Täna panen kirja juba teise blogipostituse, sest raamatublogi ja "lapsepõlveblogi" on kaks täiesti erinevat asja, kuigi just oma lapsepõlvest ma tegelikult kirjutasin lasteraamatu PETU, mis on kohe poelettidelt otsa saamas, vaid alla 10 eksemplari on veel müügiks! Miks ma sellest räägin?
Meid külastas minu lapsepõlvesõbranna Kaie, kes ilmselt mäletab ka PETU lugu.
Kui me lapsena Orajõele kolisime, olin mina kõigest 3 aastane ja just seal elades tutvusin ma Kaiega, seega terve igavik on sellest möödas. Ja seal külas saigi minust PETU, ise panin selle nime endale. Kes on sellenimelist raamatut lugenud, teab juba. Minu (PETU) järgi hakati ka kalli Kaie nooremat õde Karinit (rahu talle seal üleval!) Petuks kutsuma. Ja eks oli Kaie üks esimesi lapsepõlvesõbrannasid keda ma mäletan ka.
Aastakümneid hiljem elasime Kaiega taas ühes külas-Lõpel. Ja kui sa ikka saad oma sõbrannaga harva kokku, siis on nii palju jutustada, et 4 tunnist lihtsalt ei piisa! Nii me vadistasime, et öeldu ununes, sest juttu jätkus kauemaks kui kauaks. Aitäh imelise päeva eest!
Fotol on kalli Kaie armas tütar Biibe, kellega oli ka armas taaskohtuda! Ja nagu foto reedab, kujuneski meie päev positiivseks.
Aitäh, kallikesed!
Meie oleme ikka rõõmsad, ka perekass Zorro, kes meelsasti poseerib.
Ja aitäh, kallis Jaanika nende imeliste sõbraõunte eest!
Maarja, sulle ka kallid.
Natuke fotosid ka:
 |
| küll siin kapi otsas on hea ja turvaline...:) |
 |
| Zorro küsib;" Germo, mis teed seal?" :) |
 |
| minu musirulli Jaanika kingitud õunad |
13. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
