juba kiirust ületades. „Tere hommikust!“ Nagu tellimuse peale astus samal ajal, kui Kaidi oma jakki toolikorjule asetas, ülemus uksest sisse. „Eee, tere hommikut!“ vastas ta tudiseval häälel, nagu vanur, kellel ona mäluhäired ja suu ei leia enam õigeid sõnu üles. Kaidi värises, sest sõber hirm ei jäänud teps mitte autusse vaid tuli temaga tööle kaasa. Va paharett, säärane! „Preili Niidas, palun astuge minu kabinetist lähima kolmeteistkümne minuti jooksul läbi. Ootan teid!“ Ja ülemus sulges enda järel ukse. „Appikene, misk just kolmeteistkümne minuti jooksul? Miks mitte küõmne või viieteistkümne minuti jooksul? Jeerum, kas mind lastakse nüüd lahti? Pagan! Kas ma peaksin ülemusele sellest kodutust onklist rääkima? Aga miks ta peaks mind uskuma, mul pole ju tunnistust? Pagan, ma hakkan igast kahtlasest tüübist nüüd pilte etgema! Oehh, ma ei suuda!“ Kaidi istus maha ja hakkas südantlõhestvalt nutma, kogu ta sisikond vappus ning iga nuuksatus tõi spetsiifilise hääle esile. Lõpuks ei suutnud ta enam rahuneda. Läbi pisarate kella vaadates oli juba üksteist minutit möödas kui ta ennast kokku võttis, duširuumi nägu külma veega loputama läks ning juba sammuski ta ülemuse kabineti suunas. „Kaidi Viidas, kuna mul tuleb sõita ametialasele visiidile ja seekord suisa paariks nädalaks, usaldan teid on tööd tegema. Küll ka tasus kokkuleppele jõuame, kui te olete nõus minu äraoleku ajal mind asendama.“ See pakkumine tuli nagu välk selgest taevast sest halvasti alanud hommik tõotas naise jaoks kogu päeva ära rikkuda, aga võta näpust. Tõsi küll, väike firma, kus Kaidi töötas, oli kokkuhoidev ja sõbralik, aga iialgi poleks naine arvanud, et ülemus pakub ennast asendama just teda, naist, kes tihti tööle hilineb. Kuidas sellist saab veel usaldada? Aga näed saab. Enam ei ole nõuka aeg, kus võimupositsiooni juhtis suuremalt jaolt onupojapoliitika ja mis kõik veel. Sellist pakkumist naljalt alamal positsioonil olevale töötajale ei pakutud. Lisaks tuli paljud asjad prsiidiumis koostkõlastada või suisa koosoleku raamas, millel viibis nii mõnigi tähtsam tegelane. „Ma, ma tänan. Ma-ma vabandan tänase hilinemise pärast, seda, et ...“ otsis Kaidi õigeid sõnu. „Kuss, pole vaja. Rahune. Kõik päevad ei ole meie sõbrad, hommikud ammugi mitte. Ka mina ei armasta kuke ja koiduga ärgata aga pean. Jäta see hirm ükskord endast maha, ära kanna kogu aeg kaasas!“ Viimase lause ütles ülemus muiates. Kaidi võpatas, hetkesk arvas ta et hirm ongi nähtav tegelaskuju, kes ka praegu nahhaalselt temaga koos ülemuse kabinetti tuli ja irvitab ta üle ning istub turjal. Naine isegi vaatas õlgade poole, kartuses sugeda saada, aga viimast ta siiski ei saanud, pigem ei olnud ülemus kiitusega kitsi. „Kaidi, kui sul on mõni suurem mure või sa soovid vaba päeva siis alati küsi. Ära pelga, sul on suu olemas. Ma olen sinu tööga väga rahul, kõik on alati õigeaegselt valmis, nuriseda ei saa. Lihtsalt ava suu õigel ajal ja õiges kohas. Mina olen ka eelkõige inimene, täiesti lihast, luust ja verest indiviid, kellel on küll juhtivam positsioon, eii muud. Noh, palganumber on ka pisut suurem ja ka jalanumber,“ muidas ta viimased sõnu öeldes. Kaidile kangastus silme ette sama suure jalanumbriga ülemus kui tema jalg on ja ta hakkas naerma. „No näed, juba ongi tuju rõõmsam! Kas tegime diili ära?“ Ülemus tegi Kaidile silma. „Jaa, jah-jah, oihh, jaaa!“ Kaidi rõõmustas siiralt ning pisarad olid kerged tulema, sest ennist ta just nendega mestis oli. Talle tundus et pisarad polnud vahepeal ära käinudki, kuigi need pisarad olid juba siiski õnnepisarad ning hirm oli ka sääred teinud, ei tema mahu rõõmuga ühe katuse alla. „Räägitakse et hirmul on suured silmad, aga sinu silmad on küll nagu tõllarattad hetkel!“ Ülemus naesris ja naeratas. Kaidi sügas kukalt, läks peegli ette ja vaatas ennast. Jah, tal on suured silmad. Kas ta ise ongi üks suur hirm või, mõtiskled ta. Ja see tõllarataste teema, see viis naise tagasi lapsepõlve, aga mil vanavaar hobust rautas ja hobune teda suurte silmadega vaatas, mille peale vaar alati tõllarattaid meenutas. „Kui ma laps olin ja ükskord Riias reisil käies esmakordselt pilusilmset inimest nägin, jäin ma teda ammulisui vaatama, mõtiskledes et kuidas on nii piskeste silmadega üldse võimalik näha. Vaar, nähes mind mõtteisse vajununa, lausus; „tütreke, ära aja silmi nii suureks, muidu see pilusilmne tädi satub segadusse. Tema on tsiesest rassist ning seal maal, kus tema elab, ongi inimestel väiksed silmad.“ „Aga vaar, aga .... kas mina olen siis hirm, et mul nii suured silmad on?“ Taat muigas ega vastanud midagi. Sealt jäi see hirm, kellega väike Kaidi tutvunud oli, tema kaaslaseks. Mõnikord hirm hirmutas Kaidit ilmaasjata aga mõnikord hoidis nii mõnegi halva asja eemale. „Kõike tuleb mõõdukalt tarbida, absoluuutselt kõike. Nii ei lähe midagi raisku, ei energiat ega hinnalist väärtust. Ainult nii jõuab küllus sinuni ja ma ei pea silmas üksnes materiaalselt küllust. Sina, hea Kaidi Viidas oled teeninud ühe puhkuse firma kulul, aga ainult sina, hirmule ma piletit ei broneeri,“ muigas ülemus ning ulatas Kaidile ümbriku. 18. oktoober 2021.a. Vana-Rääma

Ingli puudutus

INGLI PUUDUTUS Kollaseid lehti üha langes, nagu päikest. Iga järgnev leheke oli suurem kui eelnev. See peeneheliline sahin, mis nähtusega kaasnes, pani unistama. Viis tagasi noorusaegadesse, ülikoolilinna Tartusse, kus just sügiseti elu keema hakkas. Eriti armas oli oktoobri keskpaik, sest kolletamispäeval meenutas lehtede sadu pisut lumetuisku, ning Toomemäe jalam oli armunud tudengeid tulvil, kes ka ise värvikad ning värvilised välja nägid. Õhk oleks justkui armunud hingedest tiine. Sügisene Tartu on nii mõnelegi pisikese provintsilinna elanikele võõras ja hämmastav, sest tartlane, kui ka üliõpilane on vabameelsem ja temperamentsem kui mõne teise maakonna elanik. Tihti on spekuleeritud et Tartu õhk ja vana hea Tartu Vaimu kohalolu muudab inimesi, kaotab kõik pinged ja pained, mis tarkuselinna jõudes inimesi painanud on. Lisaks on kohalik inimene väga intelligentne ja laia silmaringiga, mis paneb esmakülastanu kas vaikima või sõnu otsima. Jorgen, kes oli sündinud ja kasvanud kuurortlinna Haapsalu tuulte käes, tundis ennast Tartusse õppima naastes võõrkehana. Ta ei seltsinud kergesti, pigem tõmbus endasse ja tundis suisa mitme kuujagu ennast valel ajal ja vales kohas olevat. Kui ta kaalus juba ülikoolist lahkumist, see juhtus. Jõulukuu oli alles esimesi samme tegemas kui ühel kargel varahommikul, mil Jorgen Toomemäel tervisesporti harrastas, tundis ta enda õrval kedagi. See keegi oli nii füüsiliselt noormehe kõrval, et nende õlad lausa puutusid kokku. Tagasihoidlik noormees tundis ennast lausa ebamugavalt sest siiani polnud ükski tüdruk tema, nääpsukese kangete prillidega noormehe, kes ennast inteuks pardipojaks pidas, vastu huvi tundnud, või ei osanud ta ise seda näha. Nüüd äkki, kus Jorgen soovis oma jooksutrenniga rutem ühele poole saada, sest jahedus kippus läbi dresside hammustama, jooksis temaga ühes see keegi. „Hei,“ kuulis noormees juba hääli ning see veidike rahustas teda, ilmselt ei hakanud ta siiski hulluks minema. Ilmselt see keegi siiski on koos temaga. Ja sellel keegil on naisterahva hääl, lõhn, hingus. „Hei, kas te kuulete mind!?“ Alles nüüd suvatses Jorgen hoogu maha võtta ja kõrvale vaadata. Siresäane, pikk, punapäine piiga, kes peajagu Jorgenist pikemaks osutus, jäi suisa seisma. Ta hingeldas, nagu oleks elu pikima distanstsiga ühele poole saanud, toetas käed põlvedele, hingas sügavalt sisse ja välja ning alustas uuesti tutvusega. „Kirke. Minu pealkiri on Kirke. Olen Tartu Ülikooli teise kursuse tudeng ja tudeerin matemaatikat. Sina?“ Kirke hingeldas ja ootas noormehe reaktsiooni. „Jorgen. Jorgen olen. Haapsalust.“ Nii kidakeeleks ta jäigi kuid juba kahetses ka seda et oli oma päritolust rääkinud. Kunagi, kui ta vanatädil Tallinnas nädalajagu päevi külas oli ning Mustamäel lastega sõbruneda proovis, naerdi ta välja kui ütles et on Haapsalust. Üks aksendiga eesti keelt kõnelev noormees väitis et Haapsalu on pisike kole küla, kus mere ääres on kakajunnid. Kõik hakkasid naerma ja enam ei sõbrunenud keegi Jorgeniga, nii öelad on lapsed. „Tore. Mina olen Taeblast, seega elame lähestikku,“ muigas Kirke. Esimest korda kolme kuu jooksul tundis Jorgen et ta ei ole üksi, et peale tema on Tartus veel inimesi, isegi Läänemaa inimesi. Mõelda vaid! Hea tuju oli kindlustatud. Vähemalt nii ta tundis ja arvas. „Oot, aga millega sa siin Tartus tegeled? Ma eeldan et õppimisega?“ Kirke oli uudishimulik. „Ikka, jaa, millega muuga siin Tartus ikka tegeldakse,“ muutus Jorgen kohmetuks et nii lollilt vastas. Aga öeldu oli öeldud ja nüüd tuli vaid neiu reaktsiooni oodata. „Hmm, nii kidakeelne, kaval oled,“ muigas Kirke. Jorgen sügas kukalt, nagu päästaks ta sealt häid mõtteid valla. „Aga tegelt?“ „Tegelt, nooo ... ma õpin Ülikoolis matat ja esimest aastat.“ Kirke vaatas noormeest üllatunud näoga, nad õppisid ühes koolis juba 3 kuud, lisaks sama eriala aga koolimajas nad kohtunud polnud, või vähemalt Kirke ei mäleta noormeest koolist, küll aga on ta näinud Jorgenit sama hobi hommikuti harrastamas. Nendes oli mingi sarnasus. Matemaatikud ja harrastasid tervisesporti. Ei tea kas numbrite huvist või millest, igaljuhul selgus et kumbki on ainus oma kursuselt, kes hommikuid paarikilomeetrise jooksuga alustab. Ja juttu jätkus kauemaks. Nüüd soprtisid nad juba hommikuti koos, nii oli turvalisem, vähemalt neiu jaoks, kes kurtis ja kartis ebameeldivaid tegelasi, kes raja ääres pidavat teatud akti harrastama, kuigi Kikre polnud õnneks nendega kohtunud. Tõsi küll, väidetavalt nad pidavat rohkem teises linnaosas tegutsema, aga ikkagi. Jõulud hakkasid lähenema kui Jorgen tundis et ta süda lööb kordi kiiremini kui Kirke peale mõtles. Ta ostis esimest korda elus jõulukingi neiule kes talle meeldis. Esoteerikahuvilise noormehena külastas ta selleks ühte Tartu kesklinna keldripoodi, kust naasis valge unenäopüüdjaga, mida ääristasid uhked ja väekad paabulinnusuled, Jorgeni lemmikud. Tema jaoks tähendasid need surematust, lõpmatust ja just kuni surmani sooviks ta Kirkega vähemalt tuttav olla, muust ei julgenud noormees veel unistada. Ühel hommikul Kirket ei tulnud. Ei tulnud tesel ega kolmandal hommikul. Alles siis tabas Jorgen et ta polnud isegi neiu perekonnanime ega telefoninumbrit küsinud, aga rahunes peagi. Ei saa ju jäädavalt kaduda inimene kellega õpid sa ühes koolis, elad ajutiselt ühes linnas, harrastad sama tervisesporti, lisaks palju neid Kirkesid ikka samas koolis käib, küll koolihoones ikka kokku juhtume, mõtles Jorgen. Kui juba nädalajagu päevi ei olnud neiust kippu ega kõppu, hakkas Jorgeni süda valutama. Ta pani otsinguss Ülikooli õpilaste nimed ja selgus et samal kursusel õpib suisa kolm Kirket. Aga perekonnanime teadmata oli pläss edasi tegutseda. Vähemalt ise ta arvas nii, nagu kardaks et keegi hakkaks teda norima või talle näpuga näitama nagu lapsena seal, Mustamäel. Aga jõulukingitus vajas ju kinkimist ning Jorgen kujutles vaimusilmas missuguse õnneliku näoga Kirke seda vastu võtab ning uhkusega oma ühikatoa voodi peatsisse riputab. Jõulud olid pikad ja kurvad, nagu oleks Jorgen kaotanud oma parima sõbra. Tema hing oli tühi ja habras, isegi ükski ema tehtud maitsev jõuluroog ei läinud suust sisse. Alles uue aasta hommikul tõusis Jorgen rahunenuna sest oli teinud uueaasta palve, jätnud vana seljataha. Nüüd oli tal jaksu edasi minna, püüdes mitte mõelda esimesele tüdrukule elus, kes noormehe südame puperdama pani ja kadus nagu vits vette, nagu poleks teda olemas olnudki. Nagu oleks Jorgen ise legendi välja mõelnud. Kohati ta juba kahtleski endas. Kooliaasta oli alanud. Paks lumivalge vaip oli katnud kogu tarkuselinna kui Jorgen Tartusse naases. Talle vaatas ühika öökapilt vastu unenäopüüdja, mis kohe Kirke meeletesse tagasi tõi. Aga ta tundis et peab vabanema esemest, mille ta oli südametüdrukule ostnud, seda ei sobinud ju ometi kellelegi teisele kinkida. Loengud lõppesid pimedas ent Jorgen tundis et tahab minna surnuaeda jalutama. Ta oli käinud kõik Tartu surnuaiad läbi. Pauluse kalmistul oli ausammas tema hukatud vanavanaonu nimega, kes väidetavalt sõja ajal Tartu vangla hoovis hukati ning kaevu visati ning hiljem Pauluse kalmistu ühishauda maeti. Isegi mõte sellele karmile mõrvale ajas noormehe ärevaks. Ajaloost ta teadis et sõjas ei tundnud vend vendagi, sõdis ellujäämise nimel ka venna vastu ja hävitas ta. Sellel korral viisid jalad Jorgenit Raadi kalmistule. Noormees ehmatas soolasambaks, nähes värsket hauda, mille peatis oli tema südametüdruku naeratav foto. Ei teagi kui kaua ta seal haual istudes nuuksunud oli ja kui kauaks oleks jäänud, kui juhtumisi üks mööduja poleks teda sealt leidnud ning mõistusele tagasi toonud. „Seal, kus meid ei ole, on alati parem!“ Jorgen ei suutnud uskuda, et samad read ehtisid Kirke foto alumist serva, mis olid ka unenäopüüdja lindil kirjas. „Olgu muld talle kerge!“ Jorgen sidus unenäopüüdja Kirke peatsisse ja läks, loivas kesklinna ühikasse. Aga miks maeti Kirke, Taebla tüdruk, Tartusse, see küsimus jäigi vastuseta. Ju ei olegi vajka teada, mõtles noormees endamisi. Olgugi, et hingel oli väga valus ja noormees ei teadnud Kirke lahkumise põhjust, sai ta mingil määral tagasi hingerahu, mis teda pikemat aega saatis ja piinas. Kuigi Jorgenit huvitas teave, mis ta südametüdrukuga juhtus, otsustas ta selle küsimuse saata universumile, loota et sealt tuleb vastus ja kui ei tulegi, pole ka midagi katki. Ta usub et need, kes on määratud selles elus kohtuma, kohtuvad ka järgmises elus. On see nii või mitte, sellele oskab vastata vaid aeg, kui temagi. Kui kevadveed juba vaikselt nirisema hakkasid ja päev üha pikemaid mõõte võttis, tundis Jorgen jooksusporti tehas puudutust õlal, see oli sulg, mis langes ta õlale. „Kirke tuli tervitama,“ teadis ta, muigas endamisi ning lisas sammu. 15. oktoober. 2021. Vana-Rääma

Kus mu pluus on?

KUS MU PLUUS ON? „Ema, ema, kas sa oskad öelda kuhu mu triibuline pluus saanud on, see, mille ma kunagi keskkooli päevil Tallinnast ostsin ja mis mulle kõige lemmikumaks sai? Otsisin pööningu, kuurid, garaažid ja kõikvõimalikud kapid läbi, ei leidnud kahjuks. Kas sa oled selle ära visanud?“ Madleen, kes juba 5 aastat pealinnas resideerus, tundis ühtäkki puudust oma lemmikpusast. Ühel õhtul ei tulnud talle lihtsalt und, vähkres ja vahetas külge, küll oli padi paha, küll tekk torkis. Just selle beeži.pruunikirju pusa pärast ta teekonna vanematekoju ette võttiski, kuigi viimasel ajal jõudis ta üliharva kolkakülla, kus ta ometigi nii toreda lapsepõlve veetis ning kus elasid siiani ta armsad vanemad. Ise ta vabandas põhjuse kiire elutempo taha, aga ega see ei olnudki vale ka mitte. Pikad tööpäevad ja nädalad päädisid tihtilugu sellise väsimusega, et isegi ööklubidesse ei jõudnud Madleen minna. Jah, ta oli läinud kaasa massipsühoosiga ja ennast vaktsineerida lasknud, mõeldes, et ta on noor ja terve inimene, mis see üks süst ikka teha saab. Aga terviseprobleemid ei lasknud ennast kaua oodata. Peale esimest vaktsiini tabas noort naist hirm rasestumise ees, sest ta kartis et loode võib vaktsiinist viga saada. Lisaks polnud Madleenil kindlat partnerit ega ka kooselu plaane. Naine oli tegelikult tulnud Tallinna õpingute pärast aga jäi napilt ülikooli uksetaha. Ta ei ole siiani ülihariduse unistusest loobunud, pigem rügab noor naine tööd teha, et õpinguraha koguda, kuigi vanemad on talle korduvalt öelnud et nemad rahastavad tütre hariduse. Aga põikpäise jääratüdrukuna ei ole Madleen eriti kunagi vanemate abi vastu võtnud, tema tahab oma, oma kätega teenitud raha. Ta on ka välja öelnud töiga et tema oma pisikesed käekesed vormivad ta tulevikku. Kange eesti naine! Rasedustest, mille naine kodus tegi, tekitas vaid segadust, kaks kriipsu ilmus. Nii otsustas Madleen naistearsti väisata. Rasedust ei tuvastatud ning arstil puudus selgitus testi kohta, ta artvas, et tegu on lihtsalt praakeksemplariga, et vahel juhtub ka selliseid asju. Kindlam on ikka arstile tulla. Oligi kindlam, aga tõde, et emakas nii noorel naisel kärbumisfaasis on, lammutas Madleeni maailma nii ära, et arstitoolilt tõustes sõimas ta arsti läbi ja läks uksepaukudes minema. Alles teel koju taipas ta, et see võib tõsi olla, et see võib vaktsineerimise tagajärg olla. Nüüd oli noor naine veel rohkem mures, kartes kõige õudsamat – viljatust. „Mis sul selle pluusiga? See ju ammu ajast ja arust, uus mood surub peale!“ Madleeni ema tundus justkui isegi tõre olevat. „Ema, misajast mina moe järgi käinud olen? Mind pole mood mitte kunagi morjendanud, nagu sa tead. Olen ise oma moe looja ja selleks ka jään! Tead siis sellest pusast midagi?“ Ka Madleeni hääletoon tõusis. „Ei ole mina sinu garderoobi puutunud, kes seda pahameelt pärast kannatada jaksab!“ Ema tunnistas tõtt, mille peale Madleen muigama hakkas. Tõsi ta on, et ema ei tohtinud kunagi ka siis, kui Madleen veel kodus elas, tütre riidekappi puutuda. Juba ukse paotusest sai Madleen aru. Tal oli kogu riidetavaar oma käejärgi ära pandud, püksikud eraldi riiulis, rinnahoidjad eraldi, valged tsärgid eraldi. Jah, tänapäeval kiputakse ka pedantsust autismi alla liigitama, kui mõni teatud tegelane peaks sellist soreteetimist nägema, nimetaks ta Madleeni ilmselgelt autistiks või koguni bipolaarseks. „Hmm, kummaline ...“ „Kas sa seda Tallinna ei viinud? Raske on uskuda et oma lemmikpluusi meite manu igavlema jätsid,“ tõde ema. „Kui aus olla ega ma ei mäleta küll et oleksin selle Tallinna kaasa kolinud. Minu teada jäi ta koju. Lisaks sellele ei ole ma teda juba ju aastaid kandnud. Millegipärast arvan ja tunnen et ta jäi koju.“ Madleen oli oma tajus kindel. „Eks siis peab otsima, mida muud mina ikka öelda oskan. Pole sinu kapis revideerimas käinud. Tõsi küll, kui mu õde ehk sinu tädi meil külas käis, võtsin julguse kokku ja lubasin tal sinu kapist tsärki võtta, no teie ju üõhes mõõdus. Ja eks pesu tahab ikka tuulutamist. Sul neid tsärke ikka hulgim seal, loodan et sa ei pahanda kui tädi ühe endale omastas?“ Ema tunnistas tõtt. „Ei, ei, ema, ma ei pahanda. Tädi jaoks ei ole mul ometi millestki kahju!“ Nii Madleen ka tundis. Ema läbis kerge kadeduseuss, nagu tütrel oleks tema jaoks millesti kahju, aga ta püüdis selle salvaja kohe minema saata, segadust ei ole vaja. Kunagi, kui Madleen selle pusa endale soetas, käis ta külanõia manu ning lasi selle pusa niinimetatud ära võluda. Et see pusa toob õnne üksnes talle, teistele mõjub vastupidiselt. Madleen oli ju kindel et ema ta riideid ei puudu, õdesid ja vendasid tal ei olnud, seega ei saanud see võlumine ju omati kellelegi paha teha. Lisaks armastas Madleen igasugust nõidust võlumiseks kutsuda, see oli talle jäänud lapsepõlvest, sest milline tüdruk ei tahaks lapsepõlvemuinasjutte lugedes võluriks või imekenaks printsessiks saada. Nüüd tundis Madleen, et just see pusa saab teda aiadata, päästa naist vaktsiinimürgi tagajärgedest ja peatada emaka kärbumine, et naine viljatuks ei jääks. „Saad sa aru, ema, ma pean selle pusa leidma! Mida varem -seda parem! Minu tervis on ohus ja mõne teise elu võib ohus olla. Taipad?“ Madleen oli suure murekoorma otsas. „Ei taipa,“ tunnistas ema. „Kui nüüd tädi selle pusa omastas ja seda kanda üritab, võib temaga midagi halbva juhtuda. Ma nii loodan et juba pole juhtunud. Millal te tädiga viimati suhtlesite?“ Madleen läks lausa paanikasse. „Möödunud lauba vist oli see ...“ püüdis ema oma mälu värskendada. „Möödunud lauba, möödunud lauba ... jeerum küll, ma loodan südamest et temaga on kõik korras!“ Ema läks elutuppa, võttis diivanilaualt mobiiltelefoni ning valis oma õe, ehk tädi Liia numbri. „Telefon, millele te helistasite, on välja lülitaud või asub väljaspool võrguteeninduse piirkonda.“ Just nende stamplausetega reageeris automaatvastaja. Ema läks silmnähtavalt närvi, kuigi ennist ajas miski tütre hirmunud nägu nähes teda isegi muigama. Aga naisele meenus noorusaeg ja situatsioon kuidas nad taldrikute keerutades vaime välja kutsusid ja vaimud tulidki. Selliste asjadega ei tehata nalja. Õnneks üks seltskonnakaaslane oskas vaimud minema ka saata ja portaali sulgeda. Kui portaali lahti jätad, võib see sulle saatuslikuks saada. Juba mitmendat korda valis ema õe numbrit kuid õega suhelda tal ei õnnestunudki. Vaikus tegi üha enam haiget ja närvipinge kruvis närve üsna pingule. Ja siis ta helises, telefon. „Tere, kas ma räägin proua Merilahega?“ Võõras hääl küsis väga konkreetselt ja ema süda jättis suisa lööke vahele, sest eelaimdus elas temas aktiivset elu. „Jah, ma kuulen. Kuida saaan teile abiks olla?“ Madleeni ema jäi alati viiasakaks ja vaoshoitust kui mõni võõras teda kõnetas. „Juhtunud on õnnetus. Teie õe Liia surnukeha leiti täna linnaäärse kruusakarjääri lähistelt. Üks seeneline komistas talle otsa. Kas te saaksite tuvastamiseks politseijaoskond tulla? Tõsi küll, dokumendid vihjavad leitule aga me vajame kinnitust.“ Vaikus kestis päris mitu minutit. „Jah. Tulen. Või õigemini tuleme. Kas ma võin tütre kaasa võtta? Ma üksinda ei suudaks...“ tunnistas naine. „Jah, ootan teid mõlemaid.“ Võõras katkestas kõne. Ja seal ta lebas, pruuni-beežikirju pusa seljas, Madleeni tädi. Teha ei olnud enam midagi, surnut ellu tagasi ei too. Küll aga pani see olukord nii Madleeni kui ta ema tõsiselt mõtlema. Ega Madleeni ema, Liia kaksikõde Viia ei olnudki teadlik et ta õde just selle pusa kapist võttis. Aga nüüd pole selle teadmisega enam midagi peale hakata. Nad otsustasid Liia matta koos selle pusaga, et mõlemad saaks kõdumullaks. „Kraaks-kraaks,“ saatis kummalise pilgua vares neid kalmistuväravast välja. 24. september 2021.a. Vana-Rääma