esmaspäev, 14. august 2017

Jaansoni rada 61. päev


 Täna läbisime 6,3 km. Ei mingit väsimust ega liigeste valu. Kõik on kõige paremas korras! Peale laupäevast müristamist ja välgutamist on õhk palju parem ja rajal kepikõndides on ka palju parem hingata. Algul läksime rajale Germoga kahekesi, nagu tavaliselt, kuid siis liitus meiega Külli. Olime parasjagu 1 km läbinud ja mina plaanisin Bestri poodi minna, seal me naabrinaist ootasimegi. Hommikul oli temaga ka sellest juttu kuid ta plaanis õhtul minna aga mõtles ümber. Nüüd, kuna õhk on hingatavam, saab ka päeval rajal käia ja pealegi magasin ma täna kaua, lõin silmaluugid lahti alles 10.24. Ka magada on parem ja uni kvaliteetsem ning hommikuti tõustes pole enam kukal higine ja juuksed märjad. Aga suvi kestab veel.

 Üritan nüüd 5 päeva jutti rajal käia ja selle 1 kg uuesti maha saada mis pooleteist nädalaga tagasi tuli. Kuid endiselt mainin, et mul ei ole kusagile kiiret, ikka tasa ja targu kulgen juba sellepärast, et kepikõndimine teeb tuju üliheaks ja lisab positiivsust. Tunnen ennast peale rajalt tulekut endiselt ülihästi, energiat on kordi rohkem kui alguses oli.

 Homme peaks kesklinna kõndima, sest mul  lihtsalt on sinna asja. Ei sõida mina bussidega enam pmst sellest ajast kui kepikõndima hakkasin, v-a. mõningad korrad. Tegelt tahkas ka juba jalgratast sõita, no nii õhtuti või nii, aga ma pole endiselt ratast saanud endale, kuigi see ootab mind Tallinnas Mustamäel juba vist oma 2 aastat. Kergliiklusteid üha sünnib juurde ja lisaliikumine tuleks ainult kasuks, ainult et siis ma liiguksin ilma Germota. Samas ma kepikõndimisest ei loobu ja seal saab ka Germo endiselt kaasas käia.

 Väike fotogalerii ka tänasest rajatamisest:

1 km läbitud (kahekesi)
ka Germo on rõõmus
Külli jõuab meiega rajatama...
2 km läbitud...(juba kolmekesi)
Külli sillal
Germo sillal
mina sillal
3 km läbitud...
Germo pani esimesena kepid parklasse
lemmikkohas puhepausi tegemas...
Külli ja kased
parim rüübe peale rada


14. august. 2017.a.
Vana-Rääma

Ka mina olen augustiunetu...

pangesalat "Päike"

 Neile, kes arvavad, et ma käisin Augustiunetusel Pärnus, valmistan ma pettumuse. Jätsin sellel aastal vahele. Sellel aastal ma ka ei korraldanud seal luuleesinemist. Miks? No jään vastuse võlgu.  Korra küll käis mõte peast läbi, aga siis hakkas ülevalt sihuke võimas mürgel ja ma loobusin...Pealegi on Pärnu ülerahvastatud ja kogu aeg midagi toimub. Möödunud nädalal käisin niigi bumbumimas ja veeremas, igal nädalavahetusel ei tõmba massisündmustele. Tulemas ju veel õe juubel, enda sünna ja kaugel see september enam, siis lähen oma esimest lendu lendama.

 Lõpuks jõudis Pärnuse välk ja pauk ning nüüd võib murul istuda. Kardan? Kindlasti mitte, sest mulle kohutavalt meeldib äike ja eriti veel see vaade kuidas piksenooled üleval taevast pragundavad. Vihm on ka juba lapsest saati mulle üks suur sõber olnud, aga viimasel ajal katsun mitte ennast leotada, sest põlved annavad tunda. Ilmselt ma polegi enam 25 aastane.

 Juba sain jälle kõnesid, et kuhu olen kadunud. Ärge muretsege musirullid, olen täna rohkem olemas kui eile! Eks pildid kõnele millega ma paar viimast ööpäeva tegelenud olen. August on. Hoidiste sissetegemise aeg on. Jah, paljud on maininud, et nemad küll ei vaarita midagi purkidesse, panevad otse sügavkülma jne...aga mina naudin sajaga just seda hoidiste vaaritamist ja mõnus on vahel kinkida enda tehtud moosi, kurkipurki, kompotti jne...Ja jätkuvalt armastan ma ise välja mõelda retsepte, kuigi ma ei lisa blogisse kunagi koguseid, sest teen silma ja maitse järgi. Nii sündis ka täna minu kodukootud salat "Päike," sest see lihtsalt ongi päike, maitsev ja päikesevärviline. Juba toorena tahtis keela alla viia. Ausõna!


Pangesalat "Päike":
paprikad
PÄIKE peale keetmist purkides
üle 4 liitri PÄIKEST...

suvikõrvits
tumekollane paprika
helekollane paprika (ümmargune)
helekollane paprika (piklik)
sibul
küüslauk
nelk
loorber
sinepiseemned
tuline maitseaine (naabrinaine tõi)
äädikas
sool
suhkur
õli

 Hakkisin kõik komponendid ära, lisasin maitseained ja panin 12 tunniks laagerduma. Hommikuks oli "oma mahla" nii palju, et läks kohe potti ja keema. Peale keetmist panin Päikese purkidesse ja siis kuumutasin kõik kenasti ka üle. Maitseaineid lisage ise, maitse järgi. Mina olen igal juhul väga rahul. Ja üleüldse süüakse meil kodus papikat nagu õuna. Nii hea!

  Moose keetsin ka. Pirnimoos:

pirnimooos...

pirnid
suhkur
kaneel

 Karusmarjamoos:
võtan tikritel sabad ja tutid ära ning pigistan katki...
siia veel sukhkur ja kaneel ja keema...
valmis...

karusmarjad (tikrid)
suhkur
kaneel (sobib ka vanilje)

 Muidu olen ikka rõõmus, saan tohutult palju positiivset tagasisidet oma menuromaani "Westoffhauseni häärberi saladus" kohta juba iga päev. Aitäh, lugejad, aitäh! Rõõm on tõdeda, et minu südamesulega kirjutatud romaan ka teile korda läheb. Armastan!

 Ja juba tilgub tagasisidet ka mu kõige värskema raamatu kohta, jutukogumik "Röntgennägemisega mees" on tõesti palju lustakam kui mu romaanid, aga lühijutte ja novelle ongi palju kergem kirjutada, kuigi vahel ka mitte, sest nende stsenaarium on palju tempokam ja löövam kui romaanide oma. Ja mulle tohutult meelib lõpetada oma jutukesed ootamatult, mingi minuomase kiiksuga mis viib veidi teemast välja kuid on samas just teemakohane. Saite aru? No mina sain. Lugege ja veendute! Vaid mõned raamatud on minu käest veel saadaval otse ja omadega, vaid 10 raha eest. Kiirustage! Luban, et selles raamatus on jutukesi äärest-äärde. Ja peaaegu kõik nendest on läbi aastate avaldatud ajakirjades "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" kus ma juba kaua aastaid ka kaasautorina töötan.

 Olge armastatud!


13-14. august. 2017.a.
Vana-Rääma



neljapäev, 10. august 2017

Jaansoni rada 60.päev

 Täna läksime rajale suhteliselt hilja, alles kell 21.15 ja pmst kohe, kui kallid Natali ja Leena oma armsate lastega meilt lahkusid. No päeval lihtsalt ei suuda ja jääbki vaid varahommikune variant või hilisõhtune. Iga päevaga muutuvad päevad lühemaks ja ööd pikemaks, aga hämaras saab ka kepikõndida, kuigi on natuke ohtlikum, sest osadel jalgratturitel pole rattalampi ja ausalt öeldes polnud ka meil helkureid peal. Peab panema.

  Läbisime 4 km kuid kui liidan päevased 3 km juurde, saan kokku 7. Puhas matemaatika, onju? Nii fantastiline õhtu oli, aga minu uunikumist telefon ei tee enam kvaliteetseid pilte, kuid midagi siiski sain jäädvustada. Blogisse ikka kõlbavad.

 Rajal käisime kolmekesi, naabrinaine oli ka ühes. Ausalt öeldes polnudki raske astuda kuigi põlved on veel natuke hellad. Aga ei valuta. 2 km läbisime tempoga ja siis tegime istepausi, jahtusime maha ning teised 2 km tulime vaiksemas tempos. Imeline on õhtune Pärnu ja veel see tuledes paremkallas! Kui varsti tehakse ka vasakkallas korda ning saame ka endale valgustuse, siis on ohutum liikuda.

 Muidu on ikka kõik vinks-vonks. Tunneme ennast hästi ja oleme rõõmsad.
Homme on uus päev!

Fotod:
oli veel valge kell 21.15
ikka mitu poosi vaja teha ju...
Germo ja naabrinaine. puudest on kahju, võetakse maha...
1 km läbitud...
müstiliste puude all on juba pime...
2 km läbitud...
tema ei ole päike ja mina ei ole fotograaf ;)
õhtune Pärnu
õhtune rada

10. august 2017.a.
Vana-Rääma

Tüdrukutega linnas

mina, Velly Joonas ja Germo

 Täna sai siis lõpuks teoks see kaua oodatud kohtumine. Tõsi küll, meil Germoga olid suuremad plaanid, aga see meeletu leitsak ja õhupuudus takistab vahel plaane ellu viimast, eks näis mis õhtu toob. Jah, me kepikõndisime täna vähe, umbes 3-4 km, tahtsime edasi rajale minna, aga õhku lihtsalt ei ole ja ennast ma piinama ei hakka. Asi see mõni kilomeetergi. Nädal ju vahele jäänud.

 Vellyle ja Ingale siirad ja suured tänud ka plaadi eest! Kui pesumasin lõpetab, panen mängima. Aitäh selle imelise ja lustaka lõuna eest Nikolai Lehtlas! Meie kepikõndisime kenasti pärast kulme koju, ehk siis suured tänud Inga, et mu Tanja juurde juhatasid! Minule, vaesele kirjanikule oli tema kvaliteetteenus taskukohane. Poleks uskunudki, et 4 euro eest tehakse (kitkutakse, värvitakse ja piiratakse) Pärnus nii ilusaid kulme! Mina olen kesklinnas maksnud 10-12 eurot ja Ülejõel 7 eurot. Olen väga rahul, kuid pilti hetkel ei teinud, sest kitkumisest on silmalaud veel paistes ja hetkel on ka palju värvi peal. Ehk paari päeva pärast teen.

 Nüüd aga toimetama. Kui Inga paneb pildid üles, napsan tema omadest ka mõningad, sest minu telefon ei tee enam häid pilte. Seega jälgige blogi! Aitäh!

kepikõnnime üle silla...Germo
Pärnu jõgi

Inga ja Germo
Rita, mina ja Germo
tagasi koju
plaat Velly Joonase lauludega
lõunaks: värske keedukartul heerginaga ja idusalat kodujuustu ja hapukoorega
koos Germo ja Velly Joonasega. Foto: Inga Kiiet
mina, Inga Kiiet ja Germo. foto: Velly Joonas
selline oli esmakohtumise emotsioon :) foto: Velly Joonas

10. august. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 9. august 2017

Külalised, külalised ja siis jälle külalised ja siis...Vana-Pärnu rand

Päikeseloojang Vana-Pärnu rannas...
 Ma ei hakka teid kõiki, 12 inimest eraldi tänama, kes te meie päeva imeliseks tegite! Aitäh, aitäh, aitäh!
Jah, minu käest on küsitud, et kuidas ma jaksan nii palju külalisi võõrustada. Ausalt öeldes olen ma alati külaliste üle õnnelik, kui nad just ei ole kutsumata külalised, kes siis, kui ma siia kolisin, kippusid mu uksi kulutama, sest need tegelased lihtsalt olid eelmiste üürnike juures harjunud pidu panemas käima. Aga õnneks nüüd juba ammu käivad mul külas vaid minu külalised. Mul on lihtsalt suur tutvusringkond, olen pärit ka paljulapselisest perest ja kui ma olen kodus ja just kirjutamislainel ei ole, siis minu koduuks on ikka sõpradele valla. Ja kuna ma teen ka tööd kodus ning saan aega planeerida, siis minu elu nad ju ei sega.

 Tegelikult olid meil tänaseks teised plaanid, aga plaanid muutusid, nagu ikka vahel ette tuleb. Mis seal ikka, igal asjal on oma koht ja aeg. Minu aeg ja koht oli täna kodus külalisi võõrustada. Suvi on ju, inimesed on liikuvamad ning paljud, ka kaugeltnurga inimesed, väisavad just suviti Pärnut, sest talvel elab meie maailma armsam kuurortlinn suhteliselt vaikelu. Oi, kuidas ma armastan seda kooslust! Lärmakas suvi ja vaikne talv. Teistel aastaaegadel on nagu on.

 Homme on üks kokkusaamine, kui on. Ehk jõuame Germoga ka homme õhtul rajale. Nädal on kadunud kätte, kogu aeg on nii palju tegemist ja kolm päeva vaevlesin põlvevaludes, lihtsalt pole aega leidnud ja rajatada julenud. Aga täna õhtul käisime taas rannas, sellel korral Vana-Pärnu rannas. Loodan, et eilne Valgeranna vesi ja tänane Vana-Pärnu ranna vesi ravisid mu põlvehaigust, sest tunnen ennast juba hästi. Igal juhul loojangut nautida meres olles, see ei ole just igapäevane asi. Imeline oli, oleksin tahtnud vees pilti teha kuidas päike mere taha vajus, aga...Vähemalt oli vesi soe nagu supp ja peale meie oli veel selle nautlejaid. Vaid meie Germoga käisime seltskonnast vees ja me oleme väga rahul. Oi, kuidas  tahaks iga päev vette, sest õhurõhk on kuidagi raske ja hommikul tõuestes on lisaks kuklajuustele ka padjapüür märg ning juba üle päeva peab pesu pesema. Tuult on, päikest on, aga Pärnus pole siiani müristanud ja äikesepoisid on ka vist teisele mandrile kolinud, sellepärast ilmselt ongi meil siin õhurõhk raske. Aga ma siiski naudin seda kõike, sest elu on juba ise nautimist väärt! Tunneta seda, mitte ära torise ja virise. Oma elu saame üksnes vaid meie ise muuta!

 Germo on ka täna üliõnnelikus tujus, eiteks käis kooliõde Kaidi külas, kelle Germo kohe joonistama suunas ja lisaks sellele said nad veel taas tantsida, nagu juba kombeks on kujunenud. Ja õhtu lõpetuseks veel merevesi...Emotsioone on nii palju, et ei tea mis nendega peale hakata. Ja noh, minu maailma parim sõbranne Jaanika suudab juba ainuüksi oma olemasoluga Germo tuju nii rõõmsaks muuta, et ta alles praegugi käib ja lobiseb minuga vahetpidamata arvuti taga. Mõni inimene kohe mõjub talle nii positiivselt.

 Ah, mis ma siin ikka leelotan, vaadake pilte!
tuttuue sonksiga ülirõõmus Germo
Kaidiga tantsimas
Vana-Pärnu rannas...
Germo ka seal kusagil...
...
...


9. august. 2017.a.
Vana-Rääma

Villa Andropoff, Kabriste, seenemets, Valgerand...


 Täna oli tegus päev. Kui Anneli helistas, olin ma just hommikukohvi joomise lõpetanud. Nii me siis tunni aja pärast mereäärt ja seenemesti avastama läksimegi.
 Villa Andropoffi juures olin ma korduvalt käinud, aga sees käisin esimest korda. Kohvik on küll külalistele avatud, aga ma polnud sinna jõudnud. Mäletan kui see maja või õigemini villa veel ministrite suvila oli jne...Asub ju teine imekaunis kohas, Valgeranna metsade vahel, kus suure tee pealt lookleb villani 1 km pikkune käänuline rada. Seal on tõesti kurv kurvi otsa ja täna sain oma silmaga näha kuidas võõrad pealgavad seal sõita. Aga see selleks. Hoone on kena ja kuidagi müstiline. Seda pildistades jäid isegi päikesekiired müstilised, nagu vikerkaared. Saate galeriist ise piiluda.

 Tegelikult oli meil Anneli ja Germoga siiski sihiks seenemets ja seened. Midagi me ju saime ka, tühja käega tagasi ei tulnud, kuigi käisime kahes metsas. Kukeseened praadisin võis ära ja panin purki ning ülejäänud soolasin sisse. Sain veel erinevaid pilvikuid, puravikke, kännuseeni, paar tõmmuriisikat isegi, timpnarmikud, kukeseeni, võiseeni. Ühes kahtlesin, viskasin minema sest tgeu võis olla mürgise vahelikuga. Üldiselt oli seeni vähe, aga sellel aastal valmivad kõik asjad hiljem ja ma usun, et õige seeneaeg on alles ees, sest juba tõmmuriisikas ise näitab, et tuleb.
  Kuidas teie timpnarmikuid sisse teete? Mina puhastan need nii ära nagu puravikud, võtan narmad ära ja soolan või marineerin. Mulle võis praetuna need ei meeldi, kuigi mõned väidavad, et neid võib otse praadida ja maitsevad nagu kukeseened, aga mina vaidlen vastu. Olen üldse timpnarmikuid hakanud korjama viimastel aastatel, kunagi ei korjanud, sest kutsusin neid prügiseenteks, kuna need kipuvad kasvama metsas kuhu on prügi visatud. Ega neil erilist aroomi ka ei ole, aga nad on armsad.
 Puravikkude aeg on vast selleks aastaks läbi, kõik on ussitanud. Ka pilvikud. Igatsen juba kuuseriisikaid, porgandiriisikaid, kaseriisikaid jne...Nämm! Ja kõige mõnusam selle kõige juures on just seenel käimine, mulle meeldib.

 Anneli kodu ehitamine kulgeb kenasti, kuigi teha on veel palju ja kõik see küsib palju raha ka. Aga ka Anneli eakas ema Meida (80)oli täna rõõmsas tujus, et maja kerkib. Anneli noorem poeg Andre (kes meile ka kiisupoegi näitas) on ka usinasti ehitamas koos naabrimehe ja ta pojaga. Pisikesest rannakodust saab kohe palju suurem maja, sest ka pööningukorrus on, lisaks katuse vahetamisele, ehitamisel. Ning veel rõdu jne...Tööd on kuhjaga, aga juba on ilus vaadata. Tublid rannikuküla mehed!

 Anneli viis meid ka oma naabrinaise Mai juurde, kes aretab päevaliiliaid. Neid on tal oma hoovis ohtralt ja mõne minule meeldivama panin ka pildi sisse. Päevaliilia õitseb ühe päeva sellest ka selline nimetus. Nimed kahjuks mulle meelde ei jäänud, aga lilled on kenad. Kenad on ka majarahva 2 koera, eriti meeldib mulle see husky kes meid mäe otsast rahumeelselt jälgis. Oli armas tutvuda, Mai! Ja ehk teeme kunagi koostööd.

 Põikasime läbi ka Audrurannast (nüüd Lindi), Anneli käis poes ja mina nautisin niisama rannikuküla ilu. Meie oma Pärnumaa Paradiis! Mööda randa sõitsime ka kodu poole ja kuidas sa ikka saad Valgerannast niisama mööda sõita, kui meri kutsub enda embusse! Nii me Germoga teist korda sellel aastal randa jõudsimegi. Lained olid vägevad aga vesi oli soe, kuid sattusime natuke liiga terava kivipõhjaga randa, see natuke segas, aga muidu kulges kõik kenasti. Imeline on see rannik, imeline!

 Muide, Valgeranna tee äärde rajatakse just kergliiklusteed, siis ei ole enam nii ohtlik ja kitsas ka sinn ajalutada ja jalgratta, rula või kasvõi rulluiskudega minna. Vilgas töö käib. See on üks tore ettevõtmine.

 Üks imeline päev jälle möödas ja selle eest võlgneme tänu Annelile! Aitäh, aitäh, aitäh, kallis sõbranna!

Tikrikompott sai ka valmis, on aeg raamatuga voodisse minna, sest ka homme (juba täna) tõotab põnev päev tulla.

 Galerii ka:
Villa Andropoff...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
kergliiklustee rajamine Valgeranna tee äärde...
...
jõudsime Kabristesse...
Anneli kodumaja võtab uut nägu...
...
...
kiisud...
Germo puhkab laisikul jalga...
...
...
Audruranna kauplus...
Audrurannas...
imelised päevaliiliad Mai hoovis...
...
...
leia pildilt koer? ;)
...
...
Germo Valgerannas
tallad on põhjakividest hellad...
Valgerand on tõesti valge...
jätsin endast jälje(d) maha...
Germo peale vees käimist, värske ja rahul...
foto: Anneli
jalutame mööd kallast peale vees käimist...foto: Anneli
midagi ikka...
praen võis kukekaid...
praetud kukeseened purgis
teised seened lähevad keetmisele...
soolaseened ja praetud kukeseened
tikrikompott sai ka valmis...



8-9.august. 2017.a.
Vana-Rääma