Ma olen pisarateni liigutatud

 Mis saab päevahaku veel kaunimaks teha, kui leiad pärispostkastist päriskirja, mille on oma kätega kirjutanud ja joonistanud armas lasteraamatu lugeja Bretlyn, keda kutsutakse ka PETUks? Just selline armas üllatus ootas mind täna postkastis! Siirad ja suured tänud, armas Bretlyn - PETU!

 Oma PETU lugu olen ma ennegi jaganud, panin päriselt ka endale lapsena sellise nime, tuletasin selle oma perekonnanimest - Peterson. Ja olen ka maininud, et mu lasteraamatutesari PETU, PETU LÄHEB KOOLI ja PETU VAHETAB ELUKOHTA (kirjutamisel) on kirjutatud mu lapsepõlvest, ei, mitte üks -ühele, olen ikka ka fantaasiat juurde lisanud, nagu ilukirjanduslikes teostes ikka.

 Armsal Bretlynil on nüüd olemas nii PETU, kui ka PETU LÄHEB KOOLI. Ma usun, et ta on nende raamatute üle õnnelik. Ehk avaneb kunagi võimalus ka minul temaga kohtuda ja tutvuda. Siiralt sooviksin!

 Pisikesi fänne omada on üliarmas tunne! See motiveerib ja julgustab edasi kirjutama. Lähitulevikus ongi minu sulest ilmumas lasteraamat MIA LOOD.

 Minu lasteraamatu PETUga saate tutvuda SIIN!
Minu lasteraamatuga PETU LÄHEB KOOLI saate tutvuda SIIN!

 Päikeseline päev on alanud!

ma olen sõnatu...see on ju päris meie Simba :)

lihtsalt võrratu!

12. märts. 2019.a.
Vana-Rääma

Tre Raadio ja teised tegelased...

 "Käisin" täna Tre Raadios. Just "käisin," sest kohal oli sellel korral vaid minu hääl, mitte mina ise. Fotosüüdistused on tehtud möödunud aastal, kui ma ka ise mõned tunnid otse-eetris olin, aga täna ma siis "käisin."

  Tegelikult on märtsi kuus Tre Raadio hommikuprogrammis mõned minutid kohalike kirjanike tarvis, kus nad saavad oma lemmikloo valida ja selle ka eetrisse ütelda, sestap on mu hääl nii võõras, laulusoovi esitasin siiski telefoniteel.

 Nagu ma ka mainisin, osutus selleks minu sõnadele loodud lastelaul "Ärgake," mis jõudis ka eelmisel aastal Margrit Kitse laulustuudio mudilaskoori esitlusega plaadile "Väike ime." Olen Margritile selle eest ülimalt tänulik, aitäh! Need on mul südamega lausutud sõnad ja mudilaskoor on selle loo nii elusaks laulnud, et ilmselt ei jäta see kedagi külmaks. Mul on väga palju väga head tagasisidet.

Regina Jaakson

 2.40 minutil 05.03.2019- Teisipäev – Hommikuprogramm- Regina ja Ahti. Mis seal? Minu laulusoovitus ja selleks on mu enda sõnadele loodud laul "Ärgake," mille on viisistanud Margrit Kits ja laulab mudilaskoor.

plaat näeb välja selline, armas

Laulu saate ka kuulata SIIT!

 Aitäh, armas Regina, selle võimaluse eest! Nüüd ootan millal saan sinu debüütromaani käte vahel hoida!

* * *

  Armas kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas luges läbi mu noorteromaani "Vihmatüdruk" ning andis tagasisidet. Seda saate lugeda Heli Künnapase lugemisblogist "Heli lugemisvara (lugemisblogi) ja ka SIIT!

* * *

 Andekas kunstnik Jana Valge tegeleb mu lasteraamatu "MIA LOOD" illustreerimisega ning kaaneillustratsioon on juba valmis. Siirad tänud Helile ja Janale!

MIA LOOD

* * * 
  Ilmunud on ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" märtsi numbrid. Sellel korral saatsin "Saatus & Saladustele" Silja Mureli luuletused ning samas ajakirjas ilmus ka minu raamatureklaam. Aitäh!

ajakirjad

Silja Mureli luule

raamatureklaam ajakirjas

* * * 

Ei saa blogisse jäädvustamata jätta ka kirjanik Saale Väesteri poolt  kirjutatud arvustusest mu raamatule "Üksinda maailmas." Aitäh! Siin ta on:


Lõpetasin just Margit Petersoni raamatu "Üksinda maailmas" lugemise. Mind paelus alguses just pealkiri, sest ka mina tunnen end sageli maailmas täiesti üksinda. Seda enam haaras mind endasse ka lugu kaksikutest Lorietist ja Marietist. Üks tüdrukutest on sündides põduram ja vanemad pööravad seetõttu talle alguses rohkem tähelepanu, poputavad teda rohkem. Ajapikku jääbki vanematele külge harjumus eelistada väetimana sündinud last Marietti, Loriett jääb aga sageli omapead, mõistmist leiab ta vaid isapoolse vanaema juures.

Raamat jälgib mõlema õe elukäiku ja seda kaasahaaravalt ning põnevalt. Mulle meeldisid rohkem peatükid, mis rääkisid Lorieti tegemisest, sest see asjalik neiu võitis kiiresti minu südame. Ta on hakkaja ja asjalik. Seda kõike hoolimata lapsepõlves kogetud traumadest või siis ehk hoopis sellepärast, sest Loriett ei anna kunagi alla, ta leiab võimaluse elus hakkama saada, sest ta teab, et teisiti ei saa. Samas on Marieti elukäik hoopis teistsugune. Ta ei oska oma tegude eest vastutada ja satub seetõttu halvale teele.
Rohkem ei tahaks raamatu sisu paljastada. Soovitan lugeda, sest tegu on tõesti hästi kirjutatud ja kaasahaarava teosega, mis paneb ka elu üle järele mõtlema. Aitäh, kallis Margit Peterson, selle meeldiva lugemiskogemuse eest!

 Veebruar ja märts on kuidagi väga kiired kuud olnud, olen mõne kirjutise kirjutamisega ajahädas, aga katsun nüüd nende kirjutamisse süveneda. 

 Imelist kevadkuud!  


5. märts 2019.a.
Vana-Rääma

Romaanitriloogia 1. raamatu illukad on kohal!+PETU

  Möödunud öösel sain romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamatu toimetatud käsikirja kätte ning hakkasin tegelema selle ülelugemisega ehk siis viimase lihvi andmisega (kuigi pole siiani ühtegi viga leidnud). Alles kell 5.00 öösel sain magama. Täna tegelen edasi, aga päev on olnud emotsionaalne ja külalisrohke, seega teen nüüd endale ühe magamata öö taas. Trükikoda ootab.

 Lisaks sellele jõudsid kohale romaanitriloogia 2. raamatu illustratsioonid. Aitäh, armas ja andekas sõbranna Annika Lainela, kes sa nii imelist tööd teed! Illustratsioonid on fantastilised!

 Armas Daivi saatis mulle täna paar fotot, mis kõnelevad sellest, et mu lasteraamat PETU on Tori koolilaste üks lemmikuid ning osaleb ka Nukitsa konkursil. Seda oli üliarmas teada. Aitäh, Daivi!

Loodan, et sellel aastal ikka õnnestub selle raamatu järjeraamat PETU LÄHEB KOOLI välja anda. Olen saanud hästi palju positiivset tagasisidet, isegi sellist, et ühes koolis tehti lausa PETU päev. Uskuge mind, see on mulle üliarmas üllatus, võtab sõnatuks...Aga olukord on nüüd selline, et PETUSID saate osta veel vaid poodidest, sest viimased raamatud ongi poodides.

foto Tori Põhikoolist. autor: Daivi

ja teine foto ka...

 Lisaks sain taas ühe kirja:

Selliseid kirju saan tihti. Ja olen siiralt tänulik, et mu loomingut loetakse! <3

Tere,Margit!Lugesin raamatu “Rist teel”ja pole tükil ajal nii head lugenud.Ei saanud enne käest panna kui läbi sai.
Tahan nüüd ka Sinu “Westoffhauseni häärberi saladus” endale osta.

6. veebruar. 2018.a.

Vana-Rääma

Aitäh, H! <3

Jaansoni rada 47.päev

 Hakkasin juba mitu tundi tagasi blogima aga pole siinai sellega ühele poole saanud. Suvi on. Inimesed on unetud ja külalisi jagub lausa uude päeva. Katsun siis selle blogimisega ühele poole saada, kuigi uus nädal on juba alanud, aga antud blogipostitus kuulub täieõiguslikult pühapäeva. Miks ma seda rõhutan? No ikka sellepärast, et olen endale seadnud eesmärgiks käia rajal VÄHEMALT 3 korda nädalas. Just 3 korda käisin ka möödunud nädalal, sest tegemist on nii palju ja päris mitmed päevad sai puid saetud, loobitud ja laotud. Oli see juba ise paras füüsiline koormus. Ühel päeval sai peale 7 km rada veel õhtul 4 tundi puudega tegeldud. Ahjaa, juba homme ja ülehomme õhtul peavad naabrid välja kannatama puudesaagimise müra, sest kolmas kuur on tuugalt saagimata puid täis. Vabandused ette ja taha!

  Täna õhtul läbisime Germoga 6 km. Tegelikult läksime rajale kolmekesi, naabrinaine oli ka kaasas, aga peale esimest kilomeetrit juhtus tal väike terviserike (muretsemiseks vast õnneks pole põhjust ja siin ma seda lahti lahkama ei hakka) ning meie Germoga kepikõndisime edasi. Selline tuhin oli sees, et oleks või kogu raja läbi käinud. Kuigi 3 päeva polnud rajale saanud, ei tunne ma jätkuvalt ei väsimust ega ühtegi valu. Pigem olin nagu mahlakask, üleni märg.

  Kolmandal kilomeetril, kui hakkasin järjekordselt kilomeetrikirja jäädvustama sattusime vereimejate küüsi :) Ja seda päris otseses mõttes. Vilu ja hämar metsavahetee oli sääseparvi täis ja need lausa haakusid mu üleni higise ihu külge. Jah, maal on alati palju sääski, aga linnas sellise kolonni kätte sattusin esmakordselt. Ma ei väsi kordamast, et kui sääsed teeks rasvaimu, kannataks ma selle ehk välja, aga verd ma neile anda ei taha. Ok, ok kaldun teemast kõrvale, aga enesetunne ja tuju on nii super, et, et...

 Jäädvustasin rajal ka ühe kalamehe. No nii ilus vaade oli, kuigi suumides fotode kvaliteet pole enam see. Oskasin muidugi telefonikaamera nii ära suumida, et pärast oli tükk tegu, et seda taas algversiooniks tagasi saada. Lõpuks kobamisi õnnestus. Aga ise näete galeriist.

 Hansapäevadele ma sellel aastal ei jõudnud. Tegelikult tahtsin reedel minna, aga terve päev kallas nagu oavarrest ja...Ju siis on need päevad ennast minu jaoks ammendanud, sest laupäeval ja pühapäeval ma ka sinna ei jõudnud. Külalisi käis palju. Sõpru käis palju külas. Tegemist oli üleüldse palju ja pealegi oli ülimõnus nädalavahetus, kuid ega ma oma eralelust ka kõiki ja kõike siin ei kirjuta. Ahjaa, armas Triin tõi mulle uue tassi ka Budapestist. Ikka tänan! Tore oli.

 Reede õhtul käis armas Karmen oma võiduraamatu järgi. Õnn või fortuuna (tegelt Germo loosis) naeratas sellel korral inimesele kes lausa neelab raamatuid, minu kunagisele naabritüdrukule keda lapsena korduvalt hoidsin. Tunnen siirast rõõmu. Oli armas kohtuda! Põnevat lugemist!

 Veel paar päeva saate osaleda mu raamatu loosimises, mille korraldas Heli kirjastus. Vajutage sellele sinisele lingile ning saate juhtnöörid!

 Kirjanik Heli Künnapas kirjutas minu romaanile Westoffhauseni häärberi saladus arvustuse. Seda saate lugeda tema raamatublogist ehk siis Heli lugemisvarast. Kopeerin ka siia, et oleks olemas.

**********************
   Margiti raamat on järjekordne minu kirjastatud raamat. Enne kirjastamise otsust sirvisin käsikirja, kuid ei lugenud seda läbi. Nüüd aga sai paari päevaga loetud ja kokkuvõte: mulle meeldis väga! Minu jaoks muutus Margit selle raamatuga nagu Eesti nais-Tohvriks ehk mõnusaks rahvakirjanikuks, kelle teos sobib nii noortele kui vanadele. Kirjutasin raamatust kokkuvõtte ka Pärnu Postimehele ning annan kindlasti teada, kui see ilmub.

Margit Petersoni võõrapärase pealkirjaga romaani tegevus on tegelikult läbi ja lõhki eestimaine. Westoffhauseni häärberil ja selle taustal on romaanis suur roll. Veelgi olulisemad on aga inimesed. Meie oma Eesti inimesed ja nende lood. 

 Romaani “Westoffhauseni häärberi saladus” hargneb erinevaid tegevusliine pidi. Tihti on selliseid raamatuid raske lugeda, sest sa ei saa enam aru, millisesse aega või kelle ellu uue peatükiga maandud. Margiti romaanis pole kordagi sellise eksimise tunnet. Iga uue peatüki algul on väga selge, millise tegevusliiniga edasi minnakse. Samuti ei teki kusagile ühtegi auku. Kõik küsimused saavad vastused ja kõik alustatud teemad lõpetatakse. Üleminekud mineviku ja oleviku käsitlemise vahel on sujuvad ning väga harmoonilised. 

Margiti loomingule on omane, et ta hõlmab kogu elukaart. Nii on ka selles romaanis tegelased lastest kuni vanuriteni. Kui mõnikord kõlavad lapsed liiga täiskasvanulikult, siis põhjendab autor ise selle kohe ka teoses ära laste läbielamistega. Erinevas vanuses tegelased annavad teosele veelgi rohkem terviklikkuse tunnet, sest õiged sõnad ja tegevused saab anda sobilikele tegelastele. 

Kui Westoffhauseni häärberi enda asukoht jäi vähemalt minu jaoks ebamääraseks, siis mitmeid äratuntavaid kohti leiab teoses päris palju. Nii käivad tegelased nii Jamaical kui Kihnu saarel. Kosmonautika puhkekeskuse omanikud aga peaksid küll kaaluma Margitile reklaamiraha maksmise võimalust, sest minul isiklikult tekkis küll suur huvi selle koha ning sealse päikeseloojangu vastu.  

Margiti tugev külg on vanarahva uskumuste tundmine. Käesolevas romaanis nendega tagasi hoitud ei ole. See on romaani “Westoffhauseni häärberi saladus” suur lisaväärtus. Kuna oleme Margitiga korduvalt koos lugejatega kohtumas käinud, siis tean, et tal oli tugev side oma vanavanaemaga. Usun, et just see isiklik kogemus on käesoleva romaani suur lisaväärtus. Kui paljudel meist on olnud aega või võimalust kuulda, milliste märkide või ennete järgi vanarahvas oma elu seadis? Minus tekitas see teos äraseletamatu igatsuse oma lahkunud vanaemade järgi. Neile, kel veel võimalus, soovitaksin vanainimesi rahulikult kuulata. 

Nii et julgen Margiti raamatut soovitada kõigile, kellele meeldivad lood Eesti inimestest. Sellised, naguTohvri või Ranneti  ja teiste rahvakirjanike omad.  

*********************************************'

Pikk blogi sai, aga sisukas! Avage siis linke ka! Onju!? ;)

Ja nüüd siis fotogalerii ka:

kalamees vol 1

kalamees vol 2

1 km läbitud...

siis kui me alles naabrinasiele poseerima hakkasime...

2 km läbitud...

3 km läbitud...

Germo puhkab jalga

pmst kodus...

armas Karmen

Triinu toodud tass Budapestist

naabrinaine asetas rõhu veesõidukile :) jah, mu õlad ja kintsud on väiksemad..

see oli siis teine koorem mis kohale ujus...

2-3. juuli. 2017.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 39. päev

Germo ja naabrinaine

 Täna oli meid rajal juba 4. Tõsi küll, läksime kolmekesi aga poolel teel liitus meiega Maarja, kes küll ei kepikõndinud, aga sellest polegi lugu.

 Ei pingutanud üle, läbisime kõigest 4,2 km, külastasin Bestri poodi ja koju me tulimegi. Ausalt öeldes on Bestri pood mitu korda asjalikum kui meie Rimi, mis on suhteliselt mõttetu pood.

 Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Naabrinaine on sellise hoo sisse saanud, et oli täna rajal juba teist korda. Mina endale kahte korda ei harjuta, muidu saan sellest sõltuvuse ja hakkab elu segama. Aga vähemalt 3 päeva nädalas olen endale sihiks pannud küll, kuigi mõnel nädalal olen isegi 5-6 päeva käinud.

 Kõige hullem on see, et musklid kasvavad. Õudne! Eriti just parema käe muskel. Aga parem ikka kui rippuv pekimass. Kusjuures see pekimass mis tiibadeks muutus, on hakanud vähenema. Enam ei ole mul kaela all ka neid kohutavaid kortse, taastuvad. Sangad tagumikul on ka väiksemaks jäänud, aga mitte oluliselt. Ja ma ei väsi kordamast, et rajalt tulles on ikka nii hea enesetunne, et tahaks mägesid paigast liigutada. Ei mingit väsimust, pigem vastupidi.

 Kõik rajale!

 Jäädvustan siia ka aeg-ajalt oma raamatutega seonduvat, näiteks äsja Reelika poolt kirjutatud (k)arvustuse minu uue romaani "Westoffhauseni häärberi saladus" kohta:

Kulla Margit, see raamat lummas mind igati pidi. Alustasin selle lugemist üleeile ja just lõpetasin, see oli nii kaasahaarav, et kui poleks tööl ja kodus kohustusi, oleks ühe päevaga läbi lugenud. Kes küll ei sooviks Ralfi sarnast meest ja isa, ohjh ma lugesin ja kujutasin isegi ette milline ta välja võiks näha, ühesõnaga olin täiega selle raamatu sees. Mina usun täitsa, et lähedane inimene kes lahkub, tuleb lapse või nt õelapse kujul su juurde tagasi kui jäi midagi pooleli. Ühesõnaga jään ootama veel nii põnevaid raamatuid ja soovitan soojalt lugeda neil, kes pole veel jõudnud. 

Tänud veel kord armas Reelika! 

Nüüd aga mõned fotosüüdistused rajalt:

jälle need müstilised puud...

tulevad...

lähevad...

2 km läbitud..

jõgi on valge...

sinikaelad...

peaaegu kodus...

1 km läbitud...

13. juuni. 2017.a.
Vana-Rääma

Pudru ja kapsad ehk segablogid...

Ketlin Rauk (Priilinn) Foto tema fb profiililt. 

 Viimasel ajal kipun oma blogimistega oma ajale jalgu jääma, kuid ometi soovin, et kõik sündmused, üritused, arvustused jne...oleks kenasti blogis koos. Nii ma siin nüüd segablogi kirjutangi.

Armas ja andekas kirjanik, ajakirjanik ja lastekirjanik Ketlin Rauk (Priilinn) andis mu lasteraamatule PETU tagasisidet. Tema blogisid saate lugeda SIIT.

  Kopeerin selle teksti ka siia, et oleks kohe silmale nähtav. Ning tänan Ketlinit südamest! Aitäh!

Margit Peterson "Petu"

Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna lapsepõlvelugusid  - eriti eesti autorite omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust, mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps, suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega, kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.

See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele. Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)

Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!

Autor: Margit Peterson

Lehekülgi: 40 lk

Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord, kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas." 

Tema raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" kohta kirjutasin ka millalgi arvustuse ja kohe, kohe saan selle sarja järgmise raamatu omanikuks, ootan seda suure põnevusega. Tegu on krimisarjaga.
Minu arvustust sellest raamatust saada lugeda SIIT.

*********************************************************************

 Olen strippar Marco Tasasele teinud juba päris mitmed laulusõnad ja alati on meie laul jõudnud youtubes vaadatavuse edetabelisse. Kindlasti jätkame koostööd, kuna minul pole vahet kas kirjutan sõnu punklaulule, diskole, koorilaulule või...Mulle lihtsalt väga meeldib kui inimesed ajavad oma asju hingega. Päriselt.

 Nii tuli meie ühislugu "Ma vajan rohkem" vaadatavuselt youtube´i top 5. kohale. Jee!
Seda saad piiluda SIIT.

***********************************************************************''

 Selle kuu numbrisse "Saatus & Saladused" toimetasin Ott Puija luule. Kui keegi veel tahab, et ta luule sellesse ajakirja jõuaks, saatku mulle oma 5 luuletust, mõned read endast ja foto. Juuninumbrisse on mul juba olemas, aga juuli pole ka enam mägede taga.

 Oti luulelehekülg on siin:

2. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

Kirju nädal jõudis finišisse...

Marco Tasane

  Nagu ma juba maininud olen, oli see nädal väga eriline ja sündmusterohke. Kohati isegi väsitav, aga mõnusalt väsitav. Kuigi ühe saatesõna kirjutamine on alles pooleli, loodan, et saan lähiajal ka sellega ühele poole, kuna üks (uudis!)raamat tahab trükki minna.

  Eile sain oma romaanile "Rist teel" mõnusa tagasiside(me) ning see lausa vajab blogisse jäädvustamist Olgu siis taas mainitud, et see romaan on sihtgrupile kirjutatud, sest mitte igaüks ei loe ulmesugemetega romaani, mis kõneleb ravitsemisest, esoteerikast jne...Muidugi toimub ka selles aktiivne külaelu, kus nii mõnigi keerab ära ja nii mõnegi tegelase koksasin maha. Aga seda saate ise lugeda, kuna raamatukogudes on ta ka täitsa olemas, poodides ka veel. Minu käest enam ei saa. Aga nüüd siis Rein Savi arvamus:

Rein Savi

No nii! Nüüd siis olen lõpetamas raamatut "Ristteel". Omapärane lugu! Tõepoolest, soovitan lugeda. Kuigi stiililt mitte minule omane, üldsegi. Kuid erinevused rikastavadki. Igaljuhul! Kust sa küll Margit neid šamaanitarkusi nii palju, nii pagana palju, oled kokku saanud? Üht-teist uut oli minugi jaoks sealt terakesi noppida küll! Kuigi, ega ma jah, ennast eriliseks asjatundjaks ei peagi selles vallas. Aga üldist tunnetust taoliste mõtteviisidega - jah siin on samased arusaamad maailma pildis minulgi. Kuigi oleks tahtnud vahel hüüda mõnelegi tegelasele seal: "Oota, pea kinni! Ära tee lollusi! Sest see tee, kuhu lähed pole ju üldsegi sinu tee!" Aga - kui palju me isegi nii mõnigi kord oleme sattunud valele rajale. Õnn on, kui märkame veel õigel ajal rada vahetada! Ja kui ei - siis noh, ongi see meie järjekordne kogemus, mida oleme tulnud kogema. Siin klassiruumis, mille nimi emake Gaia. Niisiis, Margit Peterson ja "Ristteel"! See raamat pole kindlasti kõigile meeltmööda. Aga - ei peagi olema. Kelle juurde see tuleb, siis ongi see just õige! Mina oleks muidugi seda lugu kirjutanud hoopis teistmoodi. Ka see on õige, et sina just nii ennast väljendasid! Tuult sulle purjedesse, ehk sulepeasse, ehk küll õigemini klaviatuuri klahvidesse! Edasi Kentuki poisid!

*****************************************'

 Eilne naljapäev ei olnud meie pere jaoks just naljakas ja see on ka üks põhjus miks ma pole vastanud Hillar Kohvi küsimusele. 

  Nii Germo kui ka mina olime magamata, kui eile lõpuks pojaga tee hambaarsti juurde ette võtsime,  esmaabisse. Tänaseks on kõik kenasti, Germo on rõõmus, valu kadunud ja toimetab aktiivselt oma toimetamisi. Ta on väga rahulik patsient, kes ei karda hambaarsti, nagu ta emagi. Ma tõesti ei karda isegi puurimisvalu. 

kabetamine...

  Arstilt koju jõudes tõttasmie kohe külapeale ja seal mööduski meie päev. Germo magas kenasti lõunauinakut ja kosus. Mina aga jälgisin poole silmaga kabetajate tegevust. Koju jõudes leidsin ennast mõttelt, et on elumuutuste aeg, arvan seda siiani. Vahel ongi vaja muutusi, et edasi minna. 

 "Saatus & Saladused" potsatasid ka postkasti ning sellel korral on seal kalli Kristina Reinelleri luule.

 Täna on mul päev läbi külaised käinud. Armastan teid!

Ja kui päev jõudis õhtusse, valmis minu sõnadele järgmine lugu (ei mäleta mitmes) ning selle laulis elusaks taas strippar Marco Tasane. Hea sõber Marco annab tavaliselt ette teema ja vastavalt tellimustööle valmivad sõnad, seega seksipuuduses sildistama pole küll mõtet hakata. Aga noh, las koerad...

  Lugu on rütmikas ja elav. Jätkuvalt kiidan Marcot, et ta tegeleb sellega mis talle meeldib. Tegeleb julgelt ja kompleksivabalt. Teate veel mõnda karsklasest eesti meest kes strippab? Vaevalt.

Laulusõnad ka siia:

Ma vajan rohkem seksi

Ma tahan teada mis sa tegid eile õhtul

Ma tahan teada kus sa olid üleeile

Ja üleüldse mul lööb õudne valu kõhtu

Kui liiga tihti pruugid sa neid kangeid veine

Ref:

Ma vajan rohkem seksi, seksi, seksi

Seksi vajan rohkem ma

Ma vajan rohkem seksi, seksi, seksi

Kuid sinu poolt jääb seda vajaka

Ma tahan teada miks sa petad mind ja luiskad

Miks alalõpmata on tumm su telefon

Miks vahel nagu võõras minust mööda tuiskad

Ma tahan teada mis sul homme plaanis on

Ref:

Ma vajan rohkem....

Ma tahan lahutust kui kuuldu vastab tõele

Et ringi hoorad sa mu kalli sõbraga

Ja võta teatavaks- mu kallis sõbra õele

Sa vahele jäid selle facking tõpraga

Ref:

Ma vajan rohkem....

Ah ära jutusta, mul silmad seljataga

Ma pole pime, olen väga nägija

Sa tõmba uttu, lase lesta, mine maga

Sa pole minu silmis enam tegija

Ref:

Ma vajan rohkem...

Sõnad: Margit Peterson

Tänud, hea sõber Marco!

2. aprill. 2017.a.

Vana-Rääma

Ja siia kopeerin artikli Õhtulehest: Link ka SIIA. 

STAARSTRIPPAR MARCO TASANE: "Hea massaaž on tihti parem kui seks."

Alles paar kuud tagasi tuli Tartumaa tuntuim kannikaväristaja Marco Tasane välja looga, kus laulis seksinäljast. Tundub, et tänaseni pole suutnud strippar oma nälga kustutada, sest tema uue laulu lüürikas kõlab, et ta vajab sugulist läbikäimist veel ja veel...

Marco kirjeldab oma uut vaimusünnitist järgmiselt: "Tegime seekord video ilma süžeeta. Lihtsalt pudru ja kapsad koos erutavas kontekstis. Filmimees käis minuga kuu jooksul erinevatel esinemistel kaasas ja nii see video kokku klõpsitigi."

Aga kas siis Marcol on seksiga tõesti lood nii kehvad, et sellest koguaeg laulma peab? Strippar hakkab naerma. "Need pole minu kirjutatud sõnad, vaid Margit Petersoni. Seksist mulle hetkel piisab, ma pole seksisõltlane. Aga samas pole seksi kunagi palju," mõtiskleb ta. "Aga hea massaaž on tihti parem kui seks," lisab Marco.

Muide, stripparihärra käis hiljuti Portugalis puhkamas. Marco Tasase vallatust puhkusreisist võib tema uues videos osa saada. Nimelt ei puudu loo "Ma vajan rohkem" muusikavideost kaader, kus ta bokserites rannaliival seistes endast kuuma lõunamaa tuult läbi laseb. "Ma käin kord aastas Portugalis sõbrannal külas," selgitab Marco ja itsitab, et seal ta striptiisitööd ei teinud, vaid nautis elu.

*********************************************

MA VAJAN ROHKEM 2017

VIDEO YOUTUBEST ON SIIN.

Publiku artikkel ka SIIA

Elu24 artikkel ka SIIA.

Tagasiside mu romaanile "Rist teel"

  Alati on tore saada tagasisidet loetud raamatutest. Mina ise teen igast loetud raamatust blogipostituse. Olen sellel aastal vägagi lugemislainel ja möödunud öösel lõpetasin 14. raamatu lugemise, aga selle kohta kirjutan eraldi blogi, nagu ikka.

  Tihti tänavatel ja reaalelus inimesi kohates saan palju positiivset tagasisidet, aga kirjalikult mitte. Paljud põhjendavad, et nad ei ole head kirjutajad jne...Tegelikult läheb mulle igasugune tagasisde korda ja ma oskan ka lühidalt kirjutatud tagasiside(me)st palju välja lugeda.

 Antud romaani on võimalik minu käest osta veel vaid mõned. Ja kellel huvi see võtku minuga ühendust. See romaan on mõeldud teatud sihtgrupile, kuna see on nn "nõiaromaan" mis ei tarvitse paljudele meeldida, aga samas on siin palju otsekõnet reaalsest elust, nii ehedalt nagu elu ongi.

  Nüüd aga jagan teiega täna postkasti saabunud tagasisidet:

No nii, lõpuks sain ka raamatulainele. Elu oli vahepeal üpris kiire ja siis sain haiguse kaela. Näed, kuidas elu ise aja maha võtab. Aga raamatust. Vau, kui palju teadmisi! See ravitsemise teema on minu jaoks küll üsna võõras, kuid kujutan ette, et nii mõnigi saab siit raamatust hüva nõu. Tõesti muljetavaldav! Ja siis suhted - täpselt nii, nagu elu ise. Vahel olen kirjutades mõelnud, et kas nii saab tegelikult elus olla, aga saab küll ja me isegi ei tea, milliseid saladusi inimestes varjul on. Sa oskad väga hästi oma tegelaste sisemaailma välja tuua ja nende tegevusele põhjuseid leida. Ja kõik leiab lõpuks oma loogilise lahenduse. Igatahes väga hea lugemine, aitäh!

M.

**************************************************************

Selline arvustus siis ühelt minu aasta aega tagasi avastatud lemmikkirjanikult. Aitäh!

Rahva raamatu lehelt:

Margit Petersoni romaan „Rist teel“ on tema enda sõnul nõiaromaan, kuhu ta on põiminud oma teadmisi maagia- ja ravitsemisvallast. "Kõik see, millest romaan kõneleb, on minu elu loomulik osa. Tänaseks tegelen küll veel vaid numeroloogiliste tabelite koostamisega ja eluaseme energeetika puhastamisega," kinnitab ta. Romaani keskmes on Setomaa külapoiss Veimar, kellel juba varakult hakkavad avalduma võimed inimeste abistamiseks, maagilisteks toiminguteks ja ravitsemiseks.

Margit Peterson on kirjutanud nii kaua, kui ennast mäletab. Ta on avaldanud neli luulekogu („Õitsvate pärnade alleel“, „Avali aegadesse“, „Veerekese pääl“ ja „Külalood ehk Vaaderpass“), romaani „Segavereline“ ja novellikogu „Virtuaalmees“, lisaks luulet 27 ühiskogumikus, paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Ta korraldab juba viiendat hooaega Pärnu kirjandusõhtuid ja naudib seda, mida teeb.

Kena esmaspäeva!

20. veebruar. 2017.a.

Vana-Rääma

Käib töö ja vile koos!

  NB! Postitus on rohkem jälle enda tarvis kirjutatud. Kuna suvel ma postitasin siia pidevalt oma töid ja tegemisi, siis blogist saan vaadata oma tegemiste ajalugu. Ehk siis antud juhul seda, kui kaua ma euroalustest tehtud pliidipuudega hakkama sain.

 Pliidipuid on mul ikka läinud, kogust ei oska küll ütelda, aga ikka on. Ahjupuid ostsin suvel vaid 2 ja pool ruumi ning nendest on veel pool alles. Lihtsalt nii soe talv on olnud ja ma kütan ahju vaid 2 korda nädalas, rohkem pole vaja. 25-29 sooja on kogu aeg toas. Küll aga teen ma iga päev tuld pliidi alla.

  Kuna mul on nüüd 2 kuuri, siis osad, saagimata lauad sai sügisel tõstetud teise kuuri ning nüüd oli paras aeg neid saagima hakata. Nagu ikka, on mul selleks puhuks alati abiks olnud poolvend Heiki, koos kellega me täna ka 3 tundi puid saagisime. Vahepeal märkasin ka pildile jäädvustada. Heikile suured tänud!

poolvend sätib asju saagimiseks paika..

värskelt saetud puud....

...põlevad ereda leegiga.

  Ahjupuudega vean kevadeni välja, kui talv just veebruaris ei otsusta enam tulla.

  Täna ma kirjutanud ei ole. See on päevade küsimus mil lõpetan lasteraamatu PETU LÄHEB KOOLI käsikirja kirjutamise. Olen selle raamatu pmst kuu ajaga valmis kirjutanud. Liiga pakuks ma teda taas ei aja, sest minu jaoks peab endiselt lasteraaamat õhem olema, kui täiskasvanute raamat.

 Ja nagu ma mõned päevad tagasi jagasin fb-s siis Rahva Raamatu veebis on lasteraamatu PETU juures kiri punasega: PEAGI LÄBI MÜÜDUD! Seega on kuu ajaga mu lastekas endale kenasti uued omanikud leidnud. Aitäh!

 Eile hilisõhtul sain ühelt erudeeritult kirjamehelt oma teise luuleraamatu "Avali Aegadesse" kohta südantsoojendava tagasiside. Siirad ja suured tänud! See motiveerib ja inspireerib ja paneb aru saama, et mu kirjutised lähevad rahvale korda. Hästi mõnus tunne on. Kopeerin need ka siia:

Tere Poetess Peterson!

Kirjandus on mu kirg ja seda just luule valdkonnas. Tänapäeva noorluuletajad on kuidagi väga emotsioonitud ja kalgid oma loomingus, kuid teie looming erineb. Mina vana mees, ehk isegi ehmatan oma kirjaga? Aga tahtsin vaid soovida, et te luuletamist ei jätaks. 
Võtke oma luuleraamat „Avali aegadesse“ nüüd ise ka kätte ja imetlege seda. Mina imetlen. Olete suur poetess, Eestimaaa uhkus!

Tervitustega A.K.

********************************************************************'

Priima, Tüdruk! Priima!

Olen Sinu loominguga kursis. Ilus inimene nii seest, kui väljast!

Parimat!
A.

*************************************************************************************

Loomulikult ma vastasin kirjale ja see teine (Priima...) on tema uus vastus mu kirjale. 

29.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma