PIDU KAUGEL ENESEST - Reet Kudu

Loetud sai Reet Kudu jutustus "Pidu kaugel enesest." Selle raamatuga oli jälle nii, et algus venis ja venis kuid kui minema hakkas, siis läks ja haaras kaasa. Vahepeal oli lausa põnev lugeda ning ikka ja jälle kerkis mul lugemise ajal üles küsimus kas peategelane leiab oma ema üles või ei leia. Sellest ema-tütre suhtest oleks tahtnud palju rohkem lugeda. Üks suur miinus on minu jaoks selle raamatu juures tõik, et liiga palju poliitilist kantseliiti lämmatab süžee kahjuks. Alati ei ole kordus tarkuse ema, millele ka autor antud raamatus vihjab. Mõnikord on, aga kui seda kõike on liiga palju siis tundub see nagu paigaltammumisena, mis ei ole alati lugejale meelepärane. Aga lõppkokkuvõttes on tegu sisuka ja targa raamatuga, mille lugemise jaotasin lausa 6 päeva peale, kuigi tegu ei ole paksu raamatuga. Tark autor teab millest ta kirjutab ja seda kahtlemata Reet Kudu on. Kindlasti loen tema raamatuid veel. Ja nüüd siis taas kopeerin raamatu sisu ka siia otsa. Aitäh! Romaan ajakirjanikust ja tantsijast Krõõt Tuusest, kelle ema, väljapaistev koreograaf Nora Tuuse jäi kaheksakümnendatel ootamatult Ameerikasse, kus talle pakuti huvitavat erialast tööd. Koreograafi ärahüppamine oli stagnaajal ränk kuritegu ning tema tütart ähvardab ülikoolist väljaheitmine. Olukorra päästab isa uus abielu marksismilektori ja tuntud revolutsionääri tütre Liina Karustiniga. Paraku muutub Krõõda läbisaamine karjeristist võõrasemaga üha pingelisemaks ning neiu otsustab minna välismaale, lootes üles leida oma ema, kelle looming oli jõudnud Šveitsi teatrite lavadele. Nõnda ongi kätte jõudmas tütre ja ema taasleidmise ning vastastikuse andestamise aeg. 16. veebruar 2024. Vana-Rääma

ÕNNEKÜTT - Riina Kangur

Möödunud öösel sain Riina Kangru "Õnneküti" lugemisega ühele poole. Kangru loomingut olen ka enne lugenud. See raamat tekitas vastakaid emotsioone. Algusest umbes veerand raamatut venis ja venis ja muutus juba tüütuks kuid äkki läks niivõrd põnevaks, tundsin kohati nagu oleks piltlikult minu mõtted ja emotsioonid paberile pandud, et kuidas ta ometi suudab öelda välja kõik selle, mida mina tunnen ja ma arvasin, et vaid mina tunnen nii. Seega suur äratundmisrõõm. Ootasin eilset õhtut väga, sest teadsin, et palju pole enam lugeda jäänud ja siis äkki .... vabandust, pettusin 100%. Vahepeal arvasin juba, et see on mu lemmiknaistekas, vahelduseks meestekatele ja ajalooraamatutele, aga siis tuli nii teistmoodi, lausa ulmeline lõpp, muinasjutt. Kole. Vastik. Mittesobilik. Ühesõnaga ma tean kui raske on vahel raamatut lõpetada ja mõnikord tuleb mitme erineva lõpu vahel kaaluda, olen kogenud, aga enda kogemustest ütlen, et see lõpuosa läks lappama, ja ikka kohe päris lappama. Vabandan, kui autorit solvan, aga minu jaoks lõppes see raamat umbes 30 lk enne lõppu. Nii on ja nii jääb. Mõtlesin enda tarvis uue lõpu :D Tõesti-tõesti, see blogipostitus ei ole mõeldud solvamiseks, aga ma olen liiga otsekohe inimene ja ma lihtsalt pidin selle välja ütlema. Üleüldse ma ei ole eriline naistekate fänn aga antud raamatut lugedes arvasin juba et olen :) Aga suured tänud ikkagi selle eest, et ma ikkagi väga nautisin vahepealset süzeed. Aitäh! Eks teie lugege ise, teile võibolla sobib kõik, kuid see on minu otsekohene arvamus. Süzeed ma ei reeda, nagunii kopeerin raamatu sisututvustuse kohe. Marie ja Eeva on olnud eluaegsed sõbrannad. Järjekordselt on Marie Eeva juures, lastes Eeval vääriskivide abil oma tšakraid avada, lootes sellest hingehädadele leevendust saada. Kahe naise jutuajamises avaneb Marie õnnetu abielu lugu, tema püüded meest kodu küljes hoida, et säilitada oma neljale lapsele turvalisus ja vanemlik armastus. Millised tagajärjed võivad olla sellel, kui kodust saab pidevate skandaalide ja arvete klaarimise koht, kus voolavad pisarad ja valitseb masendus - see on teema, mille üle arutleb autor oma uues romaanis. 9. veebruar 2024. Vana-Rääma

ET SU SILMADES ÕITSEKSID ÜLASED - Margit Peterson

Jah, ma olin enne korduvalt käsikirja üle lugenud ning nagunii on need luuletused minu ajusagarate vahelt tulnud, aga ma loen alati ka raamatu läbi, kuigi veebipõhist käsikirja sai korduvalt loetud, nagu ikka enne trükki minekut. Üllataval kombel juba eile varahommikul oli kuller raamatutega mu ukse taga. Arvasin, et neid alles trükitakse ja ma isegi ei teadnud mis kuupäeval valmis saavad. Aga seda suurem oli üllatus. Olen raamatuga ülirahul. Trükikoda VALI PRESS teeb kvaliteetset tööd. Olgugi, et ig päevaga juba raamatu kirjastamine kallineb ja tekitab mitmesuguseid mõtteid. Hea sõber Sven soovitas trükkimist mujal riigis, olevat tunduvalt odavam. Pean edasipidi mõtlema selle peale, sest tõesti-tõesti, ei jaksa varsti enam. Kasumit ei tule, ka illustreerimise kirjutan põhimõtteliselt korstnasse. Isegi siis kui kõik uued luuleraamatud läbi müün, jään kahjumisse. Ebanormaalne. Eesti elu on juba ebanormaalne. Ei tahaks nii öelda, aga vaatan tõele näkku ja ütlen tõtt. Aga luuleraamatus võik illustratsioonid olla, kuigi mu paljudes luuleraamatutes ei ole. Pean kaaluma edaspidi seda illustreerimise asja....Väljamaal trükkimine aga eeldab head inglise või vene keelt, just tehnilist keelt, aga ma ei ole selles nii pädev. Ühesõnaga mõtlemiaainet on rohkem kui küll. Aga antud raamatu illustreeris andekas Kersti Astel, keda paljud teavad Kersi Kobi nimega, kes on mu 3-4 laulu elavaks laulnud. Kersti on üliandekas ja ta ei ole hirmkallis ka. Mulle ta käekiri sobib. Tahaks veel tänusõnad öelda ka oma toimetajale Ülle Varikule ja paluda, et ärge tülitage teda toimetamise asjus. Ülle on mu väga hea tutav ja minu kirjatükkide toimetamine tema poolt on üksnes minu ja tema vaheline asi, ta ei pea suvalisele helistajale vastama igasugustele küsimustele ning palun ärge jaotage teiste telefoninumbreid kolmandatele isikutele. Aitäh! Meie koostöö kalli Üllega jätkub ja juba on üks töö taas toimetamisel. Olen raamatuga väga rahul. Kui te küsite miks mu 2 viimast luuleraamatut on mustade kaantega, siis asi ongi selles, et must-valge raamatu kirjastamine on odavam, eks ma vaatan ka kuidas ja kuskohast saan kokku hoida. Aga kaaned on iseenesest väga kenad. Olen äärmiselt rahul. Ka küljendamise ja kujundamisega, mis on tehtud trükikoda VALI PRESSI poolt. Raamat on ilus ja ma luban, et luulest saate ka naudingu/elamuse. Aga kuna ma tegin neid vähe, siis soovijad - kiirustage, neid saab osta veel kirjastusest KRÖÖMIKE, Apollo ja Rahva Raamatu kauplustest. P.S. Paljud on küsinud, et miks ma kallimalt ei müü, aga ma tahan ikka, et mu fännid jaksaksid osta, sest hoian neid. Aitäh ja mõnusat lugemist! 7. veebruar 2024. Vana-Rääma

KURAT KARGAS PÄHE - Tarmo Teder

Möödunud öösel panin öökapilt riiulisse romaani "Kurat kargas pähe," mis on antud autori esimene romaan. Tõsi küll, Tarmo Teder seostubki mulle rohkem novellikirjanikuna, aga tal on romaane veel ilmunud. Just romaane, sest romaan on mu lemmik(proosa)žanr ning just romaane on liiga vähe, enamik eesti autoreid kirjutab siiski jutustusi, mitte romaane. Neil kahel kirjandusžanril on suur vahe. Ma ise kirjutan nii romaane kui novelle jne ... Üks jutustus on ka pooleli. Aga see raamat on tõsiselt põnev, viib meid isegi võikasse Kolõma vangilaagrisse, kuid mitte küüditamisaegadesse, aga nõukaaega küll, sest siis tegutses veel KGB ning ka eestlasi saadeti Venemaa lõppu vangilaagrisse. Aga Kolõma ja vangilaager ütlevad lugejale nii mõndagi, ma pikemalt ei peatuks sellel teemal. Kes ei loe, see ei loe nagunii ning on isegi selle üle uhke, et ei loe. Kui ma raamatuid ei loeks, ei julgeks ma seda kõval häälel tunnistada ka mitte :) Aga inimesi on igasuguseid ja mina pole ütleja. Loomulikult ei pea niipalju lugema kui mina seda hetkel teen, aga varsti on kevad ja ka mina teen lugemispausi. Raamat harib meid ja seda igas mõtes. Laiendab silmaringi ja annab teadmisi. Mina elu ilma raamatuteta ette ei kujuta. Tarmo Teder on autor, kelle raamatuid loen meelsasti, siin on palju tarkust, ajalugu ja põnevust. Pigem ei suuda ma viimasel ajal lugeda naistekaid, mis on nämmutavad ja heidavad meessoole halle varje, mis on ka pehmelt öeldud. Ma leian, et iga autor võiks katsetada erinevate kirjandusžanrite kirjutamist ning teemad võiks kalduda ka äärest äärde. Ja raamat peaks olema hariv, mitte nämmutav halamine. Aitäh, Tarmo teder, et selliseid emotsioone välja kiskusid ja tänud niivõrd põneva romaani eest! Ja nüüd raamatukaupluse lehelt väike tutvustus ka. Romaani peategelane, noor mees Larats Kannel, püüdleb takistuste ja päritolu kiuste temas aimuva seletamatu ideaali poole. Viibinud vaimuhaigla õuduses, seejärel siiralt armastanud, olnud vanglas ja asumisel ning üle elanud perekonna traagilise huku, teeb ta lõpuks oma "neetud saatuses" karmi ja vaba valiku. 6. veebruar 2024. Vana-Rääma

INGLIMAMMID - Reet Kudu

Loetud sai järgmine raamat. Reet Kudu loomingut olen ma eelnevalt ka lugenud, nii raamatuid kui ka artikleid, sest me mõlemad oleme ühe ja sama väljaande kaasautorid. Seega olen antud raamatu tegelase Jaak Asseriga ka juba tuttav ühest eelnevast raamatust, olgugi et "Inglimammides" osaleb see tegelane juba postuumselt. Aga see raamat mulle nii väga ei meeldinud. Kellele milline. Valikut peabki olema ja kõik raamatud on erinevad. Mulle meeldib pigem hoogne ja haarav lugemine, kui selline kus lehekülgede kaupa käib kohaltammuv arutelu ning midagi nagu ei toimukski. Aga suutsin ikka edasi lugeda, kuigi vahepeal mõtlesin et jääbki poolikuks. Ja lõpuosa läks lausa põnevaks, sest teades ja tundes autori käekirja, teadsin, et lool peab mingi puänt olema. Ongi. Ja nüüd on isegi kahju, et lugu lõppes, sest tahaks lugeda edasi, lõpp jäi liiga õhku. Aga ehk ongi autoril plaan meile peategelase eluloost pajatada. Ma loodan vähemalt. Olgu siis mainitud, et peateglaseks on koomikust eesti näitleja, kes saab rolli Lätis, kõrvalrolli ning saab selle rolli eest ka suure tunnustuse. Paralleelselt tööga jookseb vana armastuslugu, mis uuesti lõkkele lööb. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Romaanis kohtub provintsiteatri naiskoomik Monika Moon taas kunagise noorusarmastuse, lätlase Valdisega. Kohtumine vallandab rea lustakaid ja seikluslikke sündmusi, mis viivad Monika nii naabrite juurde Lätimaale filmivõtetele kui ka totalitaarsesse Usbeki Vabariiki. Ja seda kõike vaid tänu sellele, et näitlejatar koduteatrist just enne pensioniiga vallandatakse ja ta on sunnitud oma elu täielikult muutma. Tallinnas saab ta ajutise ulualuse sõbratar Kelli Keili korteris, sest kunstnik on sõitnud pikemaks ajaks Saksamaale oma vanatädile külla, et armastatu unustada. Seal ootavad Kellit ees kohalike pihtimused, mis unustamise algul veel raskemaks teevad. Mõni õnnetus on aga justkui inglimammide riugas, et inimene ometi kord tõelise armastuse ja kutsumuse viitsiks üles otsida ega oleleks kuni surmatunnini iseennast haletsedes talle sobimatus linnas, ametis või armusuhtes, kust ammu aeg lahkuda. 2. veebruar 2024. Vana-Rääma

PERROON - Jaan Tangsoo

Taas üks raamat loetud. See oli nii teistmoodi, ma ütleks, et kogu raamat on monoloog, ehkki tagakaane tutvustusest lugesin muud välja, aga asi ongi lugemises. Mõistmises. Või ka mittemõistmises. Mingil ajal hakkasin ootama millal teine tegelane rääkima hakkab aga seda ei juhtunudki. Samas peab ikka oskust olema sellisel kujul terve raamatu kirjutamiseks ja Jaan Tangsool seda on, nagu on tal ka igasugust huvitavat fantaasiat, aga me ei tea kus jookseb reaalse elu ja fantaasia piir, kuskohas need kokku miksitud on või siis ei ole. Igal juhul ma usun, et ma juba tunnen Jaan Tangsoo käekirja ära. Ja üleüldse ma tohutult armastan järjest ühe autori raamatuid lugeda, nii õpiks justkui autori hingeelu ka tundma. Aga see on minu kiiks, arvamus ja taju, mida teised nii tunda ei tarvitse. Ei peagi. Aga monoloog läks lõpus niivõrd põnevaks, kuigi juba mitmenda raamatu puhul aiman ma üht koma teist ette, olen vist selgeltnägija :) Lisaks on raamatut ladudes trükikojal sündinud apsakas, nii soovitan seda raamatut lugedes jälgida lehekülgede arvu, kuigi ega midagi vast ka väga kaotsi ei lähe, kui loete järjest, sest peategelane jutustab oma elulugu. Aga rohkemat ma ei pajata, kopeerin taas siia raamatu tutvustise ja jätan lugemispõnevuse teile. Tänan Jaani, et ta nii haaravaaid raamatuid kirjutab. Aitäh! Kaks meest istuvad vaksalis. Nad vahivad perrooni, inimesi, suveööd, lonksavad õlut ja muudki. Ajast pole puudu kummalgi, sest üks neist on rongist maha jäänud ja teise jaoks paistavad kõik rongid juba läinud olevat… Ja üks meestest pajatab teisele ajakuluks oma lugu, elukunstniku lugu, kuidas on temast saanud see, kes ta on, kõigist sidemeist ja kohustustest vaba mees, keda ei ahista omand ega himud. Ootamatumaid pööranguid jagub lõpuni. Aga mis või kes see õigupoolest on, kes inimese saatust juhib ja sellesse kõige järsemaid kurve loob? Kas keegi kõigevägevam, või kaasinimeste teod ja tahtmised, või viimati inimene ise oma kurjuses ja headuses? „Perroon” on Jaan Tangsoo kolmeteistkümnes raamat. 28. jaanuar 2024. Vana-Rääma

VALGA VALKA - Jaan Tangsoo

Ja loetud sai kirjanik Jaan Tangsoo kirjutatud järgmine raamat. Eile tõin smartpostist veel portsu raamatuid, seega jagub lugemist. Aga "eilsed" raamatud on soetatud Eesti Raamatust, sealt saab neid peaaegu tasuta hetkel. Mina ise nii odavalt ei raatsiks küll raamatuid müüa, ikkagi suur töö tehtud ning tegu on ikka väga heade raamatutega. Vähemalt need, mille mina ostsin, on head. Apollos olid veidike kallimalt müügis. Aga minule, kui aktiivsele lugejale, kes tahab raamatut omada, sobib see müük siiski. Aitäh! Antud teos kõneleb ühe keskkooli lõpetava noormehe elust, endise õpetaja pojast, kelle isa on invaliidistunud alkohoolik, endine ment ning vene ajal Afganistanis sõdinud tegelane. Noormehe vend on Iraagis palgasõdur ja raamatu pealkirjal on mitu tähendust, kuid sellest ma ei räägi, lugege ise :) Jaan Tangsoo lood on niivõrd head ja haaravad, et ma ei saa tema raamatuid üldse käest ära pandud. Just selliseid raamatuid ma armastan, kus kogu aeg midagi toimub, lugedes ei hakka igav ning leheküljed kaovad käest. Ütleks isegi, et liiga ruttu saavad loetud, tahaks edasi lugeda, aga kõik on kenasti ka lõpetatud ning õigel ajal punkt viirutatud. Aga mul on antud autori raamatuid veel öökapil :D Aga mis seal ikka, väike tutvustus ka siia raamatukaupluse lehelt ja head lugemist! Jaan Tangsoo uus teravasüžeeline romaan “Valga Valka” on nooruki mina-vormis pihtimus oma elust kodus, kus valitseb sõna tõsises mõttes põrgu – perekonda rusub Iraagis teeniva vanema poja saatus ja invaliidist isa, kes on alkohoolik. Lohutust leiab nooruk vaid internetti põgenedes, kust leiab sõbranna, kes osutub hiljem tema poolõeks.

TAGASI KOJU - Laine Tangsoo, Jaan Tangsoo

Nüüd on mul päris kahju, et raamat loetud sai, sest ... see on ülihea raamat. Laine ja Jaan Tangsoo on kirjutanud selle kahasse ning Jaan on jutustanud nii, nagu tema oleks koer Murka. See on jälle omaette oskus ja julgus, kuid autor seda valdab. Nagu valdavad mõlemad autorid hästi ka kirjakeelt ja tundub, et tegu on koeralausujatega või loomalausujatega. No tõesti. Mõlemad autorid tunnevad ilmselt hästi loomade hingeelu ja teavad millest räägivad ning kuidas seda kõike kirja panna. Loo sisse on põimitud ka rahvapärimust, folkloori, müstikat ja ma isegi julgeks öelda, et libahuntlust. No mulle kangastus kuidas šamaanirännakul istun uduse ilmaga lõkke ääres ja kõik mu kadunud vanemad, vanavanemad ja vaarvanemad on seal koos minuga. Miks mitte ka kõik koduloomad, kes mul kunagi olnud on. Kohati selline letargiline seisund domineeris ka teoses. Lisaks oli siin minu jaoks ka palju äratundmist, sest ka mulle ei meeldi jõulud ja pean pigem uue aasta hommikut ja talvist pööripäeva kordi olulisemaks. Ja Laine Tangsoo on selle kohta ära öelnud kõik, mida mina olen tahtnud öelda, sest tunnen samuti nii. Aga ümberjutustust ma ei tee, kohe kopeerin taas raamatukaupluse lehelt raamatut tutvustava teksti, nii saab mu blogilugeja ka aimu millest või kellest antud raamat kõneleb. Mina kiidan väga heaks ja soovitan lugeda kõigil. Lisaks on hundikoerad mu lemmikkoerad ja antud teos suutis veel rohkem mind igatsema panna hundikoera järgi, mis nagunii aastatega kasvab, aga jah, no tõesti-tõesti, linnakorteris oleks sellisel ülinunnul koeral piin elada. Aga hirmsasti tahaks. Armastan just hundikoeri, malamuute ja huskysid. Oehh! Aitäh selle võrratu raamatu eest! See on koeraraamat, kuid pole lasteraamat. Kaks autorit, kaks minategelast – inimene ja koer. Mõlemad on kaotanud elus nii olulise, et tundub, nagu rohkem kaotada polekski enam võimalik... See raamat räägib koerast, kes pärast omaniku surma pärijate poolt liivakarjääri maha jäetakse. Kas see ongi uus eesti trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks, nagu me sageli loeme ja kuuleme? Õnneks läheb selle raamatu pikakarvalisel sõbral paremini. Oma aruka käitumise ja sõbralikkusega leiab ta peagi uue kodu ja peremehe. Seal on juba ees ootamas varjupaigast võetud väike kutsu ja kass, kes ühel päeval lihtsalt ilmus pererahva aknalauale. Vastastikuses üksmeeles veedetakse unustamatu suvi. Mis saab aga sügisel, kui kogu see loomapere linna üürikorterisse ära ei mahu... See on suure südamega kirjutatud raamat, mille aluseks on kirjanikepaari suvekodus tõeliselt aset leidnud sündmustik. 24. jaanuar 2024. Vana-Rääma

RITSIKAS - Jaan Tangsoo

Just panin öökapilt riiulisse Jaan Tangsoo raamatu "Ritsikas," mille ma alles soodsalt endale soetasin. Lihtsalt elu üha kallineb, lugeda ja raamatuid omada tahaks, nii tulebki vaadata kus ja mida odavamalt saab. Olen Jaan Tangsoo raamatuid ka enne lugenud ja loen veel. Ega ma siis ainuüksi ühte raamatut ei soetanud. :) Antud raamat on psühholoogiline ja väga valus raamat. See kõneleb ühest lapsest, kes elu esimesed aastad kasvab lastekodus, kuskohast ta oma ema teda viimaks koju viib, aga kodu on kõike muud kui kodu, lausa põrgu, joomapunker jne... Tüdruk satub tänavale ja kogeb elupahesid ka ise, aga suudab selle kõige juures jääda veel korralikuks. Selles raamatus on kõike, ka tapmist, usuhullust, narkootikume, elu hullumajas. Lugege ise, ma ei taha rohkem reeta. Olen vapustatud. Tegu on väga hea raamatuga. Jaan, aitäh, kunagine Pärnu maabussijaam meenus, seda rohelist katusealust hoonet kutsuti "Õrreks." Ja Viljandi ning Tartu seiklused olid ka kuidagi omad, sest kunagi sai Viljandis folgil käidud ja Tartus olen ma ka kunagi õppinud ning juhtumisi ühe öö bussijaamas veetnud. Olid ajad. Lisaks, meesterahval ei ole just kerge kirjutada raamatut, kus ta ise on naispeategelaseks, kes lugu jutustab. Aitäh selle raamatu eest! Ja Apollo lehelt kopeerin taas ka tutvustava teksti: Kui lapsel ei ole aimugi, kes on tema isa. Kui lapse emale läheb korda ainult korralik peatäis ja last vajab ta üksnes selleks, et elamispinda saada. Siis võibki juhtuda, et ühel hetkel kukub viieteistkümneaastasel tüdrukul karikasse viimane piisk ja temast saab Ritsikas, kelle kodukoht on seal, kuhu esimene ettejuhtuv buss viib, ja öömaja seal, kuhu jalad viivad. Kuigi saatusel on noorele inimesele veel nii mõnigi katsumus varuks, suudab Ritsikas oma elu lõpuks joone peale saada. Nagu oma raamatutes varemgi, säilitab Jaan Tangsoo ränkadest teemadest hoolimata elujaatava tooni. 22. jaanuar 2024. Vana-Rääma

TAHKURANNA MÕISAST AJALOO-ALLIKATE VALGUSEL - Eevi Vallek (koostaja)

Ikka kõnnin mööda ajaloolisi radu ja endiselt seiklen Tahkuranna vallas. Põnevaid teadmisi Liivi lahe kaldapäälselt aiva tulvab mällu. Varsti võin kogu selle piirkonna ajaloost vestlusõhtuid pidama hakata :) Kevadel kavatsen reaalselt ka noid radupidi seigelda. Märtsis või aprillis on plaan endise Liivimaa piirkonda väisata. Antud raamat nüüd küll Tahkuranna keskne ei ole, siit leiab veidike ka Pärnu ajalugu ja peamine tegevus toimub 17. ja 18. sajandil. Pärisorjus kaotati Liivimaal 19. sajandi algupoolel ehk 1819. aastal, seda teame me juba ajaloost. Ja peale seda hakkasid ka esimesed vallad ilmavalgust nägema. Lahti on seletatud Tahkuranna nimi, juttu on ka sellest kuidas Metsapoole kunagi liivi muinaskihelkonda kuulus. Ja juttu on ka sellest, et kunagi kuulus ka Heinaste (praegune Ainaži) Eesti riigile. Ka katku ajast on selles lektüürs juttu ning 1600. aastal puhkenud sõjast, kui Pärnu läks jälle rootslaste kätte ning kuidas 16. ja 17. sajandil me vahelduva eduga kuulusime küll Poolale, küll Rootsile. Tahkuranna mõisale kuuluvad külad olid järgmised: Tackerorthi (Tahku), Woyss (Võiste), Kabbie (Kabli), Orraeoe (Orajõe), Heinss (Heinaste, praegu Lätis asuv Ainaži). Aga lugege ise, põnev vihik on. Soovitan. 20. jaanuar 2024. Vana-Rääma

LUMEHALDJAS - Ketlin Priilinn

Loetud sai Ketlin Priilinna romaan "Lumehaldjas," mis on Rebecca Lindebergi sarja 5. raamat. Nendest 4 on mul kodus olemas, asuvad eriliste raamatute riiulis, vaid "Kommionu" on puudu, mille loodan ka väga endale päriseks soetada, sest see on mu lemmiksari. Need on Ketlin Priilinna raamatutest mu kõige lemmikumad. Vähe on Eestis häid naiskirimikirjanikke, Ketlini asetan esikohale, aga see on üksnes minu arvamus. Ainult grammatikavigu oli natuke palju, need häirisid. Kuid pean tunnistama, et süžee on nii põnev, et võimatu oli enne magama jääda kui raamat lõpuni loetud sai. Uhh! Eks ma magasin suhteliselt rahutult ka ja üks tunnike jäi unuest puudu, muidu reegelina magan oma 8 tundi täis. Põnevust on romaanis niivõrd palju, et korra ärkasin üles, sest seiklesin mõrvamüsteeriumis. Ja üleüldse oli romaani põnev lugeda, sest väga vähesed kirjutavad romaane, enamus eesti kirjanikke kirutab siiski jutustusi, romaanidest on defitsiit saamas. Neil kahel žanril on ikka suur vahe. Ja osad kirjanikud, kes muudkui mainivad, et nad kirjutavad romaane, ei ole ilmselt endale selgeks teinud misasi see romaan õigupoolest on. Uurige asja. Soovitan. Mina isiklikult kirjutan üksnes romaane, kuigi üks noortejutustus on ka pooleli. Aga romaan on siiski mu lemmiksžanr. Aga nüüd kopeerin taas raamatupoe lehelt raamatut tutvustavca teksti ja tänan Ketlini, et ta niivõrd põneva krimisarja kirjutas. Aitäh! "Uurija Rebecca Lindeberg on lapsehoolduspuhkusel, kui kogu Eestit vapustab kummaline ja jõhker roim – noore pühendunud põhikooliõpetaja metsik tapmine ilma mingi nähtava põhjuseta. Lugu muutub veel kummaliseks, kui kolm last surnud õpetaja klassist end vabatahtlikult mõrvariks tunnistavad, kusjuures igaüks kinnitab, et tegutses üksinda. Taas kord ei suuda Rebecca juhtumi uurimisest eemale jääda ja asub oma kolleege abistama. Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja” (2015), „Kas keegi kuuleb mind?” (2017), „Kommionu” (2017) ja „Jenny Dahlgren” (2018). „Lumehaldjas“ on sarja viimane raamat." 19. jaanuar 2024. Vana-Rääma

JA SADA SURMA - Marje Ernits

Kirjanik Marje Ernitsa jutustus "Ja sada surma" on kindlasti raamat, mida ma loen kunagi veel, sest see on niivõrd hea. Üks parimaid, mida ma Ernitsa loomingust lugenud olen. Lugesin kokku, kodus on mul Ernitsa raamatuid 10, aga tal on neid ilmunud ilmselt üle 30, sest antud jutustus on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja see on autori 30. raamat. Tuttav tunne, sest minagi kirjutasin Eesti Vabariigi 100. juubeliks raamatu(d), just raamatud, sini-must-valge triloogia "Elu pärast elu." Antud raamat viib meid ajas tagasi, lausa sajandijagu päevi tagasi ja kaugemale ka veel. Tegevus toimub tolleaegses Eestis ja pisut ka Lätis, sest üks tegelastest on Lätist pärit, tema üks vanematest on eestlane ning tema kodu asus Eesti piiri äärses Läti kohakeses. Põhitegevus toimub siiski Tartus. Tartu on mulle ka üks armsamaid linnasid Eestis, Pärnu järel teisel kohal. Väga-väga põnev lugemine oli. Aitäh selle eest, Marje! Ümberjutustust ma tegema ei hakka, kopeerin raamatupoe lehelt raamatu tutvustuse, nagu mul ikka kombeks on. Oma kolmekümnenda romaani on Lõuna-Eesti kirjanik Marje Ernits pühendanud Eesti Vabariigi 100. juubelile ja valinud selle pealkirjaks Lydia Koidula tuntud luulerea. Loo tegevus toimub Eesti omariikluse algaastail vaheldumisi nii linnas kui selle lähistel maakohas. Pärast vana peremehe surma pärib Luige talu poeg Lembit, tema õde Erna kolib elama linna. Tartu Tütarlaste Koolis hea hariduse saanud Erna saab tööd kondiitrina, hiljem aga siirdub riigitööle. Kui ta kihlatu 1918. a Petrogradist naaseb, loodavad noored abielluda, kuid peigmeest tabab õnnetus ja ta ei jõuagi altari ette. Noor naine töötab püüdlikult ja raske haiguse kiuste jõuab elus iseseisvalt edasi. Vend Lembit on aga läbinisti talupidaja ning ta ei mõtlegi muust kui oma talust, maast ja kariloomadest, otsides võimalust oma unistuste teostamiseks. Eesti oma riigi loomine, Tartus sõlmitud rahuleping ja poja sünd innustavad teda talu majandamiseks mõndagi uut ette võtma, sealhulgas alustama tulutoova linakasvatamisega. Põnevaid uuendusi aitab tal ellu viia talu sulane, kes kaotas oma isatalu sõja päevil. Romaani tegelased on tublid Eesti inimesed, kes visa ja püüdliku tööga panid aluse noore riigi õitsengule ja kestmajäämisele. 18. jaanuar 2024. Vana-Rääma

ELUJANU - Mati Soonik

Vahelduseks ekskurseerivatele raamatutele lugesin läbi Mati Sooniku jutustuse "Elujanu," mille tegevus toimub kaasajas, aga viib siiski meid ajad tagasi, Velikije Luki alla, Eesti Laskurkorpuse aegadesse. Ja mõistagi seikleb üks raamatu peategelasi mööda suurt Venemaad ja sõjaaegses Eestis. Natuke segadusse viis selle raamatu süžee, sest lugu algab hoopis teiste tegelastega aga nendega tutvumegi üksnes põgusalt, kuigi kogu lugemise aja ootasin millal just nende lugu edasi läheb, pmst ei läinudki, piirduski ujumas käimisega. Sellest on väga kahju, minu jaoks jäi raamat poolikuks. Või õigupoolest ei saanud alatagi kui juba lõppes. Oleks kirjanik Soonik selle romaaniks kirjutanud, oleks teine lugu, aga jutustusena on tõesti tegu lõpetamata looga, päästaks teise osa või koguni triloogiaks kirjutamine. Olen eelnevalt ka tema teoseid lugenud, riiulis on neid nüüd kokku 8. Muidu on Mati Soonik loetava käekirjaga kirjanik ning oskab hoida põnevust. Mul on olnud au ka temaga suhelda. Samas see Laskurkorpuse aeg, see viis mind tagasi lapsepõlve, sest mul oli au tunda erukindral Karl Arut, kes samuti teenis Velikije Luki all ning meelsasti jutustas oma sõjatandritest. Põnev on. Ajalugu lausa peab tundma, olgu see kui valus tahes. Aga nüüd koperin Apollo lehelt raamatut tutvustava teksti ka. See on ühe mõranenud perekonna, aga samas ka väikese Aadu lugu. Poisi isa Ants on üsna mõtlematult abiellunud arstiks õppiva tudengineiuga, kel aga ülikool pooleli jääb – osalt lapse sünni, osalt kergemeelse ellusuhtumise tõttu. Kuna poisi isa on Soomes paremat teenistust otsimas, jääb Aadu aastateks emapoolse vanaema kasvatada, kes sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Lõpuks saadab poisi ema seitsmeseks saanud Aadu elama isa juurde, kes on taas kodumaal ning endale uue, lasteaiakasvatajana töötava kaasa leidnud. Nii on väikese poisi eksirännakud möödas – tal on taas oma isa ning uus ema. Selle pere meestele – väiksesele Aadule ja isa Antsule – süstib meelekindlust ja elutarkusi sõjaveteranist naabrimees Voldemar. Tema jutustused moodustavad romaani teise tasandi. 16. jaanuar 2024. Vana-Rääma

TAHKURANNAST LÄBI AEGADE - Ülle Toomla (koostaja)

Loetud sai järjekordne küla või kogukonda tutvustav raamat. Selle raamatu on koostanud Võiste raamatukogu juhataja Ülle Toomla. Raamatus on pikemalt juttu Eesti Vabariigi esimesest presidendist Konstantin Pätsist, kes just selles külas on sündinud. Lisaks kõneleb raamat Tahkuranna asutuse kujunemisest, usuelust, Luteri kirikust, õigeusu koguduse asutamisest, kalavetest, meresõidust, talupidamisest, maaharimisest, kurgikasvatusest, hariduselust, rahvamajast, seltsitegevusest, rahvaluulest, tuntud kohalikest inimestest ja paljustki muust. Ajaloost teame legendi Tahkuanna kurkidest, mis olid üle kodumaa kuulsad. Lisaks pajatab see raamat taas ka Liivimaast. Muide, eile õhtul kogemata jäin telekast mingit saadet vaatama, kus oli ka teemaks Liivimaa ja liivlased. Väga põnev oli. Selles raamatus on juttu ka sellest ajast kuidas nii mõnigi elanik ilma maata elamist võimalikuks ei pidanud ning kuidas hakkasid need inimesed ise Siberisse välja rändama. Vene valitsus toetas neid väikeste rahadega. Paljud asusid elama Vladivostoki ümbrusesse, kahjuks nad tagasi tulema ei pääsenudki, raha lihtsalt ei olnud. No eks valitsus kuulutas neile suurt tulevikku ette. Talude päriseksostmine sai alguse 1819. aastal sest alles siis vabastatid seadusega talupojad pärisorjusest. Lisaks on juttu kuidas kaupa Timmkanali kaudu transporditi ja paljustki muust. Väga põnev lugemine oli, kuigi osad teemad kattusid just nende raamatuega, mille lugenmise hiljuti lõpetasin, Uulu raamatutega, aga eks need olegi lähestikku asuvad külad, Liivi lahe kaldapealsed. Raamatu koostaja, Võiste raamatukogu juhataja on kirjutanud raamatukogu lehel järgmist: 1922. aasta alguses esitasid neli Tahkuranna meest - Jaan Kvell, Martin Tolli, Johann Miller ja Peet Akkermann Viljandi Rahukogule palve Tahkuranna Rahvaraamatukogu Seltsi registreerimiseks. Asjaajamiseks kulus peaaegu aasta ja selts registreeriti ametlikult alles 1922. aasta lõpus. Seltsi ülesandeks oli „raamatukogude, lugemislaudade ja teiste haridusliste ettevõtete moodustamise teel rahvaharidust edendada”. Seltsi raamatukogu asutamise koosolek toimus 1922. a novembris Tahkuranna vallamajas. Raamatukogu asukohaks sai Võiste II algkool. Tahkuranna Avaliku Raamatukogu esimene juhataja oli sama kooli õpetaja Martin Tolli, kes töötas raamatukogus kuni arreteerimiseni 1945. aastal. Tahkuranna Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu juurde kuulusid algusaegadel ka osakonnad Rannametsa ja Mõisa kooli juures. ​ 1948. aastast alates kannab raamatukogu Võiste Raamatukogu nime. ​ Lisaks Martin Tollile on raamatukogus 95 tegevusaasta jooksul vaimuvara hoidnud ja Võiste kandi rahvale vahendanud Helju Pukk, Erna Kumm, (kes oletatavalt laenutas raamatuid kodust), Amanda Lääne, Martin Laanemaa, Eevi Laanemaa, Hinge Orgo (Oja), Roose Kase, Viive Miilimäe, Lea Maruste, Nadežda Guljajeva. ​ Alates 1987. aasta oktoobrist töötab raamatukogu juhatajana Ülle Toomla, kes on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogunduse ja bibliograafia eriala. ​ Võiste raamatukogu aastakümneid saatnud ruumikitsikus sai lahenduse 7. novembril 1998. aastal, kui raamatukogu kolis Tahkuranna lasteaed-algkooli lasteaiahoonesse, kus enda käsutusse saadi ühe rühma ruumid. Tänapäeval on Võiste raamatukogul kaks piisavalt suurt ja valgusküllast ruumi, kuhu mahub ära raamatufond, avalik internetipunkt ja lugemislauad kohallugemiseks. ​ 2013. aasta suvel läbis raamatute kodu uuenduskuuri ja on kogukonnale vääriliseks vaba aja veetmise ja teadmiste kogumise paigaks. Lisaks lugejateenindusele pakutakse arvutite kasutamist, printimis- ja skaneerimisvõimalusi. Raamatukogu tegevus on muutunud avatumaks ja nähtavamaks, sest kõik olulisemad sündmused on kajastatud raamatukogu blogis või Facebooki lehel. ​ Võiste Raamatukogu on leidnud oma koha kogukonna kultuurielus, rikastades seda kirjanduslike sündmustega. Traditsiooniks on saanud lasteaialaste külaskäigud raamatukokku emakeelepäeval ja rahvusvahelisel lasteraamatupäeval. ​ Raamatukogu väga vajalikuks rolliks on kohaliku ajaloolise mälu talletamine, kodulooliste materjalide kogumine ja säilitamine. Eesti rahvaraamatukogude ühisest koduloolisest andmebaasist Kodulugu on leitavad vallalehes ilmunud kodulooteemalised artiklid. ​ 2008. aastal valmis raamatukogu juurde moodustatud kodulootoimkonnal ajaloovihik „Tahkurannast läbi aegade”, mis tutvustab siitkandi ajalugu kuni 1940. aastani. ​ Iga kuu kolmandal kolmapäeval kogunevad raamatukokku kohalikud koduloolased, et arutleda huvipakkuvatel teemadel. ​ Võiste raamatukogu on tuntud ka näitustekohana, kus eksponeerivad oma töid eeskätt kohalikud harrastustegijad. Siia on leidnud tee erinevad foto-, maali- ja käsitöönäitused. ​ Vastavalt vajadusele abistab raamatukogu juhataja arvutikasutajaid, kõige enam vajatakse abi suhtluses e-riigiga. ​ Muutuvates aegades pakub raamatukogu külastajaile turvatunnet, teadmist, et miski selles elus on kindel ja muutumatu. Siin võid endiselt raamaturiiulist valida endale meeldivat lugemist ning soovi korral raamatukogu juhatajaga silmast silma suhelda ja loetu üle arutleda. ​ Ülle Toomla Võiste raamatukogu juhataja 14. jaanuar 2024. Vana-Rääma

UULUST MITME KANDI PEALT 2. - Eevi Vallek (koostaja)

Ja raamatusarja teine osa sai ka loetud. See kätkeb endas Uulu kandi inimeste elu-olu, koolihariduse saamisest selles piirkonnas, seltsielu, posti-sideteenuste korraldust, pajatab Uulu prohvetist, Uulu pargist, kunagise mõisahärra Stael von Holstenide suguvõsast ja mõisniku eluloost ning paljustki veel. Sisukas ja põnev lugemine neile, kes ajaloo vastu huvi tunnevad või kohalikele, kes tahavad ennast oma kodukandi ajalooga kurssi viia. Mina muudkui kondan mööda Liivi lahe kaldapealseid asulaid ja naudin seda ekskursiooni sajaga. Naudi sina ka! Ma usun, et vähemalt Pärnumaa raamatukogudest saab ehk neid raamatuid ka laenutada. Minule need kingiti, nagu olen juba enne ka maininud. Aitäh! 13. jaanuar 2024. Vana-Rääma

UULUST MITME KANDI PEALT - Eevi Vallek (koostaja)

Olen oma lugemisega jõudnud Uulu. Selles armsas Pärnu lähistel asuvas külakeses olen ma mitmeid kordi käinud. Viimati käisin alles mõne kuu eest kalli sugulase Arkadi 100. juubelil. Suviti, juuli teises pooles toimub Uulus kohalik toidu- ja kultuurifestival "Uulu Lamba Vest," millest olen ka korduvalt osa saanud. Lisaks olen ka kahel korral Uulu raamatukogus lugejatega kohtumas käinud jne ... Ühesõnaga see armas külake on mulle juba ammu tuttav. Põnev oli lugeda seda raamatut, mis annab põgusa ülevaate ajaloost, loodusest, muistenditest, haridusteest, pajatab sajanditetagusest mõisa elust ja paljustki muust. Mind isiklikult see lektüür väga paelus ning eile õhtul tegin algust ka juba 2. osa lugemisega. Need mõlemad raamatud on mulle kingitud just lugejatega kohtumas käies. Üliarmsad kingitused, aitäh! 12. jaanuar 2024. Vana-Rääma

PÄRNUMAA SIRVILAUAD 2 - Silvia Sarv (koostaja)

Möödunud öö raamatuks oli "Pärnumaa sirvilauad 2," mis on juba 2005. aastal välja antud. See raamat tutvustab meile erinevaid Pärnumaa kohti ning Pärnumaaga seotud inimesi, kes on läbi ajaloo endale nime teinud. Kirjas on ka iga paiga rahvastikuarv ja pindala. Tänaseks on küll väga palju muutunud, aga huvitav oli siiski lugeda. 16 valla erinevate külade asukohad, maavarad, pindalad, rahvastik jmm... on siin välja toodud. Samuti looduskaitsealad, loodusmälestised, sümbolid, mõisad, pargid, maastikukaitsealad, kirikud, rabasaared, järved, rabajärved, muuseumid, hobupostijaamad, rahvuspargid, rahvalaulud, ja palju muudkui. Kui sind huvitab oma kodurajooni ajalugu, siis sa lihtsalt võtad raamatu kätte ja loed ning kujutled ennast ka nendesse kohtadesse, kuhu sa pole veel jõudnud. Mina olen omast arust Pärnumaa suht risti-põiki läbi käinud, kuid ikka leidub mõni kohake, mille nimigi on mulle võõras. Aga väga põnev ekskursioon oli öösel ja magama jäädes kondasin ma veel edasi, võimalik, et tulevikukülades :) 10. jaanuar 2024. Vana-Rääma

METSAPOOLE KOOL 150 - Elsa Kivaste

Ja jätkuvalt kondan ma mööda Häädemeeste valla radu. Möödunud öösel sai loetud raamat, millel on mitu pealkirja. Need on HÄÄDEMEESTE ELU ja METSAPOOLE KOOL 150. Raamatu on koostanud Elsa Kivaste. Selline mõnusalt nostalgiline lugemine taas. Kodusoe. Ja see raamat tutvustab põguselt Metsapoole kooli töötajaid ja tolleaegseid traditsioone. Nii vaatavad mulle fotodelt vastu armsad Antonina Lepp, Valter Soomre, Esta Vesik, Helgi Pill, Evi Laarents, Linda Aringo ja paljud teised. Tiina Laidla tuli just sellel õppeaastal Metsapoolele tööle, kui mina esimesse klassi astusin. Ja Helgi Pill oli puhkusel. Armsad mälestused on seotud nende hulgast Antoninaga, mu kalli klassiõe emaga ning Linda Aringoga, kellest ma alles kirjutasin, temal käisime külas internaadis elades. Ja sama aasta kevadel, kui mina esimese klassi lõpetasin, jäi Linda pensionile. See valge armas internaadimaja oli minu koduks nädala keskel. Mäletan kuidas külmapühade ajal teised lapsed kooli ei tulnud, välja arvatud osad Treimani omad ning me korrastasime imearmsas kollases koolihoones kappe, näiteks sorteerisime liikuva aabitsa tähti, korjasime numbritega puust klotsid kõik ühte karpi kokku jne... tööd oli nii palju ja meiega oli alati mestis Valter Soomre, üks südamlik ja abivalmis eakas õpetaja, kes mulle ka eriliselt hinge läks, leidsin tema vist vanaisa :) Ja no veel meenub see kuidas koolimajas kino näidati aga no tõesti polnud alati võtta seda 5 kopikat ning me tüdrukutega pugesime kino ajaks internaadi voodi alla peitu :) Oehh, no ilusad ja elusad mälestused on sellest ajast, need ma olen auga ellu kaasa võtnud ja heietan neid tihti, kasvõi iseendale. Iseendaga. Aitäh selle raamatu eest! Eks neid lektüüre ja erinevaid vihikuid on mulle just lugejatega kohtudes kingitud, Metsapoolel olen ma raamatuid esitlenud kolmel korral. Kahel korral koolimajas ja ühel korral selle uuemas hoones, mis ehitati internaadimaja asemele. Metsapoolele tuleks ikka ja alati, kuigi kahjuks pole ma saanud võimalust eriti kooli kokkutulekutel osaleda, üks alles oli ... Vaid ühel korral sain, see oli ka juba mitukümmend aastat tagasi. Äkki kunagi õnnestub. Ja nüüd kallist Linda Aringot tutvustav tekst pildil.9. jaanuar 2024. Vana-Rääma

TREIMANI RAHVAMAJA 50 AASTAT - Tiia ja Viljar Soomre (koostajad)

Ja möödunud öö raamatuks oli mul Tiia ja Viljar Soomre koostatud raamat "Treimani rahvamaja 50 aastat," mis kingiti mulle aastate eest, kui käisin lugejatega kohtumas Metsapoole koolis, minu jaoks kõige armsamas koolimajas, sest just sealt algas minu koolitee. Antud rahvamaja on ka esimene rahvamaja, mille laval tuli mul üles astuda, värisesin nagu haavaleht, roheline kleidike seljas ja kollane (papist) lillekübar peas. Mingis näidendis tuli osaleda Treimani rahvamaja (tollel ajal kultuurimaja) laval toimus see. Esimese klassi õppisin Metsapoole koolis ning selles lektüüris on foto ka minu esimesest klassijuhatajast Reet Liblikust ning õpetajatest Linda Aringo ja Valter Soomre. Nii selgelt ja helgelt on nad kõik meeles. Nädala keskel internaadis elades käisime ka õpetaja Aringol külas, olid vahvad ajad. Südamesse on jäänud see imekena mereäärne piirkond ja ma ju olen üdini merelaps. Palju äratundmist oli ka selles raamatus. Talv on ju sobiv aeg lugemiseks ja pikad ning pimedad õhtud veeta läbi kirjanduse lemmikkohtades, mida paremat hing veel ihaldada saaks?! ;) Muide, kohe-kohe on Treimani rahvamaja 60. juubel tulemas, palju õnne sellele armsale majale ja neile, kes on siiani kohalikuks jäänud ning sealset kultuurielu au sees hoiavad. Suur ausus minu poolt. Armas mai, sinule ka aitäh! Aitäh! 8. jaanuar 2024. Vana-Rääma

LAVASSAARE LÄBI AEGADE - Marie Ronimois

Ja möödunud öösel sain loetud ühte imearmsat Eestimaa alevit tutvustava raamatu "Lavassaare läbi aegade," mis mulle kunagi kingiti. Toona lugesin ka selle läbi, kuid mõni raamat, nagu ka asukoht, saab nii armsaks, et sa loed teda veel ja hea, kui on raamaturiiulist võtta. Lisaks figureerivad siin ka head lavassaarlased Ülle Varik ja Liia Gentalen jt... No ma ise ka elasin selles armsas alevikus suisa 10 aastat. Lapsed kasvasid seal ja Geio alustas koolitööd toonases Lavassaare Algkoolis. Ja me elasime selles korterelamus, mis ehitati uude asulasse ehk mäe otsa kõige esimesena, aadressil Võidu 4-3. Üks toonastest naabrinaistest Salomia (Salme) Baranina pajatas Lavassaare ajaloost tihti, ta oli esimene, kes sinna majja kolis, esimene uue asula elanik. Kolisid vanast asulast rongiga, sest otse maja eest läks toona veel kitsarööpmeline raudtee. Isegi uksi ei olnud veel majal ees. Ja ma nii mäletan kui meie pere 1995. aastal Lavassaarde kolis ning trepipeal tuli vastu üks memm, kelle kohta ma ütlesin, et tema vist on küll 100 aastane. Oligi. Nime ma enam ei mäleta, aga tegu oli Salomia 100 aastase emaga, üks mu naabritüdruk siis :) Ma töötasin mõned aastad veel edasi Lavassaares peale Pärnusse kolimist 2005. aastal. Ilusad ajad olid ja see raamatuke pani neid taas meenutama. 1995. aastal tutvusin ka ühe sõbranna Gaudiga, kellega suhtelem siiani ja 29 aastat hakkab sellest saama juba. Siin tahaks meenutada ka kuidas me tutvusime. Olin äsja Lavassaarde kolinud, kui Gaudile helistas üks mu hea sõber Marco, kes elab tänaseks juba aastakümneid Ameerikas, palus et Gaud mind telefonile kutsub. Nii Gaud mind leidsiki ja sealt sai alguse meie sõprus. Ja kalli Jaanikaga tutvusin ma ka Lavassaares, teda ma olen nimetanud oma "maailmaparimaks" sõbrannaks. Ei teagi kus kohast see alguse sai, aga nii see on. Ilusad ajad olid. Ja ka kalli Annega tutvusime just selles armsas alvesi. Ja paljude teistega ka. Kui hakkaksin kõiki nimetama ja memuaare kirja panema, saaks neist paksu raamatu :) Aitäh, mu kallid sõbrad, kes te olemas olete! Ega õige sõprus ei kao ka siis, kui pikalt ei näe, see pigem süveneb. Oluline on see, kui sa saad inimesi usaldada ja seda ka läbi aastakümnete. Aitäh, Lavassaare! Võtke siis mu uus sõber Aljona ka omaks, kes oma armsa (7 liikmelise) perega hljuti sinna kolis. Onju!? ;) 7. jaanuar 2024. Vana-Rääma