100 - AASTASE MEHE ELU LOOD - Arkadi Kallaste

Mul on kombeks kõik raamatud, mille ostan, kirjastan, kirjutan või laenutan, läbi lugeda. Isegi ka siis, kui olen enne korduvalt käsikirja lugenud. Ma lihtsalt olen see inimene, kes armastab paberraamatut lugeda, tunda trükilõhna ja hoida käes pärisraamatut. Nii lugesin ma täna öösel läbi ka oma kalli sugulase Arkadi Kallaste raamatu "100 - aastase mehe elu lood," mille ma ka ise oma kirjastuse KRÖÖMIKE alt kirjastasin. See on üks ja ainuke teise autori raamat, mille ma kirjastanud olen ning plaanin edaspidi ka üksnes enda raamatuid kirjastada, kuid võin harva ka erandeid teha, kõik sõltub paljudest erinevatest asjaoludest. Esiteks on tänapäeval raamatu kirjastamine hirmkallis, kindlasti ei ole mul maksta honorari, lisaks hea Arkadi pani ka ise oma raamatu ilmumisele õla alla, maksis toimetajale jne... Trükiraha tuli kirjastusest. Autor Arkadi saab 7. novembril 100 aastaseks ning kirjutas selle raamatu ise, ärge arvake, et mina seda tegin. Ikka tema ise, sest ta ongi armas, vitaalne ja tegus inimene, kes suviti sõidab igapäevaselt rattaga kusagil 6 km ja talviti armastab kepikõndida. Just nii see ongi. Võite vaid kujutada kui põnev on olnud nii eaka mehe elutee. Arkadi enda soov oli raamatu pealkirjas kirjutada sõnad "elu lood" lahku, sest siin ongi tegu elu lugudega, mitte elulooga. Ega pikast eluteest ei pea kirjutama telliskivipaksust raamatut, kui asjad saab selgelt ja helgelt kirja panna ka lühidalt, nii tegi ka Arkadi, et suguvõsal oleks selgem ja helgem ülevaade ja alati võimalus raamatust faktide kohta hiilida ja muidugi, kirjanikuna ma tean, et ka endal on kohe pärast kirjutamist positiivset energiat nii palju, et ei tea kuskohas seda küll rakendada. Ühesõnaga minu kirjastus KRÖÖMIKE saab novembris alles 1 aastaseks. Olen selle alt (ehk ise) kirjastanud omaenda 2 romaani ("Juured sügaval kodumaa mullas" ja "Kaks kuud Eestimaa Siberis") ning nüüd ka Arkadi raamatu ning lähiajal läheb trükki üks mu järgnev luuleraamat jne ... edasisest ma ei räägi, raamatuid on tulemas küll ja veel, sest kirjutan ka Kaalukliiniku tellimusel oma kaalulangemisteekonnast raamatut aga sellest räägin siis kui on õige aeg ja koht, ehk kevadel. Kirjutan alles. Nüüd aga, minnes tagasi Arkadi raamatu juurde, pean mainima, et autoril on fenomenaalne mälu, sest ta pani selle käsikirja kirja 97 aastasena, millises eas paljud ei mäleta isegi oma nime enam. Sestap mianin, et olen õnnelik, et mul on nii vitaalne, positiivne ja elujõust pakatav sugulane, kes teeb isegi mulle silmad ette, rääkimata paljudest teistest. Ja kui Arkadi peaks uue raamatu kirjutama, kirjastan selle kahel käel. Aga sisust ma ei kõnele, no ei taha reeta, lugege ise. Minu käest otse saab veel endale seda raamatut soetada 14 euroga ning Rahva Raamatu kaupustest 17.99 euroga, mujal seda ei ole, sest tiraaž on kõigest 200 raamatut ja üllataval kombel tekkis Rahva Raamat lausa 100 raamtut kohe endale. Soovija võtku minuga ühendust (kirjanik Margit Peterson) või kirjutagu Facebookis lehele "Kirjastus Kröömike." Kes tunneb sügavamat huvi Koonga ajaloo vastu, siis paha ei teeks paralleelselt lugeda ka minu kalli ema elulooraamatut "Meenutusi lapsepõlvest. Linda Kaas," mis ilmus aastal 2021. Seda on saadaval veel vaid Solarise keskuse Apollos (4 raamatut) ja Mustamäe keskuse Apollos ( 2 raamatut). Minu käest seda enam ammu osta ei saa. Vaadata saate selle lingi alt: https://www.apollo.ee/en/meenutusi-lapsepolvest-linda-kaas.html Aga mis seal ikka, head lugemist ja tänan Universumit, et mul on nii armas ja elurõõmus sugulane, nagu Arkadi seda on ning suured tänud nii põneva raamatu kirjutamise eest! Raamatu tutvustus ka siia: Arkadi Kallaste Sündinud 7. novembril 1923. Noorena elad olevikus ega taipa küsida vanematelt mineviku kohta. Vananedes hakkad huvituma minevikus toimuvast, otsima oma juuri, ent siis on sageli juba hilja, pole kelleltki midagi küsida. Lähtudes sellest, püüan kirja panna enda mälestusi. Lisan ka kalli Ema raamatukaanest foto siia.

Jaansoni rada 392. päev

Eile õhtul algas see purgaa, kogu öö kestis (lugesin kella poole neljani) ja hommikul jätkus. Päeval tuli päike välja ja me otsustasime juhust kasutada ning rajale minna, nonii poole nelja ajal. Kokku kepikõndisime natuke üle 9 km ja 15 000 sammu. Alustasime Vana-Rääma tänavalt, sealt suundusime Rääma tänavale ja Männist keerasime alla Ehitajate teeni välja, Kuldse kodu eest läbi, üle Tallinna maantee ristmiku Vana-Pärnusse ja sealt üle Siimu silla koju. No mina tahtsin Sauga mõisa lähedusest Vana-Sauga tänavat pidi koju tulla, aga Germo keeldus, tema tahtis Vana-Pärnusse. No kuula siis veel endast nooremaid, või midagi. Läksimegi. Jäime sellise kohutava purgaa kätte, et telliskivist poleks ka abi olnud, hoidsin aiast kinni ja no sekunudite jooksul saime läbimärjaks, tossud ka lirtsusid jalas ja joped andsid vett läbi. Koju jõudes läks kogu varustus pessu. 2 km liikusime läbimärgadena. Germot ajas naerma see ja ausalt öeldes mind ka, sest meenus ütlus lapsepõlvest; "märg nagu uppunud kassipoeg," mis toona tegi nalja, aga praegu noile sõnadele mõeldes ei tee. Aga ometi oli naljakas vaadata ja olla. Lausvesi voolas ka mööda nägu alla. Raputasin tossust vett välja. Aga kodus vahetasime riided, panime villased sokid jalga ja kütsime ahju soojaks. Nii mõnus on olla. Ausalt öeldes ega külm ei olnudki, pigem naljakas, sest liikudes hakkab ju soe. Omamoodi elamus. Niisiis! Kui ikka liikuda tahad, ei takista ka ilm! 14. oktoober 2023. Vana-Rääma

Kõrvitsad mahtusidki purkidesse ära :)

Nonii, 2 päeva mässamist ja nii need valmis saidki - kõrvitsasalatid! Nüüd vast aitab ka :D Ajavad muidu elamisest välja või pean nende tarvis teise elamise üürima. No hea pottsepp tõi mulle hiigelkõrvitsa, millest poole andsin Maarjale, aga pisike, Ilda toodud kõrvits ootas ka oma saatust, nii need eile vette pandud saigi ja täna toimetasin edasi. Nüüd ei pea me ühtegi salatit pikema aja jooksul poest ostma, kõik on oma varasalves olemas. Aga ma ei ütle iial iial, sest jubedalt tahaks juba seeni korjama minna :D Mine tea, tarbijaid on rohkem, ehk Simbagi soovib kõrvitsasalatit, kartula ju sõi ära. Mis seal ikka, suur töö tänaseks tehtud, nüüd saan ennast millegagi premeerida. Olge rõõmsad ja liikuge ning sööge tervislikult. Mina teen seda, mida näitas ka nädala algul antud vereanalüüs, mis on täiesti korras. Olgugi, et ma tarbisin üle kuu aja põletikutablette. Eks liikumine ja õige toitumine ongi ju tervise edu pandid. Ilusat laupäeva! 14. oktoober 2023. Vana-Rääma

Uulus Arkadil külas

Täna jõudsime üle 3 kuu ja 10 päeva Uulu. Sõitsime meie kõige eakamale sugulasele - Arkadile - külla. Kui ma vaatan peagi 100 aastaseks saavat inimest, kes on nii vitaalne ja positiivne, tahaks küsida tema käest kõike neid küsimusi, mida olen kogu aeg küsida tahtnud. Osadele sain täna ka vastused. Sain taas tõdeda, et regulaarne liikumine on kindlasti üks tervise edu pantidest, sest Arkadi pajatas mulle kuidas ta ühel hommikul avastas, et juba oli jalgrattal 10 km maha sõitnud. Liikuma peab. Ja kindlasti on üks edu pant ka režiim, mida tunneme meie ja mida järgib ka Arkadi. Minevikule ja tulevikule pilguheit heidetud ja jutud, mis ei tahagi lõppeda, selleks korraks räägitud, suundusime Uulu kohvikusse lõunatama. Sealt jalutasime edasi maabussijaama, kus saime veel ligi tunnijagu aega vestelda, sest üks buss oi vahetult enne juba Pärnu suunda liikunud. Väga põnevaks kujunes vestlus ning ma usun, et me vestleme veel ja veel. Aitäh, hea Arkadi, meile oma koduuksi avamast! Tervist! 14 august 2023. Vana-Rääma

Jaansoni rada 356.päev

Kuna ma viibisin arvutist umbes 24 h eemal, blogin eilse rajal käimise koha alles nüüd. Me kepikõndisime Germoga eile 10,5 km ja samme tuli kokku 17 200. Kuna mu kallil isal oli eile 90. sünniaastapäev, liikusimegi kesklinna, sealt edasi Alevi 2. kalmistule, kõnelesin veidi isaga, asetasin lilled kalmule ja tagasi liikusime üle uue silla, ehk siia Papiniidu silla kaudu, sest varsti seda enam uueks sillaks nimetada ei saa, sest kesklinnas käib uue silla ehitus ning selles piirkonnas enam mööda jõeäärt liikuda ei saa. Jess! Eks sai jäädvustada ka. Olgem terved! 29. juuli 2021.Vana-Rääma